Читать книгу Kasvatamishirm. Värskemaid uuringuid laste kasvatamisest - По Бронсон - Страница 1
EESSÕNA
Cary Grant on uksehoidja
Оглавление1960. aastate lõpupoole olid Magic Castle’i (Californias Hollywoodis asuv privaatööklubi, mida pidasid elukutselised mustkunstnikud) külalised sageli meeldivalt üllatunud, nähes, et klubi on uksehoidjaks palganud Cary Granti teisiku. Trepist üles astunud, lõi nende ees ukse bravuurselt lahti uljas, šikis rätsepaülikonnas mees. “Tere tulemast Lossi,” naeratas ta võluvalt, teisikustaatust silmaga nähtavalt nautides. Fuajeest läbi kõndides olid külalised elevil, arutasid omavahel itsitades, kui tohutult uksehoidja kõigile tuttavat ikoonilist näitlejat meenutas. Ööklubi asub Hiina teatri ja Kuulsuste allee vahetus naabruses. See, et maailma parim Cary Granti kehastaja sulle ukse avas, oli Hollywoodi maagia kõikvõimalike vormide täiuslik võrdkuju.
Kuid Cary Granti kuvandit kehastav šveitser polnudki teisikurollis. Tegelikult oli see Cary Grant ise.
Teda, Castle’i asutajaliiget, oli maagia paelunud juba lapsest saati. Osa klubi võlust nii Granti kui ka paljude teiste kuulsuste jaoks seisnes kindlasti selles, et seal kehtis raudne reegel: ei mingeid kaameraid, fotoaparaate ega reportereid. See andis neile võimaluse rahumeeli pidutseda, ilma et kõmulehed sellest järgmisel päeval pasundaksid.
Grant veetis fuajees aega, et olla klubi vastuvõtuneiu, Joan Lawtoni seltsis. Nad võisid tundide kaupa rääkida hoopis imelisemat sorti maagiast – millestki, mis oli Grantile märksa südamelähedasem kui lavaelu.
Lastest.
Lawtoni töö Castle’is piirdus öövahetustega. Päevad pühendas ta kraadiõpingutele laste arengu erialal. Grant, tollal mudilase isa, oli tema uurimusest vaimustunud. Ta töötas usinasti läbi iga infokillu, mille naine töö käigus teada sai. “Ta tahtis laste kohta kõike teada,” meenutab Lawton. Mil iganes ta kuulis autot Lossi ette saabumas, tormas ta minu laua juurest ukse poole. Ta ei püüdnud meie külalisi teadlikult lollitada, kuid nii see sageli välja kukkus. Tavapärased autogrammiotsijad jätsid ta rahule.
Aga miks siis külalised aru ei saanud, et ta oli ehe?
Kontekst ajas nad eksiteele. Keegi ei eeldanud, et päris Cary Grant ilmutaks end avalikkusele uksehoidja üksluisel positsioonil. Magic Castle’is üles astuvad mustkunstnikud olid oma eriala parimad, seega valmistusid sisenevad külalised nägema kõige tõepärasemaid illusioone. Nad arvasid, et kütkestav šveitser oli vaid esimene neist.
Siin peitub tõetera. Kui kõik on kostümeeritud meelelahutuse rüüsse – kui kõik on eeldatavasti maagiline ja üllatav ja põnev –, võidakse tõelisust kogeda vaid järjekordse killuna üldisest meelelahutusest.
Teadusvaldkonnas on see kahtlemata just nii.
Tänapäeval, keset ööpäev läbi kestvate teleuudiste, pidevblogimise, pressiteadete ja e-posti vahetut ja katkematut voogu tundub, et ükski teadussaavutus ei tohiks jääda märkamata. Kuid neid teadussaavutusi kasutatakse nagu teisejärgulisi kuulsusi – need on täitematerjaliks hetkedel, kus tõelised uudistemeistrid paeluvaid pealkirju ei loo. Igaüks neist teadlastest saab oma kümme kuulsuseminutit, pigem küll meie meelelahutuseks kui tõsiseks juurdlemiseks. Järgmisel päeval heidetakse nad, grimmist veel laigulistena, kõrvale, kuna traadid on juba tulised uue päeva teadusuudistest. Kui aga neid esitletakse üksnes kiirete ampsudena, on võimatu hoomata, millised leiud tegelikult meie tähelepanu pälviksid.
Enamik teadusuurijaid ei suuda meediaformaadi nõuetega sammu pidada. Vähemalt mitte laste arengu valdkonnas, sest siin pole toimunud ühtki suursündmust, mis sobituks suure teadusliku läbimurde klassikalise iseloomustusega. Uued ideed pole võrsunud pühendunud õpetlase ainuisikulise pingutuse tulemusel, vaid pigem on need õhku heitnud paljud, mõnikord lausa kümned teadlased, kes on üle kogu maailma asuvates ülikoolides uurimusi korraldanud. Selle asemel, et uued tõed saabuksid meie keskele üheainsa eksperimendi lennukail tiivul, on need välja ilmunud teosammul, aastakümne jooksul, pärinedes erinevatest uurimustest, mis eelnenuid dubleerivad ja täiendavad.
Selle tulemusena on paljud olulised ideed olnud lausa meie nina all, dekaadi jooksul üha täpsemat kuju võttes. Ühiskonnana, kollektiivselt, ei saanud me kunagi aru, et need olid tõelised teadusuuringud.