Читать книгу Külmutatud - Quentin Bates - Страница 6

Kolmapäev, 27. august

Gunna madalad kingad kajasid haigla poleeritud põrandalt vastu. Sigmari kabinet oli koridori lõpus, uksel käsitsi kirjutatud silt tema nime, kuid mitte ametiga.

Kuuldes seest hääli, Gunna koputas ja lükkas siis vastust ootamata ukse lahti. Sigmar pööras end toolil ringi, telefon kõrva ääres.

„Ma helistan sulle tagasi. Vabandust, mul on külaline. Jah, vähemalt tund aega.”

Ta pani toru hargile ja naeratas. „Tere hommikust, seersant! Tulite mulle appi.”

„Hommikust! Mil moel?”

„Üks halduritest,” sõnas mees halvakspanevalt, vahtides telefoni poole. „Kokkuhoiumeetmeid on vaja suurendada, aga ilmselgelt ei kehti see bürokraatide kohta. Tunni aja pärast, kui see daam uuesti helistab, olen ma loodetavasti teel koju lõunat sööma,” lisas ta rahulolevalt.

„Nii, ja tulemused?”

„Just. Meie noormees.” Sigmar lappas pabereid ja võttis ühe käsitsi kirjutatud lehe. „Homme saad sa muidugi täieliku ülevaate, aga ma saan aru, et sul on vaja kohe võimalikult palju infot.”

„Oleks abiks.”

Sigmar vaatas lehte. „Tegelikult pole mul palju rohkem öelda kui eile sündmuspaigal, välja arvatud kinnitus, et ta polnud vees kauem kui mõned tunnid. Kõige rohkem kuus tundi.”

„Surnukeha avastati kell kuus kolmkümmend.”

„Umbes südaöö paiku, mitte varem. Ta oli väga purjus, peaaegu kaks korda rohkem kui autojuhtidel lubatud. Pole mingi ime, et ta mööda astus. Sellise mürgitusega oli tal kindlasti raskusi otse käimisega. Surma põhjus on uppumine.”

Gunna tegi Sigmari rääkimise ajal märkmeid. „Nii et vettekukkumise hetkel oli ta veel elus?”

„Oo jaa. Kuid peale selle pole mul suurt midagi öelda. Ta oli hea tervise juures, ei suitsetanud, vähemalt mitte sageli, ta polnud ülekaaluline. On ilmne, et ta ei teinud füüsilist tööd, sest ta käed on pehmed nagu beebi pepu.”

„Mingeid iseärasusi?” küsis Gunna.

„Ah jaa. Meil on tätoveering. Vasemal õlavarrel.”

Sigmar toksas arvuti klaviatuurile ja pööras monitori nii, et nad mõlemad seda näeksid.

„Siin. Imelised asjad need arvutid,” sõnas Sigmar heakskiitvalt ja Gunna vaatas noormehe kahvatust nahast suurendatud pilti, mis kujutas endast tätoveeringut avatud raamatust, mille ühel lehel oli E3 ja teisel V2.

„Kas sa saaksid need pildid mulle e-postiga saata? E-kolm?”

„E kuubis, EEE. Kellegi initsiaalid ehk?” mõtiskles Sigmar. „Kes teab? See võib olla mis tahes. Aga see on juba sinu asi välja uurida, seersant!”

„Selge see.” Gunna tegi märkme ja liikus edasi. „Mingeid DNA-ga juhtlõngasid?”

Sigmar kortsutas kulmu. „Ega see siin mingi kriminalistika ole. Kui tal on kuritegelik minevik, siis saame seda paari päeva jooksul teada. Aga kui ta on aus mees, siis mitte.”

„Eks me näe.”

„Väike mõistatus, mis, seersant?” Sigmar naeratas. „Annan sulle oma mobiilinumbri, juhuks kui sul veel küsimusi tekib. Aga kui sa pahaks ei pane, siis ma tõesti ei tahaks siin olla, kui finantskontroll tagasi helistab.”

27.08.2008, 1339

Skandaaliblogija kirjutab:

Jätkame raskuste kiuste!

Daamid ja härrad, me oleme endiselt siin ja teame, kui väga te hindate Skandaaliblogija pingutusi, et teid kõige hea ja paremaga kursis hoida.

