Читать книгу Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks - Raphaëlle Giordano - Страница 6

ALGUSES EI ÖELNUD TA MIDAGI. Ta seisis samamoodi, liikumatult, tema soe käsi empaatia märgiks mu õlal.

Kui mu pisarad lakkasid, tõi ta naine, kes oli vahepeal asetanud mu ette ka aurava teetassi, paar taskurätti ning kadus seejärel ülakorrusele, tunnetades ilmselt, et tema kohalviibimine võib saada takistuseks vabastavale pihtimusele.

„Vab… Vabandage mind, see on naeruväärne! Ma ei mõista, mis minuga lahti on… Ma olen praegusel silmapilgul hingepõhjani haavunud, ja kui lisada siia veel tänane kohutav päev, tõesti, see on liig!”

Claude istus mu vastu tugitooli ja jäi mind tähelepanelikult kuulama. Midagi temas kutsus pihtima. Ta vaatas mulle ainiti silma. See ei olnud läbitungiv ega pealetükkiv pilk. See oli heatahtlik pilk, tugev nagu kaisutus.

Vaatasin talle otse silma ja tajusin, et pettus ei ole lubatud. Et ma võin usaldada teda midagi varjamata. Üksteise järel avanesid mu tillukesed sisemised lukud. Tühja sellest. Või seda parem?

Ma rääkisin talle põhijoontes oma kurvameelsusest, selgitasin talle, kuidas kuhjunud väikesed pinged olid viimaks hävitanud mu elurõõmu, kuigi mul oli a priori kõik, et õitseda…

„Vaadake, ma ei ole päris õnnetu, aga ma ei ole ka päriselt õnnelik… See on kohutav tunne, nagu oleks õnn mul käest libisenud! Ometigi ei ole mul vähimatki tahtmist minna arsti juurde, kes ütleks mulle, et mul on depressioon ja topiks mu ravimeid täis! Ei, see on ainult nukrus… Ei midagi tõsist, aga ometigi… nagu ei oleks ma enam südamega ühegi asja juures. Ma ei tea enam, kas kõigel sellel on mingi mõte!”

Mu sõnad näisid teda sedavõrd puudutavat, et mõtlesin, kas need ei meenuta talle midagi väga isiklikku. Ehkki me tundsime teineteist alla tunni, oli meie vahel tekkinud üllatav mõistmine. Alles hetk tagasi võõras, olin korraga oma pihtimusega läbinud mitu läheduse astet korraga, luues ennatliku seose meie elukäigu vahele.

See, mida ma olin endast rääkinud, oli silmanähtavalt temas üht tundlikku helikeelt puudutanud ning motiveerinud teda tõsiselt mind lohutama.

„Meil on vaja ühtviisi põhjuseid elamiseks kui ka seda, millest elada,” on öelnud Abbé Pierre^[1.]. Seega ei saa öelda, et sel ei ole tähtsust. Vastupidi, sel on üüratu tähtsus! Hingeahastusse ei tohi suhtuda kergekäeliselt. Kuulates teid rääkimas, arvan teadvat, mis teil viga on…”

„Ah nii, tõesti?” küsisin ma nuuksatades.

„Jah…”

Ta kõhkles hetke ja jätkas siis, nagu oleks püüdnud ära arvata, kas ma olen tema paljastustele vastuvõtlik või mitte… Ta järeldas nähtavasti, et olen, sest ta lisas usaldusliku tooniga:

„Teid on tõenäoliselt tabanud üks ägeda rutiinsuse vorme.”

„Misasi?”

„Äge rutiinsus. See on hingehäda, mis puudutab maailmas üha enamaid inimesi, eriti läänemaailmas. Sümptomid on peaaegu alati ühesugused: motivatsiooni langus, krooniline nukrus, selgete sihtide ja orientiiride kaotus; raske on tunda end õnnelikuna, hoolimata materiaalsete asjade küllusest, illusioonide purunemine, väsimus…”

„Aga… Kuidas te kõike seda teate?”

„Ma olen rutinoloog.”

„Rutino… mis?”

See oli sürrealistlik.

Ta näis olevat harjunud sellise reageeringuga, sest tema enesevalitsus ja õnnis ükskõiksus ei kadunud.

