Читать книгу Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks - Raphaëlle Giordano - Страница 5

TREPIMADEMEL SÜTTIS VALGUS ning kõnnitee lõpus avanes maja uks. Mulle lähenes kena pikk mehekuju, pea kohal hiigelsuur vihmavari. Kui mees minuni jõudis, märkasin tema pikka ja harmoonilist, kortsudest märgistatud nägu. Kuid ta oli üks neist, keda kortsud kaunistavad. Nagu prantsuse Sean Connery. Märkasin ka ta suu ümber kaht komakujulist lohukest ülespidiste suunurkade juures, mis jätsid, haakudes tema füsionoomiaga, temast kohe sümpaatse mulje. Tema ilme kutsus dialoogile. Ta nägi välja ligi kuuekümnene, täpselt nagu see, kes on jõudnud keksumängus ruudule „Taevas”: jalad koos ja rahulik. Tema kaunid luitunudhallid silmad särasid vallatu helgiga nagu kaks klaaskuuli, mida mõni poisike on äsja läikima löönud. Kaunid hallid juuksed olid tema vanuse kohta kummaliselt paksud, taandudes kergelt otsmikul ja joonistades pealaele sulumärgi. Ülilühike habe oli sama hästi pügatud kui maja ümbritsev aed, osundades hoolitsetud stiilile, mis laienes kogu tema isikule.

Ta palus endale majja järgneda. Kolm hüüumärki mu vaikival uurimisel.

„Astuge sisse! Te olete läbimärg!”

„A… Aitäh! See on teist väga lahke. Veel kord, ma vabandan tülitamise pärast…”

„Ärge vabandage. Tühiasi. Istuge palun, ma lähen otsin teile rätiku, et saaksite end väheke kuivatada.”

Samal hetkel tuli meie poole elegantne naine, keda ma pidasin tema abikaasaks. Nähes mind oma kotta astumas, moondus tema kaunis graatsiline nägu hetkeks kulmukortsutusest, mille ta kohe eemale tõrjus.

„Kallis, kas kõik on hästi?”

„Jah, kõik on hästi. Sel daamil juhtus autoga õnnetus ja ta ei leia selles võsas ühegi võrgu levi. Ta soovib ainult helistada ja end väheke koguda.”

„Jah, loomulikult…”

Nähes, kui külmunud ma olin, pakkus ta mulle lahkelt tassikest teed, mille ma pikemata vastu võtsin.

Sel ajal kui naine kööki lipsas, tuli tema mees trepist alla, käterätik käes.

„Aitäh härra, see on teist väga lahke.”

„Claude. Minu nimi on Claude.”

„Ah… Mina olen Camille.”

„Võtke, Camille. Telefon on seal, kui soovite helistada.”

„Suurepärane. Mul ei lähe kaua.”

„Kiiret ei ole.”

Läksin telefoni juurde, mis oli asetatud kaunile poleeritud lauakesele, mille kohal troonis kaasaegse kunsti teos. Neil inimestel näis olevat nii maitset kui ka hea elujärg… Milline kergendus, et sattusin just nende juurde (ja mitte hädas-olijate-desperate-housewives-inimsööjate koopasse)!

Tõstsin toru hargilt ja valisin oma kindlustuse hädaabi numbri. Võimetu oma sõiduki asukohta kirjeldama, tegin ettepaneku saada mehaanikuga kokku esmalt mu võõrustajate juures, mõistagi nende nõusolekul. Mulle öeldi, et abi saabub tunni aja jooksul. Hingasin sügavalt sisse: sündmused liikusid paremuse poole.

Seejärel helistasin koju. Diskreetsusest haaras Claude roobi ja läks kohendas sellega tuld, mis praksus kaminas toa teises otsas. Pärast kaheksat lõputuna näivat kutsungit võttis abikaasa kõne vastu. Tema häälest järeldasin, et ta oli ilmsesti jäänud mõne telesaate ees tukkuma. Hoolimata kõigest ei paistnud ta minu jutu peale üllatuvat ega ka murelik. Ta oli harjunud sellega, et ma jõudsin teinekord üsna hilja koju. Rääkisin talle juhtunust. Ta reageeris mu lausetele ärritunult onomatopoeetiliste häälitsuste ja tüütute keelelaksatustega ning esitas siis mulle tehnilisi küsimusi. Kaua aega kulub avariiabi saabumiseni? Palju see maksma läheb? Mu närvid olid viimseni pingul ja tema käitumine tekitas minus soovi torusse röögatada! Kas ta ei võinuks see üks kord vähekesegi empaatiat üles näidata? Ma panin toru hargile, vihast pulbitsev, öeldes talle enne, et ma saan hakkama ja ärgu ta jäägu mind ootama, vaid mingu magama.

Mu käed värisesid minust olenemata ja ma tundsin silmadesse valguvaid pisaraid. Ma ei kuulnud Claude’i endale lähenemas, seetõttu võpatasin tema kätt oma õlal tundes.

„Kas kõik on korras? Kas te tunnete end hästi?” küsis ta lahkelt, tooniga, mida oleksin tahtnud kuulda oma abikaasalt hetk tagasi.

Ta kükitas, et olla minu näo kõrgusel, ja kordas:

„Kas kõik on korras, kas te tunnete end hästi?”

Tema olekus oli midagi sellist, et ma varisesin kokku, mu huuled hakkasid värisema ja ma ei suutnud tagasi hoida pisaraid, mis olid tungelnud mu laugude all juba mõnda aega… Ripsmetuši maskeraad näol, vallandus minus viimastel tundidel, nädalatel, kuudel kogunenud ülemäärane pinge…