Читать книгу Ööpimedus - Ragnar Jonasson - Страница 10

Rahutust tekitav.

Jah, see oli täpselt õige väljend. Selles vanas, lagunenud majas oli midagi rahutust tekitavat. Seinad olid tinahallid ja pelutavad, eriti lõputult lahmavas vihmas. Sügis oli siin pigem meeleseisund kui päris aastaaeg. Septembri lõpus või oktoobri alguses oli suve kannul kiirustades saabunud talv ja sügis oli kusagil teel põhja kaduma läinud. Siglufjörðuri politseiinspektor Herjólfur ei tundnud sügisest suuremat puudust, vähemalt sellisest sügisest, mida ta oli kogenud Reykjavíkis, kust ta oli üle toodud. Ta oli hakanud Siglufjörðuri suve ja silmipimestavalt säravaid päevi kõrgelt hindama. Mees nautis ka talve, mil kõikemattev pimedus end otsekui hiigelkass inimeste ümber kerra tõmbas.

Maja seisis Strákari tunneli sissepääsust veidi eemal ja nii palju kui Herjólfuril oli õnnestunud välja selgitada, polnud selles kaldaribaga linnast eraldatud kohas aastaid keegi elanud. Tundus, et see oli lihtsalt sinnapaika, looduse karmide käte meelevalda jäetud, ja see kätetöö oli olnud jõhker.

Herjólfur tundis selle mahajäetud hoone vastu erilist huvi ja see tegi teda murelikuks. Mees ei tundnud peaaegu kunagi hirmu, ta oli end koolitanud ebameeldivaid tundeid tõrjuma, kuid sel korral see ebaõnnestus ja ta polnud selle üle sugugi õnnelik. Patrullauto oli pargitud teepeenrale ja Herjólfur kõhkles selle juurest lahkudes. Ta poleks pidanud isegi tööl olema, kuid linna teine politseinik Ari Thór oli parasjagu gripiga siruli.

Herjólfur seisis hetke patrullautot piitsutava kibekülma vihma käes liikumatult paigal. Ta mõtted rändasid koju, sooja elutuppa. Siia kolimine oli olnud paras kultuurišokk, aga ta oli suutnud end koos naisega mõnusasti sisse seada ja tasapisi oli nende lihtsast majast saanud kodu. Nende tütar õppis Reykjavíkis ülikoolis, poeg oli vanemate juurde jäänud, elas maja keldrikorrusel ning käis kohalikus keskkoolis.

Mehel oli saada paar puhkusepäeva, muidugi eeldusel, et Ari Thór on varsti tööle asumiseks piisavalt terve. Herjólfur oli kavatsenud viia oma naise üllatuspuhkusele Reykjavíkki. Tal olid lennupiletid Akureyrist ostetud ja lisaks teatripiletid hangitud. Mees püüdis sedalaadi ettevõtmistest harjumust tekitada, end alati, kui selleks võimalus avanes, igapäevarutiinist välja lülitada. Ja nüüd, keset ööd, endiselt tööl olles, keskendas ta mõtted ees ootavale reisile, kasutades seda otsekui päästeliini enda veenmiseks, et majja sisenedes ei juhtu midagi hullu.

Ta mõtted läksid abikaasa juurde. Nad olid abielus olnud kakskümmend kaks aastat. Naine oli rasedaks jäänud kohe nende suhte alguses ja niisiis abiellusid nad üsna varsti pärast seda. Kõhkluse- või valikumomenti polnud tekkinud. Otsus polnud kuidagi seotud usuga, vaid pigem sooviga käituda aumehelikult, kombekohaselt, nagu talle omane. Ta oli saanud korraliku kasvatuse ja uskus kindlalt heaks eeskujuks olemise tähtsusesse. Ja mõistagi armastasid nad teineteist. Mees poleks iialgi abiellunud naisega, keda ta ei armastanud. Siis sündis tütar ja temast sai isa silmatera. Nüüdseks oli ta kahekümnendates ja õppis psühholoogiat, kuigi isa oli üritanud teda veenda õigusteaduse kasuks otsustama. Seda rada käies oleks ta sattunud politseimaailma, loonud omamoodi ühenduse korrakaitsega – isa maailmaga.

Poeg oli sündinud kolm aastat hiljem. Nüüd oli ta üheksateist aastat vana, asjalik ja töökas poiss, keskkooli lõpetamas. Ehk on tema see, kes läheb õigusteadust õppima või annab kohe avalduse politseikooli astumiseks.

Herjólfur oli nende elu lihtsamaks muutmiseks endast kõik andnud. Tal oli kõrgemates kohtades üksjagu mõjuvõimu ning ta oli alati valmis nende heaks nööre tõmbama, kui nad oma tuleviku osas otsuse langetanud olid; samuti tajus ta süüdlaslikult, et sunnib neid teinekord liialt takka. Kuid mees oli oma laste üle uhke ja lootis südamest, et nende tunded tema suhtes on samasugused. Ta teadis, et on kõvasti vaeva näinud, enda ja oma perekonna raskes keskkonnas heale järjele aidanud. Unustada ei saanud sedagi, et tema ametiga käisid kaasas pinged.

