Читать книгу Kasvatamishirm. Värskemaid uuringuid laste kasvatamisest - По Бронсон - Страница 2

Mu naisel on suurepärane kunstimaitse, ühe erandiga. Meie maja külalistetoas ripub akrüültehnikas vaikelu – pott punaste geraaniumitega, mille kõrval on ookrikarva kastekann, ja taustal paistab pruun teivastara. Pean seda inetuks, kuid see pole kõige hullem patt. Minu tegelik probleem seisneb selles, et see pärineb numbrite järgi joonistamise käsitöökomplektist.

Iga kord, kui seda maali näen, tahaksin selle lihtsalt majast välja nihverdada ja lähimasse prügikonteinerisse heita.

Mu naine seda mõistagi ei luba, sest selle maalis aastal 1961 tema vanavanaema. Mul pole vähimatki selle vastu, et lasta pilte sentimentaalsetel põhjustel seintel rippuda, ja meie maja on tema hõimu kunstiteoseid täis, kuid ma tõesti ei arva, et see konkreetne pilt hõlmaks või edastaks mis tahes ehedat tunnet. Arvatavasti oli see tolle aja suurmood, ja ka tema vanavanaema ostis numbrite järgi värvimise käsitöökomplekti, püüeldes loovama, inspireerituma elu poole – kuid lõpptulemus minu arvates vaid solvab sellist lootust. See pigem taandab tema mälestust, mitte ei põlista.

Numbrite järgi värvimise tippaeg oli 1950. aastate algul. See oli meeletult populaarne – tolle aja iPod. Seda turustati eeldusel, et kodukaunistajatel hakkab tänu nõudepesumasinatele, tolmuimejatele ja pesumasinatele olema tohutult rohkem vaba aega. Kolme aasta jooksul müüs Palmer Paint Company Ameerikas üle kaheteistkümne miljoni komplekti. Kuid nii populaarne, nagu see fenomen oligi, ümbritses seda alati vastuolulisus. Kriitikud olid kaheks rebitud demokraatliku ideaali vahel lasta igaühel end vabalt väljendada, ja robotliku, konformistliku mõtteviisi vahel, et igasugune eneseväljendus tähendab millegi manifesteerimist.

Püüdsin ükspäev meenutada, milliseid tundmusi laste arengu valdkond minus tekitas, enne kui mitu aastat tagasi koos Ashley Merrymaniga seda raamatut alustasime – ja äkki, nagu välk selgest taevast, ilmus mu vaimusilma geraaniumipotiga maali kujutis. Pidin koju sõitma ja seda inetut maali terve õhtu silmitsema, enne kui aru sain, miks. Taipasin lõpuks järgmist:

Tundmustesegu, mille äratab numbrite järgi maalimine, sarnaneb emotsioonidega, mille sigitavad lastekasvatust teadusena käsitlevad raamatud. Sest selline teaduskäsitlus on alati hõlmanud kaastähendust, et kasvatustöö peaks toimuma “raamatu järgi”. Kui teadus ütleb “X”, oodatakse sinult toimimist “X”, nagu numbrite järgi maalijad kasutasid käsitööraamatu juhistest innustatuina kastekannu käepidemel rukkilillesinist ja roostepruuni.

Seega, kui mõned aastad tagasi ütles keegi mulle: “Sa peaksid tõesti lugema seda raamatut uute lastekasvatusmeetodite kohta”, tänasin teda viisakalt ja eirasin tema soovitust.

Nagu enamik vanemaid, ostsime ka meie abikaasaga pärast poja sündi mõned beebiraamatud. Pärast esimest aastat panime need silma alt ära, kuni kolm aastat hiljem sündis tütar ja samad raamatud taas käiku läksid. Hetkeni, mil meie tütar neist ühe põhimõtted kummutas – pärast seda polnud meil nende raamatute vastu enam mingit huvi.

