Читать книгу Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks - Raphaëlle Giordano - Страница 7

JÄRGMISEL HOMMIKUL ÄRKASIN kohutava peavaluga. Suruõhupuurid mängisid õnnetuseks terve päeva mu peas rähn Woodyt! Olin veetnud rahutu öö, mõeldes Claude Duponteli sõnadele. Vaevas mind tõesti äge rutiin? Kas mind juba mõni nädal painanud nukrus vääris sellise toetava protsessi alustamist? Sest mille üle ma õieti kurtsin? Mul oli suurepärane mees ja ka poeg, töö, mis võimaldas stabiilset äraelamist… Võib-olla oli vaja lihtsalt hakata tegutsema ja lõpetada juurdlemine? Ometigi oli mu neljakümnenda eluaasta eelse kerge kurvameelsuse valu eriliselt karm. Olin üritanud mitmeid kordi seda eirata, edutult…

Mõnikord üritasin kõigest hoolimata vaadata asju perspektiivist. „Hinnata olukorda distantsilt,” nagu öeldakse psühholoogia ajakirjades. Võtsin läbi kõik inimkonna hädade tasemed. Inimesed pommirahe all. Rasket haigust põdejad. Kodutud, töötud, armastuseta… Selle kõrval näisid minu probleemid imepisikesed! Aga nagu oli öelnud Claude Dupontel, pole vaja võrrelda võrreldamatut. Õnne või õnnetuse määr ei ole kõigile sama. Ma ei tundnud seda meest, kuid ometi oli ta mulle paistnud nii tasakaalukas, nii… kõigutamatu! Jah, kõigutamatu oli õige sõna. Loomulikult ei uskunud ma imeretseptidesse, mis muudavad teie elu nagu võlukepikesega. Aga kui ta rääkis asjade muutmisest, oli ta ilme olnud nõnda veenev! Ta oli kinnitanud, et rutiin ja nukrus ei ole fataalsus, et meil on võimalik valida olla see, kes ei vannu alla argipäevale ja suudab elada oma elu täisväärtuslikult. Teha oma elust kunstiteos… Projekt, mis näis a priori üsna ebarealistlik, aga miks mitte katsetada, vähemalt üritada selles suunas liikuda?

Teoorias ma soovisin seda. Aga praktikas? „Ühel päeval hakkan elama Teoorias, sest Teoorias on kõik hästi…” Ent kuidas reaalsuses toimida ja see kõhkluste etapp läbida? See küsimus meeles mõlkumas, tõusin vaevaliselt üles, ebameeldiva tundega, nagu oleks mind terve öö klobitud. Ning et lugu läheks veelgi hullemaks, toetasin esimesena maha vasaku jala, tahtmatult. Rumal ebausk, aga nägin selles kohe halba ennet, mu negatiivsete lainetega lämmatatud aju reageeris silmapilkselt: midagi head see päev ei tõotanud…

Sébastien, minu armsam ja kallim, ütles mulle vaevu tere hommikust. Ta näis võitlevat mässava lipsuga ja ma mõistsin ähmaselt, kahe maha surutud vandesõna vahel, et ta oli oma koosolekule hilinemas. Järelikult ei tasunud ka täna hommikul oodata, et ta Adrieni kooli viiks. Ohe ja veel üks ohe.

Adrien, mu poeg, üheksa aastat kuus kuud kaksteist päeva ja kaheksa tundi vana, võinuks teile selgitada. Tema rutt suureks saada liigutas ja hirmutas mind mõnikord. Kõik käis nii kähku! Liiga kiiresti. Adrien tegi muuseas alati kõike natuke varem. Siia ilma tulles oli ta koputanud uksele tugevasti enne õiget aega. Enneolematult vitaalne, oli ta mu kõhus liigutanud juba sama palju kui palliviskaja minisquashi väljakul. Ainus võimalus teda paigal hoida tähendanuks siduda ta tooli külge. Asjatu vaev. Olime üsna varakult jõudnud arusaamisele: meie poeg kuulus kategooriasse „Duracelli lapsed”: väsimatu.

Mida mina aga ei olnud. Ma võisin teda küll armastada üle kõige maailmas, aga oli päevi, kus ma mõtlesin sisimas, et tal on vist T-särgi alla peidetud minienergiamasin, mida ta kasutas vastavalt vajadusele, oma väikese legitiimse türanni lõbuks.

Kuigi me olime tänapäevased vanemad, kasvatatud Doltoni koolkonna lutiga ja võtnud omaks ka Françoise Dolto kreedo, et „laps on täisväärtuslik isik”, jõudsime arusaamisele, et meie kasvatussüsteem oli ülemäära salliv. Dialoogi esikohale seadmise ja lapse isiku austamise ettekäändel olime ohjad käest andnud…

„Raaaaamid!” oli ema mulle lakkamatult korranud.

Muidugi oli tal õigus.

Raamid: just neid olin ma üritanud juba mõni kuu kehtestada, et seada piir meie kalduvusele olla ülemäära sallivad. Olin alustanud täieliku kannapöördega ja jõudnud teise äärmusesse. See oli ilmselgelt liiga jõhker… Aga iga inimene toimib nagu oskab, eks ole? Ma pragasin pidevalt Adrieniga, et talle piire seada. Ta torises, aga kuuletus viimaks. Vaatamata tema väga tugevatele „vaba lapse” harjumustele, oli ta oma olemuselt hea.