Ta selgitas mulle seejärel paari lausega, mida kujutab endast rutinoloogia, see uuenduslik distsipliin, mida Prantsusmaal veel ei tuntud, aga mis oli juba väga levinud teistes maailmajagudes. Kuidas uurijad ja teadlased olid mõistnud, et see sündroom puudutab üha enamaid inimesi. Kuidas, olemata depressioonis, võis tunda sellest sõltumata tühjustunnet, tõelist nukrust ja tassida endaga kaasas ebameeldivat tunnet, et õnneks on kõik olemas, aga mitte võtit, et seda kõike nautida.

Ma kuulasin teda suuri silmi, ahmides tema sõnu, mis kirjeldasid nii hästi seda, mida ma tundsin, ja see õhutas teda omakorda jätkama:

„Vaadake, rutiinsus näib esmapilgul tähtsusetu tõbi, aga selle kahju rahvastikule võib olla reaalne: tuua endaga kaasa pessimismi epideemiaid, kurvameelsuse tsunamisid, katastroofilisi halva tuju tuuli. Naeratus on varsti väljasuremisohus! Ärge naerge, see on tõsi! Rääkimata liblikaefektist! Mida laiemalt nähtus levib, seda laiemat rahvahulka see puudutab… Kui rutiinsust mitte tõkestada, võib see viia alla terve riigi tujureitingu!”

Tema suuresõnalise tooni juures tajusin tegelikku püüet asja natuke paisutada, et panna mind jälle naeratama.

„Kas te õige pisut ei liialda sellega?”

„Väga vähe! Te ei kujuta ettegi, kui palju on õnne suhtes kirjaoskamatuid! Rääkimata emotsionaalsest kirjaoskamatusest! Tõeline nuhtlus… Kas te ei arva, et ei ole midagi hullemat kui tunda, et elu läheb teist mööda, kuna puudub julgus seda oma soovide järgi kujundada põhjusel, et ollakse jäädud truuks sügavatele väärtustele, lapsele, kes kunagi oldi, tema unistustele?”

„Mmmm, mmmm… Kindlasti…”

„Kahjuks ei õpetata koolis, kuidas arendada oma võimeid olla õnnelik. Ometigi on olemas tehnikad. Meil võib olla palju raha ja me võime olla puruõnnetud või siis vastupidi, me võime omada vähe raha ja nautida oma elu nagu mitte keegi teine… Õnnevõime on arendatav, suurendatav päev päeva järel. Tuleb vaid oma väärtuste süsteem üle vaadata, muuta oma vaadet elule ja sündmustele.”

Ta tõusis ja läks tõi söögilaualt kommikausi ning pakkus mulle teekõrvaseks kompvekke. Ta võttis hajameelselt ka ise mõne, jätkates meie vestlust, mis näis olevat talle väga südamelähedane. Kuulates teda kõnelemas oma hingejõu taastamisest, enda paremast armastamisest, et suuta leida oma tee ja õnn, võimest panna teised enda ümber särama, mõtlesin endamisi, mida ta võis ise olla läbi elanud, et see teda sedavõrd puudutas…

Ta läks täiesti põlema, püüdes jagada minuga oma tõdemusi. Äkitselt tegi ta pausi ja seiras mind oma heatahtliku pilguga, mis näis lugevat mind sama lihtsalt, kui pime loeb punktkirja.

„Vaadake, Camille, enamik asju, mis teie elus juhtuvad, sõltuvad sellest, mis toimub seal üleval,” jätkas ta kolbale koputades. „Teie peas. Mõttejõud üllatab meid lakkamatult! Te ei kujuta ettegi, mil määral mõjutab teie mõte reaalsust… See on pisut sarnane fenomeniga, millest kirjutab Platon oma raamatus „Koopamüüt”: aheldatud koopasse, kujutavad inimesed reaalsust valesti ette, sest nad ei tunne teistsugust reaalsust, kui asjade moonutatud varje, mida põlev tuli heidab nende taha seintele.”

Ma nautisin vaikselt olukorra koomilisust. Olgu öeldud, et ma ei olnud oodanud filosofeerimist sedavõrd õdusas elutoas tund pärast õnnetust maanteel!

