Читать книгу Armastuse toit. I osa. Laura lugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Prue Leith - Страница 7

Donald libistas pilgu üle oma kalli Bentley, enne kui autosse ronis. Vana hea Sawkins oli selle puhtaks pesnud ja läikima löönud. Ta tagurdas sõiduki ettevaatlikult garaažist välja, pööras ringi ja sõitis läbi tagaõue, nii et kanad ja haned hirmunult laiali jooksid, ning andis signaali, et Sawkins märkaks avada värava, mille kaudu pääses tanumale. Eakas sohver nägi teda, tõstis sõrmed mütsinoka juurde ja tõttas kangetel jalgadel käsku täitma.

Sawkins jäi värava kõrvale seisma. „Ääd päiva, peremiis,” sõnas ta ja tõstis sõrmed uuesti mütsi juurde, kui Donald väravast välja sõitis. Donald vastas sellele tervitusele kerge noogutusega. Vanapoiss hakkab aastatele alla vanduma, mõtles ta, ning kõik muu ümberringi samuti.

Auto õõtsus, kui ta löökaukude vahel manööverdas, ning ta otsustas, et peab nendega enne talve midagi ette võtma. Siis meenus Donaldile, et seesama mõte oli tal olnud ka läinud talvel, aga teinud polnud ta midagi. Taluasjad olid hakanud tasapisi käest ära minema. Välja arvatud muidugi kõige esinduslikumad osad: lai kruusatatud ja rehitsetud sissesõidutee, mida kahelt poolt ümbritses kenasti pügatud muru, mõjus ikka veel muljet avaldavalt. Ning maja fassaad, mida oli eelmisel aastal värskendatud, nägi oma ülevärvitud aknaraamidega välja igati tipp-topp.

Samal ajal kui auto hüpeldes mööda auklikku tanumat suure tee poole liikus ning paremat kätt jäi Chorlton ja vasemale Frampton, uuris Donald teeäärseid hekke ja tarasid. Mõlemas maavalduses olid hekid jäänud eelmisel talvel pügamata. Nüüd olid need rääbakad ja metsikuks kasvanud ning aialatid olid siin-seal katki. David oli lubanud, et teeb Chorltoni piirdeaiad sel talvel korda. Kas Framptoni omi veel üldse kunagi parandatakse, tundus Donaldile kahtlane.

Pärast seda, kui ta Chorltoni ostis, olid asjad läinud kuni sõja alguseni viletsalt. Neil oli tulnud võistelda Uus-Meremaalt sisse veetava odava lambalihaga, Põhja-Ameerikast toodava odava nisuga, kogu impeeriumist imporditava odava kraamiga. Terve Briti põllumajandus kiratses ning ei temal ega Hugh’l olnud õnnestunud teha midagi, et talu hakkaks kasumit andma.

Nüüd tundus, et David-poiss saab üllatavalt hästi hakkama, ehkki Donald oli selles esialgu kõvasti kahelnud. Kui poeg talutööd üle võttis, valitses töötajatest suur põud: nende terved ja tugevad mehed olid läinud sõtta – jäänud olid üksnes vanad ja hädised ning käputäis verisulis koolilõpetanuid, kes ei jõudnud ära oodata, millal saavad nii vanaks, et võivad minna kahurilihaks.

Tänu jumalale on neil abiline Jill. Tont võtaks, kuidas Chorltonis praegu üldse selle tüdrukuta hakkama saadaks, mõtiskles Donald. Kes oleks võinud seda arvata? Donaldile meenus, kuidas ta naisega selle üle oli vaielnud.

„Maud,” oli ta öelnud, „ära tee nalja. Kindlasti on ta igati meeldiv, aga miks peaksime meie andma ulualust ja maksma palka doktor Drummondi uhkele sugulasele, kellel ei ole maatöödest aimugi?”

„Millest sa seda järeldad? Miks ei peaks ta maatööd oskama? Paljud sõjaajaks maale appi saadetud tüdrukud on pärit kesk- või koguni kõrgklassist ning näidanud end igati tubli töölisena.”

„Drummondi jutu järgi tunneb ta huvi muusika ja matemaatika vastu – ei saa ju siis oodata, et talle meeldiks veiseid talitada või kraavi kaevata. Ja miks ta üleüldse tahab taluabiliseks hakata?”

