Читать книгу Colomba. Carmen - Prosper Merimee - Страница 7

I

Pé far la to vendetta,

Sta sigur’ vasta anche ella. ^[1]

Itk Niolost

181*. aasta oktoobrikuu esimestel päevadel peatus tagasiteel Itaaliast Marseille’s Beauveau’ hotellis kolonel sir Thomas Nevil, iirlane, inglise armee silmapaistev ohvitser. Vaimustunud reisijate pidev imetlus on tänaseks tekitanud niisuguse tagasilöögi, et paljud turistid võtavad oma lipukirjaks oratiuse nil admirari.^[2] Sellesse rahulolematute reisijate klassi kuulus ka miss Lydia, koloneli ainuke tütar. “Jeesuse muutumine”^[3] paistis talle keskpärane ning tuld purskav Vesuuv ainult veidike kõrgem kui Birminghami vabrikute korstnad. Kokku võttes heitis ta Itaaliale ette, et tollel puudub kohalik koloriit, iseloom. Las selgitab see, kes oskab, nende sõnade mõtet, millest ma mõni aasta tagasi üsna hästi aru sain ja mida ma tänapäeval enam ei mõista. Esialgu hellitas miss Lydia lootust leida sealpool Alpe asju, mida keegi enne teda pole näinud ja millest ta võiks rääkida “korralike inimestega”, nagu ütleb härra Jourdain.^[4] Aga varsti märkas ta, et tema kaasmaalased on kõikjale ette jõudnud ja, kaotanud lootuse leida midagi senitundmatut, sööstis vastasleeri. On ju üsna ebameeldiv, kui ei saa rääkida Itaalia imedest, ilma et keegi ütleks: “Seda Raffaeli maali ***palees ***linnas te kahtlemata nägite? See on see, millest kaunimat Itaalias pole.” Ja see on just see, mida te juhtumisi ei viitsinud vaadata. Kuna iga asja näha võtab liiga palju aega, on lihtsam kõike valitud leeri seisukohast taunida.

Beauveau’ hotellis tuli miss Lydial kibedalt pettuda. Tal oli kaasas kena visand Segni pelasgide või kükloopilisest väravast, mida uskus olevat joonistajate poolt unarusse jäetud. Nüüd aga näitas lady Frances Fenwich, keda ta Marseille’s kohtas, oma albumit, kus soneti ja kuivatatud lille vahel figureeris nimetatud värav, mida oli ohtralt sienaga värvitud. Miss Lydia andis Segni värava toatüdrukule ja kaotas pelasgide ehituskunsti vastu igasuguse lugupidamise.

Niisuguseid kurbi meeleolusid jagas ka kolonel Nevil, kes naise surmast saadik nägi asju ainult miss Lydia pilgu läbi. Tema jaoks lasus Itaalial tütre tuütamise tohutu süü ja järelikult oli see maailma kõige igavam maa. Tõsi küll, piltide ja raidkujude kohta polnud midagi paha öelda, aga seda võis ta küll kinnitada, et jahipidamine oli sel maal vilets ja et Rooma lähistel tuli selleks, et mõned närused punased põldpüüd lasta, palava päikese käes maha käia oma kümme ljööd.

Järgmisel päeval pärast Marseille’sse saabumist kutsus kolonel lõunale oma endise adjutandi kapten Ellise, kes oli äsja veetnud kuus nädalat Korsikal. Kapten jutustas miss Lydiale ühe ladusa loo bandiitidest, mille eeliseks oli, et lugu erines kõigist neist varguslugudest, mida miss Lydiale külluses oli räägitud teel Roomast Napolisse. Magustoidu ajal, jäänud kahekesi bordoo veini pudelitega, vestlesid mehed jahist ja kolonel sai teada, et pole olemas paremat paika, kus jaht oleks ilusam, vaheldusrikkam ja külluslikum kui Korsikal. “Seal on hulganisti metssigu,” seletas kapten Ellis, “ja tuleb õppida neid eristama kodusigadest, kes on metssigadega hämmastavalt sarnased; muidu tuleb sekeldusi mahalastud sea omanikega. Nood tulevad hambuni relvastatult võsast, mida nimetatakse makjaks, mõnitavad teid ja sunnivad oma loomi kinni maksma. Veel on seal mufloonid, väga kummalised loomad, keda mujal ei leidu, hinnatud, aga neid on raske tabada. Põdrad, hirved, faasanid, põldpüüd — kõiki neid jahiloomi ja linde, kellest Korsika kihab, ei jõua iialgi üles lugeda. Minge Korsikale, kolonel, kui te armastate jahti. Seal, nagu ütles üks mu võõrustaja, võib lasta kõiki alates rästast ja lõpetades inimesega.”

