Читать книгу Külmutatud - Quentin Bates - Страница 7

Neljapäev, 28. august

Gunna sõitis Reykjavíki hilishommikul, kui teed oleksid pidanud üsna tühjad olema, kuid avastas end peateel looklevas liiklusummikus. Uudistes domineeriva languses kinnisvaraettevõtluse ja ebastabiilse ärikeskkonna kiuste näis siin piisavalt sagimist olevat, samal ajal kui jaoskonna paremuselt teine Volvo Miklabrauti teele sõitis ja sealt edasi kesklinna poole liikus. Taevapiiri ääristasid uued hooned ja kraanad.

Lækjartorgist möödudes mõtles Gunna, et ehkki palju oli juba muutunud, pidi uuendusi kahtlemata juurde tulema. Linn oli tundmatuseni muutunud. Aastatetagusest vaiksest kesklinnast, kuhu ta lõunasse kolides ja Reykjavíki politseiga ühinedes oli tulnud, oli nüüd saanud sumisev butiikide ja baaride paraad. Punase fooritule taga seistes vaatas ta kunagist vaikset, tumedate puust laudadega ja korralikku toitu pakkuvat restorani, kus tema ja Raggi oma salajast abiellumist olid tähistanud. Seda kohta polnud enam, selle asemel oli kolmekorruseline terasest ja klaasist hoone.

Foorituli muutus roheliseks ja Gunna sõitis mööda Sæbrauti tänavat, möödus Skúlagata nurgal asuvatest ministeeriumihoonetest, mis tundusid nüüd uute kontorihoonete, merevaatega korterelamute ja endise kalaturu asemel seisva hiiglasliku ooperimaja kõrval kääbused olevat. Ta arutles, millist nendest hiiglaslikest klaashoonetest tema otsib.

Ülemine korrus polnud nii uhke nagu fuajee ning maja tagant avanes vaade ehitusplatsidele ja parklatele, mis polnud sugugi nii erakordne nagu eespool, kust nägi Faxa lahte ja kauguses kõrguvat Esja mäestikku.

Gunna leidis kabineti üles ning pidi juba looklevat teravaotsalise Spear­pointi logoga ust lükkama, kui seest kostev vali hääl sundis ta peatuma. Ta seisis vaikselt ja kuulas hoolega. Hääl kuulus ilmselgelt ­naisterahvale ja kõlas vihaselt, sellist ootaks varahommikuste tundide ajal kusagil ööklubi ees.

Naine pröökas pidevalt, peatudes vaid hingetõmmeteks, enne kui tiraadi jätkas. Vastamist polnud kuulda. Ehkki Gunna sai aru vaid paarist sõnast, tundis ta muret, aga ka imetlust naise suhtes, kes suutis nii kaua ja häälekalt räusata.

Lõpuks, olles sõnavalingu lõppemise ootamisest väsinud, lükkas ta ust ja kuulis seest saginat. Hääl peatus järsult ning Gunna leidis end kõrge vastuvõtulaua eest, kus ärritunud näoga noor naine pilgu tõstis, olles vormi­rõivais politseinikku nähes üllatunud.

„Hommikust! Ma otsin Sigurjóna Huldudóttirit. Mind oodatakse.”

„Ta on siin. Üks hetk,” vastas naine segaduses häälega. Kui Gunna mütsi kaenla alla pistis, arutles ta, kas sekretär oli selle suurejoonelise räuskamise enda kaela saanud.

Tüdruk tõusis püsti ja läks enda taga oleva ukse juurde, koputas ja avas selle ettevaatlikult, enne kui pea sisse torkas ja paar sõna pomises, Gunna sai aru vaid sõnast „politsei”, seistes seljaga kirjutuslaua poole ning imetledes kõrval olevat ehitusplatsi. Kabineti aknaga samal kõrgusel oli kraana ja Gunna nägi selle tipus olevas tillukeses puuris keskendunud operaatorit, kes vilunult uue hoone teraslatte tõstis.

Veel neid neetud kontoreid juurde. Nagu neid poleks juba piisavalt, mõtles Gunna.

„Kuidas need kaabakad sellest pääsevad?” haukus kime hääl järsku, kadudes kohe, kui kabinetiuks sulgus.

Sekretär naeratas hädiselt, samal ajal kui Gunna uurivalt ümbrust silmitses.

„Ta võtab teid vastu mõne minuti pärast. Kas saaksite oodata, kuni ta koosoleku lõpetab?” küsis sekretär magusalt. „Kui soovite, võtke istet!”

Gunna istus kõvale nahast diivanile ja lappas kõmuajakirja, arutledes, miks ta ühtki selles olevat riigi tipptegijat ära ei tundnud.

„Pole kursis,” pomises ta endamisi.

„Kuidas, palun?” küsis sekretär ja Gunna taipas, et oli selle valjusti välja öelnud. „Ei midagi. Lihtsalt mõtlesin valjult,” vabandas ta.

