Читать книгу Colomba. Carmen - Prosper Merimee - Страница 9

Öö oli ilus, kuu mängles laineharjadel, laev õõtsus pehmelt õrna tuule käes. Miss Lydial polnud mingit tahtmist magada ja ainult ühe võhiku ligiolek oli teda takistanud nautimast tundeid, mida tekitavad meri ja kuuvalgus igale inimesele, kel on raasukegi poeesiat südames. Kindel, et noor leitnant — proosaline nagu too oli — magab nagu kott, tõusis ta, võttis sooja voodriga mantli, äratas toatüdruku ja läks laevalaele. Seal polnud kedagi peale tüürimehe, kes laulis metsikul ja monotoonsel viisil mingit itku korsika murdes. Öövaikuses oli sellel imelikul muusikal isegi oma võlu. Miss Lydia ei saanud kahjuks päris hästi madruse laulust aru. Paljude harilike kohtade seas äratas üks energiline värss temas elavat uudishimu, aga peagi, kõige ilusamal hetkel tulid mõned murdesõnad, mille tähendust ta ei taibanud. Sellele vaatamata taipas ta, et juttu oli mingist mõrvast. Mõrtsuka needmine, kättemaksuähvardused, surnu ülistamine — kõik oli üks segapuder. Ta jättis mõned värsid meelde; püüan neid tõlkida:

... Ei kahurid, ei täägid — ei suutnud hirmutada tema selget laupa, — mis helendas lahinguväljal — kui suveõhtu. — Ta oli jahikull, kotka sõber. — Sõpradele oli ta nõmm-liivamesi, — vaenlastele mässav meri. — Kõrgem kui päike. — õrnem kui kuu. — Tema, keda Prantsusmaa vaenlased — kartsid kui tuld, — kodukandi mõrtsukad — lõid talle noa selga, — nagu Vittolo tappis Sampiero Corso. ^[12] — Iialgi ei oleks nad julgenud talle silma vaadata. — ... Pange seinale mu voodi ette — mu auga väljateenitud aurist. — Selle lint on punane. — Punasem kui mu särk. — Mu pojale, mu pojale kaugel maal — hoidke mu rist ja mu verine särk. — Ta näeb selle sees kahte auku. — Iga augu kohta tehtagu teine auk ühes teises särgis. — Kas piisab sellest, et teostuks kättemaks? — Mul vaja kätt, mis tulistada oskab, — ja silma, mis täpselt sihib, — südant, mis valmis mõelnud...

Äkki jäi madrus vait.

“Miks te ei jätka?” küsis miss Nevil.

Madrus osutas peaga ruhvist väljuva kogu poole: see oli Orso, kes tuli kuuvalgust nautima.

“Laulge ometi lõpuni,” ütles miss Lydia, “see meeldis mulle väga.”

Madrus kummardus tema poole ja ütles väga tasa:

“Ma ei esita kellelegi rimbecco’t.”

“Mida?”

Madrus ei vastanud ja hakkas vilistama.

“Ma näen, et imetlete Vahemerd, miss Nevil,” lausus Orso tema poole nihkudes. “Peate nõustuma, et kusagil mujal pole niisugust kuud.”

“Ma ei vaadanud kuud. Ma õppisin korsika keelt. See madrus laulis üht väga traagilist itku ja jättis kõige ilusama koha peal pooleli.”

Madrus kummardus, otsekui selleks, et paremini kompassi näha, ja tiris miss Nevilit mantlihõlmast. Oli ilmne, et itku ei saanud leitnant Orso ees laulda.

“Mida sa, Paolo Francè, laulsid?” küsis Orso, “oli see mingi ballata? Või vocero?^[13] Preili saah sust aru ja soovib lõppu kuulda.”

“Olen unustanud, Ors’ Anton’,” ütles madrus.

Ja ta hakkas jalamaid täiest kõrist üürgama koraali neitsi Maarja kiituseks.

Miss Lydia kuulas hajameelselt, ei käinud enam lauljale peale, kuid tõotas siiski endale hiIjem mõistatuse lahenduse välja uurida. Aga toatüdruk, kes oli Firenzest pärit ega saanud korsika dialektist sugugi paremini aru kui perenaine, põles uudishimust, ja enne kui too jõudis teda küünarnukiga müksata, pöördus ta Orso poole:

“Härra kapten, mis tähendab rimbecco’t^[14] esitama?”

“Rimbecco’t!” kordas Orso. “See tähendab ühele korsiklasele ülimat solvangut: see tähendab etteheidet, et ta ei ole kätte maksnud. Kes rääkis teile rimbecco’st?”

