Читать книгу Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist - Rainer Jancis - Страница 6

Selleks, et rääkida Allan Vainolast, pean ma rääkima Ilmo Müürmannist. Selleks, et rääkida Ilmo Müürmannist, pean ma rääkima aga kohvik Moskvast ja sellest, kuidas G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis jooma õppisin. Samuti ei saa mööda hiilida sellest, kes oli Winnetou ning kes hitchcock’id. Mitte need, keda te arvate... Joonistaksin seda skeemi nagu uroborust – madu, kes järab oma saba.

Olin läbi häda ja endalegi suureks üllatuseks muusikakooli sisse saanud, mida veel 1985. aasta suvel ei uskunud isegi mu klaveriõpetaja Sven Kullerkupp – mees, kes improviseeris osavalt Chopini etüüdidest ragtime’i, transponeerides neid vabalt mis tahes helistikku. Selle nägemine tundus mulle olevat soliidne põhjus pöördumaks tagasi muusika juurde. Tegin kõvasti tööd ja saingi sisse, vaatamata sellele, et mu solfedžo oli allapoole arvestust.

Üks tuntud muusik, kes minuga koos sisse astus – Ülo Mälgand ansamblist Modern Fox –, on hiljem rääkinud minu solfedžoeksamist. Nimelt oli kõigile teada, et olen nõrk ja eksamit võttis vastu legendaarne Anti Marguste, kelle ees kõik värisesid. Kui mina olin klassi sisenenud, seisid kõik uksetagused nagu üks mees, kõrvad surutud vastu ust. Pärast mitut valet vastust olevat ma öelnud: “Hea küll, see selleks, aga tohib, ma mängin parem klaverit?” Ootamata ära vastust, olin juba klaveri taha tormanud ning kõlama hakkas mingi ragtime’i-laadne boogiewoogie’lik improvisatsioon. Asi lõppes sellega, et Marguste pani mulle kolme ja mind võeti Otsa-kooli sisse. Tudeerisin estraadi-klaverit Margus Kappeli juures. Nägin teda kaks korda kogu oma õpiaja jooksul. Esimest korda siis, kui ta andis mulle noodid, öeldes: “Õpi selgeks.” Teist korda nägin teda umbes pool aastat hiljem, kui ta küsis: “Kas on selge?” Vastasin eitavalt ja palusin ennast estraadi-kitarri üle kanda.

Aga asjast. Minu ema oli ja on praegugi ballettmeister (kõige kohutavam pealkiri, mis ma saaksin memuaaridele panna, oleks vist “Ballettmeistri poja pihtimus” või “Elu ballettmeistri pojana”) ja kuna ta oli pidevalt sõidus, siis oli vaja kedagi, kes poiste, see tähendab minu ja minu kuus aastat noorema venna järele vaataks. Sisuliselt olid meil teenijad. Tavalised pensionieas vanad naised, kes said elamiseks ühe toa ja ema vist maksis ka midagi. Naisterahvastest saaks eraldi raamatu: ühel oli jutupidamatus, teine oli sadist ning kolmas pani pihta lauahõbeda ja koera. Mina kutsusin neid nende reeglipäraselt halva iseloomu tõttu hitchcock’ideks.

Ilmselgelt oli mul koolis distsipliiniga probleeme. Selle asemel, et minna kooli ja õppida, läksin kohvikusse Moskva, mis asus sealsamas Otsa-kooli kõrval ja jaurasin endast vanemate punkarite ja teiste poistega. Jõime muidugi palju.

Allan Vainola, Rainer Jancis ja Ilmo Müürmann, 1990. Foto: Toomas Tikenberg

Ilmo oli silmatorkavalt suure ninaga sell. Tihti jõi ta kohvik Moskva all baaris kohvi. Tundidest luuse tehes ja aega parajaks lüües õnnestus mul temaga sõbruneda. Ilmo muutis eriti huvitavaks aspekt, et ta töötas parasjagu hullumajas sanitarina ning tal oli seljataga pikk laibakuuri karjäär. Kui järjekordne vanamutt oli sule sappa saanud, tutvustasin teda emale hitchcock’i kandidaadina. Ilmo tuli kohtumisele ja esitles ennast rusikaga vastu rinda lüües: “Winnetou!” Sellega oli asi otsustatud. Sain nüüd ema ära olles punkaritega prallet panna ja terroriseerida sellega oma väiksemat venda. Ilmo suri 1993. aastal, istudes autos, mille roolis oli purjus Ard Frey. Viimane oli selle ostnud varastatud raha eest Soomest. Sõit oli alguse saanud kohvik Pegasuse eest. Hotell Tallinna ette jõudes pidas miilits nad kinni ja Ard Frey, kellel parasjagu rahaprobleeme ei olnud, maksis mendid kinni. Vaid paarsada meetrit hiljem panid nad viadukti juures kabelimatsu. Ellu jäi vaid juhi kõrval istunud Ave. Ard oli küll aferist, ent siiski peen, haritud ja intelligentne tüüp, kes hoidis oma väheseid sõpru väga. Sellest autoõnnetusest olen kirjutanud ka ühe instrumentaalloo – “Ainult rottidele” kasseti intro “Hukkusid autoõnnetusel”.