Värskeim uudis, mida kuulsime ühe teadja käest, on see, et meie viimati avaldatud kõmu-uudiste kroonijuveel on marru ajanud ühe hiljuti taasvalituks osutunud endise vangi, kes on raevunud meie paljastuse üle, et ta on lasknud endale juukseid siirdada.

Kummalisel kombel ei paistnud ta pahaks panevat seda, et teda nimetati häbituks süüdimõistetud kurjategijaks. Noh, ega tõele saagi vastu vaielda... Kuid jah, see tupee asi oli see, mis ta endast välja ajas. Prioriteedid on paigas!

Bæjó!

Tund aega hiljem oli Gunna Keflavíki politseijaoskonnas. Nagu Sigmaril, oli ka peainspektor Vilhjálmur Traustasonil üllatavalt väike kabinet ning üle kahemeetrise mehena näis ta täitvat suuremat osa sellest. Olles ka ise mitte kõige väiksemate killast, tundis Gunna, et kui keegi kolmas peaks ruumi sisenema, võib see lõhki minna. Ta rüüpas lahjat kohvi ja asetas tassi kohmakalt kirjutuslaua nurgale.

„Vabandust eilse pärast. Oli kiirevõitu päev,” ütles ta, ilma et hääles oleks olnud kahetsusenootigi.

„Selge. Uurimine peab olema esikohal,” lausus mees jäigalt. „Nüüd aga ressursid.”

„Just. Kui palju ma kulutada võin?”

„Vähem kui kunagi varem,” vastas mees kergelt ohates, tõstes lõpuks pilgu ekraanilt kirjutuslauale.

„Mul on vaja...”

„Ma tean, mida sul vaja on.”

„Kust sa tead?”

„Sest sa annad mulle igal võimalikul juhul teada, mida sul vaja on, nagu ka kõik teised politseinikud selles maakonnas. Ja ma pean teile üha kordama, et meil on nüüd vähem finantsressursse. Aga...” Vilhjálmur Traustason katkestas lause, pöörates tähelepanu ekraanile.

„Aga mis?”

Vilhjálmur Traustason oli politseis töötatud aastate jooksul Gunnale veidi närvidele käinud, samuti oli naisel tekkinud aeg-ajalt kiusatus virutada vastu mehe suurt nina. Edutamine oli Vilhjálmurit saatnud sama järjekindlalt, nagu Gunnat vältinud. Naine teadis, et oli ainult ebatavaliste tingimuste tõttu linnapolitsei konstaablist maapiirkonna seersandiks saanud ja et edasine edutamine polnud tõenäoline. Lisaks järjest sagedamini esilekerkivates rahastamisküsimustes süvendas nende erimeelsusi peainspektori pidev palgatõus.

„Ma tean, kuidas sulle numbrid meeldivad, Vilhjálmur. Nii et valmistasin sinu jaoks midagi ette,” sõnas Gunna, lükates paberi üle kirjutuslaua.

Mees näis kahtlevat ja silmitses nõudmiste nimekirja.

„Sul pole ju kõike seda vaja, mis?” küsis ta rabatult.

„Ilmselt mitte. Aga ma olen kindel, et leiame kuldse kesktee.”

„Aga... kõik see? Millega sa seda põhjendad?”

„Sellest ajast peale kui sadama lõpus alustati sulatuskoja ehitamisega, on meil lihtsalt rohkem tööd. Hvalvíki liiklus on tihenenud nelisada protsenti ja põhimõtteliselt on kõik see suurte kaubaveokite arvelt. Veokid muudkui saalivad selle uue alumiiniumitehase vahet. See koht on täis raske­veokeid ja poolakatest töölisi.”

„Aga te tulete sellega hästi toime.”

„Praegu veel, Vilhjálmur, praegu veel. Siin oleme ainult mina ja Haddi ning Haddi ei räägi piisavalt palju inglise ega ka mõnd teist võõrkeelt, et nende inimestega tegelda.”

„Sa võid vajadusel lisajõude kutsuda.”

„Võin ja pooltel juhtudest ei tule kedagi kohale. Sellepärast tahangi Hvalvíki jaoskonda kaks politseinikku lisaks saada.”

