Читать книгу Armastuse toit. I osa. Laura lugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Prue Leith - Страница 6

Laura vaatas, kuidas isa ühte komplekti kuuluvate harjadega juukseid soeb, üks kummaski käes. Harjade seljad olid kilpkonnaluust ja servad hõbedast, mis peegeldas kummutil seisva Anglepoise’i lambi valgust. Isa nimetus sõrmes helkis pitsatsõrmus ja tema juuksed läikisid sellega võidu.

„Mis sa arvad, noor daam?” küsis ta peeglile selga keerates. Laura arvates nägi isa suurepärane välja. Lihtsalt suurepärane. Nii elegantne ja pilku püüdev oma sinakashallis mundris.

Talle meenus, et aastaid tagasi, kui ta käis alles küla algkoolis, oli isa, medalid mundrikuuel ja vormimüts peas, tulnud ema seltsis nende jõuluetendust vaatama. Laura oli olnud tema üle nii uhke. Seejärel oli isa kuninglikest õhujõududest erru läinud ja hakanud kandma tviidülikonda, välja arvatud neil juhtudel, kui nad käisid väljas õhtust söömas või ta läks jahile – ka siis oli ta nägus, aga hoopiski mitte nii nägus kui mundris.

Eelmisel aastal kuulutati sõda välja ja asjalood olid jälle muutunud. Isa oli kutsutud tagasi lennuväkke ning täitis nüüd Gloucestershire’is Moreton-in-Marshi lennuväljal mingit uut tähtsat sõjalist kohustust. Emal oli tulnud riputada tema munder välja pesunöörile, et saada lahti naftaliinilõhnast; ta oli käinud püksid ja kuue niiske käsnaga üle, pressinud need siledaks ja harjanud vormimütsi puhtaks. Laura oli olnud uhke ja rahul, kui isa palus tal oma mundrikuue nööbid läikima hõõruda: talle meeldis kasutada messingist nööbihoidjat, mis ei lasknud puhastusvahendil riidele sattuda, ning õige pea olid nööbid jälle säravad ja hiilgavad. „Sa näed suurepärane välja, isa.”

Isa astus ligi ja kergitas tütre lõuga. Laura tundis tema tubaka meeldivat värsket lõhna.

„Ja sina oled kõige ilusam noor daam kogu maal.” Ta võttis tütre näo käte vahele. „Ära selle tobeda sõja pärast muretse, sest see saab õige pea läbi. Kui sa kooli lõpetad, on sellest jäänud ainult kauge mälestus, ning mina kannan hoolt, et mu tütre seltskonda astumist tähistatakse hooaja kõige uhkema balli ja kaunima ballikleidiga ning talle jooksevad järele kõige ihaldusväärsemad vallalised noormehed. Kuidas oleks?”

Laura hakkas rõõmsalt naerma. „Ma ei tea. Poisid ei meeldi mulle – eriti kui nad mul sabas jõlguvad. Ja ma ei oska tantsida.”

„Aa, aga sellele on mul lahendus. Sa sõidad Pariisi ning õpid selgeks kõik kõrgklassi kombed ja maneerid, sealhulgas tantsuoskuse.” Ta suudles tütart laubale ja muigas. „Aga senikaua tasuks sul sõbrustada õigete noortega. Seal sinu koolis peaks ju käima noorte naiste koorekiht, aga sina veedad aega ainult tolle loomaarsti tütre seltsis.”

Laura punastas osatatult. „Aga Sophie ju meeldib sulle, isa. Mis Sophiel viga on? Ta on mu parim sõbranna.”

Isa embas teda rahustavalt ja silmapilk oli kõik jälle hea. „Muidugi meeldib ta mulle. Sophie on väike rõõmurull, ümar nagu pirukas. Minu ilusale tütrele ei saa ta loomulikult näolegi. Ta tuleb täna hommikul koos meiega jahile, eks?”

Laura noogutas ning Donald jätkas: „Loodame, et kõik sujub. Pärast seda, kui too naine jahiseltsi etteotsa asus, ei või iial kindel olla, mis juhtub.”

„Missugune naine, isa?”

„Krahvinna Frampton. Krahvil on podagra ja ta ei suuda enam ajujahti pidada ning kõik mehed on kas rindel või mõnel sõjaväelisel ametikohal, seepärast on tema nüüd uus jahiülem.”

