Читать книгу Kasvatamishirm. Värskemaid uuringuid laste kasvatamisest - По Бронсон - Страница 4

Morgan Fichter on 10aastane viienda klassi õpilane Roxburys, New Jerseys. Ta on õbluke ja väikest kasvu, nina ümber tedretähed, laineliste helepruunide juustega. Tema isa Bill on politseinik, kes töötab öövahetuses, mis lõpeb kell kolm. Ema Heather töötab poole koormusega, pühendades end Morgani ja tema venna saatmisele nende paljudesse huviringidesse. Morgan mängib jalgpalli (Heather on meeskonna treener), kuid tema armastus number üks on võistlusujumine, kogu aasta kestvate treeningutega, mis on ta õlad laiemaks muutnud. Tüdruk on ka kooliorkestris viiuldaja, käies igal nädalal kaks korda orkestriproovis ja ühe korra eraõpetaja juures, lisaks harjutab ta viiel õhtul nädalas. Igal õhtul istuvad Heather ja Morgan laua taha tema koolitükke tegema, seejärel vaatavad TLC-st sarja “Flip This House” või mõnda muud disainisaadet. Morgan on alati jätnud entusiastliku, tasakaaluka lapse mulje.

Kuid pärast seda, kui ta oli ühe kooliaasta veetnud koos ülikriitilise õpetajaga, ei suutnud ta end õhtuti enam lõdvaks lasta. Vaatamata mõistlikule magamaminekuajale kell pool kümme, lamas ta masendununa ärkvel poole kaheteistkümneni, mõnikord koguni keskööni, käed leopardimustrilisse patja klammerdunud. Tema toa tähesäraga kaunistatud haldjaroosadele seintele olid teibitud märkmekaardid, igaühel üks raske sõna, mille õigekirjaga Morganil raskusi oli. Võimetuna uinuma hakkas ta mõttes uuesti õppetööga tegelema, täis sihikindlust mitte lasta hinnetel langeda. Selle asemel tundis ta, et laguneb ise emotsionaalselt koost. Päeva jooksul oli ta hapus tujus ja nutualdis. Juhtus, et ta jäi koolis keset tundi magama.

Järgmisel semestril ei pidanud Morgan enam selle õpetaja käe all õppima, kuid unehäired kestsid edasi. Heather hakkas muretsema, miks tema tütar magada ei suuda. Kas asi oli stressis või hoopis hormoonides? Heather keelas kofeiiniga koolajoogid, eriti pärastlõunati, sest oli märganud, et üks pärastlõunane koola võis tütart öösel kella kaheni ärkvel hoida. Morgan võttis end kokku nii hästi kui suutis, kuid kaks korda kuus tabas teda emotsionaalne kriis, ühest või teisest ülereageerimisest tingitud äge nutu- ja jonnihoog, mida harilikult esineb kolmeaastastel, kui neil päevauinak vahele jääb. “Tunnen tema pärast suurt kurbust,” kurdab Heather. “Ma ei sooviks seda mitte kellelegi – olin mures, et ta ei saagi enam sellest probleemist lahti.”

Tütre käekäigu huvides tegutsema asunud, küsis Heather uneprobleemide kohta nõu lastearstilt. “Ta saatis mu pehmelt öeldes kuu peale ja see mure ei tundunud teda üldse huvitavat,” meenutab naine. “Ta ütles: “Mingi aja järel peab ta ju ometi ära väsima. Küll ta kasvab sellest välja.””

Heatheri lastearsti arvamus on tüüpiline. USA riikliku une sihtasutuse küsitluse põhjal arvab 90 protsenti Ameerika lapsevanematest, et nende laps magab piisavalt.

Lapsed ise räägivad teist juttu. 60 protsenti keskkooliõpilastest tunnistab, et neid vaevab päeval äärmine unisus. Veerand neist möönab, et nende hinded on seetõttu kehvemaks muutunud. Sõltuvalt sellest, millist uurimust lugeda, jääb 20−33 protsenti õpilastest vähemalt korra nädalas tunni ajal magama.

