Читать книгу Maga hästi! - Rachel Abbott - Страница 6

Uksekella kime helin lõhub maja morni vaikuse kildudeks ja ma lakkan toas ringi tammumast. Tunnen irratsionaalset lootusesööstu. Kas see võiks olla Robert? Ta unustas oma võtmed maha? Aga ma tean, et ei ole. Ma tean täpselt, kes see on.

See on politsei, ja nad on siin sellepärast, et ma helistasin neile.

Oleksin pidanud teadma, mis võib juhtuda. Oleksin pidanud paremini mõistma, mida Robert oli mulle öelnud kõikvõimalikul moel, välja arvatud sõnadega. Nüüd on juba kolm tundi sellest, kui ta mu lapsukestega lahkus, ja iga luu ja lihas mu kehas valutab nende kaotusest.

Kus mu lapsed on?

Kas on juhtunud õnnetus? Palun, ei.

Mõte lööb mind nagu hoop ja mu suletud laugude pimedusse kerkivad ilmekad pildid. Avan silmad, kuid kujutlen neid ikka veel Roberti auto tagaistmel, hämara teeperve kõrval kraavis, mingi maniakaalse juhi poolt teelt välja paisatud, lamamas seal ja lihtsalt ootamas, et keegi nad avastaks. Näen verd nende otsaesistel ja kuulan mõttes nende karjeid, lihtsalt selleks, et teada: nad on elus. Aga ma ei kuule midagi peale avatud autoaknast kostva linnulaulu. Robertit ma selles mõttepildis ei näe.

Nii jubedad ja õõvastavad, kui need nägemused ongi, ei usu ma tegelikult, et nad on õnnetusse sattunud. Südames tean, et juhtunud on midagi muud. Midagi märksa võikamat.

Kui ukse avan, seisab lävel noor laiaõlgne konstaabel, kes näeb oma soomusvestis ja lühikeste käistega särgis välja toekas ja asjalik. Ma tean, mida ta minult kohe küsib, ma tean kogu protseduuri. See on samasugune nagu eelmisel korral.

Mõtlen, kas ta teab, kes ma olen. Kas ta teab, et täna õhtul helistanud Olivia Brooks on sama isik kui Liv Hunt, kes helistas seitse aastat tagasi, kuna ta elukaaslane oli kadunuks jäänud. Kas see muudaks midagi?

Isegi pärast kõiki neid aastaid näen ma sellest kohutavast ööst veel õudusunenägusid ja ärkan iga kord üleni külma higiga kaetult. Mu kallim oli tol õhtul helistanud, öeldes, et hakkab ülikooli laborist tulema ja peagi näeme. Kodutee polnud kuigi pikk, kuid kahe tunni pärast polnud ta ikka veel saabunud. Olin ärevusest segane. Mäletan, et kussutasin oma beebist tütart, sosistades talle: „Issi tuleb varsti koju, kullake.” Mitte et Jasmine oleks aru saanud. Ta oli tollal ainult kahekuune. Ja see oli nagunii vale. Dan ei tulnud kunagi koju ja ma ei näinud teda enam iial.

Arvasin, et hirmust, mida ma tol õhtul tundsin, ei saa miski hullem olla, kõik need tunnid, täis ootamist, juurdlemist, mis mu kalli Daniga juhtuda võis.

Aga ma eksisin, sest seekord on palju hullem. Seekord on hirm nagu kõva pall, mis mu rinnas, mu peas, mu sisikonnas valusalt põrkleb.

Politseinik tahab üksikasju, muidugi. Ta tahab teada, miks ma nii mures olen. Lapsed on ju koos oma isaga, nii et siin pole kindlasti millegi pärast muretseda. Kas ma ta mobiilile helistada olen proovinud? Ma ei arva, et peaksin sellele küsimusele vastama.

Robert läks ära kell kuus. Ütles, et tahab viia lapsed välja pitsat sööma. Oleksin nendega ühes läinud, aga ta nõudis visalt, et tahab nendega omavahel rohkem aega veeta. Jumal küll, mul on paha seda tunnistada, aga mul oli hea meel. Arvestades seda, mida ma tema vastu tunnen, mõtlesin, et see oleks hea ettevalmistus ajaks, mil me enam koos ei ole. Seega lasin neil minna.

