Читать книгу Täheaeg 11: Viirastuslik rügement - Raul Sulbi - Страница 5

Triinu Merese (1980) kirjandusdebüüdiks oli luulekogu «Lagunemine» 2009. aastal, mis pääses Betti Alveri preemia nominentide hulka.

«Kui ma aastaid tagasi lugesin läbi Neil Gaimani «Ameerika jumalad», mõtlesin, et kõik, läbi. Ta tegi selle raamatu juba valmis, mille ma tahtsin kirjutada, mul ei ole enam mõtet proosa rindel ponnistada. Aga veri, see paganama veri viib pardipoja ikkagi vee äärde,» ütleb Meres oma kirjanduslikest lemmikutest rääkides.

«Steven Eriksoni lugemine andis mulle viimaks julgust keerata oma tegelaste ja olukordade vindid just nii põhja ja seletada samas asju lahti just nii vähe, kui ise tahan. Joel Sanga luule võttis hirmu kirjutistes oma seisukohti väljendades liiga didaktiliselt mõjuda. Jeanette Wintersoni raamatud näitasid, kuidas poeesia ja proosa võtete sidumine annab tekstile jõudu, mitte ei muuda seda pentsikuks ilulemiseks. Dan Simmons meenutas, et laenamine ei ole patt, kui sul on omalt poolt sama palju juurde panna,» loetleb Meres teda mõjutanud autoreid.

2011. aasta mais võitis Triinu Meres jutustusega «Joosta oma varju eest» kirjandusfestivali Prima Vista egiidi all kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ulmejutuvõistluse. Merese ulmedebüüdiks olnud jutustus ilmus Täheaja üle-eelmises numbris. Eelmises Täheajas ilmus tema sulest fantaasiažanrisse kuuluv jutustus «Sulavesi ja vereside». Tema jutt «Nagu nuga vööl» avaldati fanzine’i Reaktor lõppeva aasta juulinumbris.