„Ema ütles, et jahiülemaks oleksid pidanud saama sina.”

Donald naeratas tütrele. „Noh, omavahel öeldes, aga ära kellelegi räägi, et ma seda mainisin, oleksin ma saanud nende kohustustega märksa paremini hakkama kui leedi Geraldine.”

„Aga sinul on ju samuti sõjaväeline ametikoht.”

„Tõsi. Õigupoolest koguni kaks. Olen ametis sõjaajaks loodud ajutises põllumajanduskomitees ja lennuväljal. Aga kuidagimoodi oleksin ikka hakkama saanud. Hea seegi, et jahti üleüldse korraldatakse, mis siis, et ainult laupäeviti. Mõni Briti jahiselts on sõja ajaks pillid üldse kotti pannud. Niisiis, mu tüdruk, peaksid võtma jahilkäikudest viimast, kuni veel võimalik. Viimasel ajal on neis hakanud osalema väga heast perekonnast pärit tüdrukuid – leiaksid endale suurepäraseid sõpru. Seal armetus koolis pole sul seda lootustki.”

„Aga Roedean on oivaline kool. Sa ise ju ütlesid nõnda, isa.”

„Noh, õppemaks on seal igatahes suur ning see peaks võimaldama sul kokku saada õigete inimestega. Aga nüüd on kogu kool kolitud Lake Districtisse ning seal leidub vaevalt erilisi võimalusi kohtuda teiste tüdrukute perekonnaga.”

„Preili Janise jutu järgi keskendutakse Roedeanis ainult haridusele,” vastas Laura.

„Mina saan asjast teisiti aru. Internaatkooli mõte on pakkuda häid kaaslasi. Poisid leiavad sealt sõpru, kes aitavad neil karjääri edendada. Tüdrukud leiavad sõbrannasid, kellel on sobivad vennad.”

Laura krimpsutas pahakspanevalt nina. „Sobivad vennad?”

„Jah. Vennad, kes võiksid sobida abikaasaks minu ainsale kallile tütrele.”

Donald Oliver silus nimetissõrmega vuntside alaserva, enne ühelt, siis teiselt poolt, pani vormimütsi pähe, seadis selle peegli ees otseks, torkas hea Balkani tubaka koti mundrikuue tasku ja patsutas lapikuks, et see punnitama ei jääks. Võtnud ühe käega puiseerikast tehtud piibu, patsutas ta teisega tütart pealaele – nagu koera, mõtles Laura, aga meeldiv oli see ikkagi.

Laura läks isa järel trepist alla, arutledes endamisi, et too on lausa mehe musternäidis: nägus, otsusekindel, vastutustundlik. Ta nägi alati välja nii kompetentne. Meister kõigil aladel, mis talle alluvad, turgatas tütrele pähe. Isa ikka veel tihedad mustad juuksed olid keskelt lahku kammitud ja läikisid pumatist; tema kenad kitsad vuntsid meenutasid ülahuule kohal kaht väikest musta tiiba. Väiksena oli Laura arvanud, et lennuväes peavadki kõigil olema tiivakujulised vuntsid, mis sobivad kokku mundrikuuele kinnitatud tiibadega.

Laura ei teadnud, missugused on tema Roedeani klassikaaslaste isad ja vennad. Teda polnud nende poole kunagi külla kutsutud. Kui sõjavägi võttis Sussexis Roedeani hooned enda valdusse, misjärel õpilased ja koolitöötajad Keswicki saadeti, oli enamik tüdrukuid kodust nüüd niikuinii palju miile eemal.

Külakoolis olid tema sõbrad pealegi Moreton-in-Marshi ja ümberkaudsete külade talunike või kaupmeeste lapsed. Nende isad, ehkki sootuks nooremad kui Laura oma, kes oli viiekümne neljane, olid enamasti inetud ning kandsid igavaid pruune riideid ja trööbatud saapaid. Ta oletas, et mundrikandjad võivad olla nägusamad, aga ta polnud neid kohanud.