Ilustamata numbrid toetavad neid väiteid enam kui küllaga. Pooled noorukitest saavad koolinädala jooksul öösiti magada alla seitsme tunni. Kentucky ülikoolis Frederick Danneri korraldatud uurimuse põhjal magatakse keskkooli lõpuklassi jõudmise ajaks igal ööl keskmiselt vaid veidi üle 6,5 tunni. Kaheksa tundi und saab vaid 5 protsenti keskkooli lõpuklassi õpilastest. Muidugi, meiegi mäletame, et olime koolitundides väsinud. Kuid mitte nii, nagu tänapäeva lapsed.

On kahe silma vahele jäetud fakt, et lapsed – alates algkoolist kuni keskkooli lõpuni – magavad igal ööl tunni võrra vähem kui 30 aastat tagasi. Kui nüüdisaja vanemad imikute uneajast hoolikalt kinni peavad, siis pärast eelkooliiga langeb see mure prioriteetide seast välja. Isegi lasteaialapsed magavad keskmiselt pool tundi vähem kui vanasti.

Sellel kaotatud unetunnil on sama palju põhjuseid kui on erinevaid perekondi. Huvialadega ülekoormamine, rasked kodused ülesanded, varieeruv magamaminekuaeg, telerid ja mobiilid magamistoas – need kõik mängivad oma rolli. Seda teeb ka süütunne: töölt alles pärast pimedat koju jõudnud vanemad ihkavad lastega rohkem aega veeta ega taha neid õhtuti karmil toonil voodisse kamandada. (Ühes Rhode Islandil korraldatud uurimuses tõdeti, et 94 protsenti keskkooliõpilastest määrab oma magamaminekuaja ise.) Kõik need põhjused koonduvad ainsaks mugavaks eiramise trumbiks – meil on praeguseni olnud võimalik seda kaotatud unetundi eirata, sest me ei teadnud, mida see lastele maksma läheb.

Äsja väljatöötatud tehnoloogiaid ja statistilisi vahendeid kasutades on uneteadlased hiljuti olnud võimelised selle ainsa kaotatud unetunni mõju isoleerima ja mõõtma. Kuna inimese aju areneb kuni 21. eluaastani ja suur osa sellest arengust toimub uneajal, avaldab kaotatud unetund lastele ja noortele niisugust mõju, mida täiskasvanud lihtsalt ei koge.

Üllatus ei seisne üksnes selles, et uni loeb – vaid selles, kui palju see tegelikult loeb, täiesti demonstreeritavalt, mitte pelgalt akadeemilise sooritusvõime ja emotsionaalse stabiilsuse, vaid ka niisuguste nähtuste kontekstis, mida oleme pidanud une hulgast täiesti sõltumatuks, näiteks rahvusvaheline ülekaalulisuse epideemia ja tähelepanu puudulikkusega hüperaktiivsuse (ADHD) esinemuse kasv. Mõned teadlased teoretiseerivad, et väljakujunemisaastatel esinevad uneprobleemid võivad põhjustada lapse ajustruktuuris püsivaid muutusi – kahjustusi, mida ei ole võimalik pohmelli kombel välja magada. On koguni võimalik, et paljud eelteisme- ja teismeeale iseloomulikud tunnused – tujukus, depressioon ja isegi söömasööstud – on tegelikult vaid kroonilise unevaeguse sümptomid.

Doktor Avi Sadeh Tel Avivi ülikoolist on üks neist kümmekonnast selle valdkonna eestvedajast, olles sageli Browni ülikooli uneteadlaste teadustööde kaasautor. Paar aastat tagasi saatis Sadeh 77 neljanda ja kuuenda klassi õpilast koju juhusliku valiku põhjal antud juhistega minna järgmisel kolmel õhtul varem magama või olla kauem üleval. Igale lapsele anti kaasa aktigraaf (käekellasarnane seade, mis toimib une aktiivsuse seismograafina), mis võimaldab teadlastel näha, kui palju laps voodis lamades tegelikult magab. Aktigraafia abil sai Sadeh’ töörühm teada, et esimesel rühmal õnnestus öö jooksul 30 minutit rohkem sügavalt magada. Teine rühm sai sügavalt magada 31 minutit vähem.

