Читать книгу Maga hästi! - Rachel Abbott - Страница 7

Nüüd on kell juba üksteist saanud. Viis tundi on möödas sellest, kui ma hoidsin Freddie sooja keha käte vahel ja hingasin sisse tema magusat lõhna. Ma ei talu mõtet, et ta on kusagil võõras kohas segaduses. Ja Billy. Ta vajab oma und. Ta muutub väsinuna pahuraks. Ja mu armas Jasmine tahab nüüd juba kindlasti kodus emme juures olla; talle ei meeldi, kui ma ära olen, ja ta mõtleb seitsmeaastase kohta kaugelt liiga palju.

Kui Robert nad ainult turvaliselt tagasi tooks, jätaksin kõik oma tobedad lahkumismõtted sinnapaika. Õpiksin elama pideva kontrolli all, kui vaid mu lastega kõik korras oleks.

Too nad koju, Robert!

Politsei on maja läbi otsinud, täpselt nagu eelmisel korral, kui ma Dani kaotasin, justkui võiksin ma oma lapsi kusagil peita. Nüüd on nad väljas, koputavad ustele ja äratavad naabreid. Mida nood näinud on? Mida nad teavad?

Saabub veel politseinikke. Seekord detektiivid.

„Proua Brookes?” Hääl katkestab mu mõttelõnga. Vaatan üles, ühe naise lahketesse silmadesse, kes ei tundu minust palju vanem olevat, kuid tõenäoliselt siiski on, sest kõik kõnetavad teda lugupidavalt „ma’am”.

„Kas ma tohin teid Oliviaks kutsuda? Minu nimi on Philippa. Ma kardan, et oleme nüüd kõik kohalikud pitsarestoranid läbi helistanud ja keegi ei mäleta, et oleks teie abikaasat ja lapsi näinud.”

„Võib-olla muutsid nad meelt ja läksid hoopis hamburgerit sööma? Nad võisid seda vabalt teha, võisid ju?” Haaran õlekõrrest, ja me mõlemad teame seda.

„Miks te nendega kaasa ei läinud, Olivia?”

Kuidas ma sellele vastama peaksin? Ma ei tea. Ta pole seda kunagi varem teinud. Tunnen, et pean midagi kokku luuletama, kuigi mul pole aimu, miks.

„Robert arvas, et ma näen väsinud välja ja mulle kulub ära pisut puhkust. Ta püüdis aidata.”

„Kas teil on pingeline töö? Kas olite sellepärast väsinud? Või viisid lapsed teid pisut endast välja?”

Kas ta arvab, et ma olen oma lastele haiget teinud?

„Nad on head lapsed – tõesõna, väga head. Ja ma ei käi tööl. Laste ja Roberti eest hoolitsemisega on küllalt tegemist.”

Ma pole õigupoolest kunagi tööl käinud, välja arvatud mõni kuu enne Jasmine’i sündimist. Selleks ajaks, kui mu emapuhkus läbi sai, oli Robert mu kätt palunud ja ta ei tahtnud, et ma kusagil töötaksin. Ta tahtis mind koju, enda eest hoolitsema, ja mulle sobis see tollal hästi. Ainult et praegu ei saa ma aru, miks ma sellise otsusega rahul olin. Rahul sellega, et mul pole mingit iseseisvust.

Küsimused muudkui tulid, mina aga tundsin, et tahan nende kõigi peale karjuma hakata. Lõpetage see mõttetute küsimuste esitamine. Leidke mu lapsed üles!

„Mul on kahju, Olivia, aga ma pean teid paluma, et läheksite koos ühe mu ohvitseriga ülakorrusele. Me tahame, et vaatate järele, kas midagi lastele kuuluvat on puudu. Riided, lemmiklelud, raamatud. Sedalaadi asjad, teate küll.”

Mida? Põrnitsen teda hetke sõnatult. Miks peaks midagi puudu olema?

Tõukan end diivanilt üles, tunne nagu endast kolm korda vanemal naisel, kui tudisevad jäsemed jaksavad vaevu mu raskust kanda. Ma ei tea, mida nad silmas peavad, kuid see on naeruväärne. Miks peaks midagi puudu olema? Mõte keerleb mu peas nagu serpentiin.

Üks detektiiv tuleb minu järel trepist üles; ta tundub tuttavlik, kuigi ma ei suuda taibata, miks. Mitte et sel tähtsust oleks. Otsustan alustada Jasmine’i toast, mille tean olevat nii korras, et lihtne on näha, kas kõik on seal, kus olema peab.

Lähen üle toa voodi juurde ja kergitan päevatekki, oodates, et näen Lottiet – Jazi kaltsunukku – padjal lebamas. Nukku ei ole. Tõmban ka suleteki voodilt. Kus on Lottie? Isegi nüüd, seitsmeaastasena, armastab Jaz teda enda kõrval voodis hoida, kuid praegu pole nukust jälgegi. Vaatan ahastuses politseinikule otsa, kuid tema vaatab vaid vastu ega kosta midagi.

Sammun aeglaselt riidekapi juurde. Ma peaaegu ei taha seda lahti teha. Aga mees jälgib mind endiselt. Tõmban tasakesi käepidemest, nagu võiks tegevuse aeglustamine tulemust muuta. Jasmine’i roosa seljakott ei ole oma kohal riiulil. Äkki muutun ma metsikuks, paisates riidepuid edasi-tagasi, rebides sahtleid lahti.

„Eiiii!” ulun ma, venitades ühe silbi kahekümneks. Kus mu tütre riided on? Kuulen sammude põntsumist trepist üles ja Philippa ilmub uksele. Ta tuleb minu juurde ja paneb käe mu käsivarrele. Tal pole vaja midagi küsida – ta näeb mu näost, mis juhtunud on. Olen püüdnud seda endale mitte tunnistada, kuid nüüd tuleb mul tõele silma vaadata.

Ta on mu lapsed ära viinud.