“See oli eile Marseille’s,” vastas kähku miss Lydia. “Kuunari peremees kasutas seda sõna.”

“Ja kellest ta rääkis?” päris Orso valvsalt.

“Ah, ta jutustas meile ühe vana loo... mingist vanast ajast... kui ma ei eksi, siis Vannina d’Ornano kohta.”

“Ma kardan, preili, et Vannina surm ei sisenda teisse erilist sümpaatiat meie vapra kangelase Sampiero vastu.”

“Kas siis teie peate naise tapmist kangelasteoks?”

“Sampiero mõrvatööd vabandavad ajastu metsikud kombed. Ja pealegi pidas ta genualastega surmaheitlust: mis usaldust oleks ta väärinud kaasmaalaste silmis, kui ta poleks karistanud seda, kes kippus genualastega sobingut tegema.”

“Vannina läks teele mehelt luba küsimata,” sõnas madrus. “Sampiero tegi hästi, et tal kaela kahekorra keeras.”

“Aga ta tahtis ju oma meest päästa,” ütles miss Lydia. “Ta tegi seda armastusest, kui läks Genuasse mehele armu paluma.”

“Mehele armu paluda tähendab teda alandada!” hüüatas Orso.

“Aga oma naine ära tappa!” jätkas miss Nevil. “Milline koletis pidi ta küll olema!”

“Aga te teate ju, et Vannina ise pidas oma mehe käe läbi hukkumist soosinguks. Kas teie, preili, Othellot ka koletiseks peate?”

“See on hoopis teine asi! Othello oli armukade, Sampiero ainult alp.”

“Kas pole armukadedus samuti alpus? Alpus, mis tuleneb armastusest. Niisuguse ajendi teie siis andestaksite?”

Miss Lydia heitis leitnandile pilgu, täis väärikust, ja, pöördudes madruse poole, küsis, millal kuunar pärale jõuab.

“Ülehomme,” vastas see, “kui tuult jätkub.”

“Tahaksin juba Ajaccios olla, see laev on mind ära tüüdanud.”

Ta tõusis, võttis toatüdrukul käe alt kinni ja tegi laevalael mõne sammu. Orso ei liikunud tüürimehe kõrvalt ja kõhkles, kas peaks preiliga kaasa jalutama või tüütu vestluse lõpetama.

“Ilus plika, vannun teile!” ütles madrus. “Kui kõik kirbud mu Kõikus oleksid temasarnased, ei kaebaks ma, et nad hammustavad!”

Võimalik, et miss Lydia kuulis seda kahtlase väärtusega kiidulaulu oma ilule ja sattus segadusse, sest peaaegu otsejoones läks ta oma kajutisse. Varsti tõmbus ruhvi ka Orso. Aga niipea kui ta silmist kadus, ilmus toatüdruk ja, küsitlenud madrust põhjalikult, kandis oma perenaisele ette järgmised andmed. Orso ilmumisel katkestatud ballata oli koostatud kaks aastat tagasi mõrvatud kolonel della Rebbia, ülalmainitu isa surma puhuks. Madrus ei kahelnud, et Orso naaseb Korsikale ei millekski muuks kui kättemaksuks ja kinnitas, et Pietranera külas saab üsna pea värsket liha näha. Rahvakeeles tähendas see, et isand Orso kavatseb tappa kaks või kolm oma isa surmas kahtlustatavat isikut, keda, tõtt-öelda, oli selleks ajaks juba kohtulikult uuritud, aga kes leiti olevat puhtad kui põllulilled, võttes arvesse seda, et nende pilli järgi tantsisid nii kohtunikud, advokaadid, prefekt kui ka sandarmid.

“Korsikal pole õigusemõistmist olemas,” lisas madrus, “ja minu arvates on ühel heal püssil enam tähtsust kui kuningliku kohtu nõunikul. Kui kellelgi on vaenlane, tuleb valida kolme s-i vahel.”^[15]