Finantskrahh oli perekonnale rängalt mõjunud, sisuliselt kõik nende säästud olid üleöö suitsuna õhku haihtunud. Need olid rasked päevad, millele järgnesid uneta ööd; mehe närvid olid viimseni pingul ja kõigele heitis varju halastamatu hirm. Nüüd lõpuks näis kõik taas stabiilsemaks muutuvat: ta oli uues kohas väärikale ametikohale jõudnud ja rahaliselt oli kõik hästi, isegi väga. Kuigi kumbki neist polnud seda maininud, teadis mees, et ka Ari Thór oli inspektori ametikohale kandideerinud. Ari Thóri lähedaseks liitlaseks oli Tómas, endine Siglufjörðuri jaoskonna inspektor, kes nüüd töötas Reykjavíkis. Ega Herjólfurgi sidemete puudumise üle kurta saanud, kuid Tómase siiras kiitus ja toetus Ari Thórile polnud head tõotanud. Ja ometi oli selle koha saanud tema ja mitte Ari Thór – noormees, kellest Herjólfur veel päris täpselt sotti polnud saanudki. Ari Thór polnud kuigi jutukaks osutunud ja oli raske aimata, mida ta mõtleb. Herjólfur polnud kindel, kas teine asjade käigu pärast kauna ei kanna. Nad polnud veel kuigi kaua koos töötanud. Eelmise aasta lõpus, jõuluõhtul oli sündinud Ari Thóri poeg ja mees neljaks kuuks isapuhkusele läinud, lisaks kuu aega puhkust välja võtnud. Nad polnud sõbrad ega isegi sõbralikes suhetes mitte, kuid kõik oli alles alguses.

Herjólfuri meeled teravnesid ja kõik mõtted kolleegist jäid tagaplaanile, kui ta vähehaaval majale lähenes. Teda valdas taas see kentsakas tunne. Tunne, et midagi on väga viltu.

Ta arvas, et vajaduse korral tuleks ta ühe mehega vaevata toime; nüüd, mil vanus oli varasemate aastate vormi kallal oma töö teinud, olnuks kaks juba paljuvõitu. Ta raputas pead, otsekui alusetuid kahtlusi tõrjudes. Suure tõenäosusega on vana maja tühi. Ebamugavustunne üllatas teda.

Liiklust ei olnud. Sel aastaajal oli vähestel inimestel põhjust Siglufjörðurisse reisida, eriti veel keset ööd ja nii halva ilmaga. Nädalavahetusel oli vana Islandi kalendri järgi pööripäev ja arvata oli, et see kinnitab seda, mida põhjas elavad inimesed juba niigi teadsid: tali oli tulnud.

Herjólfur jäi liikumatult seisma, ta nägi korraga vanast hoonest paistvat valgust – oli see taskulamp? Niisiis ikkagi oli seal varjude vahel keegi, ehk oli neid rohkemgi kui üks. Herjólfuri kõhklused väljakutse osas aina kasvasid ja ta närvid olid viimseni pingul.

Kas ta peaks hüüdma ja oma kohalolust märku andma või märkamatult majani hiilima ja olukorda hindama?

Ta raputas uuesti pead ja võttis end peaaegu vihaselt edasi sammudes kokku. Ära ole pehmo, ära ole selline pehmo! kirus ta end mõttes. Mees teadis, kuidas võidelda, ja polnud tõenäoline, et sissetungijad on relvastatud.

Või äkki ikka olid?

Tantsisklev valguskiir paelus taas Herjólfuri tähelepanu ja seekord tabas see teda otse silma. Ta jäi jahmunult seisma, tundes suuremat hirmu, kui ta endale tunnistada soovis. Ta kissitas pimestavasse valgusesse vaadates silmi.

„Siin politsei,“ hüüdis ta nii võimukalt, kui suutis; värin ta hääles reetis teeseldud vaprust. Tuul viis suure osa ta sõnadesse pandud jõust minema, kuid küllap kuulsid nende haigutavate aknaavade taga varjuvad majas viibijad teda sellegipoolest.

„Siin politsei,“ kordas mees. „Kes seal on?“

Valgus suunati teist korda Herjólfurile näkku ja ta tundis korraga paanilist vajadust liikuda, pelgupaik leida. Kuid ta kõhkles, kogu aeg tajudes, et talitab oma instinktide vastaselt. Võim on politseiniku käes, tuletas ta endale meelde. Ta ei peaks laskma end ära hirmutada, tundma vajadust peitu pugeda.

Ta astus ettevaatlikult sammukese ettepoole, majale lähemale.

Siis kuulis ta lasku, kurdistavat ja tapvat.