Читать книгу Kodaniku kanepilugemik. Kõik, mida igaüks peaks teadma kannabinoididest - Publius - Страница 4

Savupea, popsutaja, narkar, hipi, kannabinist – neli viiest nimetatud sõnast määratlevad kindlat kultuuri- ja keelepõhist tegelikkust. Viies sõna, mida mõned teist pidid kaks korda lugema, on midagi uut.

Peaaegu kõik me oleme sündinud maailma, kus 1937. aastal algas „marihuaana“ keelustamine. Keelurežiim läheneb aga lõpule tänu uuele sõnale, mida hakkate kuulma üha sagedamini. See sõna on „kannabinoid“. Kannabinoidide olemus ja mõjud on selle raamatu keskmes, aga arvestage, et kirjutama asudes oli meie eesmärgiks „kanepiteemaline“ teos. Nagu mõned teist tõenäoliselt teavad, leidub maailmas palju väga häid kanepiteemalisi raamatuid. Vabaduse teema läbib neid punase niidina, nagu ka kanepitaime ravitoime. Samas kontekstis pole aga märgitud ega kirjeldatud fundamentaalset rolli, mida kannabinoidid elus etendavad. Jah, just nimelt elus. Nagu nelja ülaltoodud sõna ja kaasneva kultuurilise taaga puhul, nõuab kanepikeelupoliitika (ehk kannabinoidide keelustamise poliitika ehk elu keelustamise poliitika) käsitlemine selget väljendusviisi.

Aset on leidnud veel üks oluline muutus. Meil on nüüd president, kes võitis valimised, keskendudes muutustele – isegi sellistele muutustele, millesse saame uskuda.1 Ameerika Ühendriikide presidendi kohta kasutatakse inglise keeles eestähelühendit „POTUS“ (vt www.potus.com). Me usume, et muutuvate teaduslike tõendite valguses teeb praegune POTUS lõpu kanepikeelurežiimile – just nimelt, lõpp on lähedal ja üks selle põhjustest on järgmine: viimaseks aastaks, mil Ühendriike juhtis POTUS nr 42 ehk Bill Clinton, kasvas kanepiga seotud arreteerimiste hulk vähem kui 400 000-lt ligi 750 000-le. See tähendab, et POTUSe nr 42 valitsusajal vahistati kanepiseaduste rikkumise eest peaaegu viis miljonit USA kodanikku.

POTUSe nr 43 ehk George W. Bushi valitsusajal püsis kanepiseaduste rikkumiste eest aastas vahistatud inimeste hulk 2006. aastal 750 000 piires. 2007. ja 2008. aastal oli sääraseid arreteerimisi üle 800 000. See tähendab, et POTUSe nr 43 valitsusajal võeti kanepi eest kinni rohkem kui kuus miljonit inimest.

Nüüd aga tagasi Barack Obama ehk POTUSe nr 44 juurde. Kas olukorras, kas saab üha selgemaks, et kannabinoidid on üks looduse paremini varjatud saladustest, kujuneb tema valitsusaja pärandiks veelgi suurem hulk vahistamisi? Või teeb POTUS nr 44 lõpu hullu- meelsusele, mida kujutab endast miljonite inimeste vahistamine kanepiürdi omamise eest? Siia raamatusse koondatud kirjutised toetavad selle sõgeduse lõpetamist. Enamgi veel – materjalide kogumise ja raamatuks kirjutamise käigus saime teada, kui loomulikud ja olulised on kannabinoidid tegelikult inimese elus. Alguses oli meie projekti eesmärgiks raamat kanepist, kuid töö käigus muutus see raamatuks kannabinoididest – see on teaduslik ja veebiotsingute sooritamiseks vajalik termin, millega tähistatakse nii kanepitaimes kui ka inimese kehas leiduvaid kemikaale.

Esimene asi, mida me koos teada saime – meie esimene tõde – oli tõik, et absoluutselt kõik inimesed pruugivad kannabinoide. Me ei taha sellega öelda, et kõik inimesed suitsetavad kanepit, sugugi mitte. Tahame öelda, et kannabinoidid ja endokannabinoidsüsteem (EKS) moduleerivad teisi inimorganismis toimivaid süsteeme. See kehtib kõigi imetajate kohta. On tõestatud, et kannabinoidid kaitsevad ja ravivad teisi süsteeme ja elundkondi, näiteks lihaskonda, närvisüsteemi, immuunsüsteemi, suguelundkonda ja seedeelundkonda. Sisuliselt tähendab moduleerimine seda, et kannabinoidid aitavad organismi ülejäänud süsteemidel kohaneda muutuvate tingimustega.

