Читать книгу Colomba. Carmen - Prosper Merimee - Страница 8

Kindlaksmääratud päeval pakiti ja laaditi hommikust alates: kuunar pidi väljuma õhtuse briisiga. Kolonel ja tema tütar jalutasid ärasõitu oodates Canebière’il,^[6] kui kuunari peremees neid kõnetas ja palus luba võtta pardale üks oma sugulane, täpsemini tema vanema poja vaderi venna pojapoeg, kes on edasilükkamatute asjade pärast tagasi pöördumas sünnimaale Korsikale ja kes ei leia ülesõiduks laeva.

“See on kena noormees,” lisas kapten, “sõjaväelane, kaardiväe jäägripolgu ohvitser, kes oleks praegu juba kolonel, kui Too oleks veel keiser.”

“Kuna tegu on sõjaväelasega,” alustas kolonel ja tahtis lisada: “Me nõustume meelsasti sellega, et ta kaasa tuleb.” Aga miss Lydia hüüatas inglise keeles:

“Jalaväeohvitser!” (Kuna tema isa oli teeninud ratsaväes, põlgas ta kõiki teisi väeliike.) “Mingi harimatu mees, kes jääb veel merehaigeks ja rikub meil kogu ülesõidu lõbu!”

Peremees ei osanud sõnagi inglise keelt, aga ta näis öeldut mõistvat selle järgi, kuidas miss Lydia oma pisikesi huuli mossitas, ja alustas sugulase kohta pikka kiidulaulu, mille lõpetas kinnitusega, et tegemist on täiesti korraliku inimesega kapralite perekonnast ja et ta ei segaks sugugi härra koloneli, sest tema, peremees, paigutaks ta kusagile nurka, kus mitte keegi teda ei märkaks.

Kolonel ja miss Nevil panid väga imeks, et Korsikal on perekondi, kus poeg pärib isalt kaprali auastme; aga kuna nad olid pühas veendumuses, et tegu on maavägede kapraliga, järeldasid nad, et too peab olema mingi vaene vennike, keda peremees tahab armu poolest kaasa võtta. Olnuks tegu ohvitseriga, oleks pidanud temaga vestlema, temaga suhtlema; aga ühest kapralist ei maksa lasta end segada, sest see on senikaua üsna tähtsusetu olend, kuni tema üksust kohal pole, kes, tääk püssi otsas, teid sinna viib, kuhu te põrmugi minna ei taha.

“Kas see teie sugulane merehaigeks ei jää?” küsis miss Nevil kuivalt.

“Mis te nüüd, preili, ta on rahu ise, nagu kalju, nii merel kui maal.”

“Olgu, võtke ta kaasa,” lubas miss Nevil.

“Võtke ta kaasa,” kordas kolonel ja nad jätkasid jalutuskäiku.

Kella viie paiku õhtul tuli kapten Matei neile järele, et nad kuunari pardale viia. Sadamas kapteni paadi juures seisis sinise, kurguni kinninööbitud saterkuuega pikk noormees. Tal oli tõmmu jume, elavad mustad, ilusa lõikega silmad ning otsekohene ja terane ilme. Rühi ja väikeste kikkis vuntside järgi võis kergesti ära tunda sõjaväelase, sest tollal olid vuntsid harulduseks ja rahvuskaart polnud veel kõigisse peredesse sõjaväemoraali ega kombeid sisse seadnud.

Noormees võttis koloneli nähes mütsi peast ja tänas osutatud lahkuse eest viisakalt, ilma mingi kohmetuseta.

“Rõõm teile kasulik olla, noormees,” ütles kolonel armulikult pead noogutades ja astus paati.

“See teie inglane pole just eriti peen,” sõnas noormees itaalia keeles tasakesi peremehele.

See asetas nimetissõrme vasaku silma alla ja keeras mõlemad suunurgad alla. Märkide keelest arusaajale tähendas see, et inglane saab itaalia keelest aru ja et ta on üldse pentsik mees. Noormees naeratas kergelt ja puudutas oma laupa, nagu tahtes Mateile öelda, et kõigil inglastel on peas midagi viltu; siis istus ta peremehe kõrvale ja asus tähelepanelikult, ent mitte jultunult oma kenakest reisikaaslannat jälgima.