Need huvitavad andmed muutsid märgatavalt miss Lydia käitumist ja hoiakut leitnant della Rebbia suhtes. Sellest hetkest alates sai leitnandist romantilise inglanna silmis tähelepanuväärne isiksus. Muretu ilme, aval kõnepruuk ja hea tuju, mis miss Lydia esialgu ebasoodsalt olid meelestanud, muutusid nüüd ülimateks väärtusteks, kuna kujutasid endast täiuslikku maskeeringut, mis ei lase energilise hinge sügavustest ühtki pulbitsevat tunnet pinnale kerkida. Orso näis talle Fiescona,^[16] kes kergemeelse ilme taga peidab hiiglaslikke kavatsusi, ja kuigi mõne suli tapmine pole nii kaunis tegu kui kodumaa vabastamine, on ilus kättemaks siiski võrratu asi; ja naistele muide meeldib, kui sangar pole poliitikategelane. Alles nüüd märkas miss Nevil, et noorel leitnandil on ilusad suured silmad, valged hambad, suursugune kasv. hea kasvatus ja mõningane seltskondlik lihv. Järgmisel päeval jutles miss Lydia leitnandiga palju ja vestlus pakkus talle suurt huvi. Ta esitas Korsika kohta põhjalikke küsimusi ja leitnant vastas neile meeleldi. Korsika, kust ta oli lahkunud verinoorelt esmalt kolledžisse, siis sõjakooli, oli leitnandi hinge jäänud kõige poeetilisemates värvides. Ta rääkis innustunult Korsika mägedest, metsadest ja saare asukate omapärastest kommetest. Nagu arvata võis, esines mitmes jutustuses sõna “kättemaks”, sest on võimatu rääkida korsiklastest ilma seda üldtuntud kirge ründamata või õigustamata. Orso üllatas veidi miss Nevilit, mõistes oma kaasmaalaste lõputud arveteõiendamised üldiselt hukka. Talupoegade puhul püüdis ta asjale siiski õigustust leida ja väitis, et veritasu olevat vaeste kahevõitlus. “On ju tõsi,” ütles ta, “et keegi ei tapa teist enne reeglikohase väljakutse esitamist. “Kaitse end, mina kaitsen ennast,” on pühad sõnad, mida kaks vaenlast vahetavad, enne kui teineteisele auku hakkavad kaevama. Mõrvu on meil rohkem kui mujal, aga neid ei sooritata meil eales alatutel ajenditel. Tõsi küll, meil on palju mõrtsukaid, aga see-eest pole ühtegi varast.”

Miss Lydia jälgis leitnanti tähelepanelikult, kui see rääkis kättemaksust ja mõrvast, aga ei avastanud tema näol vähimatki märki erutusest. Kuna ta oli kindel, et leitnandil on piisavalt tarvilikku hingejõudu muuta end läbitungimatuks kõigile pilkudele — peale tema omade, mõistagi —, siis uskus ta veendunult, et kadunud kolonel della Kebbia vaim ei peaks ihatud rahuldust kaua ootama.

Korsika hakkas juba paistma. Peremees loetles kalda tähtsamaid paiku, ja kuigi need olid miss Lydiale täiesti tundmatud, pakkus nimede teadasaamine talle lõbu. Pole olemas midagi igavamat kui nimedeta maastik. Aeg-ajalt sattus koloneli pikksilma mõni pruunis riides saareelanik, kes ratsutas väikesel hobusel mööda järske nõlvu, pikk püss kaasas. Igaühes arvas miss Lydia ära tundvat kui mitte bandiiti, siis vähemalt poega, kes kiirustab isa surma eest tasuma; aga Orso kinnitas, et tegemist on vaid lähedal asuva alevi rahuliku elanikuga, kes oma asju ajab; et püssi ei kanna ta mitte niivõrd vajaduse kuivõrd edevuse ja moe pärast, nii nagu üks dändi ei välju kunagi ilma elegantse jaIutuskepita. Kuigi püss on vähem õilis ja vähem romantiline relv kui pistoda, arvas miss Lydia siiski, et see sobib mehele märksa paremini kui jalutuskepp; ja talle meenus, et ka kõik lord Byroni kangelased said surma just kuuli, aga mitte klassikalise pussi läbi.

Pärast kolmepäevast merereisi oldi verejanulise saare vetes ja reisijate silmile avanes Ajaccio lahe võrratu panoraam. Õigusega võrreldakse seda Napoli lahega: ja kuunari randumise hetkel meenutas ta seda eriti, sest Punta di Girato oli ümbritsetud makjatulekahju suitsust ja sarnanes Vesuuviga. Täieliku sarnasuse saavutamiseks oleks vaja, et Attila armee käiks korraks üle Napoli ümbruse, sest Ajaccio lähikonnas on kõik tühi ja välja surnud. Elegantsete ehitiste asemel, mida leidub kõikjal Castellamarest Miseno neemeni, on Ajaccios lahe ümber näha vaid süngeid makjaid ja nende taga paljaid mägesid. Ei ühtki villat, ühtki elamut. Ainult siin-seal linna ümbritsevatel kõrgustikel eralduvad roheluse foonil üksikud valged ehitised: need on kabelid, perekonnamatusepaigad. Kogu selle maastiku ilu on sünge ja kurb.