Raamatu esimeses osas võtame vaatluse alla põhilised teaduslikud leiud ja kannabinoidide dünaamilise olemuse. Te saate teada, kuidas kannabinoidid inimest abistavad, ja hakkate mõistma, millega meil tuleb rinda pista – nimelt „marihuaana“ kasulikkuse kirjeldamisest johtuvate tunnetuslike ebakõladega. Kuid slängiterminid nagu marihuaana, savu, kivi, pops jne on kultuurilised tunnused ja olemuselt ebateaduslikud. Me ei ole „marihuaana“ ja muude selliste kultuuriliste terminite kasutamise vastu – meile on lihtsalt selgeks saanud, et sõnade „kanep“ ja „kannabinoidid“ kasutamine toob suurema mõtteselguse. Need on teaduslikud terminid, mitte slängisõnad. Me teame, et teil tekib küsimusi – meil endil tekkis ka –, ning see raamat pakub teile vastuseid või näitab kätte suuna, kuhu meid juhatavad teaduslikud tõendid. Ja me oleme kindlad, et sõltumata sellest, kas olete kanepisõber või keelustamise pooldaja, ootavad teid ees üllatused juba mõnda aega teada olnud teaduslike tõdede näol, mida meie kultuurilised keelemängud on seni aga varjanud.

Mõelgem – kas nüüd, kui möödunud on üle 70 aasta, poleks õige aeg midagi muuta ning tõde kanepitaime ja kannabinoidide kohta avalikustada? Tõde selle kohta, kuidas kannabinoidid aitavad keemiaravipatsientidel taastuda. Tõde selle kohta, kuidas kannabinoidid moduleerivad spordist saadavat heaolutunnet ja kehalist tegevust. Tõde selle kohta, kuidas kannabinoidid kaitsevad inimelu alget, emaüsas viljastatud munarakku. Või isegi tõde selle kohta, kuidas kanepimajanduse maksustamine ja reguleerimine on mõistlikum kui miljonite inimeste vahistamine iga uue presidendi valitsusajal – mis tirib päevavalgele teise, unustatud tõe: et kanepiga seotud arreteerimised hävitavad loendamatuid perekondi.

Igaüks, kes vähegi ajalugu tunneb, teab, et me pole esimesed väärarusaamade vastu võitlevad ameeriklased. Selleks, et oma tõde keele kaudu väljendada ja panna alus uuele „meeleolule ja keskkonnale“2, pöördusime esseekogu poole, mida tuntakse pealkirja all „Föderalistide dokumendid“ (The Federalist Papers). 1787. ja 1788. aastal kirjutasid James Madison, John Jay ja Alexander Hamilton kolme peale kokku 85 esseed USA põhiseaduse toetuseks. Kuulsa Rooma vabariiklase ja vabaduse kaitsja auks kasutasid nad pseudonüümi „Publius“. Aastatel 2009–2011 oleme meie samadel põhjustel „Publius“: et meie kogusumma oleks suurem kui üksikute liidetavate hulk.

Õigus elule, vabadusele ja õnnepüüdlustele

Publiuse keel on teadus. Just teadus suudab hajutada sõjaudu, mille on tekitanud 70 aastat kanepihullustust.3 Kui meie riigi asutajad tutvustasid tükk tüki ja paragrahv paragrahvi haaval USA põhiseaduse olemust, kirjeldame meie sama hoolikalt kanepitaime ja kannabinoidide rolli meie kultuuris. Avastasime ka, et kannabinoide seob USA riigi asutamisaegadega veel üks tähtis omadus; sarnasus väljendub kuulsas fraasis, millega võetakse kokku vaba rahva põhiõigused – õigus elule, vabadusele ja õnnepüüdlustele.4

Pole saladus, et paljud inimesed peavad kanepipruukimist teatud moel eluandvaks tegevuseks. Sellest me alustasimegi: teaduslikult dokumenteerimata ja elulised kannabinoidikogemused. 1970. aastatest peale on kanepipruukimist määratletud läbi praktika, kombinatsioonina meditsiinilisest/patsiendikesksest ja meelelahutuslikust/õiguste- põhisest mudelist. Meie kirjeldame aga midagi uut – arusaama, et kannabinoidid on elutegevuse fundamentaalne alus. Enam pole kanepi- sõja teljeks kanepipruukimine ja ideoloogia ehk küsimus, kes on piisavalt haige, piisavalt vaba või piisavalt vastutustundlik. Nüüdisajal on uueks teguriks kannabinoide uuriv teadus, kaasahaarav ja kohati isegi peadpööritav.