Pärast kolmandat ööd läks uurimuse läbiviija hommikul kooli, et korraldada lastele test neurobioloogilise funktsioneerimise kohta. Test kujutas endast Wechsleri laste intelligentsusskaala teatud osade arvutistatud versiooni. See prognoosib üsna täpselt jooksvate saavutustestide tulemusi ja seda, kuidas õpetajad hindavad lapse võimet tunnis keskendatust säilitada.

Sadeh teadis, et tema eksperiment oli suures ohus. “Viimane asi, mida ma tahtsin, oli see, et peaksin oma rahastajatele teatama: “Noh, ma röövisin katseisikutelt vaid tunni, ja mitte mingit mõõdetavat mõju ei ilmnenud – vabandust, aga kas ma saaksin veel veidi raha oma ülejäänud eksperimentide jaoks?””

Sadeh’l polnud vaja muretseda. Mõju oli tõepoolest mõõdetav, ja kaunis suur. Ühe unetunni suurune erinevus põhjustab laste õpisuutlikkuses suurema vahe kui 4. klassi ja 6. klassi õpilase puhul normaalne. Teisisõnu tähendab see, et pisut unine kuuendik töötab koolitunnis nagu keskpärane neljandik. “Üks kaotatud unetund võrdub kaheaastase kognitiivse küpsemise ja arengu kaotusega,” selgitas Sadeh.

“Sadeh’ töö on tohutult oluline panus,” ütles Pennsylvania riikliku ülikooli inimarengu ja pereteaduse professor, doktor Douglas Teti. Tema arvamust jagas Browni ülikooli professor, doktor Mary Carskadon, kes on spetsialiseerunud und reguleerivatele bioloogilistele süsteemidele. “Sadeh’ uurimus on oluline meeldetuletus, kui haavatavad lapsed tegelikult on.”

Sadeh’ leiud on kooskõlas mitme teise teaduri tööga, mis kõik osundavad uneaja väikesest erinevusest tingitud ulatuslikele akadeemilistele tagajärgedele. Doktor Monique LeBourgeois, samuti Browni ülikoolist, uuris, kuidas mõjutab uni paariaastaseid väikelapsi. Peaaegu kõigil väikestel lastel lubatakse nädalalõppudel kauemaks üles jääda. Nad ei maga vähem ja neil ei ole unevõlga – nad lihtsalt lähevad reedel ja laupäeval hiljem magama ning ärkavad järgmisel hommikul samuti hiljem. Ometi avastas LeBourgeois, et ainuüksi uneaja nihutamise faktor korreleerus standardiseeritud IQ-testis lapse tegevustulemustega. Igal nädalavahetusel nihutatud unetund läks lastele maksma seitse testipunkti. Doktor Paul Suratt Virginia ülikoolist uuris uneprobleemide mõju algkooliõpilastele korraldatud sõnavaratesti tulemustele. Ka see uurimus näitas, et testi tulemus langes seitsme punkti võrra. Suratti sõnul on seitse punkti kaalukas erinevus: “Unerežiimi häired mõjutavad laste intelligentsuskvooti sama palju kui pidev kokkupuude pliiga.”

Kui need tulemused on täpsed, peaksid mõjud näha olema ka pikema aja jooksul: võiks eeldada, et ööune ja koolihinnete vahel on selge seos. Seda seost näitabki iga läbi viidud uurimus – alates teise ja kolmanda klassi õpilastest New Yorgi osariigis Chappaquas kuni kaheksanda klassi õpilasteni Chicagos.