Olin teadlik, et ma elan tal liiga palju seljas – tema enda hea pärast, arvasin mina, tundes hetkiti, et olen muutunud vastuoluliste sõnumite veskiks. Mul oli raske seda rolli täita. „Pane asjad oma kohale, mine pesema, kustuta tuled, hakka õppima, lase prill-laud alla…” Olin pannud kappi ema-sõbranna kostüümi ja vahetanud selle ema-ma-korraldan vastu. Ja see, mille ma olin võitnud reastatud sokkides, olin ma selgelt kaotanud suhte kvaliteedis. Meie suhe põhines nüüd jõuvahekorral, pingel. Koer ja kass. See kriipis. Me justnagu ei suutnud enam teineteisest aru saada. Ega ka sellest, kuidas sai juba enne kümnendat eluaastat käituda nagu varateismeline?

Sellised olid mu mõtted, kui ma poja tuppa astusin. Kümme minutit enne kodunt lahkumist mängis tema toaseina vastu pingpongi, pooleldi riides. Tal olid jalas eri värvi sokid, selga tõmmatud mingid nartsud ja tema tuba oli jäetud ilma-vähimagi-süümepiina-kribalata seisukorda, mis meenutas seitsmekümnendate aastate Beirutit…

Ta tõstis mulle oma hämmastavalt pikkade ripsmetega suured kastanivärvi silmad, kus põles alati kelmikas tuluke. Silmitsesin hetke seda peente näojoontega ümarat nägu, seda kaunilt vormitud suud, millel veikles eneseteadlik muie. Isegi sasisena olid tema juuksed siidiselt vastupandamatud, mis tõmbasid kätt ligi. Ta oli ilus, see vennike! Panin vastu kiusatusele teda kallistada, et selles suures segaduses korda luua. Minu roll oli kanda seda halbade päevade peaadjutandi mütsi, et talle piire seada.

„Aga emmmeee! Miks sa närvi lähed? Cool, rahune maha!” vastas ta mulle, rõhutades oma sõnu zen räppija liigutusega, mille ta oli ära õppinud oma hetke fetišvideost.

Tema käitumise kergelt mässumeelne külg ajas mind süstemaatiliselt endast välja. Minu etteheited ja torin kostsid veel ka siis, kui ma sulgesin vannitoa ukse, et käia kiirelt duši all. Seebitasin end jõuliselt, mõte juba süngestunud päevasest to-do-list’ist.

Duši alt väljudes pani mu kujutis peeglis mind kulmu kortsutama. Mu ninajuurel oli uhke korts. Eelistasin aega, mil ma olin veel gasell…

Vaatasin nägu, mis oli olnud kena ning võinuks seda võib-olla siiani olla, kui mu ilme ei olnuks nii tuhm, kui tumedad ringid mu kunagi nii võluvate roheliste silmade ümber olnuks vähem sinakad. Nagu ka mu blondid ja siidised juuksed, kui ma pühendaksin neile rohkem aega ja lubaksin endale stiilse lõikuse, et raamistada mu ümarat nägu. Täna juba liiga ümarat. Pärast sünnitust kogunenud mõne kilo, seejärel aastate ja magusast tröösti otsimise süü. Mossis näoga krabasin kiire kugistamisega tekkinud väikestest rasvavoltidest ja hindasin kahju ulatust. Oli, millega terveks päevaks tuju rikkuda!

Läksin kiiresti tagasi magamistuppa riidesse panema ja tõukasin kogemata raamitud fotot öökapil. Korjasin foto üles, et see tagasi oma kohale panna. Ilus foto meist paarina ajal, kus me oskasime veel öösiti joosta võidu kuuga ja naerda koos tähtedega… Kuhu oli kadunud see kaunis särava pilguga mees, kes oli osanud nii hästi minusse segadust külvata, sosistades mulle kõrva lembesõnu? Mis ajast ei olnud ta teinud enam vähimatki katset mind kütkestada? Ometigi oli ta meeldiv. Neetult meeldiv. Mul hakkas pea ringi käima, kui ma meenutasin seda leiget ja sõbralikku õrnust, mis oli salamisi tulnud meie algusaegade kire asemele. Meie armusuhe, mis oli kunagi kui metsik ja luksuslik džungel, oli aja möödudes muutunud prantsuse aiaks: etteennustatav, sile, ainsagi kõrgema rohulibleta.

Ent armastus, see peab olema ülevoolav, pragisema, pulbitsema, purskuma, kas pole?

Igatahes nii me neid asju näeme. Mis ajal oli meie suhtes toimunud pööre? Kas Adrieni sünniga? Kui Sébastien oli saanud ametikõrgendust? Kes seda teab… Olgu sellega kuidas on, tulemus oli üks: vajunud meie perekondlikku lögasse, pressitud liiga hästi õlitatud ellu, jäi mul vaid tõdeda, et meie üksluine paarisuhe on läbi, otsekui liiga pikalt näritud näts, mis on kaotanud kogu oma maitse…

Tõrjusin need ebameeldivad mõtted äkilise liigutusega eemale ja peitsin oma keha esimesena kätte sattunud riietesse. Kuradile graatsilisus ja elegants! Kelle või mille pärast ma seda vaeva peaksingi nägema? Alates hetkest, kui ma olin alalise lepinguga armunu, ei huvitanud ma enam mitte kedagi. Seega, mugavus ennekõike…