„Küllap eelistavad isa ja ema, et ta ei läheks sõtta, vaid jääks Inglismaale. Missugused vanemad seda ei sooviks? Pealegi on ta sõja vastu.”

„Taevas hoidku, sõjavastane veel takkapihta! Sellega ma ei lepi, Maud.”

Aga ometi leppis ta sellega. Maale abiliseks tulevad tüdrukud olid ainus võimalus taludes töökäte puudust leevendada ning vähemasti võis ta olla kindel, et tüdruk on aus ja terve.

Jill oli kaheksateist aastat vana. Pikka kasvu ja sale, meenutas ta oma musta juuksepahmaka ning kenast, pisut liiga esile küündiva ninaga näost vastu vaatavate suurte hallide silmadega Donaldi arvates natuke haigrut – pikakoivaline ja järskude liigutustega, nagu ta oli. Kummatigi selgus, et tüdruk on ühtviisi osav nii ise talutöid tegema kui ka neid korraldama. Õige pea oli ta juba asendamatu. Annaks taevas, et ta jääks nende juurde sõja lõpuni.

Vähemasti ei pidanud Donald enam maksma tohutut summat palkadeks nagu enne sõda. Pereliikmed tegid suure osa talutöid ise ära ning selle eest ei tulnud maksta. Aga talle tegi haiget näha, kuidas naine paikab, õmbleb, küürib, koristab ja püüab teha normiga ette nähtud toiduainetest enam-vähem vastuvõetavat sööki. Kummaline küll, aga Maudile näis see koguni meeldivat. Kui Chorltoni viimanegi kõigega hakkama saav teenija Phyllis naiskodukaitsesse astus, jäid talle ainult vaene vana Digweed ja üks külatüdruk, kes käis esmaspäeviti aitamas põrandaid küürida ja pesu pesta. Donald vangutas kergelt pead, mõeldes, kui kangekaelselt oli Maud otsustanud hakata ise nagu talunaine sigu talitama.

Maud oli hea ja ustav kaasa, selles ei olnud vähimatki kahtlust. Kõige õnnelikum oli naine olnud siis, kui töötas Halifaxis õpetajana ja Donald oli ametis isa veskis. Maud polnud tahtnud seda kohta maha müüa ja lõunasse sõita: ta ei mõistnud, et Donald ei saa jääda eluks ajaks villaveskit juhtima, vaid seab endale kõrgemaid sihte, isegi kui naine on valmis leppima vähemaga.

Donald keeras akna paokile, et tunda näol ja kaelal jahedat tuuleõhku, ehkki niiviisi hakkas talle paremalt poolt ninna tungima põletatavate õlgede lõhna ja seejärel vasakult põldudele laotatava sõnniku lehka. Mis teha, mõtles ta, see on hind, mida tuleb maksta, kui tahad olla maaomanik.

See viis tema mõtted tagasi Chorltonile ja hommikul söögilauas peetud jutuajamisele.

David oli putru süües teatanud: „Kuulake kõik. Ministeeriumist käidi eile siin ning meile makstakse nisu, odra ja kaera eest kõige paremat hinda. Ning norme oleme üheteistkümne protsendiga ületanud.”

„Aga see on ju suurepärane!” hüüatas Maud.

„Palju õnne, mu poiss,” sõnas Donald.

David sirutas käe teekannu järele. „Ega see ainult minu teene ole. Suur osa on selles ka Jillil.”

Kõik vaatasid Jilli poole ja Donald nägi tüdrukut punastamas, nii et kaelgi roosaks tõmbus. „See on kindlasti tõsi, Jill. Sinuta ei oleks me sellega kuidagi hakkama saanud,” oli Donald nõus.

„Ning see, et meil on kindel ostja, muudab elu palju lihtsamaks,” lisas David.

„Kas ministeerium peab meile kõige eest maksma?” küsis Laura.

„Mul on hea meel öelda, et peab küll,” vastas Donald. „Lõppude lõpuks külvame siin ju seda, mida nad meile ette kirjutavad, nii et see on igati õiglane.”