Vabadus iseenesest pakub mitu veenvat argumenti. Sõda kanepitarvitajate vastu on seadnud ohtu meie põhiõigused. See on kestnud juba nii kaua, et paljud ei märkagi soovimatuid tagajärgi, millega kanepikeelurežiim meie kollektiivset priiust õõnestab – sõjaga kaasnevaid ühiskondlikke kahjusid. Kuid sedamööda, kuidas olukord kanepikeeluseaduse taandudes muutub, ootab meid loodetavasti ees parem kultuur – selline, kus rikutakse vähem eraelu puutumatust, vahistatakse ja vangistatakse vähem inimesi – ning rohkem lõõgastumisvõimalusi, taskukohasem heaolu ja tervishoiusüsteem, rohkem maksutulu ning, lubatagu meil loota, et ka õnnelikumad inimesed. Kanepihullustuse ajad, mil usuti, et kanepipruukimine muudab inimesed mõrvarlikeks maniakkideks, on lõplikult möödas. Cheechi ja Chongi5 ning pilves kivipeade kuvandite aeg on ümber saanud. Kujunemas on selgemad arusaamad, mida kanep endast kujutab. Kanepipatsientide nüüdisaegseks koondkuvandiks on sellised inimesed nagu Montel Williams, endine merejalaväelane ja edukas vestlussaatejuht, kes põeb hulgiskleroosi ning kasutab kannabinoide oma tervise ja heaolu huvides. Väljaspool meditsiinilisi näidustusi võib eeskujuks võtta Rick Stevesi, eduka kirjaniku ning televisiooni ja raadio reisisaadete juhi. Või isegi mõne sellise, kes pole kuulus – võib-olla säärase nagu sina?

Nii jõuamegi õnne juurde. Igal inimesel on oma arusaam sellest, mis teda õnnelikuks teeb. Pange tähele, et me ei räägi „õigusest õnnele“, vaid õnnepüüdlustest. Sellised püüdlused on olemuslikult seotud valikuvabadusega – õigusega püüelda isikliku õnne poole, piiramata seejuures teiste inimeste õigust elule, vabadusele ja õnnepüüdlustele. Ei pea olema jurist mõistmaks, et see on juriidiline probleem – aga samas on see ka midagi enamat. Praegu valitseb süsteem, mis enamikule meist on tuttav sünnist saati ja mis muudab õnne poole püüdlemise juriidiliseks probleemiks, mida tuleb lahendada jõuorganite abil. See on suhteliselt uus nähtus. Ameeriklased ei ole alati arvanud, et õnnepüüdlustega peab tegelema kohtusüsteem. Kunagi oli aeg, mil me uskusime „õigusesse olla rahule jäetud“. 1928. aastal, üheksa aastat enne kanepikeelurežiimi algust, kirjutas USA ülemkohtunik Louis Brandeis meie põhiseaduslikust õigusest olla rahule jäetud seoses Roy Olmsteadi ja USA riigi vahelise kohtuasjaga:

Meie põhiseaduse loojad tegid kõik, et tagada õnnepüüdlust soodustavaid tingimusi. Nad tunnustasid inimese vaimse olemuse, tema tunnete ja intellekti olulisust. Nad teadsid, et ainelised asjad pakuvad meile vaid osa valust, naudingust ja eluga rahulolust. Nad püüdsid kaitsta meid, ameeriklasi, meie uskumustes, mõtetes, tunnetes ja tundmustes. Nad omistasid meile õiguse olla riigivalitsuse poolt rahule jäetud – kõige üleüldisema ja tsiviliseeritud inimeste jaoks kõige väärtuslikuma õiguse.

Kanepivastane sõda on rünnak õiguse vastu olla rahule jäetud. See tähendab, et see on ka rünnak õnnepüüdlusi soodustavate tingimuste vastu. Kanepikeelurežiim on aidanud piirata meie õigust elule, vabadusele ja õnnepüüdlustele. See olukord on viimaks muutumas. Kanepikeelurežiimi lõpp on lähedal keelu enda sisemise loogika tõttu: nüüdseks oleks see pidanud juba tulemusi andma.

Veel üks asi: nagu elul, vabadusel ja õnnepüüdlustel, on ka minul, Publiusel, mitu kuju – mitu mina, kui soovite. Kanepilugemikku lugedes leiate, et ma kõnelen mitmel häälel. Seda sellepärast, et hääli, mida kuulata, on palju. Niisiis, võtke seda raamatut nii, nagu seda võinuksid võtta meie riigi asutajad – ja te näete, et sõjaudu allikas ei ole kanepitaim.

Publius

Publius 2009–2011 olid Bryan Brickner, Julie Falco, Stephen Young, William Abens, Danielle Schumacher, Derek Rea (1954–2008), David Nott, Dan Linn, Dan S. Wang, Brian Allemana, Diana Lynn Meyer ja paljud teised.