Suurem osa meie sõpru tundis samamoodi. Olime ühel meelel, et me ei kasvatanud oma lapsi “raamatu järgi”, ega tahtnudki seda teha. Lähtusime oma sisetundest. Armastasime oma lapsi meeletult, ning olime nende vajaduste ja arengu tähelepanelikud vaatlejad. Tundus, et sellest piisab.

Samal ajal olime Ashleyga kaasautoritena kirjutanud kolumni ajakirjale Time Magazine. Los Angeleses elades oli Ashley veetnud aastaid, juhtides väikest õppeprogrammi slummilastele. Ta on olnud midagi haldjast kasuema sarnast ligikaudu 40 lapsele, osaledes pidevalt nende elus, lasteaiaeast keskkoolini. Sisetundest juhindudes pole Ashleyl kunagi puudust tulnud ideedest, kuidas lapsi oma programmis juhendada. Tal pole iial inspiratsioonist puudu olnud. Ta vajas enda arvates vaid rohkem juhendajaid ja mõningaid õppevahendeid.

Selles mõttes polnud me Ashleyga teadlikud sellest, mis meil puudu jäi. Me ei öelnud teineteisele: “Oh, ma peaksin nende laste arengut kujundades tõepoolest rohkem teadust järgima, sest muidu keeran selle kihva.” Selle asemel pürgisime üpris entusiastlikult edasi, kuni piltlikult öeldes selle raamatu kirjutamise otsa komistasime.

Olime uurinud motivatsiooniteadust täiskasvanute näitel, ja ühel päeval sattusime arutlema, kust lapsed oma eneseteadlikkust ammutavad. Hakkasime seda uut vaatenurka lähemalt uurima. (Lugu, mille lõpuks kirjutasime, ilmus 2007. aasta veebruaris ajakirja New York Magazine kaaneloona, ja käesolevas raamatus on seda avardatud 1. peatükis.) Meid üllatas, mida teada saime, ja mõjus samal ajal vaateid hägustavalt. Enne selle loo kirjutamist lasi vaist meil üpris kindlalt uskuda, et on äärmiselt oluline, kui väikestele lastele rõhutatakse nende nutikust, et panna alus nende sisemisele enesekindlusele. Kuid seejärel avastasime teaduslike tõendite kogumi, mis ütles, samuti äärmiselt veenvalt, et komme lastele nende erakordsust rõhutada annab tagasilööke. Tegelikult mõjub see suisa lapse enesekindlust õõnestavana.

Muutsime pärast selle loo uurimist oma käitumist, kuid õhku jäi rippuma küsimus: kuidas sai meie vaist nii ekslik olla?

Legendi kohaselt on emainstinkt kaasasündinud nähtus. Naisi julgustatakse, et pole oluline, kui nad ka kahekümnendates eluaastates lapsi vältida püüdsid või kui nad end eriti emalikeks ei pea. Hetkel pärast beebi sündi, kui ta esimest korda ema rinnale pannakse, saab hormoonidest juhitud emainstinkt maagilisel kombel võitu. Emana sa lihtsalt tead, mida teha, ja see teadmine kestab peaaegu kaheksateist aastat. Selle teadmise allikas on oletatavasti osa süsteemist, kuhu kuuluvad kaks munasarja ja kihk käia hullumeelselt kõrgetel kontsadel.

Selle müüdi tõttu kasutame sõna “instinkt”, et anda edasi kollektiivset tarkust, mis intuitiivselt pulbitseb meie liigi ühisest lastekasvatamise kogemusest. Kuid see on antud mõiste liigne üldistamine. Tegelikult tähendab “instinkt” – jõuliselt avalduv bioloogiline sund – raevukat impulssi lapse eest hoolitseda ja teda kaitsta. Neuroloogid on koguni kindlaks teinud ajus täpse närvivõrgustiku, kus see impulss vallandub. Last ootavad vanemad võivad küll toetuda selle impulsi aktiveerumisele, kuid see, kuidas oma last kõige paremini kasvatada, tuleb neil endil välja mõelda.

Teisisõnu, meie “vaist” võib olla ekslik seetõttu, et tegelikult see polegi vaist.