Keskkoolis jõuavad need korrelatsioonid tippu, sest just sel ajal väheneb unetundide arv märgatavalt. Doktor Kyla Wahlstrom uuris Minnesota ülikoolis enam kui 7000 keskkooliõpilase uneharjumusi ja hindeid. Lapsed, kes pälvisid pidevalt hindeid A, magasid öösiti keskmiselt veerand tundi rohkem kui B-sid saavad õpilased, kes omakorda magasid veerand tundi rohkem kui C-sid saavad õpilased, ja nii edasi. Wahlstromi andmed kordasid peaaegu täpselt varasemat, doktor Carskadoni selleteemalist uurimust, mille ta viis läbi Rhode Islandi 3000 keskkooliõpilase seas. Muidugi, need on vaid keskmised väärtused, kuid nende kahe uurimuse tulemuste kooskõlalisus ületab keskmist tunduvalt. Isegi viisteist uneminutit loeb.

Funktsionaalse magnetresonantstomograafia võimalusi ära kasutades hakkavad teadlased praeguseks aru saama, kuidas täpselt unevõlg lapse aju kahjustab. Näiteks ei suuda väsinud lapsed äsja õpitut meelde jätta, sest neuronid kaotavad plastilisuse ega suuda moodustada uusi sünaptilisi seoseid, mis mälu kodeerimiseks vajalikud on.

Laste tähelepanematust koolitunnis põhjustab teistsugune mehhanism. Unevaegus nõrgestab organismi võimet vereringest glükoosi ekstraheerida. Sellest peamisest energiavoost ilmajäetuna kannatab üks ajuosa teistest rohkem – nimelt ajukoore eesmine osa ehk prefrontaalne korteks, mis vastutab niinimetatud täidesaatmisfunktsioonide eest. Nende täidesaatmisfunktsioonide hulka kuulub mõtete orkestreerimine eesmärgile jõudmiseks, tulemuste prognoosimine ja tegevuste tagajärgede tajumine. Seega on väsinud inimestel raske oma impulsse kontrollida ja nende abstraktsed eesmärgid (näiteks õppimine) jäävad meelelahutuslikumate tegevuste seas tahaplaanile. Väsinud aju on püsimatu – kujutlused, mõtted, sõnad, tundmused ja toimingud korduvad pidevalt sisesunni mõjul –, kiilub kinni valesse vastusesse, suutmata välja pakkuda loovamat lahendust, ning pöördub selle asemel sama vastuse juurde üha tagasi, kuigi inimene juba teab, et see on ekslik.

Mõlemad kirjeldatud mehhanismid nõrgestavad lapse võimet päeva jooksul õppida. Kuid kõige põnevam teadusharu uurib seda, mida teeb lapse aju sel ajal, kui ta magab. Berkeley California ülikooli professor Matthew Walker selgitab, et magamise ajal nihkub ajutegevus päeva jooksul õpitult aju tõhusamatesse salvestuspiirkondadesse. Iga unefaas etendab mälestuste väljakujundamisel oma ainulaadset rolli. Näiteks võõrkeele õppimine nõuab sõnavara omandamist, uute helide auditiivset mäletamist ja motoorseid oskusi uue sõna korrektseks hääldamiseks. Sõnavara sünteesitakse hipokampuses esimestel öötundidel, “aeglase une” ajal, mis on sügav ja unenägudeta. Hääldamiseks vajalikke motoorseid oskusi töödeldakse 2. faasi mitte-REM une ajal ning auditiivseid mälestusi kodeeritakse igas unefaasis. Emotsionaalsed ladestunud mälestused töötatakse läbi REM-une ajal. Mida enam laps päeva jooksul õppis, seda rohkem vajab ta järgmisel ööl und.

Tundub, et nende mälestuste taaskindlustamiseks kasvab uneajal teatud geenide aktiivsus – need sõna otseses mõttes lülituvad sisse, aktiveeruvad. Üks neist geenidest on hädavajalik sünaptiliseks plastilisuseks, närviühenduste tugevdamiseks. Aju sünteesib osa mälestustest juba päeva ajal, kuid öö jooksul need rikastuvad ja konkretiseeruvad – luuakse uusi seoseid ja järeldusi, mis viivad välja sügavama kaemuseni järgmisel päeval.

Laste uni erineb kvalitatiivselt täiskasvanu unest, sest lapsed veedavad enam kui 40 protsenti uneajast aeglase une faasis (mida on proportsionaalselt kümme korda rohkem kui eakamatel täiskasvanutel). Just sellepärast on korralik ööuni nii oluline sõnavaratäienduste, graafikute, tabelite ja ajalooliste kuupäevade meelespidamiseks ning kõikvõimaliku muu faktiteabe pikaajaliseks omandamiseks.