„Te tõmbate paralleeli Platoni müüdi ja meie mõistuse funktsioneerimise viisi vahel? Vau…”

Ta naeratas mu reaktsiooni peale.

„Aga muidugi! Ma näen paralleeli mõtetega, mis seavad filtri reaalsuse ja meie vahele ning muudavad seda vastavalt uskumustele, eelarvamustele ja hinnangutele… Ja kes seda kõike fabritseerib? Teie vaim! Üksnes teie mõistus! Ma nimetan seda „mõtete vabrikuks”. Tõeline tehas! Hea uudis on see, et teil on võimalik oma mõtteid muuta. Olla masendunud või helges meeleolus, see ei ole teie tahtest sõltumatu… Te võite teha oma teadvusega tööd, et see lõpetaks teile alatute vingerpusside mängimise: piisab natukesest järjekindlusest, visadusest ja metoodikast…”

Olin keeletu. Kõhklesin, kas pidada teda hulluks või aplodeerida tema uskumatu kõne peale. Ma ei teinud üht ega teist, üksnes noogutasin nõusoleku märgiks.

Ta ilmselt tunnetas, et selleks hetkeks on seeditav infohulk täis.

„Andke mulle andeks, ma ilmselt tüütan teid oma teooriatega?”

„Üldsegi mitte, üldsegi mitte! Minu meelest on need väga huvitavad. Ma olen lihtsalt natuke väsinud, ärge pange tähele…”

„See on täiesti normaalne. Mõni teine kord, kui te seda soovite, räägiksin rõõmuga teile sellest meetodist veel… See on tõesti end tõestanud, aidates inimestel leida oma sihti ja panna alus õnnelikule eluprojektile.”

Ta tõusis ja suundus kauni kirsipuust kirjutuslaua juurde. Ta võttis sealt visiitkaardi ja ulatas mulle.

„Külastage mind, kui leiate aega,” sõnas ta leebe naeratusega.

Lugesin:

Claude DUPONTEL

Rutinoloog

Boétie tänav 15

75008 Pariis

06 78 47 50 18

Võtsin visiitkaardi vastu, teadmata esialgu, mida sellest kõigest arvata. Viisakusest sõnasin talle, et ma mõtlen seeüle. Ta ei käinud peale, pealtnäha ei läinud talle minu vastus isegi korda. Müügiesindajana ei suutnud ma seda mõista: vabakutseline, kes ei ürita iga hinna eest endale uut klienti saada? Tema vähene äriline agressiivsus näis osundavat harvaesinevale eneseusule. Mind valdas veendumus, et sellest heast võimalusest keeldudes olen ma ainus, kes seeläbi kaotab.

Ent sel tunnil olin ma veel selle õhtu tunnete mõju all, see rumal õnnetus ja tobe torm, nagu õudusfilmi algus… Ja nüüd siis rutinoloog! Mul olid luulud… Viie minuti pärast tuuakse kaamerad välja ja keegi karjub: „Varjatud kaamera!”

Kell helises. Ukse taga ei olnud kaamerat ega ajakirjanikku, ainult mehaanik, kes oli kohale jõudnud.

„Kas te soovite, et ma teid saadaksin?” küsis Claude lahkelt.

„Ei, tõesti, tänan… Saan hakkama. Te olite juba isegi lahke. Ma ei tea, kuidas teid tänada…”

„Pole tänu väärt. Sellistel puhkudel on täiesti normaalne aidata! Saatke mulle SMS, kui olete koju jõudnud.”

„Teen seda. Nägemist ja veelkord aitäh!”

Kõndisin edasi koos mehaanikuga, et juhatada talle teed õnnetuspaigani. Heitsin viimase pilgu majale ja nägin õrnalt teineteist embavat paari mulle trepimademelt lehvitamas. Nendest õhkus määratu armastuse ja mõistmise tunne!

Taoline rahulik õnnekuvand meeltes mõlkumas, lubasin end pimeduses ära viia, rappudes masinas, mis sõidutas mind reaalsusesse mu probleemide juurde…

1 Katoliku preester ja parlamendisaadik, asutas 1949. aastal Pariisis liikumise, mis hoolitseb vaeste, pagulaste, kodutute eest. [ ↵ ]