Laura vanem vend Hugh kandis samuti kuninglike õhujõudude ohvitseri mundrit, kuid temal ehtisid varrukaid sootuks kitsamad paelad kui isal. Enne sõda oli vend seisnud nende talu eesotsas, aga siis oli temagi sõjaväkke kutsutud ning saadetud Kanadasse hävituslendurite treeninglaagrisse. Nüüd elas ta oma naise Grace’i ja väikese tütre Jane’iga endiselt nende talu maadel Plumtree Cottage’is. Isal oli tulnud niite tõmmata, nagu ta ise ütles, vastasel korral võiduks Hugh määrata ametipostile jumal teab kuhu. Nüüd oli ta samal lennuväljal, kus isagi töötas, Wellingtoni pommitajate piloot.

Hugh oli Laurast kakskümmend aastat vanem, sama vana kui enamiku teiste isa, aga väga hea vend. Laura oli temast peaaegu sama suures vaimustuses kui isast: lendurist venda ei olnud just paljudel tüdrukutel. Kuuldes Wellingtone mürinal ja unnates üle lendamas, jälgis ta, pea kuklas, nende ühtlast liikumist, arutles endamisi, missuguses võiks istuda Hugh, ning sulges siis silmad ja palvetas, et vend turvaliselt tagasi jõuaks. Kui ta oma murest rääkis, hakkas Hugh alati naerma ning ütles, et on seni visanud pommide asemel enamasti alla hoopis lendlehti. Tõtt-öelda kadestavat ta kaaslasi, keda on saadetud pommitama Berliini, ja kahetsevat mõnikord, et ei juhi Spitfire’it ega saa osaleda Londoni kohal peetavates õhulahingutes. Vend rääkis sellest nagu mängust ja mängida Hugh’le meeldis.

Aga tõeline kangelane oli Laura silmis siiski isa. Too oli kinkinud talle sünnipäevaks korraliku 15-lasulise Rufuse jahipüssi ning nad käisid koos talu maadel jahil või lihtsalt ratsutamas. Isa kohtles teda nagu täiskasvanut; enne sõda oli ta kord võtnud tütre endaga Londonisse kaasa, ilma et ema või kumbki vend sellest teadnud oleks. Nad olid lõunastanud õhujõudude klubis, kus ta oli tutvustanud Laurat teistele täiskasvanutele kui oma uut noort daami, mis kõlas küll piinlikult, ent tekitas ometi uhke ja meeldiva tunde. Pärast seda olid nad siirdunud Lillywhitesi, kus isa ostis talle päris ehtsa ratsajaki, valge siidräti, kullast lipsunõela, millel oli kujutatud tillukest hüppavat hobust, ning moodsa kõva ratsakübara. Seejärel jõid nad Fortnum’si ülakorrusel teed. Päris ansambel mängis Glenn Milleri muusikat ning laudade vahel kõndisid puusi hööritades ringi ülieksootilisi rõivaid kandvad modellid. Seda päeva ei unusta Laura kunagi.

Laura teine vend, David, oli söönud hommikust juba teab millal ning läinud ammuilma välja, et alustada oma tööpäeva. Nüüd lõikusajal oli ta päevatõusust peale põllul. Sellest ajast, kui algas sõda ning Hugh oli võetud väeteenistusse ja isa naasnud õhujõududesse, lasus talutööde juhtimine tema õlul. Ka David oli tahtnud sõjaväkke minna, aga seda ei võimaldanud vigane jalg, poisikesepõlves põetud lastehalvatuse tagajärg. Nõnda siis juhtis ta kahekümne kolme aastasena Chorltonit. Isa jutu järgi oli ta selleks liiga noor, ehkki Laurale tundus vend väga vana. Tema silmis olid mõlemad vennad juba eakad: David kümme aastat vanem kui Laura ja Hugh kümme aastat vanem kui David.

Laura jälgis, kuidas isa ja Hugh köögist välja kiirustavad; Hugh alles mälus oma röstsaia, aga isa nõudis, et lahkutaks silmapilk, ning ema sekeldas nende mõlema ümber.

Maud pani köögiukse nende järel kinni ja istus siis uuesti laua äärde. Laura vaatas, kuidas ema määrib röstsaia peale praerasva, ja mõtiskles, kuidas on võimalik saada kolm last kahekümne aasta jooksul. Ühelgi tema sõbral polnud nii vanu õdesid ega vendi. Sageli tundus, nagu oleks tal kolm isa, kes kõik kamandavad teda. Aga enamasti Laura siiski jumaldas neid ning ema ütles, et nad hellitavad ta ära. Mis – tuli tunnistada – oli mõnikord tõsi.