Esimesel tunnil oli kõik korras. Ma ei oodanud neid veel tagasi ja leidsin endale küllalt tegevust. Teadsin, et Robert ise pitsat ei söö; ta tahab pigem minuga kahekesi õhtustada, kui lapsed juba voodis on. Niisiis hakkasin valmistama lihahautist paprikaga, ühte tema lemmikrooga, nagu tänutäheks selle eest, et ta lapsed välja viis.Kui olin ära teinud kõik, mida vähegi oskasin, läksin tagasi elutuppa, aga see tundus nii tühi. Ma ei ole kodus kunagi üksi, vähemalt üks laps on ikka kohal, kui nad just voodis pole. Jasmine on päeval mõistagi koolis, aga Freddie on ainult kahene, nii et tema on kogu päeva minuga, ja Billy on lasteaias, kuid ainult hommikupoolikuti.

Tundus, nagu oleks majast õhk välja imetud, jättes järele külma, vaikiva tühjuse. Elutuba värske, rahulolematu pilguga vaadates taipasin äkki, millise steriilse paiga ma olen sellest kujundanud. Me oleme viinud neutraalse värviskaala tähenduse täiesti uuele tasandile, toas pole ainsatki värvilaiku ega isiklikku eset – ei ühtki fotot lastest ega juhusliku tuju ajel ostetud pudipadi. Ükski maal pole valitud selle põhjal, milliseid emotsioone see äratab, vaid kuna selle puhas neutraalsus sulandub sujuvalt ohutu ümbrusega. Iga ornament on valitud selle suuruse järgi, et luua täiuslik tasakaal. Ja muidugi ei meeldi Robertile, et selles toas oleks mänguasju.

Kes siin küll elab?

See võiks olla ükskõik kes. Võib-olla oli niisugune dekoor selle vältimatu tagajärg, et Robert elas liiga pikalt minu korteris, kus oranžid seinad ja smaragdrohelised kardinad tundusid õnnelikult külg külje kõrval elutsevat. Aga need värvid kiirgasid rõõmu. Mida ütleb vaatajale see tuba?

Mitte midagi.

Olen vastanud konstaabli esitatud küsimustele. Me oleme jõudnud otsusele, et Robert ei viinud lapsi pärast sööki oma peret või sõpru külastama. Ei Robertil ega minul ole mingit peret. Minu vanemad surid aastaid tagasi, kui Jaz alles tita oli, ja Robert pole oma isa kunagi näinud. Ta ema suri, kui Robert oli laps, ja meil kummalgi pole vendi-õdesid. Need on külmad ja kalgid faktid, mitte meie valikud.

Aga kuidas saaksin selgitada, et mulle ei tule pähe ühtki sõpra, keda ta võinuks koos lastega vaatama minna? Kuidas me ometi nii eraklikuks muutusime? Nii üksikuteks?

Ma tean küll, miks. Robert tahab mind endale. Mind ei saa jagada.

Oleksin pidanud aru saama, et midagi on korrast ära, kui ta tahtis lapsed ilma minuta välja viia. Ta ei teinud seda tavaliselt kunagi. Kui ma ainult oleksin kuulanud, päriselt kuulanud, mida ta ütles, oleksin suutnud selle kõik peatada, enne kui oli liiga hilja.

„Olivia,” oli ta öelnud, „selles pole midagi imelikku, et isa viib oma lapsed välja pitsat sööma, on ju nii? Lõppude lõpuks saavad mõned isad oma lapsi näha ainult nendega omavahel olles.”

Kas Robert püüdis mulle midagi öelda? Kas ta oli taibanud, mida ma tema vastu tunnen? Kui see oleks olnud keegi teine, mitte Robert, oleksin arvanud, et võib-olla – lihtsalt võib-olla – on ta leppinud mõttega, et võin ta maha jätta, ja püüab nüüd tõestada, et saab ka ise hakkama. Aga see ei ole keegi teine. See on Robert, ja temaga pole miski lihtne.

Olen mõttes läbi võtnud kõikvõimalikud stsenaariumid selgitamaks välja, kus nad võivad olla, ja igaüks neist täidab mind peluga. Ma ei tea, mis on hullem: kujutluspilt mu lapsukestest kusagil vigastatult lamamas või mu teine hirm. See, mida ma sõnadesse panna ei tihka.