Читать книгу Ööpimedus - Ragnar Jonasson - Страница 11

See polnud esimene kord, kui laps oma nutuga Ari Thóri äratas. Ta vaatas kella ja nägi, et see oli pool kuus. Mees oli eelmisel õhtul varakult magama heitnud, olles kaks päeva eriti tigeda sügisese gripiga võidelnud, kuid sellegipoolest oli aeg ärkamiseks veel liiga varane.

Kristín pidi täna koju jääma. Naine oli just taas Akureyri haiglasse tööle läinud, kuid üksnes osaajaga.

Kõik titega seonduv oli põhjalikult ära korraldatud, mõnikord liigagi, leidis Ari Thór. Köögiviljad pidid olema mahedalt kasvatatud, lapse läheduses ei tohtinud iialgi ühtegi valjemat häält kosta ja kui põnn põrandal roomas, pidi see olema ideaalis täiuslikult puhtaks küüritud.

Laps hakkas kümnekuuseks saama, ta oli peaaegu aastane. Ari Thór oli välja pakkunud, et Kristín võiks jälle täiskohaga tööle minna; haiglas oodati teda, seal valitses arstide nappus. Sa ei saa last igavesti vati sees hoida, oli ta väitnud.

Ari Thór ise oleks pikemalt töölt kõrvale jäädes riskinud töökoha kaotusega. Oli küll olnud juttu veel ühe politseiniku lisamisest Siglufjörðuri jaoskonda, kuid jutuks oli see jäänudki. Igal pool tehti kärpeid ja hoiti kulusid kokku. Sellal kui Ari Thór isapuhkusel oli, täitis tema ülesandeid asendaja, kes oli nüüdseks Reykjavíkki naasnud.

Isaroll oli noormehe jaoks küll oluline, kuid hoidis teda ka kõvasti rakkes ja see põhjustas aeg-ajalt tema ja Kristíni vahel hõõrumist. Ühtlasi oli Ari Thóril, kes oli ainuke laps, lastega vähe kogemusi ja esialgu oli tal põhitõdede omandamisega raskusi. Ja siis veel poisi nime küsimus. Ari Thór oli selle jutuks võtmisega oodanud, kuni sünnitusest oli mõni päev möödas. Ta teadis, et sellega kaasnevad lahkhelid, ja pigem polnud küsimus selles, kas vaidlus tekib, vaid kui tõsiseks see kujuneb. Esialgu varjutas esimese lapse sünni roosakas kuma kõik muu ja nimeteema ei tundunudki nii oluline. Ehk polnudki hea mõte endale kindlaks jääda ja uuesti paigast lüüa nende vahel välja kujunenud habrast kooskõla. Aga mehe tunded tükkisid taas pinnale. See oli oluline. Ainuõige valik oli ilmselgelt Ari Thór Arason, laps pidi ristides saama sama nime, mida oli kandnud ta liiga noorelt surnud vanaisa.

„Sel juhul annad sa ju lapsele ka enda järgi nime,“ oli Kristín teema taas jutuks tulles tähelepanu juhtinud. „Aga minu isa? Kas oleks õige emb-kumb neist kõrvale jätta?“

Ari otsustas mitte hakata viitama ilmselgele asjaolule, et tema isa oli ammu surnud ja tema nime valimine olnuks igati teenitud lugupidamisavaldus. Selles oli midagi mehe jaoks sügavalt olulist, kuid ta otsustas, et ei hakka vaidlusele hoogu lisama.

Tulemus oli see, et Kristín tegi ettepaneku ristida poiss Stefniriks, see tähendas „see, kes näitab teed“. Tugev ja jõuline nimi, kuid selline, mida polnud ette tulnud ei tema ega Kristíni perekonnas. Ari Thór võttis ööpäeva mõtlemisaega – see oli juba iseenesest protest, kuigi ta polnud päris kindel, kas ta sõnum ikka oli piisava selgusega kohale jõudnud.

Viimaks oli ta nõusse jäänud. Nimi oli talle piisavalt meelt mööda ja ta oli aru saanud, et lahing poja oma isa järgi nimetamiseks oli sama hästi kui kaotatud.

