Читать книгу Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist - Rainer Jancis - Страница 5

Olen kuulnud, et kui inimene sureb, siis pidavat olema mingi tunnel ja selle lõpus kumab valgus, mille poole liigutakse, kui aeg käes. Aga halbadel, patustel või muud moodi vääritutel hingedel seda helendust tunneli lõpus ei ole. Kindlasti on enamik seda juttu ühes või teises versioonis kusagilt kuulnud või lugenud. Ma ei tea, kuidas see on seotud Luminaliga, aga on.

Sõna “luminal” tähendas minu jaoks alguses valget kristalset pulbrit C12 H12 N2 O3, fenobarbitaali, mida kasutatakse rahustava, hüpnootilise ja epilepsia krampide vastase ravimina. Inglise keeles tähendab luminous helendavat, säravat ning luumen mõõtühikuna tähistab totaalset nähtava valguse hulka, mida allikas eraldab. Mina olen selle enda jaoks tõlkinud hüpnootiliseks, uinutavaks valguseks. Miks mitte ka tunneli lõpus, kui see valgus seal juba paistab... Tegemist on sõnaviirastuse, verbaalse jokkeriga, mis tähendab justkui palju, ent samas otseselt mitte midagi.

Sügis 1987. Avastasin, et minu bändimehed, bassist Anatoli Zvonov (alias Tolik) ja trummar Tarmo Herkül, tegid minu teadmata uut projekti Vanemõe kitarristi Ivar Liineviga. Viimane nägi välja nagu Rootsi hevidisko pundi Europe staar ning tema kohta liikusid jutud, et lausa Чёрный Кофе Leningradist tahtvat teda soolokitarristiks. Ivar oskas laval oma valgeid keemilisi lokke loopida, silda visata ja samal ajal kahe käega kõhul hevisoolosid ludistada. Pealegi oli tal Jaapani kitarr, stagnaajal jube kõva sõna.

Esialgu oli vaid kahtlus. Eksisteeris ansambel Ükskõik, kes mängis minu kirjutatud lugusid. Anatoli eelistas kasutada venekeelset nime Pohhui. Mina olin selle haaranud hoopis “Daodejingist”, ise veel kaifides, et see võiks tähendada ühtsust ja palju muudki. Või nagu ütleb Adyashanti oma loengus Ühest: “On alati vaid Üks (see hetk – Buddha), väljaspool mida ei eksisteeri midagi.” Tarmo oleks meie grupile tahtnud nimeks panna aga hoopis Vaarao. Ka Ahvid ja Mustad Klahvid, mis meie pisut eepilise rokiga küll üldse ei sobinud, oli nimena õhus.

Tolik oli käinud erivägedes ja ohtlik. Ta oli töötanud halva kuulsusega kõrtsides uksehoidja-turvamehena ja võis ühe hoobiga pea otsast lüüa. Tarmo, jalanumbriga 46, oskas samaaegselt mängida oma isiklikul trummikomplektil Amati, mida täiendas Viktori raud^[1.], ning laulda Gunnar Grapsi “Onu Vollit”. Niisiis, kallid Tolik ja Tarmo, ärge pahandage, et teid kunsti huvides pisut karikatuurselt kirjeldan, aga situatsioon oli koomiline: teie mõlemad kahemeetrised tursked mehemürakad ja mina 178 cm kõhn babyface-puberteet, kes nägi välja umbes 14, ehkki olin juba 18. Ja siis Allan Vainola (vokaal), kellest räägin pikemalt hiljem ning kes bändi kaaperdamises ei osalenud.

Üldse käis meil bändiproovis imelikke tüüpe, nagu näiteks Artur Pjatkin, kelle lähenedes hakkasid võimendusel kõik nupud iseenesest vaikselt ebamugavusest pöörama. Samuti Martin Kepp alias Martini, kes oli gigolo ning kellele meeldis tulesid vilgutada samal ajal, kui meie proovi tegime, ehkki talle oli korduvalt öeldud, et ta seda ei teeks. Martini oli kena välimusega pruntis huultega poiss, kes oli truu fänn ning muidu igati sümpaatne kuju, ainult et valetas igal võimalikul juhul.

Et vandenõu paljastada, kutsusin proovi Mait Vaigu, kes oli meie katsetuste pidev vabakuulaja ajal, mil arvasin Tolikut, Herküli ja Sassi (nii kutsuti Ivar Liinevit) proovi tegevat. Ja oligi nii. Helistas Mait, olles pahane, et teda ära kasutasin, ning kandis ette, et Tolik, Herkül ja Sass olid proovinud Pedagoogilise Instituudi vana maja saalis (kus asus meie prooviruum) minu lugusid mängida. Mu hirmud ja kahtlused olid osutunud tõeks.

Elasin tol ajal praeguse Kristiine keskuse vastas Madara 30–3 ja Mait Müürivahe 30–3. Nägin seda kui meievahelist maagilist seost. Mait tuligi õhtul (kogu elu käis meil öösel, päeval magasime – öösel sõitsime üksteisele taksodega külla, 2 kopikat kilomeeter, jõime teed, praadisime makarone muna ja juustuga ning fantaseerisime) minu juurde asju klaarima, tehes mulle kõva peapesu, et olin ta tanki pannud. Lubasin rohkem nii mitte teha. See öö oli väga oluline, sest siis sündis ansambel Metro Luminal.