Allan Vainola oli Ilmo sõber ning Ilmo oli mulle korduvalt rääkinud, kui hästi Allan laulab. Tekkis mõte Allan oma bändi meelitada nüüd, mil Ükskõik oli traagiliselt lagunenud ning mina üksinda ansambli nime ja viie looga. Olles suutnud Ilmot pärast korduvaid katseid veenda kaasama Allanit meie joomingutesse, saigi lõpuks kaup tehtud ning Allan nõustus proovima. Kui ma meie esimest Linnahallis tehtud lindistust Ilmole mängisin, nentis ta vokaali silmas pidades, et “Kõlab nagu Trubetsky,” kusjuures Allan Vainola ja Tõnu Trubetsky ei tundnud tol ajal teineteist. Veel vähem oleks Allanile meeldinud, et teda Trubetskyga võrreldakse, kuigi see oli ainus kord, mil kuulsin teda Tõnuga võrreldavat. Muidu kiputi teda ikka Henry Laksi või Urmas Alenderiga seostama. Inimesed seostavad paraku ikka asju endale teadaolevatega. Nii võrreldi omal ajal ka Metro Luminali U2-ga – kust otsast?!

Allan Vainola Viru hotellis 90-ndate alguses. Foto: Hele-Mai Alamaa

Sel ajal Allan ise väga palju lugusid ei kirjutanud. Kuigi jah, näiteks “Sulle” albumilt “Coca Cola” on tema lugu, vaatamata sellele, et mina arranžeerisin selle kitarrikajadega täiesti mingiks uueks asjaks. Allan veenis mind ka mõningaid lugusid Ükskõige repertuaarist üle võtma. Nii on näiteks lood “Ta pilgus”, “Kusagil” (lindistamata) ja “Öised sõnad” Ükskõige repertuaarist. Asusime uuesti meeskonda komplekteerima.

Esimene kontsert oligi meil juba samal, 1987. aasta sügisel Nõmme Kultuurimajas viie looga. Trumme mängis Hindrek Heibre, bassi Jüri Klõšeiko, kes tegelikult oli Vennaskonna kitarrist. Enamasti käisid asjad nii, et mindi võõra bändi kontserdile ning nuiati, et me tahame ka mängida. Sama meetodit kasutades saimegi Vennaskonna kontserdi ajal lavale.

Tuleb meelde üks teine kord Nõmme kultuurimajas, mil Metro Luminal esines koos Paradoksiga ning lava taha ilmus Röövel Ööbik, kes tahtis samuti mängida. Pille neil endil kaasas ei olnud, küsisid meie omasid kasutamiseks. Kuigi olime näiteks Tolikult bassi spetsiaalselt selleks korraks laenanud – tegemist oli meie teise kontserdiga –, olime sunnitud pillid kunsti nimel ära andma. Röövel Ööbik sadas lavale, peksis trummikomplekti segi, Tõnu Pedaru tallas puruks Toliku basskitarri juhtme ning kogu tossumasin lasti tühjaks. Raul Saaremets nuttis pärast backstage’is, aga vabandust ei palunud. Allan Hmelnitski ainsana asus juhet parandama. Vedas, et Tolik neid läbi ei tuuseldanud. Ilmselt oli see ka viimane Metro Luminali kontsert selles koosseisus – rohkem ei mäleta. Suur osa hilisematest “Coca Cola” lugudest oli sellel ajal juba olemas.

Ei kujuta ette, kuidas Luminal toona kõlada võis. Ühtegi lindistust õnneks pole. Hindrek igatahes logises rütmis kõvasti. Arvan, et oli suhteliselt piinlik. Piinlikkus oli teema. Aeg-ajalt tundus, justkui tassiks talvel alasti kanalisatsiooniaugu kaant rinnal üle Harjumäe. Allan ja Mait tol ajal omavahel ei suhelnud, võib-olla ehk niipalju kui juhuslikult minu pool. Mõnikord kutsusin Maitu proovi vabakuulajaks. Samuti käis ta kontsertidel ja rääkis hiljem, kuidas tundus. Endale tundusid kõik esimesed laivid kohutavate läbikukkumistena.

Kuna Mait oli minu sõber, käisime endiselt öösiti üksteisel taksodega külas ning vaidlesime kosmoloogilistel teemadel nagu jumal, poliitilistel nagu kuidas hõivata Leningradi tuumajaam, see mineerida ja nõuda Eesti iseseisvumist või puhtmateriaalsetel teemadel, et kuidas kavalalt näiteks mõnda panka röövida. Loodan, et Mait nõustub asjade ülalkirjeldatud olemusega. Allaniga kujunes mul aga hoopis teistsugune suhe. Allan oskas hoolida. Oskas lauludest vaimustuda ja sellega asja edendada. Tol ajal klappisid meil selles mõttes asjad väga hästi. Allan oli laulja, ei kirjutanud ise muusikat ega pidanud end kitarristiks. Ansamblisisest hõõrumist ei olnud. Mina tegin loo, kõik olid rõõmsad ja fännasid. Liiga kaua selline idüll aga ei kestnud...