“Prantsuse sõdureil on hea rüht,” ütles kolonel tütrele inglise keeles, “seepärast nad ülendataksegi nii kähku ohvitserideks.”

Seejärel pöördus ta noormehe poole prantsuse keeles:

“öelge, mis rügemendis te teenisite?”

Noormees müksas oma vanaonu ristipoja isa ja vastas muiet maha surudes, et ta oli varemalt kaardiväe jääger ja et praegu tuleb ta 7. rügemendist.

“Ega te Waterloos olnud? Te olete nii noor.”

“Vabandage, kolonel, aga see oli minu esimene ja viimane sõjaretk.”

“Läheb kahe eest arvesse,” ütles kolonel.

Noor korsiklane hammustas huulde.

“Isa,” ütles miss Lydia inglise keeles, “küsige, kas korsiklased väga oma Bonaparte’i armastavad.”

Enne kui kolonel küsimuse prantsuse keelde tõlkida jõudis, vastas noormees üsna heas inglise keeles, kuigi tugeva aktsendiga:

“Te teate ju küll, preili, et keegi pole prohvet omal maal. Meie, Napoléoni kaasmaalased, armastame teda võib-olla vähem kui prantslased. Mis puutub minusse, siis vaatamata sellele, et tema ja minu perekond olid kunagi vaenujalal, armastan ja imetlen ma teda.”

“Te räägite inglise keelt!” hüüatas kolonel.

“Üpris kehvasti, nagu näete.”

Kuigi miss Lydia oli noormehe sundimatust toonist veidi puudutatud, ei suutnud ta naeru tagasi hoida, mõeldes kaprali ja keisri vahelisele vaenule. See oli otsekui Korsika iseärasuste eelnauding ja ta plaanitses selle oma päevikusse üles märkida.

“Võib-olla olete Inglismaal vangis olnud?” arvas kolonel.

“Ei, kolonel, õppisin inglise keelt varases nooruses, ühe teie rahvusest vangi käest Prantsusmaal.”

Seejärel sõnas ta miss Nevili poole pöördudes:

“Matei ütles, et tulete Itaaliast. Te räägite kahtlemata puhast toskaana dialekti. Ma kardan, et teil tuleb raskusi meie murraku mõistmisega.”

“Minu tütar oskab kõiki itaalia keele dialekte,” vastas kolonel. “Tal on keelte peale annet. Mitte nagu minul.”

“Kas preili saab aru näiteks nendest korsika laulu sõnadest?” Karjane ütleb karjusneiule:

S’entrassi ‘ndru Paradisu santu, santu,

E nun truvassi a tia, mi n’ esciria.” ^[7]

Miss Lydia sai aru ja, pidades häbematuks nii tsitaati kui ka pilku, mis seda saatis, vastas punastades: “Capisco.”^[8]

“Ja teie lähete koju pooleaastasele puhkusele?” küsis kolonel.

“Ei, kolonel, mind arvati erru poole palgaga, tõenäoliselt seepärast, et olin Waterloos ja et olen Napoléoni kaasmaalane. Lähen tagasi koju väikese lootuse ja vähese rahaga, nagu ütleb laulusalm.”

Ta vaatas taevasse ja ohkas.

Kolonel pistis käe taskusse ja, keerutades sõrmede vahel kuldmünti, otsis ettekäänet, et seda viisakalt oma õnnetu vastase pihku libistada.

“Ka mina olen pooleldi erus,” ütles ta heatujuliselt, “aga... teie oma poole palgaga ei saa ju õigupoolest tubakatki osta. Võtke, kapral.”

Ja ta püüdis suruda münti noormehe pihku, mis paadi servale toetus.

Noor korsiklane punastas, ajas end sirgu, hammustas huulde ja näis kohe raevukalt vastavat, kui äkki tema näoilme muutus ja ta pahvatas naerma. Kolonel tardus hämmeldunult, münt käes.

