Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 102

Onu Adam tahtis ema ja tädi Valja noaga ära tappa. Nad läksid Berjozka turule, aga mina ja Aljonka seisime rõdul ja nägime kõike! Onu Adam võttis noa ja hakkas meie õuel ringi jooksma. Röökis:

„Lõigun vene lojuse tükkideks! Veristan ära nagu lamba!”

Oli päikeseline päev. Palju rahvast oli ka, naabreid. Veel oli seal töömehi. Nad panid aknaklaase raamidesse, sest klaasid olid plahvatuste järel välja kukkunud. Ja keegi ei astunud vahele.

Aljonka hakkas kohe nutma. Aga Aljonkal on elutoas ikoon: Neitsi Maarja ja väike Jeesus Kristus. Aljonka nuttis:

„Mida teha?”

„Tuleb paluda!” ütlesin mina.

Me lasksime põlvili ja palusime: „Palun, Neitsi Maarja, tee nii, et onu Adam ei tapaks meie emasid ära. Palun!”

Siis kuuleme – onu Adam tuleb. Ta astus trepikotta ja hakkas jalgadega ust peksma. Tagus jalgadega ja karjus, et tapab meid ära. Et me oleme venelased, aga kõik venelased on vaja ära tappa ja korterid endale võtta.

Peitsime end kappi ja istusime seal. Pärast tulid ema ja tädi Valja. Leidsid meid kapist. Meile kukkus riiul kaela, aga me ei tulnud välja – kartsime. Mis siis, kui emad lamavad surnult hoovis? Kuidas me vaatame? Aga tuli välja, et kui onu Adam neile järele jooksis, ei hakanud minu ema eest ära jooksma. Ta ütles mehele kõva häälega:

„Sa oled argpüks! Sa ei ole tšetšeen! Tšetšeen ei hakka naistele järele jooksma, et neid noaga selja tagant rünnata. Sa ei ole mees. Ma võtan seeliku seljast ja panen sulle selga!!!”

Kõik hakkasid õues naerma. See on ju häbi – lüüa selja tagant! Mehele on häbiks, kui seelik on seljas! Mingid inimesed jooksid onu Adami juurde, kellel oli nuga käes, ja ajasid ta minema, aga ema ja tädi Valja läksid ära. Siis ootas onu Adam, kuni nad kaugemale jõuavad, ja tuli meid hirmutama. Uksi peksma.

Polja