Praegu, pärast kolm aastat kestnud uurimistööd, võime Ashleyga lõpuks näha, et see, mida pidasime oma “vaistuks”, kujutas endast tegelikult vaid intelligentseid, informeeritud reaktsioone. Asju, mille olime endile selgeks teinud. Protsessi käigus avastasime sedagi, et neid reaktsioone ähmastas segapuder soovmõtlemisest, moralistlikest eelarvamustest, nakkavatest moehullustest, enda eluloost ja vanadest (kummutatud) psühholoogilistest seikadest – kõik terve mõistuse arvelt.

Mõiste “kasvatamishirm”, nagu seda üldiselt kasutatakse, viitab paanikale (mis on vastsete lapsevanemate seas tavaline), et see müütiline teadmuse läte mingil põhjusel ei vallandugi.

Käesolev raamat võib tekitada sarnase hirmu: see paljastab uue aja kasvatusteaduse varal, kui suurele osale meie paljudest raudkindlatest seisukohtadest laste kohta ei saa praegu enam toetuda.

Raamatu keskne eeldus on, et paljud nüüdisaja ühiskonna lastekasvatuse strateegiad annavad tegelikult tagasilööke – kuna olulised teaduslikud teekäänakud on jäetud kahe silma vahele.

Sellest tulenevad väärad eeldused laste arengu kohta on moonutanud lastekasvatamise tavasid, koolide õppekavasid ja sotsiaalpoliitikaid. Need mõjutavad meie tõekspidamisi laste kohta, ja seega ka seda, kuidas me laste käitumist tõlgendame ja nendega suhestume. Käesoleva raamatu eesmärk ei ole häirekella lüüa, vaid õpetada meid lastest teistmoodi, sügavamalt ja selgemalt mõtlema. Täna tehtud väikesed muutused mõtteviisis võivad pikas plaanis muuta ühiskonna olemust, üks tulevane ilmakodanik korraga.

Raamatus käsitletud teemad on laiahaardelised, pühendatud võrdsetes osades aju ehitusele ja moraalsetele tõekspidamistele. Need seostuvad igas eas lastega, mudilastest teismelisteni. Suhtumiselt ei saaks miski numbrite järgi värvimisest kaugemal olla. Oleme pühendanud eraldi peatükid laste enesekindlusele, ööunele, valetamisele, rassistlikele hoiakutele, intelligentsusele, õdede-vendade konfliktile, teismeea mässule, enesekontrollile, agressioonile, tänulikkusele ja keeleoskuse omandamisele. Teemasid läbivaks jooneks on meie vastastikune koostöö.

Sellel teekonnal sunnime lugejat ümber hindama paljusid pühakspeetud tõdesid – liiga paljusid, et neid kõiki siin loendada. Kuid mõned märksõnad on järgmised: eneseaustus; Noam Chomsky; autojuhtimise kursused keskkooli õppekavas; teooria, et lapsed on rassistruktuuride suhtes pimedad; emotsionaalne intelligentsus; laste noomimine kaebamise eest; harivad multikad; andekuse varane tuvastamine; arvamus, et teleri vaatamine teeb lapsed paksuks; ning oletus, et see on kahtlemata hea märk, kui laps suudab kaaslaste survele vastu seista.

Valisime need teemad seetõttu, et nende uurimine tõi üllatusi – see esitas otsese väljakutse traditsioonilisele mõtteviisile lastekasvamise kohta.

Ent kui olime end teaduslikest analüüsidest läbi närinud ja tõendusmaterjali üle vaadanud, tundus uus suhtumine lastesse enesestmõistetav ja loogiline, lausa silmaga nähtavalt õige. See ei tekitanud tunnet, nagu püüdnuks me oma lapsi “raamatu järgi” kasvatada. See tundus täiesti loomulikuna, eluterve mõtlemisvõime taastamisena. Vanad eeldused, millest me kunagi lähtusime, muutusid üksnes soovmõtlemise peegeldusteks. Kui olime esialgsest šokist üle saanud, leidsime end täiesti uuel moel lastega suhestumas.