Kristín ärkas, kui Ari Thór voodis külge keeras. Laps magas nende magamistoas vanas voodikeses ja oli valjusti nutma hakanud. Ari Thór oli pruugitud voodi ostnud lisaks palju muudki pakkunud kuulutuse peale, mille oli leidnud kohaliku ühistupoe korgist teadetetahvlilt. Siin käis äri vanaviisi ja kuna kuskil lähikonnas ühtki Ikea kauplust polnud, ei sattunud mööblitükid naljalt kunagi prügimäele. Titevoodi nägi välja sama hästi kui uus ja mees polnud Kristínile mainima hakanudki, et tegelikult see nii polnud, kuna naine poleks esiklapse tõttu sellega ilmselt leppinud. Kristín tõusis. „Püsi voodis,“ ütles naine. „Ma ei taha, et sa Stefniri grippi nakataksid.“

Mees oli võimaluse üle pikemalt voodisse jääda tänulik. Ta eeldas, et vajab vähemalt veel ühte haiguspäeva, mis tähendas Herjólfuri jaoks veel ühte lisavahetust.

Oma uue ülemuse Herjólfuriga oli Ari Thóril üllatavalt vähe kokkupuuteid olnud. Too oli kahtlemata inimesena sõbralik ja viisakas, ühtlasi kohusetundlik politseinik, kuid mõjus pisut reserveerituna. Ari Thór, kelle jaoks edutamisest ilma jäämine oli pettumus, pidi tunnistama, et ta polnud uue töökaaslase saabudes tema vastu külalislahke olemiseks eriti pingutada viitsinud. Küllap oli see nende edasisele suhtele teatava tooni andnud ja Ari oli üsna kindel, et nii lähedast suhet nagu Herjólfuri eelkäija Tómasega – viimane liikus edasi Reykjavíki politseisse – neil omavahel kindlasti ei teki. Tómas oli enam kui korra läbi lillede mõista andnud, et ühel päeval võib ka Ari Thór soovida pöörduda lõunasse Reykjavíkki ja seal tööle kandideerida. Ta oli sellega otsekui mõista andnud, et töökoht ootab noormeest alati, kui tal seda vaja peaks minema.

Ari Thór ihkas kogu südamest pealinna tagasi kolida ja oli seda mõtet Kristínile maininud. Naisele tundus see küll teatavat huvi pakkuvat, kuid ta tuletas mehele meelde, et oli andnud ülemustele lubaduse püsida veel vähemalt aasta oma töökohal lähedal asuvas Akureyri haiglas.

„Mõtleme sellele järgmisel aastal,“ ütles ta naeratades. „Pole sel väikelinnaelul häda midagi ja mereõhk on Stefnirile kasulik.“

Ari Thór ohkas. Miks peab üks naine ometi nii vastaline olema? Esimese hooga ei tahtnud ta Siglufjörðurist kuuldagi ja nüüd jumaldab seda.

Tegelikult oli naine viimasel ajal ebaharilikult kauge olnud ja mees ei saanud päriselt aru, mis seda tingis. Titetusas ei saanud asi ometi olla, selles jaheduses oli midagi uut ja laps oli nüüd juba peaaegu aasta vana.

Ari Thór ärkas mobiilihelina peale. Kristín oli Stefniri juba alumisele korrusele viinud ja jonnakas helin lõikus haprasse tüünusesse. Ta sirutas silmi avamata käe telefoni suunas. See oli öökapil omal kohal, nii päeval kui ööl sisse lülitatud, olenemata sellest, kas ta oli tööl või mitte. Nii väikeses kogukonnas ja liiga väikese töötajate arvuga politseijaoskonnas polnud muud valikut.Küllap on helistaja Herjólfur, kes tahab teada saada, kas ta on tööle naasmiseks piisavalt terve. Herjólfur polnud küll eriline jutumees, kuid Ari Thór teadis, et ta kavandab koos oma naise Helenaga reisi Reykjavíkki. Herjólfur oli talle korra maininud, et nad ei vaimustu eriti aja veetmisest vabas õhus ja ta pole kunagi suusatamas käinud. See reis lõunasse, teatriskäik, oli Herjólfur öelnud, oli oluline, ja Ari Thór teadis, et temalt oodatakse gripist paranemist, et teised minna saaksid.