David lisas: „Aga nad võivad saagi tagasi lükata või maksta kehva kvaliteedi korral vähem. Seepärast käivad ametnikud kohapeal kontrollimas. Praegu on uudised head ning Väikeotsa põllu kartulid on alles võtmata, ehkki seda rassimist ma küll eriti ei oota. Tapab selga. Järgmiseks aastaks vajame masinaid juurde.”

„Me ei saa neid endale lubada,” ütles Donald. „Ega sõda igavesti kesta.”

„Tahaks loota, et mitte!” hüüatas Maud. „Praegu ei tundu küll sedamoodi, nagu võiks see jõuludeks läbi saada.”

„Isa,” lausus David otsustavalt, „ei saa salata, et sõjaaja abirahad ja hinnad tulevad kasuks, aga ainus võimalus talu ülal pidada – olgu nüüd või pärast sõda –, on tõhusamalt majandada.”

Donald raputas pead. „Niipea kui sõda saab läbi, oleme tagasi seal, kus enne: võitleme ebaõiglase konkurentsiga ega leia oma toodetele turgu.”

Nõnda olid nad vaielnud mitu korda varemgi, aga seekord puudus Donaldi argumentides tavapärane teravus. Lõppude lõpuks oli poiss ju hästi toime tulnud ning võib-olla Ameerika abiplaan ikkagi käivitub ja jänkid saadavad neile nood masinad, mida David näis nii kangesti vajavat.

Sõites ühest mäest üles ja teisest alla Chipping Nortoni poole, möödus Donald tee äärde jäävast Blissi villaveskist, mis tuletas talle meelde tema enda vana Halifaxi veskit. Toonane õnnestunud tehing tõi talle näole rahuloleva naeratuse: veski läks müüki 1918. aastal, kui hinnad olid veel laes. Oliveridel oli esimese suure sõja ajal hästi läinud ning loodetavasti aitab seekordne Chorltoni uuesti jõukale järjele. Tema isa oli ajanud varanduse kokku, müües sõjaväele kammvill-lõnga, aga kui sõda läbi sai, oli lapselegi selge, et ...

Veski müügist saadud raha kindlalt pangas, oli Donald veetnud viisteist edukat aastat lennuväes. Ta astus sinna kohe algul, aasta pärast seda, kui kuninglik lennuväekorpus armeest lahutati. Lõpetanud riikliku lennukooli, asus ta õhuväeohvitser Donald Oliverina tööle Cranwellis. See oli tõeline suurpäev. Ta ei unusta kunagi rõõmu ja uhkust, mida tundis, liitudes kuninglike õhujõudude Andoveri 12. eskaadriga ning lennates Heyfordi biplaanidega. Aga siis laskis too lennuameti idioot viia ta üle logistikaosakonda. Toona oli Donald seda pahaks pannud – lenduriametit peeti mainekamaks kui kantseleiroti oma –, aga vähemasti ehtisid tema mundrikuube ikka tiivad. Pealegi premeeriti tema administratiivseid oskusi õige pea sellega, et talle anti tööd kodu lähedal ja võimaldati välisreise, ning tema auaste muudkui tõusis.

Kõige parem oli olnud nende viimane, India-reis. Donald oli seal omas elemendis, koos rohkete sõpradega, kellega koos sai napsi võtta või ohvitseride lokaalis einestada. Suvekuumuses olid nad sõitnud maale ning mänginud palju polot ja tennist; nädalalõputi olid vastuvõtud ja tantsupeod ning igal õhtul istusid nad päikeseloojangut ja jooke nautides klubi verandal. Tal olid olnud autojuht, tallipoiss ja teenijad, kes valgendasid tema tenniseid ja viksisid saapaid.

Aga Maudile polnud säärane elu meeldinud. Ta ütles, et tunneb ennast nagu kala kuival, ning nõnda see tõesti oligi. Naise niisugune hoiak ärritas Donaldit.

„Miks sina kunagi klubis ei käi? Tööd sa ju tegema ei pea. Sul on aednikud, köögitöölised, isegi ayah, kes hoiaks Laurat.”

Aga naine oli seepeale üksnes naeratanud ja öelnud: „Mine pealegi üksi, kallis. Mina ei oska seltskondlikku juttu ajada, aga sina oled selles meister ja kõik jumaldavad sind. Mine aga mine!”