“Kolonel.” ütles noormees uuesti tõsist tooni võttes, “lubage teile anda kaks nõuannet. Esiteks ärge kunagi korsiklasele raha pakkuge, sest mu kaasmaalaste seas on küllalt palju ebaviisakaid, kes selle teile näkku viskavad. Teiseks ärge andke inimestele tiitleid, mida neil pole au omada. Te kutsute mind kapraliks, aga mina olen leitnant. Vahe pole, mõistagi, kuigi suur, aga...”

“Leitnant!” hüüatas sir Thomas. “Leitnant! Aga peremees ütles, et te olete kapral nagu teie isagi ja kõik teie perekonna mehed.”

Nende sõnade peale ajas noormees pea selga ja purskas naerma. See tuli nii südamest, et peremees ja kaks madrust kaasa rõkatasid.

“Vabandage, kolonel,” ütles noormees lõpuks, “aga see on oivaline eksitus, ma sain sellest alles praegu aru. Tõepoolest, mu perekond võib uhkeldades üles lugeda nii mõnegi kaprali eellaste seas, aga korsika kapralite kuuel pole kunagi paelu olnud. 1100. aasta paiku, tõstnud mässu mägilastest senjööride vastu, valisid mõned kogu- konnad endale juhid, keda nimetati kapraleiks. Meie saarel peetakse nendest rahvajuhtidest põlvnemist suureks auks.”

“Ma vabandan väga, härra!” hüüatas kolonel. “Palun tuhat korda vabandust! Kuna te mõistate mu eksituse põhjust, loodan, et annate mulle andeks.”

Ja ta ulatas noormehele käe.

“Sain paraja karistuse oma liigse uhkuse eest, kolonel,” ütles noormees. “Ma pole teile üldsegi pahane. Kuna mu sõber Matei on mind nii viletsasti tutvustanud, lubage, et ma esitlen end ise: mu nimi on Orso della Rebbia, eruleitnant. Ja kuna ma oletan neid kahte ilusat koera vaadates, et tulete Korsikale jahile, oleksin väga meelitatud aust tutvustada teile meie makjaid ja mägesid... kui ma neid juba unustanud pole,” lisas ta ohates.

Sel hetkel jõudis paat kuunarini. Leitnant ulatas miss Lydiale käe, seejärel aitas ka kolonelil laevalaele tõusta. Sir Thomas, kel oli ikka veel häbi oma eksituse pärast ja kes ei teadnud, kuidas teha heaks oma ninakust mehe vastu, kelle sugu pärineb aastast 1100, kutsus, ootamata tütrelt nõusolekut, leitnandi õhtust sööma, kinnitades kutset veel mitme käepigistuse ja vabandusega. Miss Lydia kibrutas kulmu, aga lõppkokkuvõttes oli tal hea meel teada saada, mis asi see kapral on. Ka ei olnud tulevane võõrustaja talle vastumeelt; temas võis leida koguni mingisugust seletamatut aristokraatlikkust. Ainult et romaanikangelase jaoks oli ta liiga otsekohene ja rõõmus.

“Leitnant della Rebbia,” ütles kolonel teda inglispäraselt tervitades, klaas madeirat käes, “nägin Hispaanias palju teie kaasmaalasi — kuulsaid jalaväelaskureid.”

“Jah, paljud neist jäidki Hispaaniasse,” ütles noor leitnant tõsiselt.