Kõige põnevam on vast see, et mälestuse emotsionaalne kontekst mõjutab selle töötlemise kohta. Negatiivseid stiimuleid töötatakse läbi väikeaju mandlituumas ehk amügdalas, positiivseid või neutraalseid aga hipokampuses. Puudulik ööuni kahjustab hipokampust rängemini kui väikeaju mandlituuma. Nii ei õnnestu unevõlas inimestel meelde jätta meeldivaid mälestusi, kuid süngete meenutamine õnnestub suurepäraselt.

Ühes Walkeri korraldatud eksperimendis püüdsid liiga vähe maganud kolledžitudengid meelde jätta sõnade loendit. Nad suutsid mäletada 81 % negatiivse varjundiga sõnadest (näiteks “vähktõbi”). Kuid positiivse või neutraalse varjundiga sõnadest (näiteks “päikesepaiste” või “korv”) jäi meelde üksnes 31 %.

“Praegu on seis üsna huvitav,” märkis Walker. “Õppetöö, mida lapsed teevad, on varasemast palju intensiivsem, ometi on õpitu ajus töötlemiseks kasutatav uneaeg palju lühem. Kui need lineaarsed suundumused jätkuvad, katkeb kummipael peagi.”

Kuigi unevõlg mõjutab kõiki lapsi, on eriti suure löögi all teismelised.

Browni ülikooli doktor Mary Carskadon on demonstreerinud, et puberteedi ajal toimub ööpäevases süsteemis, niinimetatud bioloogilises kellas, “faasinihe”, mis hoiab noorukeid kauem üleval. Eelteismelistel ja täiskasvanutel hakkab aju siis, kui väljas pimedaks läheb, tootma melatoniini, mis teeb meid uniseks. Ent nooruki ajus ei vallandu melatoniin veel järgneva pooleteise tunni jooksul. Seega, isegi kui nad kell kümme õhtul voodisse lähevad (mida nad ei tee), lamavad nad ärkvel ja põrnitsevad lage.

Koidikul, kui äratuskell on ta äratanud, toodab teismelise aju ikka veel melatoniini. See sunnib neid tagasi unne vajuma – näiteks esimese koolitunni ajal, või, mis veelgi ohtlikum, koguni kooli sõitmise ajal1. See on üks põhjuseid, miks põhjustavad USA-s noored täiskasvanud igal aastal üle poole 100 000 “jäin roolis tukkuma” avariist.

Niisuguse veenva uurimustulemuse põhjal on mõned Ameerika koolipiirkonnad otsustanud hommikuti tundidega hiljem alustada.

Tuntuim neist on Edina kool Minnesotas, Minneapolise jõukas eeslinnas, mis nihutas kooli algusaja 7.25-lt 8.30-le. Tulemused olid ehmatavad, ning mõjutasid kõige enam oivikuid. Kooli algusaja nihutamisele eelnenud aastal oli Edina kooli 1600 õpilase 10 %-lise paremiku matemaatika/verbaalsete oskuste SATtesti2 tulemus keskmiselt 683/605. Aasta hiljem oli tippõpilaste 10 %-lise paremiku tulemuseks keskmiselt 739/761 punkti. Kui varem olid õpilased matemaatikatesti tegemiseks liiga unised, siis täiendav unetund tõstis Edina kooli säravaimate õpilaste matemaatika SAT-testi tulemuse 56 punkti võrra ja verbaalsete oskuste SAT-testi tulemuse koguni 155 punkti võrra. (“Tõeliselt hämmastav,” tunnistas pärast nende tulemuste kuulmist lummatud Brian O’Reilly, riikliku kolledžinõukogu tegevjuht SAT-programmi alal.) Õppurid olid ka varasemast motiveeritumad ja vähem depressiivsed. Kokkuvõttes parandas üks täiendav unetund õppurite elukvaliteeti.