„Laura, su mõtted on jälle jumal teab kus. Söö oma puder ära. Tahan, et aitaksid mul ploome sisse teha. Proua Digweedil on kõva nohu ning saatsin ta üles voodisse. Ja mõlemad teenijatüdrukud on põllul vilja koristamas.”

„Oh, emme, palun! Mina tahan ka minna. Lähme mõlemad!”

Maud raputas pead. „Ei, on sõjaaeg ja mul tuleb ploomid pudelisse panna. Pärast lõunat võid soovi korral teiste juurde põllule minna. Aga kui sa mind praegu ei aita, siis ei saa nad täna lõunat. Ploomid pudelis, peame panema kõigi jaoks valmis välieine ja hoolitsema selle eest, et oleks midagi õhtust süüa, kui te kõik õhtul tagasi jõuate.”

Niisiis veetis Laura kaks tundi, aidates emal ploome veega pudelitesse panna, teades seejuures, et nood pole pooltki nii maitsvad kui varasematel aegadel, mil ei tuntud veel suhkrunorme ja hoidised tehti siirupiga. Sättides täidetud purke sahvris riiulitele, võrdles Laura neid väheste eelmisest aastast järele jäänutega. Siirupis olid ploomid ilusad, säravat oranžroosat värvi nagu päikeseloojang. Need, mis olid purki saanud äsja, olid nende kõrval nii ilmetud.

Seejärel asusid nad tegema sõjaaegsest nätskest tumedast leivast võileibu. Mõnele ei pandud peale muud kui soolatud seapeki viile. Nood olid mõeldud meestele, kes vajasid rohkem energiat, sest pidid tõstma raskeid koormaid. Kui Laura kurtis, et leib on vilets ja juustu ei ole üldse, vastas ema sellele tavapärase epistliga, kui tänulikud nad peavad olema, et neil on oma lehmade võid ja omavalmistatud põldmarjamoosi. Ja igaüks sai ühe keedumuna, sest kanad munesid hästi. „Kui elaksid linnas, mu tüdruk, peaksid leppima kübekese margariiniga ja saaksid ehk õnne korral ühe muna nädalas.”

Nad keerasid võileivad pärgamentpaberisse ja pakkisid söögi suurde korvi. Ema leedriõielikööri pudelid ja suured klaasanumad täis naabruses asuva Framptoni mõisa õunasiidrit läksid teise korvi koos kümmekonna kruusiga, mille email oli enamjaolt täkitud.

Nad tõstsid korvid kärusse ja lükkasid selle tanumale. Nende ees laius Ülaotsa põld – juba lõigatud ja vihudki suuresti hakki pandud –, selle taga asuval Tosinaakril seisis päiksest kahvatukuldseks pleekinud nisu alles jalal.

Künkaharjale jõudnud, jäi ema kergelt hingeldades seisma. „Täpselt nagu mõnel endisaegade maaelu kujutaval maalil,” lausus ta. „Puuduvad veel üksnes põlluveerel külitavad sulased ja pudelist siidrit valavad pika põllega tüdrukud.”

Laura nõustus, aga mõtles endamisi, et kui David peaks kord oma tahtmist saama, avaneb siin ühel heal päeval hoopis teistsugune vaatepilt. Kõike hakkavad tegema traktorid ja kombainid. Nad kõndisid ümber põlluserva ning Laura märkas venda viljavihke püsti tõstmas ja nelja-viiekaupa hakkidesse seadmas, et need päikese käes kuivaksid. Vaene David! Vennal oli jäänud Oxfordis kraadi kaitsmiseni kõigest aasta, kui ta pidi õpingud katkestama ja koju tulema. See oli valmistanud talle tohutut meelehärmi. Ta ei tahtnud saada talunikuks, vaid juristiks, ning just nagu poleks vigane jalg talle veel piisavalt au pihta käinud, lisandus sellele nüüd veel solvang, et tema ei saa ainsana mundrit kanda. Õhujõud tegid lollisti, et teda vastu ei võtnud, mõtles Laura. David rabab kõvemini tööd teha kui keegi teine; ta suudab vähimagi vaevata vasika üles tõsta või üle värava hüpata. Ja ohvitserina oleks vend hiilgav – mehed täidaksid kõik tema käsud; David tegi alatasa tulevikuplaane ja käis isale peale, et tarvis on osta moodsaid põllutöömasinaid.