Mait Vaik 80-ndate lõpus. Foto: Kristina Kütt

Mait ei olnud muusikuna kuigi võimekas, kogu tema pillioskus seisnes mõnes akustilise kitarri tunnis vanalinnas Laste Loomingu Majas ning ta pidas ennast tagasihoidlikult bassistiks. Sellele vaatamata tegin talle ettepaneku luua minuga koos uus ühendus. Mait oli kohe nõus ja läksime laiali, jättes õhku võimaluse, et hiljem tuntakse meid Rolls-Royce’i nime all. Olles haavatud ning inspireeritud ühekorraga, kirjutasin kohe samal ööl viis uut lugu: instrumentaali “Limusiinid”, mida pole avaldatud, ehkki lindistus on olemas; “Hingel hakkab hea” (albumil “Coca Cola”); “Nimetus linnas” (albumil “Ainult rottidele”); “Viimne kiri” (sai lisatud ingliskeelses versioonis “Ainult...” CD-plaadile) ja šeffide meeste lugu “Tapeet”, mis on hilisema teksti tõttu kujunenud rohkem troppide hümniks.

Samal ajal olin sirgeldanud ruudulisse vihikusse hulgaliselt nimesid, üritades neid pastakaga ka veidi logodena kujundada. Üks neist oli Metro Luminal. Läksin umbes kell 8 hommikul magama, täis ärevust ja soovi Maidule oma vaimuspermat ejakuleerida.

Järgmisel ööl olin mina Maidu juures Müürivahes. Reguleeritav kirurgilamp, kust tuli valgus, valge kardin (nii võis nimetada akna ette tõmmatud voodilina) ja suitsuvine. Me mõlemad suitsetasime sel ajal. Halvematel päevadel Priimat ja haisvaid Vene paberosse Belomorkanal, parematel päevadel filtriga Tallinna, Rumbat, Leeki või isegi Marlborot, kui keegi tõi. Alustasime kaustikust. Metro Luminal tundus Maidule kohe parimana, ehkki mind kriipis veidi mõte, justkui oleksin plagieerinud Metro-Goldwyn-Mayerit – ent looming ongi ju reaalsus topituna pesumasinasse, millest välja võetud tükid sobitatakse omavahel subjektiivselt kokku, või millegi kasutu üleskorjamine, mille massid on jätnud ukse taha. Igatahes on kindel, et Metro Luminal sai bändi nimeks just tänu Maidu fännamisele.

Edasi asusime lugude kallale. Pärast seda, kui olin Maidule tema juures vedeleval nailonkeeltega 6-keelsel Vene akustilisel kitarril viis uut lugu ette mänginud, otsustas Mait bändist lahkuda, põhjenduseks asjaolu, et mina töötan nii intensiivselt, et see tapab ära tema loomingu. Pealegi polevatki ta kuigi hea bassimees ega muidu võimekas. Parim, mis ma tol õhtul suutsin välja kaubelda, oli see, et mõne teksti ta ehk kunagi ikka kirjutab. Jah, Maidule tundus, et talle ei jätku loominguliselt ruumi...

Nõnda kuulusin ma ansamblisse Metro Luminal, kuhu olin jäänud üksinda, hakatuseks viis uut lugu. Ahjaa, üks oluline detail – mul oli Metro Luminali nimega seoses visioon, mida Maiduga kõrgelt hindasime, ehk siis Metro Luminal on selline seisund: olles võtnud 4/5 tabletti relaaniumi, seisad Leningradi metroos 100 meetri sügavusel maa all ja kahelt poolt sisenevad rivaalitsevad gängid ning sul on teadmine, et põgeneda pole kuhugi. Luminofoorlampide urin ja valgus, rataste kauge krigin tunnelis, ja mõistad nagu karjus, kelle kari on varastatud, et teha pole mitte midagi.

Veel üks kokkusattumus. Moskva kohvik, mis asus Võidu väljakul ja kus me iga päev hängisime, kandis segastel 90-ndatel korra nime Metropol. Loomulikult pidi provintsi pealinna tsenter nimetama end Metropoliks, mitte Ämbriks või Unustuse Hõlmaks. Metro Luminal on Metropolis korra kontserdi andnud, millest on olemas ka videosalvestus. Esmakordselt kasutasime tegevuspaigana Metropoli-esist katuseterrassi, mis vallandas väikese katusekontsertide buumi. Veidi hiljem esines EKP Keskkomitee endise hoone katusel Terminaator ja Metropol hakkas ise oma katusele süldibände sokutama, mis ei suutnud siiski kompenseerida inetut onu Tomi onnikese stiilis interjöörilahendust.

Praegu asub Vabaduse platsil Wabaduse kohvik ning mina tahaksin seda rünnata koos teiste hipidega, maalida, pritsida seinu värvidega, tõmmata hašišit ja seksida avalikult – võita koht tagasi meitele, kes teavad, et see on vaid uni.

1 Viktor oli legendaarne keevitaja, kes vene ajal valmistas muusikutele ise trummistatiive ja muud vajalikku. [ ↵ ]