„Kaks?” kriiskas Vilhjálmur. „Siin on ka nõue lisaautole. Teil on juba kaks autot ja tavaliselt on sellistel jaoskondadel ainult üks masin.”

„Me peame suure ala katma. Volvod hakkavad vanaks jääma ja meile kuluks talveks üks maastur ära.”

Vilhjálmur vaatas uuesti oma sülearvutit, sügas pead ja imes hammaste vahelt õhku sisse, samal ajal kui Gunna teda tähelepanelikult jälgis, teeseldes põlvel olevasse märkmikku kirjutamist.

Lõpuks ohkas mees raskelt. „Gunnhildur. Mida sul tegelikult vaja on? Millised on sinu prioriteedid?”

„Tööjõud. Siis lisamasin. Seejärel muu pudi-padi.”

„Noh, sul veab, sest mul on üks väga kogenud politseinik, kes on palunud üleviimist, ja ma olen kindel, et ta sobib sulle.”

„Ega ometi Viggó Björgvins?”

„Kust sa tead?” nähvas mees.

„Sest seda meest on kogu aeg üle viidud. Ei. Ma tahan kedagi palju nooremat kui see tohman.”

Hapu näoga Vilhjálmur vaatas oma sülearvutit. „Sa võid endale saada ühe püsitöötajatest.”

„Kelle?”

„Snorri Hilmarssoni või Bára Gunnólfsdóttiri. Minu teada on neid mõlemaid aeg-ajalt sinu juurde saadetud.”

Gunna mõtles kiiresti. Ta tundis mõlemat politseinikku ja nad meeldisid talle. Bára oli väike, usaldusväärne ja terava taibuga, tal oli oskus kohe asja kallale asuda, samal ajal kui Snorri oli lõputute heade naljadega turske ja meeldiv noormees, kes tavaliselt Hvalvíkisse saadeti. Gunna teadis, et ta oli järjekindel, kuid ilma Bára nutikuseta. Ta oli neid mõlemaid piisavalt näinud ja peatus raskevõitu otsuse tegemisel.

„Snorri,” ütles ta.

„Miks?”

„Ta on tööloom. Metoodiline, jätkusuutlik. Maavõmmi tüüp. Bárat ootab ees suurepärane tulevik krimiosakonnas, kui suudad teda kinni hoida.”

Vilhjálmur krimpsutas nägu, kuulnud viidet politseijõudude arvule.

„Olgu. Ma intervjueerin Snorrit, kui ta tööle tuleb, ja vaatame siis, kas ta on Hvalvíkisse tulekuks valmis.”

„Oh, kindlasti on! Ta elab ju nagunii Hvalvíkis, nii et ta jääb rõõmuga nõusse.”

„Kust sa seda tead?”

„Ma juba küsisin temalt.”

„Gunnhildur, sa ju tead, et ei tohi korraldustest mööda hiilida,” noomis Vilhjálmur süngelt. „Nüüd aga sõidukid.”

„Jah.”

„Praegu on august. Kui kaua teie masinad veel vastu peavad?”

„Kust mina tean! Ega ma mehaanik ole.”

„Mul pole sulle autot anda. Ma ei saa seda millegagi õigustada.”

„Ole nüüd! See vana Volvo laguneb varsti laiali.”

Vilhjálmur toksas pliiatsiga vastu hambaid. „Vaata, et see suve vastu peaks! Ma eraldan sulle maasturi, aga mitte enne oktoobrit.”

Gunna oleks tahtnud endale pihku sülitada ja siis temaga kätt suruda, kuid oli endiselt kahtlustav. Kõik näis olevat liiga lihtne.

„Kokku lepitud. Kas ma võin Snorri juba järgmisest nädalast endale saada?”

Gunna kasutas krimiosakonna ruumi. Ta oleks võinud Hvalvíkisse tagasi pöörduda kohe, kui Vilhjálmur oli nõustunud talle nii Snorri kui ka maasturi andma, kuid tundis, et vajab enda ümber kaastöötajate suminat, mitte Haddi naerukihinat kõrvalruumis.

„Hvalvíki politsei,” kuulis ta Haddi karust vastust tosina kutse peale.

„Tere, siin mina! Kas sa saad mõned tunnid minuta hakkama?”