“Ma ei unusta kunagi, kuidas käitus üks korsika pataljon Vitoria lahingus,” jätkas kolonel. “Kuidas see saakski ununeda,” lisas ta rinnale patsutades. “Nad olid terve päeva aedadest ja hekkide tagant tulistanud ja ma ei teagi täpselt, kui palju meie inimesi ja hobuseid tapnud. Otsustanud taganeda, koondusid nad ja panid siis kähku jooksu. Lagedal lootsime revanšile, aga need kelmid... vabandage, leitnant, — need tublid poisid võtsid karreesse ja seda ei saanud kuidagi murda. Ruudu keskel — veel praegugi on silme ees — istus väikese musta hobuse seljas ohvitser. Ta hoidus lahingulipu lähedale ja suitsetas sigarit nagu kohvikus. Aeg-ajalt, otsekui meie ärritamiseks, tegi nende fanfarist meile muusikat ... Saadan nende peale kaks eskadroni... Säh sulle, selle asemel et karree eesliinil läbi murda, vajuvad tragunid külgedele, teevad siis poolpöörde ja tulevad täielikus korratuses tagasi, muist hobuseid ratsanikuta... Ja kogu aeg see kuramuse muusika! Kui suits pataljoni kohalt hajus, nägin, et ohvitser lipu kõrval suitsetab ikka veel sigarit. Püha viha täis, asusin ise viimase rünnaku etteotsa. Püssid olid neil suurest tulistamisest nii umbes, et ei läinud enam lahti, aga nad kogunesid kuude ritta, täägid hobuse kõrgusel. Tõeline müür! Ma karjusin, ergutasin traguneid, kannustasin hobust, kuni ohvitser, kellest rääkisin, võttis lõpuks sigari suust ja osutas käega minule. Kuulsin midagi sellist nagu: “Al capello bianco!”^[9] Mul oli valge suletutt mütsi küljes. Edasi ma ei kuulnud, sest kuul läbistas mu rinna... See oli tore pataljon, härra della Rebbia, 18. rügemendi esimene pataljon, kõik korsiklased, nagu mulle hiljem öeldi.”

“Jah,” ütles Orso, kelle silmad selle jutu ajal särama lõid, “nad panid vapralt vastu ja tõid oma lahingulipu ära, aga kaks kolmandikku neist tublidest meestest puhkab praegu Vittoria tasandikul.”

“Ega te juhuslikult selle ohvitseri nime tea, kes neid juhtis?”

“See oli mu isa. Ta oli siis kaheksateistkümnenda major ja sai just selle päeva sündmuste tõttu koloneliks.”

“Teie isa! Küll oli tubli mees, ausõna! Kohtuksin temaga meeleldi, tunneksin ta kindlasti ära. Elab ta veel?”

“Ei, kolonel,” ütles noormees kergelt kahvatades.

“Oli ta Waterloo all?”

“Jah, kolonel, aga tal polnud õnne langeda lahinguväljal... Ta suri Korsikal... kaks aastat tagasi... Mu jumal, kui ilus see meri on! Ma pole kümme aastat Vahemerd näinud! Kas teie, preili, ei leia, et Vahemeri on ilusam kui ookean?”

“Minu meelest on ta liiga sinine ... ja lainetel pole õiget kõrgust.”

“Te eelistate metsikut ilu? Siis peaks teile Korsika meeldima.”

“Minu tütar,” ütles kolonel, “armastab kõike, mis on ebatavaline; seepärast ei meeldinudki talle Itaalia põrmugi.”

“Itaaliast tunnen ma ainult Pisat,” ütles Orso, “käisin seal kolledžis, aga ma ei suuda imetluseta mõelda Campo-Santo’le,^[10] toomkirikule, viltusele tornile... eriti just Campo-Santo’le. Kas te mäletate Orcagna “Surma triumfi”?^[11] Mul on see nii meeles, et võiksin seda vist peast joonistada.”

Miss Lydia kartis, et leitnant laskub entusiastlikesse tiraadidesse.

“Üpris kena,” ütles ta haigutades. “Palun vabandust, isa, aga mu pea valutab veidi, lähen oma tuppa.”

Ta suudles isa laupa, kinkis Orsole suursuguse peanoogutuse ja kadus. Kaks meest jäid jahist ja sõjast rääkima.

Selgus, et Waterloo all olid nad olnud lausa vastamisi ja pidid seega olema vahetanud nii mõnegi kuuli. See kahekordistas nende üksmeelt. Kordamööda kritiseeriti Napoléoni, Wellingtoni ja Blücherit, vesteldi hirve-, metssea- ja mufloonijahist. Hilja öösel, kui viimane pudel bordood oli otsas, surus kolonel veel kord leitnandi kätt, soovis talle head ööd ja avaldas lootust, et see nii veidralt alanud tutvus kestaks. Lõpuks mindi lahku ja heideti magama.