Nõnda ta siis läkski, aga talle oli käinud närvidele, et ehkki Maudil oli tohutult võimalusi suhelda õigete inimestega, eelistas too ikkagi istuda Lauraga kodus. Samuti kasutas naine iga võimalust sõita koju Inglismaale ja võtta Laura endaga kaasa. Ta ütles, et tahab olla poistele lähemal – Hugh juhtis sel ajal Chorltonit ja David käis Etonis.

Donald oli juba ammuilma õppinud juhtima oma mõtteid kõrvale sellelt, miks tema algne õhujõudude karjäär enneaegu lõppes. Nüüd, meenutades Maudi möödalaskmisi, tegi ta kummatigi järelduse, et kui naine ei oleks teda nii pikkadeks ajavahemikeks üksi jätnud, ei oleks ta ealeski alustanud toda armulugu Angelaga. Ning kui tolle abikaasal, närusel väikesel eskaadriülemal, oleks olnud vähegi autunnet, võinuksid nad asjad omavahel joonde ajada, aga muidugi jooksis see kõrgemale ohvitserile kaebama ja too saatananahk ütles, et Donald võib pidada end õnneseeneks, et teda ei degradeerita. Nõnda ei jäänudki tal üle muud kui erru minna.

Ent ometi, mõtles ta rahulolevalt, ei jäänud neil hädaolukorras üle muud kui kutsuda ta tagasi. Naljakas küll, et väikesed üleastumised, nagu tiivarips kaasohvitseri naisega, võivad su karjäärile rahuajal lõpu teha, aga kui sind sõjaolukorras vaja läheb, vaadatakse nendele läbi sõrmede.

Donaldi tuju läks paremaks, kui patrulliv sõjaväepolitseinik nägi tema auto põrkeraual olevat märki ja andis au. Õige kah, mõtles Donald ja noogutas vastuseks. Ta oli ise kuulunud motoriseeritud politseisse kakskümmend aastat, sellest ajast peale, kui ostis 1919. aastal oma esimese auto. Donaldile meeldis, kui talle au anti, ehkki ta poleks seda mõistagi kellelegi tunnistanud.

Juba rõõmsamalt mõtles ta oma teisele vägiteole: sellele, kuidas ostis 1930. aastal pankrotihalduritelt Chorltoni. Pankur, kellele talu kuulus, oli kaotanud krahhis kogu varanduse ning Donald oli maksnud selle eest vähem kui pool tegelikku hinda.

Ma olen ikka veel nutikas, mõtles ta. Müüsin õigel ajal ja ostsin õigel ajal.

Ei saanud küll salata, et mõnes mõttes oli Chorlton valmistanud talle pettumuse. Ta polnud oodanud, et peab hakkama seda majandama oma säästudest. Aga peamine häda ei olnudki rahas, vaid pigem selles, et Chorlton polnud toonud isegi kümne aasta jooksul endaga kaasa seda seltskondliku positsiooni tõusu, mida ta oli oodanud. Ta oli valinud oma lastele parimad erakoolid, et nood liiguksid õigetes ringkondades, ning arvanud, et nüüd, kui ta võib nimetada oma naabriks lord Framptonit, hakkavad uksed nagu iseenesest avanema. Noh, asi seegi, et nad lõpuks ballile olid kutsutud.

Kui kahju, et ta ei saanud minna sinna oma kalli Lauraga. Tüdruk tunneb end kindlasti nagu Tuhkatriinu. Aga mõistagi on ta alles liiga noor, ehkki kolmeteistkümnest näeb ta tõesti vanem välja. Oma lopsakate punaste lokkide ja suurte roheliste silmadega on ta varsti tõeline pilgupüüdja.

Vaene tüdruk, sõda röövib temalt õige lapsepõlve. Aga vähemasti on ta Keswicki viidud koolis väljaspool hädaohtu just nagu koduses Cotswoldsiski. Siin, eemal Londoni pommirünnakutest ja Hitleri tööstuslikest sihtmärkidest, on neil kõigil turvalisem. Ometigi, ei saanud ta jätta mõtlemata, peaks tema tütar veetma oma suvevaheaja kusagil poniklubis või tennist mängides, selle asemel et soolata aedube nagu mõni köögitüdruk.