„Ta võtab teid nüüd vastu,” sõnas neiu, samal ajal kui uks ta selja taga avanes ja üks tüse õhetava näoga ning ülikonnas noormees väljus, jättes mulje, et pistab kohe jooksu ja hüppab aknast välja.

Gunna peatus hetkeks uksel ja vaatas suurt nurgapealset kabinetti, mille põrandat kattis vaip ja kaugemas otsas seisis suitsuklaasiga kirjutuslaud, jäädes seljaga tervet seina enda alla võtva akna poole. Ehkki siinne vaade oli parem, märkas Gunna rõõmuga, et kraananool oli ikka näha.

„Tere hommikust! Palun, tulge sisse!”

Hääl oli soe ja peale üsnagi paljastatud rinna kerge hingeldamise polnud ühtki märki endisest raevuhoost selle silmatorkava välimusega naise poolt, kelle teravatest näojoontest õhkus eksimatult otsustavust. Gunna vaatas ta rätsepakostüümi ja lihtsasse soengusse lõigatud tumeblonde juukseid.

Ta sirutas käe ja naine vastas sellele kiiresti kindla käepigistusega.

„Gunnhildur Gísladóttir Hvalvíki politseist.”

„Hvalvíkist? Olgu. Noh, mina olen Sigurjóna. Mu assistent ütles, et olite helistanud. Kas sellel on mingit pistmist platsiga?”

„Millist platsi te silmas peate?”

„Eks ikka Hvalvíki sulatuskoja projekti muidugi.”

„Kas te olete sellega seotud?”

„Meie tütarettevõte mängib selles projektiarenduses tähtsat rolli,” sõnas Sigurjóna sametiselt.

„Ei, sellel pole platsiga mingit pistmist. Tegelikult puudutab juurdlus üht teie endist alluvat ja ma rääkisin eile pärastlõunal ühe teie töötajaga. Ósk Líndal?”

„Ósk tegeleb personaliga ja asendab mind vajadusel.”

Gunna vaatas alla ja lappas lehti, möödus politseifotograafi poolt surnukuuris tehtud pildist ning liikus edasi riigiarhiivist leitud juhiloa foto juurde.

„Kas tunnete selle mehe ära?” küsis ta, ulatades pildi naisele.

Sigurjóna võttis selle enda kätte ja vaatas tähelepanelikult. Gunna jälgis ta reaktsiooni, kuid seda polnud.

„Einar,” sõnas Sigurjóna lõpuks. „Einar Eyjólfur Einarsson. Ta töötab siin, ehkki me pole teda eelmisest nädalast saati näinud ja ta pole ka helistanud, nii et ma ei saa öelda, et temaga praegu väga rahul oleksin.”

„Ei mingeid selgitusi?”

„Ei, ei sõnagi.”

„Kas olete tema kohta pärinud?”

„Muidugi. Ta on siinse meeskonna kõrgelt hinnatud liige ja tema oskused kuluvad meile ära. Ta on üks meie parimaid kliendihaldureid – väga keeruline on tema puudumist klientidele selgitada. Oleksin väga rahul, kui ta naaseks, ehkki talle ma seda ei ütleks.”

Gunna noogutas ja tegi märkmeid, pigem selleks, et endale mõtlemisaega võita kui et infot üles tähendada. „Ja kellega te Einari leidmiseks ühendust olete võtnud?”

„Noh, see pole lihtne, sest minu arvates pole tal perekonda ja tegelikult on ta pärit kusagilt riigi idaosast. Ma pole isegi kindel, kas ta vanemad on elus. Mulle meenub, et ta mainis kunagi, nagu oleks ta vanaldaste vanemate laps.”

„Vendi ega õdesid pole? Sõpru? Tüdruksõpra?”

„Noh, Dísa, vastuvõtulauas olev tütarlaps, kolis temaga mõneks ajaks kokku, aga see vist ei kestnud kaua ja selle kohta peate temalt küsima. Kuid ei. Ma eeldan, et tal on sõpru, kuid mitte selliseid, keda mina tunneks.” Sigurjóna hakkas ärritunult kõlama. „Kuulge, uurija, kuhu see jutt tüürib? Millega ta hakkama on saanud, kui öelda tohite?”

„Seersant. Mul on alust arvata, et ta on surnud.”

„Issand jumal!” Sigurjóna ahmis õhku, kattis suu kätega, mis mõjus Gunna arvates veidi liiga teatraalselt, et usutav näida. „Hvalvíkis? Kas tahate öelda, et tema on see laip, mis sealt leiti? See, kellest ühel õhtul uudistes räägiti?” Naise hääl värises veidi ja ta koputas raevukalt sõrmega vastu kirjutuslauda.

Gunna noogutas ja vaatas oma süles olevaid pabereid. Ta arutles, milline oleks naise reaktsioon surnukuuris tehtud fotole, kuid otsustas, et ei näita seda.