Teejoomise juures võlus kapten miss Lydiat uue looga veritasust transversale,^[5] veel kummalisemaga kui eelmine, ja, kirjeldades Korsika veidrat metsikut palet, selle elanike omapärast iseloomu, nende külalislahkust ja algelisi kombeid, viis oma kuulaja sellest maast lõplikku vaimustusse. Lõpuks annetas ta miss Lydiale kena väikese pistoda, mille väärtus seisnes mitte niivõrd vormis ja vaskraamistuses, kuivõrd päritolus. Selle oli loovutanud kapten Ellisele üks kuulus bandiit, kinnitades, et sellega on pussitatud nelja inimest. Miss Lydia torkas pistoda vöö vahele, asetas selle hiljem oma öölauale ja tõmbas enne uinumist kaks korda tupest välja. Kolonel omakorda nägi unes, et lasi muflooni ja et omanik sundis teda looma hinda välja maksma, millega ta meelsasti nõustus, sest see oli üks väga imelik elukas, kes sarnanes metsseaga, aga kel olid põdra sarved ja faasani saba.

“Ellis räägib, et Korsikal saab suurepäraselt jahti pidada,” lausus kolonel, kui ta tütrega kahekesi hommikust sõi. “Kui see ei oleks nii kaugel, poleks paha paariks nädalaks sinna sõita.”

“Tõepoolest,” vastas miss Lydia, “miks me ei võiks Korsikal ära käia? Sel ajal, kui te jahil olete, ma joonistaksin. Mulle meeldiks väga. kui mu albumis oleks grott, millest rääkis kapten Ellis ja kus Bonaparte käis lapsena koolitükke õppimas.”

See oli vist küll esimene kord, kus koloneli väljendatud soov leidis tütre heakskiidu. Olles sellisest ootamatust olukorrast vaimustuses, leidus kolonelil veel nutikust esitada miss Lydiale mõned kained vastuväited, et tolle kapriisi õhutada. Asjata rääkis ta selle maa metsikust loodusest ja raskustest, mida tuleb taluda naisel sinna minnes: miss Lydia ei kartnud midagi. Nüüd eelistas ta üle kõige reisida ratsa, rõõmustas, et saab magada lageda taeva all, ja ähvardas minna koguni Väike-Aasiasse. Lühidalt, tal oli iga asja jaoks vastus. Ükski inglanna polnud Korsikal varem olnud; järelikult pidi ta seal ära käima. Ja milline nauding oleks pärast Korsikalt naasmist näidata Saint-James’s-Place’il oma albumit! “Miks te, kullake, selle suurepärase joonistuse vahele jätate?” — “Ah, tühiasi! See on visand, mille tegin ühest kuulsast korsika bandiidist, kes oli meile teejuhiks.” — “Mis? Te käisite Korsikal?!...”

Kuna Prantsusmaa ja Korsika vahel aurikud veel ei sõitnud, kuulati järele, kas mõni sõiduk pole valmis minema saarele, mida miss Lydia kavatses avastada. Kolonel kirjutas selsamal päeval Pariisi, et tellitud korterist ära öelda, ja tegi kaupa ühe kuunari omanikuga, kes pidi Ajacciosse purjetama. Kuunaril oli kaks enam-vähem korralikku kajutit. Laaditi peale toiduaineid; peremees kinnitas, et üks tema vanadest madrustest on hinnatud kokk, kellele ei leidu võrdset kalasupi valmistamises; ta lubas, et preilil tuleb viisakas reis, pärituul ja rahulik meri.

Peale selle seadis kolonel tütre soovil tingimuseks, et kapten ei võtaks pardale ühtki teist reisijat ja et korraldaks teekonna piki saare kaldaid nii, et oleks võimalik nautida vaadet mägedele.

Подняться наверх