Читать книгу Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist - Rainer Jancis - Страница 7

Tsüklodool ehk Vene LSD oli hullumaja ravim, mis muutus punkarite seas popiks kui nägemusi tekitav medikament. Millegipärast meenutab järgnev mulle selle kaifi.

Metro Luminal tegi Tehnika tänaval Martini pesuköögis proove. Trumme mängis endiselt Hindrek Heibre, aga Jüri Klõšeiko asemele olime leidnud uue bassisti, Kalle Nettani. Panime Otsa-kooli kuulutuse üles ja Kalle võttis ühendust. Martini pesuköök oli tsemenditolmune ja kuigi olime ehitanud sinna trummipunkri, oli pidevalt konflikte elanikega. Kalle oli vaikne ja äärmiselt korrektne. Bassil oskas ta mängida Bachi c-moll prelüüdi, otse HTK I vihikust^[1.], ning harjutas hoolikalt. Tahaksin väga Kallet trepaneerida (trepaneerimine ehk kolba avamine oli neoliitikumi ajal laialt levinud ravivõte), et saada teada, mida ta mõtles ja tundis, tulles 16-aastaselt sinna urkasse. Asusin talle kiirelt Luminali bassikäike õpetama.

Kalle Nettan 80-ndate lõpus. Foto: Jaanus Heinla

Õnneks ei olnud Kalle esmalt teadlik meie hullumaja minevikust – kes oli rohkem, kes vähem selle asutusega seotud. Mind toimetati hullarisse otse sõjakomissariaadi juurest, kui olin 16. Kirjutasin ankeeti, et mõlemad minu vanemad on Ameerika spioonid, ise sain varakult väljaõppe Berliinis ja edasistesse plaanidesse kuulub nõukogude võimu kukutamine. Hullumaja ei olnudki väga jube. Viibisin Kamtšatkal. Nõnda nimetati palatit, milles oli 40 voodikohta nelja radiaatoriga. Talved olid külmad.

Seal oli Janno, kes väitis end olevat ABBA solisti ning keppivat ühe meessanitariga peldikus. Veel kohtasin Ivo Otti, kellel olid Iron Maideni klaverinoodid ja seljataga etteaste Estonia kontserdisaalis ning üldiselt ei olevatki ta hull, vaid hoopis kuutõbine pianist. Filharmoonia kontserdisaalis oli ta esitanud tunnusmeloodia teleseriaalist “Knight Rider” ning pärast kestvat aplausi tulnud Arnold Rüütel ja andnud talle medali. Et olen alati olnud suur heavy-metal-futu austaja, tahaksin viimast küll siiralt uskuda. Allan Vainola kohtas hullumajas “lampide peal meest”, kes ehitas lampvõimendeid ja haigushoo lähenedes hakkas mantrana pobisema: “Lampide peal, lampide peal, ikka lampide peal.”

Kui Kalle pildile ilmus, õgiski Hindrek parasjagu antidepressante. Hindrek tuli siiski välja vahetada. Ta oli igavene udukäpp ja vist hullurohtude tõttu unustas lood kohe pärast proovi ära. Vahetasime ta välja Erk Haugi vastu, kes oli kõõrdsilmne ja kohtles trumme, nagu need oleksid ta vaenlased.

Vahelepõige. Eranditult kõige kohutavam trummar, keda ma kunagi kuulnud olen, on muidugi Henri Hälvin. Mees rääkis alguses teadjanäoga Led Zeppelinist, tõi mulle kuulata hulganisti proge plaate, ostis endale Viktori trummid rauaga ning viimaks selgus tõsiasi, et ta ei suuda isegi ühte takti 4/4 biiti mängida nõnda, et sassi ei läheks. Teda proovisime esimese trummarina ansamblisse Ükskõik. Sai kohe kinga.

Siinkohal tuli korraga meelde, et enne Kallet oli meil ka bassimees Vallo Varik (ka kaunis siidisõrm), kellega mängisime Linnahallis ansamblite tarifitseerimisel, kus minul õnnestus ennast enne esinemist nii täis juua, et kukkusin laval pikali. Meid ikkagi tarifitseeriti tol korral. Mäletaks midagi asjast, oleks tore. Saime vist C.

Martini pesuköögis sai selgeks õpitud ning harjutatud enamik Metro Luminali esimese plaadi lugudest. Sama koosseisuga esitasime täispika kava Viljandis Rock Rambil ning Tallinnas Bastioni aias koos Soome kultusbändi 22-Pistepirkkoga. Materjal, mida praegu tuntakse “Coca Cola” nime all, oli 1988. aastal juba tervenisti olemas. Mina olin 19, Kalle 16, Allan 23 ja Erk Haug vist samuti 23. Mul oli Elektronika helipult ja Bossi Stereo Chorus. Täpsemalt ei mäleta, mida mikritena kasutasin (vist Martini isa kummikuid), ent kuidagi suutsin ma seal demosid lindistada. Bass ja kitarr läksid pulti, trummid Martini isa kummikutega. Bassi ja kitarri panoraamisin: ühe vasemasse, teise paremasse; vokaal ja trummid keskele ning kogu asja lasin läbi Stereo Choruse, tänu millele mix’id kõlasid nagu nätsu peale salvestatud. See bubble-gum-saundiga kassett on kuhugi kadunud. Kõik varajased demod on kuhugi kadunud. Õnneks. Elektronika pult oli mul pikka aega, kuni ta lõpuks maha jõin. Kahjuks.