„Praegu on tegemist vaid algse isikutuvastamisega, sest vajame kedagi, kes tuvastaks ta ametlikult. Aga et tema käsivarrele olid ta initsiaalid tätoveeritud, siis polnud tuvastamine väga keeruline. Mul on vaja veidi rohkem infot tema, ta töö ja käsil olnud projekti kohta. Kas võiksite mulle öelda, millal ta viimati tööl oli?”

Sigurjóna avas kirjutuslaual oleva õhukese sülearvuti ja vajutas nobedalt klahve.

„Ta oli siin eelmisel nädalal,” ütles ta aeglaselt, keerutades puuteplaadil sõrme. „Siin. Eelmisel reedel. Ma tean, et tal oli sellel esmaspäeval kohtumine, aga pean selle kohta Óskilt küsima. Ta pidi sama kliendiga kolmapäeval Kopenhaagenis kohtuma, aga ei ilmunud kohale. Klient helistas meile ja me pidime ümberkorraldusi tegema. Õnneks polnud tegemist millegi delikaatsega, kõigest kohtumine uue väljavaate aruta­miseks, nii et ei midagi hullu.”

„Kui ütleksite mulle, millise lennufirmaga ta reisis, saaksime hõlpsalt välja uurida, kas ta läks sinna või mitte.”

„Sellest võib teile rääkida Dísa. Tema broneerib meie töötajatele lendusid, aga arvatavasti oli tegemist Expressi lennufirmaga.”

„Odavam?”

Sigurjóna noogutas. „Ja paindlikum.”

„Kuidas ta siin kuni eelmise nädalani teistega läbi sai?”

„Hästi. Nagu ma ütlesin, oli ta väga asjatundlik ja edukas kliendi­haldur.”

„Pingeid? Tülisid?”

Sigurjóna punastas märgatavalt. „Ei. Ei midagi sellist.”

„Kas Einaril oli lahkarvamusi teie või oma juhatajaga?”

„Spearpoint kasvab väga kiiresti,” sõnas Sigurjóna uhkelt. „Aga see on väike ettevõte ja kõik annavad mulle aru. Ei, meil polnud lahkarvamusi. Me saime väga hästi läbi. Ta tegeles paar päeva paari Taani kliendiga ja pidi nendega kolmapäeval Kopenhaagenis kohtuma, kuid ei ilmunud kohale. Mina oletasin, et ta läks sinna, leidis endale ühe kena Taani neiu ja otsustas sinna jääda. Raske öelda. Ta võis olla impulsiivne.”

Gunna kirjutas kausta. Märganud, et see muudab Sigurjóna rahutuks, kirjutas ta leheservale ka seda, et peab Hagkaupist võid, piima, leiba, puu- ja juurvilju ostma, enne kui tagasi Hvalvíkisse sõidab.

„On teil teada, kas Einaril oli vaenlasi? Kedagi, kes võis talle halba soovida? Vimma pidada?”

„Pole aimugi. Teistel töötajatel oli temaga lähedasem suhe kui mul. Võite nendega rääkida. Kõige paremini tundis teda ilmselt Dísa, ta töötas tihti ka koos Jón Odduriga, nii et temagi võib üht-teist Einari liikumiste kohta teada.”

„Seda ma teen, aga praegu üritan peamiselt kokku panna pilti tema käikudest, nii et saaksime kindlaks teha ta surmaaja ja selle, kes teda viimati nägid. Kas võiksite mulle rääkida oma tegemistest nädalavahetusel ja pärast seda?”

Sigurjóna silmad läksid pärani. „Ega te ometi mind kahtlusta?”

„Loomulikult mitte,” sõnas Gunna sametiselt, märkides, et peaks varuma ka tualettpaberit, mis oli linnas palju odavam kui Hvalvíki kohalikus poes. „Puhtalt rutiinne küsimus. Me peame seda küsima ja ma võin teile kinnitada, et tahan teada ka kõikide teie töötajate tegemisi sellel ajal, kui see võimalik on.”

„Ma olin koos oma abikaasaga Akureyris. Ärireisil.”

„Kas seda saab kinnitada ka keegi teine peale teie abikaasa?”

„Oo jaa.”

„Kõigest rutiinne küsimus, mõistate. Igatahes aitäh teile aja leidmise eest. Aga kui teile meenub midagi, mis võiks uurimisele kaasa aidata, siis helistage mulle. Nüüd aga oleks abiks, kui saaksin vestelda Jón Odduri ja Dísaga.”

Ta tõusis püsti ja sama tegi ka Sigurjóna, kõndides ümber kirjutuslaua, et ta ukseni saata. Gunna tundis ta hingeõhus midagi vänget, samal ajal kui Sigurjóna talle ukse avas ja vastuvõtulauas olevat neiut hüüdis.