Читать книгу Täheaeg 11: Viirastuslik rügement - Raul Sulbi - Страница 9

«Uniooni patrull nr 12! Avage!»

Vaikus, vaikus, vaikus.

«Avage!»

Kostis ebamäärane heli. Rauni organism ärkas, süda kiirendas rütmi, keha tundus kergem. Keegi oli seal sees, vigastatud, aga veel elus? Või siis – see hele kuningarakats? Päevaaeg. Nüüd võiks ta vajadusel juppideks lahti võtta.

Ta kolkis uuesti uksele. «Avage!» Midagi ei juhtunud.

«Ümber maja,» sõnas ta siis vaikselt oma kahtlasele bandiitidest üksusele. Surus selja vastu härmatanud seina ning vaatas ringi – tagasi putka poole, teiste hoonete suunas, ja seal…

«Vasakul, varjualuse kõrval!»

Oh, raisk, hoopis seal, nende selja taga liikus miski! Ta oli oma ootustega kõrvakuulmise segadusse ajanud. Mis pagana liikumine see seal oli?

«Ma arvan, see on teie sõber kuningas, kellele proua hommikusöögi lubas,» märkis mulatikutt vaikselt läbi hammaste.

Muidugi. Loogiline.

Kuningas polnudki üle või läbi aia ja kusagile paremasse paika päevavalguse eest varju jõudnud. Tõepoolest, kui selle ootusega vaadata, siis oli too lahmakas karvane kogu selgesti äratuntav. Kössitas teine palgivirna varjus ja vabises. Raun pidi mingi otsuse tegema.

«Sina ja sina,» isale ja pojale. «Jääge siia, hoidke tal silm peal. Ise torkima ei lähe, lihtsalt valvate, et ta midagi veidrat ei teeks. Ootate meid ära. Selge?»

«Mhmh,» vastas Daniil oma poisihäälel. See ei olnud just Rauni lemmikvastus, aga kõlbas kah. Tema ise pidi koos suure tõmmu kutiga majatagust uurima. Polnud just lemmikolukord, aga – parema puudusel kõlbas kah.

Nad võtsid sealtsamast, vasakult poolt ümber kärujaama massiivse hoone. Kahe meetri kõrgusel mustendavad aknad olid jämedate rauast varbadega trellitatud, inimesele sisse pääsemiseks võimatuselähedased. Aga kuningale?

Raun kamandas oma kaaslase korraks majast eemale, kontrollima, kas trellid on sirged või laiali kangutatud.

Sirged olid.

Kaunikesti roostes tagauks oli käru teenindavate inimeste ja pisema kola jaoks, kärujaan ise siit muidugi läbi poleks mahtunud. Raun raputas käepidet, täie jõuga. Mitte midagi. Lukus ja riivis muidugi.

Tõmmu kutt käitus adekvaatselt, ei lõuanud ega põtkinud vastu. Nii võis täitsa eladagi. Edasi piki seina ja ümber järgmise nurga. Siin ei olnud aknaid, ainult vägevad väravad. Suletud, muidugi.

Esiküljele tagasi. Ja kuhu kuradi kohta olid sealt kadunud Daniil ja Tom, kelle ta oli ukse lähedale valvesse jätnud? Nii palju siis sellest, et ei roni ise kuningat torkima. Mõlemad olid varjualuse ligi, mõlemad päikesepaiste poolsel küljel ja Tom seletas midagi. Tema hääl kostis ebamääraselt üle lumise platsi Raunini ära.

«Mida perset te teete seal?!» röögatas Rauni paariline-bandiit üle hoonetevahelise platsi. «Hoidke eemale!»

«See kolakas on täitsa ohutu,» hüüdis Tom vastu. «Ainult niutsub ja tudiseb! Me võiks ta paari lasuga maha võtta!»

«Millest jutt käib?» sekkus Katja valvuriputka aknast. «See on Uniooni baas ja mina olen vähemalt kärujaama inimeste saatuse selgumiseni siin kõige kõrgem spetsialist! Ei võta kedagi maha ilma minu korralduseta, kui otsest olukorda ei ole!»

«Ei ole siin mingeid kärujaama inimesi,» vastas punahabe rahulikult, pöördudes rohkem Rauni kui bossi poole. «Ja sina meid ei käsuta. Meid on kolm, teid napilt poolteist.»

See oli siis nüüd käes. Vastu iseenesegi ootusi tundis Raun oma trapetslihast pingest vabanemas, lõtvumas ja kogu keha kergemaks muutuvat. Tal ei olnud eriti kusagile varjuda, aga kiiresti liikudes võib tõmmu kuti ja ühe neist seal varjualuse juures kohe maha saada ning edasi oleks juba üks ühele.

«Mine putsi!» käratas tõmmu kutt Rauni kõrvalt oma kaaslasele üle platsi. «Mõtle ka! Nad on nõus su Uniooni asulasse kaasa viima, külaelanikuks tegema! Normaalne medabi, radiatsiooniravi, toit, majad, kõik käe-jala juures! Ja sina tahad lihtsalt paari valgukapaki, moonakarbi ja naelapeotäiega metsa kuskile punkrisse aeglaselt kärvama liduda? Minuga ära arvesta!»