Ta ei vaevunud vastates pilku ekraanile heitma ja naisehääle kuulmine jahmatas teda. See ei olnudki Herjólfur.

„Halloo? Ari Thór?“ Talle võõras hääles oli kerge värin. „Loodetavasti ei ajanud ma sind üles.“

Järgnes hetkeline vaikus.

„Halloo?“ küsis noormees, „Kellega ma räägin?“

„Ma olen Helena. Herjólfuri naine.“

Ari Thór ajas end istukile ja nägi, et kell oli peaaegu kuus; ta oleks hea meelega veel veidi aega voodis olnud.

„Halloo,“ kordas ta üllatunult.

„Ma …“ Naine kõhkles. „Ma otsin Herjólfurit.“

„Otsid teda?“

„Ta ei tulnud eile õhtul pärast väljaminekut koju tagasi. See on kõik, mida ma tean. Olin poolunes. Aga ta pole tagasi tulnud ja ei vastanud, kui ma ta telefonile helistasin.“

„Kas ta polegi jaoskonnas?“ päris Ari Thór. „Küllap ta ootab, et ma täna tuleksin ja üle võtaksin. Ma olen jubedas gripis olnud.“

„Ma helistasin ka jaoskonda,“ tunnistas Helena. „Seal ei võta keegi toru.“

See oli veider olukord.

„Ma püüan talle helistada ja kui ta ei vasta, siis vaatan linnas ringi ja uurin, kas patrullauto hakkab kuskil silma.“

„Sa siis pole temast midagi kuulnud?“ küsis Helena, kuigi see oli niigi ilmselge.

„Kahjuks mitte. Las ma tegelen asjaga ja võtan siis ühendust,“ ütles Ari otsustavalt ja lõpetas kõne. Herjólfuri numbri valimise järel kuulis ta, kuidas telefon kutsus, kuid keegi ei vastanud. Tema seisukorras oli raske end üles ajada ja tegutsema asuda, kuid nüüd ei olnud enam muud varianti.

Ari Thór otsustas vormi mitte kanda, tõmbas selga voodiotsas rippunud riided ja läks alumisele korrusele. Kristín toitis Stefnirit pudruga või vähemalt üritas seda teha, kuna suurem osa toidust tundus poisi näos maanduvat.

„Ma pean välja minema ja selleks autot laenama.“

Neil oli vaid üks auto, Kristíni oma, mida naine kasutas ainult Siglufjörðuri ja Akureyri vahel liikumiseks.

„Välja minema?“ küsis naine üllatunud ilmel. „Sa oled ju haige?“

„Jah, aga Herjólfur on …“ Ari Thór ei teadnud täpselt, kuidas seda sõnadesse panna. „Ta paistab kadunud olevat,“ ütles ta viimaks.

„Kadunud?“ Kristín naeratas. Ari Thór taipas, et naise jaoks on arusaamatu, et ta tõuseb haigevoodist selleks, et täiskasvanud inimest otsima minna. „Sa tahad mulle öelda, et politseinik on kaotsi läinud?“

Väike poiss naeratas. Paistis, et kõigile peale Ari Thóri teeb asi nalja.

„Mul ei lähe kaua, kullake.“

Väikeses linnas vahetus parasjagu öö päevaga.

Ari Thór sõitis politseijaoskonda kontrollima, ega Herjólfurit kindlasti seal ole, ta viskas isegi pilgu jaoskonda sisse, et täiesti kindel olla, kuid ruumid olid tühjad. Herjólfurit ei hakanud kuskil silma.

Asjale pidi olema mingi loogiline seletus, kuid endiselt uimasel Ari Thóril oli raske seda näha. Ta sõitis aegamisi läbi linnakeskuse, tegi seejärel suurema ringi kõrvaltänavatel, kuid patrullautot polnud kuskil. Enne kaugemale suundumist otsustas Ari Thór, et tasuks üle kontrollida kaks ainukest linnast välja kulgevat teed: need, mis viivad läbi mäe rajatud vana Strákari tunneli ja uue Hédinsfjörðuri tunneli juurde.

Ta teadis, et ei tohiks poolunise, haige ja nõrgana sõita, ning ta pidigi kaks korda vaatama, enne kui nägi patrullautot Strákari tunneli sissepääsu lähedal, tühja ja tema linna kolimisest saadik üha kiiremini laguneva maja juures seismas.