Tüüpiline fännikassett 90-ndatel.

See Metro line-up küll toimis, kuid endiselt olid trummariga probleemid. Vaatamata sellele, et Erk mängis veidi puiselt, suutis ta lood enam-vähem “kaladeta” maha mängida. Valukohaks osutus hoopis aspekt, et kasutasin kõigis lugudes Ibanez Digital Delay DD110-t. Selle kordus oli volüümilt sama kõvaks keeratud kui kitarri originaalsignaal ning nõnda saavutasin huvitavaid rütmiskeeme, kuhu sai lisada uusi kihte kaja poolt taasesitatud helile. Kohati võis nii jääda mulje, justkui mängiksid kaks kitarri. Ehedamalt esineb see efekt lugudes “Sulle”, “Oh moonid”, “Lõppesid joogid” ning paljudes teistes tolle aja lugudes. Mängisin ka Bachi esimest klaveri inventsiooni, mis on põhimõtteliselt kaanon, pikaks keeratud kordusega kajal. Kitarri mängimine kajadega on inspireeriv. Kuulasin 12–13-aastasena palju Queeni, võib-olla ongi tulnud mõningased mõjutused Brian Maylt. Iseäranis meeldib mulle Queeni “The Prophet’s Song”, kus on eriti kihvt a cappella vokaal kajaga. Samas, 80-ndate lõpus oligi Digital Delay popp teema. Erkiga oli see seotud niipalju, et tänu oma raskekäelisele mängustiilile ei suutnud ta mind piisavalt kuulata ja tempos püsida. Kuna tema jaoks oli trummide mängimine võrreldav puude raiumisega, mis välistas igasuguse kerguse, tantsitavuse ja dünaamika, muutus ta ka aeglasemaks. Kindlasti raske töö see puude raiumine – väsis ära ning jäi aeglasemaks. Ja nii iga looga. Kahtlemata õnnestuks kellelgi kogu see ebavajalik info detailsemalt ka minu peast trepaneerimise teel kätte saada, aga praegu tundub, et trummaril rohkem ei peatu. Et tol ajal ei olnud veel sellist viisakat äraütlemist ja peent ärieetikat, mis võimaldab ebasobivatest liikmetest nii lahti saada, et nad ise sellest arugi ei saa, hakkasime lihtsalt uut trummarit otsima. Sel ajal sai joodud kõvasti ning täpselt taas kord ei mäleta. Koos Erk Haugiga lõppes ka Martini pesuköögi ajajärk.

Meil polnud aimugi sellest, mida ja miks me teeme. Ei olnud kitarrivõimenditki. Oli Elektronika pult, Radiotehnika võimendi ja S-30 kõlarid. Kitarri mängisin pidevalt kurat teab kuhu. Mõnikord, kui jootekolbi või tina ei olnud, tuli juhtmeid lihtsalt käsitsi kokku sõlmida ja otsad hammastega puhastada, selleks, et üldse mingi heli kuskilt tuleks. Isoleerpaela ei olnud saada. Juhtmed ragisesid alatasa ning ei andnud ühendust. Sellele vaatamata oli saund ikkagi kohati parem kui praegustel Hiina kaablitel, mille metall on nii odavaks aetud, et ei imestaks, kui tegemist oleks hoopis koeravorstiga. Põhimõtteliselt olime õnnelikud juba siis, kui mingisugunegi heli üldse kusagilt tuli.

Kitarr oli mul Tšehhoslovakkia päritolu Lead Star, mis õnnestus hankida tänu ema klassiõele Piiale, kes töötas Kaubamajas osakonna juhatajana. See oli Fender Stratocasteri koopia ning väga hea pill muide. Palju parem kui praegused odavad Strati koopiad. Põhimõtteliselt oli tol ajal lihtne: kui sul juba pill oli, olid tegija. Nüüd kujutatakse ette, et meil oli mingisugune retsept, kuidas sellist saundi teha. I have no idea. Mängisime sellega, mis oli, ja lindistasime sellega, mis oli. Ja seda, mis oli, enam eriti ei mäleta.

Aga tulles tagasi tsüklodooli juurde... Tsüklodool oli Vene LSD, jube keemia, mida kellelegi ei soovita. Sisse tuli võtta 30 tabletti, misjärel “Nu, Pogodi!” multika süžee kandus üle reaalsuseks. Halvemal juhul tuli kutsuda kiirabi – see ravim ei olnud sellise koguse sissevõtmise jaoks mõeldud. Samamoodi kui tsüklodool andis LSD-laadse tulemuse “jutumärkides, pudelikorkides”, saime meie aparatuuriga, mis ei olnud selleks mõeldud, mingisuguse rokilaadse tulemuse.^[2.]