Niipea kui töölised nägid, et lõunasöök on kohal, viskasid kõik tööriistad käest ja sammusid põllu veerde. Nad heitsid maha pikutama ja mehed tõmbasid välja suitsupakid. David patsutas taskuid, otsides tubakat, suitsupaberit ja seda tillukese pesurulli taolist riistapuud, millega ta endale sigarette keeras. Laura valas siidrit kruusidesse ja jagas laiali, samal ajal kui ema pakkus võileibu.

„Ja vaadake, et te paberit katki ei rebi,” manitses Maud. „Ma tahan seda tagasi, et uuesti kasutada.”

Laura istus Davidi kõrvale rohule ja hakkas oma võileiba sööma. Niipea kui vend oli lõpetanud, viskus too selili ja sirutas käed üle pea.

„Noh, sõts, kas jääd meie juurde päris tööd tegema või lähed tagasi ja kohmitsed emaga köögis?”

„Siia jään.” Laura heitis pilgu oma jässakale vennale; Davidi särk oli kaenla alt läbi ligunenud ja kleepus tünjale rinnale ning tema kael leemendas higist. Ta tundis higilõhna. See peaks olema vastik, mõtles Laura, aga ometi ei olnud – ehkki nii meeldivaks kui hobusehigihais ei saanud seda ka just pidada. Kas polnud veider, et see, kuidas lõhnas pärast galoppi Rufus, meeldis talle rohkem kui lihase venna lõhn?

Laura mäletas aega, kui siin laiusid nisupõldude asemel rohumaad. Ta küsis Davidilt, miks siia vilja oli külvatud.

„Sellepärast, et iga ülesküntud karjamaa-aakri pealt makstakse meile kaks naela lisaks. Valitsus tahab, et külvaksime nisu, sest sellest saab teha leiba.”

„Mispärast peame me siis sööma seda hirmsat käkki?” Laura murdis oma võileiva küljest palakese ja veeretas sõrmede vahel halliks kuuliks. „See on kohutav.”

„Küllap sellepärast, et me ei kasvata nisu küllalt palju. Niisiis segatakse seda muu saadaolevaga: odra, kaera, kartulite, mõnikord koguni tammetõrudega.”

David pani silmad kinni ning Laura mõistis, et vend ei taha enam rääkida. Nõnda heitis temagi pikali ja vaatas helesinisesse pilvitusse taevasse. Mõnikord võis seal näha miilide kõrgusel lõokesi, kes kruvisid end ringe tehes üha ülespoole, kuni neid polnud enam õieti nähagi. Kõrgemale tõustes laulsid nad lakkamatult, jäid siis vait ja langesid hääletult alla nagu kivi.

Nüüd, mõtles Laura, on tõenäolisem silmata sõjalennukeid, tavaliselt meie enda pommitajaid ühtlaselt unnates rühmiti üle lendamas – teiste seas võib-olla ka Hugh.

Kui Donald sel õhtul kööki astus, rääkis tema naine parajasti Lauraga.

„Vaata,” ütles Maud, „see on nii ilus. Lausa hämmastav, kuidas neil õnnestub sõja ajal nii kalleid kaarte hankida. Sellel on kuldsed servad ja reljeefne kiri.”

„Oh, emme, kas ma tohin ka tulla? Võib-olla saan nädalalõpuks loa koju sõita. Kindlasti tohin ma kaasa tulla, eks? Olen juba kolmeteistkümnene. Ja ma näen hulga vanem välja.”

„Mis see on?” küsis Donald. Naine ulatas talle kutse.

Framptoni krahv ja krahvinna kutsuvad

härra Donald Oliveri ja proua Oliveri ballile,

millega tähistatakse nende poja,

kapten lord George Maxwell-Calderi täisealiseks saamist.

Ball algab 1940. aasta 30. oktoobril kell 7 õhtul

Oxfordshire’is Frampton Hallis.

Tõllad antakse ette kell 2 öösel.

Riietus: õhturiietus või munder.