Järjest suuremat rahutust tundvat Ari Thóri valdas peadpööritav aimus – see oli otsekui hoiatus. Ta teadis sel hetkel, et Herjólfuriga on midagi juhtunud. Adrenaliinitulv andis talle energialaksu, mida ta vajas, et hetkeks gripp kõrvale tõrjuda ja selgelt mõelda, ning ta peatas auto patrullauto taga.

Jääkülma vihma trotsides, pingutades silmi, et need koidueelse pimedusega harjuksid, kiikas ta autoakendest sisse ja tõmbas seejärel lahti patrullauto ukse, et näha, kas Herjólfur võiks autos olla.

Tühi.

Üha enam muret tundev Ari Thór silmitses ümbritsevat maastikku, kõrget mäge, millest tee oli sõna otseses mõttes läbi raiutud, ja teisel pool laiuvat merd. Teeservas, sisuliselt prügila asukohas, oli selle üksiku maja jaoks napilt ruumi; selle taga kõrguv järsak oli kui järsk ja tappev kukkumine külma Põhjamerre. Majast ei paistnud valgust, ta kolleegist polnud mingit märki. Kiirel sammul maja poole liikudes, jopehõlmad kaitseks piitsutava tuule ja vihma eest tihedalt ümber keha veetud, küsis ta endalt, kas keegi kuuleks teda hõikamas. Ja siis polnud seda vajagi.

Kruusal, paari meetri kaugusel pahaendeliselt mõjuvast majast, lamas politseivormis mees. Ta oli täiesti liikumatu. Ari Thór valgustas lamajat taskulambiga, soovides veenduda, et see on tõepoolest Herjólfur, kuigi teadis, et keegi teine see olla ei saa. Kukkunud mehe ümber loiguks valgunud verd nähes jäi tal hing kinni ja ta tardus hetkeks paigale, suutmata oma silmi uskuda, kuni ta viimaks instinktiivselt elumärke kontrollima kummardus. Ari Thór üritas sõrmede värisedes edutult pulssi leida ja ta peast vilksatas läbi mõte, et temagi võib ohus olla. Kas ta peaks sündmuskohast lahkuma ja autost kiirabisse helistama?

Ja siis ta tundis seda – ta oli kindel, et oli leidnud nõrga pulsi. Või oli see vaid illusioon, lüüasaamist hetkeks trotsiv lootus?

Taskust telefoni lagedale tuues tõmbas ta varrukaga üle ekraani ja helistas siis hädaabinumbrile, paludes kohe kiirabi välja saata; ta hääl oli kile ja kõlas ta endagi kõrvale veidralt. Kiirabil polnud kaugelt tulla. Haigla asus lähedal. Ta selgitas olukorda nii lühidalt ja selgelt, kui vähegi suutis.

„Kas ta on elus?“

„Ma arvan küll,“ vastas noormees vaikselt ning kordas seejärel valjemini ja kindlamalt: „Ma arvan küll.“

Midagi enamat teha polnud tema võimuses. Ta ei saanud riskida ja hakata Herjólfuri vigastuste ulatust kontrollima.

Noormees tundis instinktiivset vajadust pageda, endale turvaline paik leida, kuid ta ei saanud Herjólfuri juurest lahkuda. Ta võttis kontrollimatult vappudes maapinnal lamaja kõrval istet. Näha polnud kedagi ja fjordi kohal valitses sel hommikul ebaharilik pimedus. Oli sünge aastaaeg, mil päikesepaiste oli harv külaline, ja paari nädala pärast pidi päike kaheks pikaks kuuks mägede taha kaduma.

Ari Thór nägi kauguses tulesid ja hakkas vaistlikult Herjólfuri kätt mudima. „Nad tulevad,“ ütles ta vaikselt. „Kõik saab korda.“ Tuul kandis ta sõnad kukerpallitades minema, mees taipas korraga, et räägib arvatavasti iseendaga.

Just siis trügis talle pähe ebameeldiv mõte, mida ta asjatult välja puksida üritas. Kui Herjólfur ei saa tööle tagasi tulla, on inspektori ametipost kindlalt tema jagu.