Ühel heal päeval heastab ta selle tütrele, andis ta endale lubaduse.

Enne kui Laural tuli jälle kooli minna, viis Maud tütre ja Sophie Stratford-on-Avonisse, et kammida läbi sealsed vanakraamipoed. See oli mõeldud preemiaks Laurale, kes oli veetnud peaaegu kogu suvevaheaja, aidates ema köögis ja meiereis või töötades koos vennaga põllul. Sõjaaeg ei võimaldanud käia sõpradel külas ega teha Londoni-retki.

Tüdrukud vaatasid naerdes ja lobisedes, kuidas maastik rongiaknast mööda libiseb. Kui hea on näha neid nii rõõmsa ja muretuna, mõtles Maud.

„Kust me alustame, mamps? Kas tead, kus vanakraamipoed asuvad?” küsis Laura.

„Mõni putka on arvatavasti Rotheri turul. Mille peale sina kavatsed oma taskuraha kulutada, Sophie?” küsis Maud. „Kas sa kogud ka midagi nagu Laura?”

Sophie hakkas pisut häbelikult naerma. „Ei, mina ei saa säärasest asjast aru. Aga tema on vist alati midagi kogunud – oled ju, Laura? Mäletad seda aega, kui olid hull kuivatatud lillede järele?”

„Muidugi. Mul on need kaustikud kõik kenasti alles. Koguksin neid veel praegugi, aga kuivatuspaberit pole enam kusagilt saada.”

„Äkki võiksime minna ja vaadata kusagil kleidimoode?” küsis Sophie. „Emal on neli jardi rohelist tafti ja ta lubas selle mulle, juhul kui ma kleidi ise valmis õmblen.”

Nad läksid Rother Streeti turule, kust Laura ostis helerohelise antiikse Spode’i tassi ja alustassi ning Maud komplekti pruune koogivorme. „Kõiki kolme mul vaja polegi,” tunnistas ta, „vajan ainult kõige suuremat asendamaks seda, mille ma ära lõhkusin, kui Davidi koer mulle jalgu jäi.”

„Jäta nüüd, mamps. Küll nad sul ära kuluvad.”

„Kas ma võiksin osta ainult selle suure?” küsis Maud müüjalt.

„Kahju küll, proua, aga need moodustavad komplekti. Ja te saate need odavalt. Poes maksaksite juba ainuüksi kõige väiksema eest rohkem ...”

„Kas jätaksite kakskümmend protsenti alla, kui ta ostab kõik kolm?” katkestas Laura teda. Tema üllatuseks jäi mees nõusse.

Maud vaatas imetlevalt ja väheke üllatunult, kui hästi tütar tingida oskab. Laura hoidis käes vanaaegset käsitöökomplekti, millesse kuulusid käärid, sõrmkübar, auguraud ja heegelnõel, kõik kenasti mahagonkarbi sinise sametvoodri õnarustes. „Mul ei ole võimalik viit šillingit maksta,” lausus ta. „Kas te poole krooniga ei lepiks?”

Putkapidaja raputas pead. „See sõrmkübar on puhtast hõbedast,” vastas ta. „Ja vaadake, missugune viimistlus.” Naine osutas nõela ja auguraua peenelt kaunistatud käepidemele ning võttis siis kätte käärid. „Need on Victoria-aegsed.” Ta näis natuke rehkendavat ja ütles siis: „Võiksin anda need teile nelja šillingi eest.”

Laura võttis naiselt käärid ja pööras neid käes. „Vaata, ema, kas pole ilusad? Ja nad on väga mugavad hoida.”

Maud nägi tütre igatsevat pilku ja vangutas mõistmatult pead. „Milleks sulle seda käsitöökomplekti vaja on, kullake? Sulle ju ei meeldigi tikkida.”

Aga Laura oli juba pöördunud uuesti müüja poole. „Kas ma võiksin saada need kolme šillingi kuue penni eest?”

Lõpuks leppisid nad kokku kolmes šillingis üheksas pennis. Laura oli üliõnnelik, ent Maud oli hämmingus. „Kullake,” lausus ta, „selle alla läks pool sinu kogutud taskurahast.”

„Ma tean, ema. Aga see meeldib mulle. Ma ei kahetse. See jääb mulle kogu eluks.”