„Jah. Ma usun, et suudan mõnda aega seadust ja korda hoida. Oled selle tüübiga rakkes?”

„Jah. Krimiosakonnal on parematki teha, nii et see on meie õlul.”

„Sellest pole midagi. Aga homme saab kiire päev olema.”

„Miks nii?” küsis Gunna.

„Sulatuskotta viiakse mõned kallurautod, nii et peame paar tänavat sulgema ja neid saatma.”

„See ei tohiks probleem olla. Häid uudiseid tahad kuulda?”

„Tavaliselt on hea uudis see, kui uudiseid pole.”

„Me saame esmaspäevast alates endale Snorri ja oktoobris maasturi.”

Gunna kuulis Haddi norsatust, mis meenutas veidi naeru.

„Ja millega sa Vilhjálmurit veensid? Peksid teda pähe või ähvardasid seda vana tola?”

„Ei pidanud kumbagi tegema. Ladusin vaid tõsiasjad lagedale ja selgitasin, kui tööga hõivatud me oleme. Aga ta üritas mulle Viggó Björgvinsi kaela määrida.”

„Aga said tema asemel ikka Snorri?”

„Nii ta ütles. Aga eks ma ootan ja vaatan, äkki tuleb esmaspäeva hommikul kohale hoopis Viggó.”

„Kui nii, siis palun mina üleviimist,” torises Haddi.

„Mina samuti,” nõustus Gunna. „Hiljem näeme!”

Selle asemel et Bjössi kirjutuslauda kasutada, istus Gunna hoopis mehe kirjutuslaua ette tühjale toolile, mis oleks pidanud kuuluma jaoskonna teisele krimipolitseinikule – kui värbamisele ja finantsasjadele seatud piirangud oleksid lubanud seda ametiposti täita.

Tal kulus arvutis rohkem kui tund aega selleks, et läbi kammida riiklik register kõikide Islandi kodanike ja võõramaalastest residentidega ühes nende täisnimede, sünnikuupäevade ja elukohaandmetega. E-tähe alt leidis ta kümme meest, kelle initsiaalid olid EEE, kuus neist sobisid ka vanuse poolest. Sellest julgust saanud, sukeldus ta registri V-tähe alla, kuid avastanud, et VV on väga levinud initsiaalidepaar, otsustas keskenduda E3-le.

Vaadates oma kõrval olevasse märkmikku kirjutatud nimesid ja sünni­kuupäevasid, vajutas ta hiirega telefoniraamatule ja alustas esimeste nimede otsimist. Ta lisas telefoninumbrid märkmikku, tõmbas Bjössi telefoni enda ette ja valis esimese numbri.

„Halloo?” vastas naisterahva hääl.

„Tere hommikust! Siin Gunnhildur Gísladóttir Hvalvíki politseist. Kas ma saaksin rääkida Eiríkur Emil Eiríkssoniga?”

„Teda pole siin,” vastas hääl teravalt.

„Kas võiksite mulle öelda, kust ma ta leiaksin?”

„Te pole ju tema...” Järgnes paus. „Ega te ta armuke ole?” jätkas hääl alla­surutud vihaga. „Sest kui nii...”

„Ma olen Hvalvíki jaoskonna uurija ja kinnitan, et pole selle mehega kunagi kohtunud, kuid üritan ühe juhtumi puhul teatud inimesi välistada. Kas võiksite mulle öelda, kust ma ta leiaksin? Asi on tõsine.”

Teisel pool toru ohati. „Minu teada on ta merel. Aga mõnikord ei vaevu ta maal olles koju tulema.”

„Ja teie olete ta abikaasa?”

„Seda ei oska ma öelda. Igal juhul olen ma tema laste ema.”

„Mõistan. Vabandust, kuid pean ühe juhtumi puhul inimesi välistama. Kas võiksite teda mulle kirjeldada? Tema pikkust ja juuste värvi?”

Gunna kuulis tulemasina klõpsatust ja pikka ohet.

„Eiríkur on umbes kahe meetri pikkune, veidi üle selle. Tal on tumedad juuksed, tagant veidi kiilanev, suur nina.”

