Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 90

Ma käin koolis. Varem oli see lasteaed, aga nüüd on kool. See on punastest tellistest.

Minu 55. kool purustati. Alles jäid söestunud sarikad. Paljud inimesed said surma keldris. Pomm kukkus alla. Ja minu teine, 32. kool, pommitati ka puruks. Seal põlesid dokumendid ära. Aga minu paberid leiti üles. Õpetaja oli need koju peitnud.

Lapsed teevad koolis liiga. Narrivad. Üks poiss küsis:

„Kas sa oled venelane?”

Mina ütlesin:

„Jah.”

Ta andis mulle kõrvakiilu. Ma ei tunne seda poissi. Ta ei ole minu klassist.

Lapsed hüüavad mind ja teisi mittetšetšeene „kärvanud Jeltsin”, „Jeesuseke”, „gjaski hak (vene siga)”. Mida me oleme halba teinud?

Need lapsed tulid Venemaalt – sõja ajal neid siin ei olnud, aga meie olime. Nüüd räägivad:

„Siin on kõik meie oma. Meie maa. Kõik venelased tuleb ära tappa!”

Klassi ma üksi ei lähe. Mind pekstakse. Rebitakse riideid, tiritakse juustest. Ma ootan õpetajat. Astun klassi ainult koos temaga. Senimaani seisan ukse taga. Olen peidus. Või panen vetsus ukse lukku. Minu vihikud on katki rebitud. Seda tegi Anži. Võttis ja rebis puruks. Aslan ja Milana hoidsid mind kinni, aga Rasul peksis jalaga kõhtu. Mina olen meie klassis ainuke, keda venelaseks peetakse.