Donald vedas sõrmega üle kaardi ülaosas oleva reljeefse aadlikrooni ja nautis seda hetke. Viimaks ometi, mõtles ta. Tema ja Maud olid Framptonis külas käinud ainult ühe korra – nende iga-aastasel aiapeol – ning aiast kaugemale polnud nad saanud. Krahv ja krahvinna olid tervitanud neid sama ükskõikselt ja sundimatult, nagu nemad ise tervitaksid külaseppa. Nende tee- ja õhtusöögikutsed oli kombekalt tagasi lükatud ning rohkem polnud viisakaid žeste tehtud.

Laura rippus isa käsivarre küljes. „Kas ma tohin kaasa tulla? Palun, issi, palun! Ma pole iial ühelgi ballil käinud. Kas lubad?”

Donald võttis tütre näo pihkude vahele ja lükkas tema pea kuklasse, et vaadata talle silma. „Mu kallis tüdruk, viiksin su suurima rõõmuga ballile. Kui oled kord kaheksateist täis, võid käia ballidel, tantsuõhtutel, õhtusöökidel ja ööklubides nii palju, kui süda lustib. Aga krahvi peole me sind sokutada ei saa.”

Laura marssis jalgu trampides köögist välja.

„Vaene väike.” Maud vangutas pead. „Ta läheb veel rohkem tujust ära, kui kuuleb, et mõlemad vennad on samuti kutsutud.”

„On ka või?”

„On jah. Davidi kutse on esikus laual. Ning Grace käis Jane’iga lõunaoote ajal siin ja kurtis, et tal pole midagi selga panna.”

„Teie, naised, olete nüüd paar kuud mõnusasti oma sitside ja satsidega ametis.”

„Seda küll. Vähemasti ei ole rõivastele ja kangastele veel norme kehtestatud. Kardan siiski, et peame leppima ümbertehtuga. Siidi ja satiini praegu vaevalt kuskilt saada on.”

„Ma siis vastan kutsele, kallis. Loodetavasti sa ikka tahad minna?”

„Jah, muidugi. Ehkki ma tunnen end pidudel alati nii kohmakana. Küll oleks hea, kui saaksidki võtta kaasa Laura. Ta oleks sulle palju lustlikum kaaslane kui vana kole naine ja tunneks sellest ka hoopis rohkem rõõmu.”

Donald oli sisimas sunnitud naisega nõustuma, ent patsutas kaasale ometi seljale ja ütles: „Mis jutt see on, kallis? Ära nüüd komplimente ka õngitse. Pole sa ei vana ega kole.”

Istudes hommikutoas naise kirjutuslaua taga, vastas Donald kutsele ning hakkas siis toolikorjule nõjatudes ajalehte lugema. Viimasel ajal oli see jäänud õhukeseks ning sisaldas põhiliselt lühikesi rindeteateid, koduperenaistele mõeldud nõuandeid, kuidas säästa kütust, ning väikesi kuulutusi, millega reklaamiti Sanatogeni vitamiine või Vimi küürimispulbrit. Ta pani lehe käest ja vaatas aknast välja, murdes pead selle üle, mis võis panna krahvi niiviisi meelt muutma, et ta nad ballile kutsus.

Tõenäoliselt oli too vana snoob saatnud kutse kõigile ümbruskonna aadlimeestele. Noh, oli ka juba aeg. Tema ei kavatse igatahes vimma pidada. Nüüd on hea võimalus proovida uuesti suhteid sobitada.

Muidugi, mõtiskles ta, pärast kirikus käiku vahetatakse viisakusi ning jahil on kõik sõbralikud. Krahv leppis meeleldi sellega, et jahiseltsi igaaastane kogunemine peeti Chorltonis. Miks ta pidanukski vastu olema – jahiseltskonnale ei läinud see midagi maksma, aga Donaldi rahakotile pani paraja põõna: majaesine tasandik tuli uuesti pinnata, kasutades peenikest Cotswoldsi kruusa, mis ei vigastaks nende kallite hobuste kapju, pakkuda kõigile viskit ja reispassi ning jagada kandikutelt Maudi valmistatud Yorkshire’i puuviljakooki, mida serveeriti koos Browni juurest ostetud Wensleydale’i juustuga. Enne sõda võisid nad endale säärast luksust lubada, aga veel praegugi – Donald oli selles kindel – ei suudetaks kusagil mujal korraldada jahi algust nii suurejooneliselt kui Chorltonis. Ometi polnud säärane külalislahkus toonud talle veel ühtki küllakutset. Kuni eilseni.