„Sellisel juhul ei tülita ma teid rohkem, sest see ei klapi kirjeldusega inimesest, keda meie otsime. Aga kas võiksite mulle oma nime öelda, palun? Juhuks, kui pean hiljem üle kontrollima.”

„Aldís Gunnarsdóttir.”

„Ja kas see on Akureyri telefoninumber?”

„Dalvíki.”

„Olgu. Tänan abi eest! Ma ei usu, et teid rohkem tülitame.”

„Millega ta hakkama sai?” küsis Aldís järsku.

„Kuidas, palun?”

„Mida ta tegi, see tüüp, keda te otsite? Eiríkur mähib end igasugustesse sekeldustesse.”

„Siiani ei midagi. Tegemist on kadunud inimese juhtumiga.”

„Oh! Kahju.” Naise pettumus oli lausa käegakatsutav.

Gunna lõpetas kergendustundega kõne, pani hoolikalt kirja nimed, numbrid ja helistamise aja. Ta vaatas uuesti nimekirja ja valis järgmise numbri.

„Tere hommikust! Siin Gunnhildur Gísladóttir Hvalvíki politseist. Kas ma saaksin rääkida Elmar Einar Ervíkuga?”

Aeg oli kõvasti üle lõuna, kui Gunna taipas, et peab tagasi Hvalvíkisse pöörduma, enne kui jaoskonna uksed kell kuus suletakse. Kuid ta lohutas end sellega, et oli palju ära teinud, sest nimekirja oli jäänud veel ainult üks nimi. See isik polnud vastanud ei tava- ega ka mitte mobiil­telefoninumbrile, mis telefoniraamatus kirjas. Gunna arvates polnud selles midagi ebatavalist, sest inimene võis olla riigist väljas, merel, koosolekul või lihtsalt magada. Uudishimust avas ta arvutis otsingumootori ja trükkis sisse „Einar Eyjólfur Einarsson”.

Sekundite pärast ilmus nimekirja tippu ühe ettevõtte personalileht. Gunna vajutas lingile ja keris töötajate nimekirja seni, kuni leidis otsitud nime. Mõnest töötajast olid fotod, kuid Einar Eyjólfur Einarssonist mitte, seal olid vaid tema nimi ja mobiilinumber, millele Gunna oli kaks korda tulutult helistanud.

Ta keris nimekirja uuesti läbi, kuni leidis ettevõtte personalijuhi. Ta võttis telefoni ja valis taas numbri.

„Tere päevast! Spearpoint,” vuristas meeldiv hääl.

„Tere päevast! Siin Gunnhildur Gísladóttir Hvalvíki politseist. Ma üritan kätte saada Einar Eyjólfur Einarssoni.”

27.08.2008, 2114

Skandaaliblogija kirjutab:

Mis toimub tervishoiuteenustega? Kuuleme siseringist sosinaid, et valitsuse söekaevandusel on rasked ajad ja „osa tervishoiu­teenuseid” kavatsetakse avada „erasektorile”.

Vabandage väga? Kas see polegi Island, vaid hoopis mingi banaanivabariik, mida president haldab nagu oma isiklikku panga­kontot? Või mis? Me peaksime olema heaolu ja õnnetunde tipus. Mis siis valesti läks? Miks valitsus teeb selliseid ettepanekuid salaja ja kui keegi küsib, siis puiklema hakkab?

Ebameeldiv küll, kuid kõik märgid viitavad sellele, et osa ­tervis­hoiuteenuseid, mis ka veidi raha riigikassasse toovad, parseldatakse odavalt parteisõpradele maha, samal ajal kui maksumaksja peab ülal neid varemeid, mis tulu ei too.

Meenutagem aasta või kahe tagust lugu, kui tipus olevad tüübid müüsid meie riikliku telefonisüsteemi oma golfisõpradele. Kas nad toona ei põhjendanud seda mitte sellega, et tulud suunatakse meie, Islandi maksumaksjate olematusse tervishoiusüsteemi? Sellisel juhul tekib küsimus, kas ülikondades paksmaod pistsid lihtsalt telefoniettevõtte eest saadud raha oma taskusse, leides, et tervishoid on nii viletsas seisus, et ainus võimalus on see erasektori kätte anda?

Pole õrna aimugi...

Bæjó!