Raunil jäi parasjagu aega, et pikali lumme viskuda ja end eemale veeretada, kui punahabe tuld andis. Kelle pihta, jäi esialgu selgusetuks, aga tõmmu kutt oli hetk hiljem samuti kõhuli ja lasi vastu. Hambutu poiss oli kuhugi päris korralikult varjunud ja pekki, pekki, vat siis, mida tähendab oma laskemoona valimatu jagamine igasuguste…

«Ta on eesmise parempoolse posti taga,» ähkis Rauni bandiit roomates. «Ja vaata, et su boss peab oma lubadust, kui ma juba nii kaugele tema poolele olen tulnud!»

«Küll ta peab,» vastas sõdur, end eemale rullides, ja punahabeme relv paukus jälle, täiesti ainulaadse heliga. Üksiklasud. Mida tegi too Daniil ja kus kurat ta oli?

Raun vastas Tomile lühikese valanguga, mis varjualuseposte täkkis. Siis lasi keegi tema lähedalt, ilmselt mulatipoiss, ja eemalt kõlas röögatus.

Tabamuse saanud Tom ajas end karjudes põlvili ja jokutas veel sihtimisega ka. Raun lasi ja tabas märki. Punahabe kerkis korraks laskude hoost poolpüsti, karje sumbus, mees vabises ja paiskus tagasi. Tõmbles varjualuse ees õhemas lumes veel hetke ja jäi vaguraks.

Raun tormas juba palgivirna suunas, valmis kasvõi käkaskaela veerema, kui tarvis: kusiganes too Daniil ka oli, ta võis näha, kust lasud tulid. Igatahes ei jää Raun lagedale ootama, mida poiss ette võtab.

Lask. Enne kaja hajumist teine otsa. Raun sai aru küll, kust suunast, aga kuna need teda ei tabanud, ei osanuks ta pakkuda, kumb lasi.

Ta libistas pilgul üle ümbritseva valge. Uus päev oli koitnud taas pilvine. Taevas ning maa olid kõik ühtmoodi valged. Üksikud langevad helbed, märkas naine millegipärast, sädelesid.

Nii tõmmu kuti kui Daniili asukohta lihtsalt ringi vaadates kindlaks teha polnud võimalik. Hetke pärast taipas Raun, et isegi kuningas oli kadunud Naine võttis jalad alla ning nihkus teraselt kuulatades piki puuriita edasi. Lasud ei olnud kindlasti kõlanud otse tema kõrval, nii et kuni tema kedagi ei näe, ei tea tõenäoliselt ka nemad, kust teda otsida. Oleks muidugi toredam, kui nad tõmmu bandiidiga teineteist eksikombel maha ei kõmmutaks.

Miski hakkas otse tema kõrval, teisel pool puuvirna liikuma ning Rauni teadvus lülitus millisekundiga ümber. Riit oli tubli pooleteise meetri pikkustest palgijuppidest. Ümber seda ei tõuka, aga enne, kui sõdur sügavamalt mõelda jõudis, leidis ta end juba poolel teel hunniku otsa kulgevat. Ronimine edenes nagu läbi une, vaba käsi ja jalad ei tahtnud liikuda – ja kui liikuma hakkasid, lennutasid naise lausa välgukiirusel üles. Pinu ülemine serv oli katusealusest tubli meetri jagu madalamal ja sinna üles läbi palkide kedagi lasta polnuks niisama lihtne. Naine heitis vargsusele lootmata nii enda kui relva hooga riida otsa. Rullis end servast eemale, virnapealse suhtelisse turvalisusse, ja tema pöörasuseni teravaks muutunud pilk otsis varjualusest ja selle ümbert teist liikujat.

Too teine muidugi hoidis end riida ligi ja väga vaiksena, nähtamatuna, kuulmatuna. Naine arvestas tõenäosusi: 50:50 et see on sõbralik või vaenulik mees. Muidugi võis ka olla, et mulatt oli vahepeal meelt muutnud, aga selle probleemiga tegeleb ta siis, kui see on vastuvaidlematu reaalsus. Kui see seal puupinu varjus on Daniil, siis…

Kusagilt Rauni alt, riida kõrvalt kostis madalat tumedat ägamist. Tal oli relv laskevalmis ja ta ise end juba jalaga serva suunas tõukamas, kui unioonlane viimaks taipas, et kuuldu inimese hääl nüüd küll ei olnud.

Muidugi. Ta oli unustanud kuninga.

Eemalt hõikas mehehääl: «Sõdur! Uniooni sõdurnaine, ära tulista! Ta andis alla!»

Naine tõmbas paar korda sügavamalt hinge ja kuulatas uuesti kuninga liikumisi. Ei märganud midagi. Mitte et see vaikus vähem ebameeldiv olnuks, aga teise vahetu probleemiga tegeledes: see hõige oli tõmmu kuti kõrge hääle hüütud igatahes. Kui asjad päris pekki ei lähe, võis temast kuninga vastu häda korral abiväge loota.

«Tulge varjualusesse,» hüüdis ta vastu. «Aeglaselt, ja las poiss hoiab käed üleval. Kui ma tal relva näen, lasen mõlemad maha!» Samal ajal roomas ta palgivirna servani ja vaatas alla.

Kedagi polnud, kuid paistsid mõned suured roosad plekid ning vägevad roomamisjäljed.