Читать книгу Täheaeg 11: Viirastuslik rügement - Raul Sulbi - Страница 7
I
ОглавлениеSuitsetamine tühermaal oli «rangelt mittesoovitatav».
Seda tehti loomulikult ikka. Polnud nii otseselt eluohtlik ja keelatud tegevus kui alkoholi tarvitamine – ja midagi pidi ju tegema. Neil kuradima eikellegimaadel ei olnud pea kunagi kedagi, kes su koni punast kuma näeks ja kurje plaane hauduks. Niisiis jagasid Raun ja Katja iidse ja põhiliselt lagunevatest postidest koosneva tara ääres ühte armast-kallist suitsu ning hingasid üksteise järel välja tupruvaid sooje pilvekesi.
Taevas sähvatas tumeroosa virmalisetriip ning Katja pööras pilgu sinnapoole, kus mõningase viivituse järel terve valgusemäng laiali rullus. Rohelise ja roosa vahelduv kuma muutis ta kaame näo jumekaks ja läikis suurtes silmades vastu.
Rauni palju tumedamad silmad tõmbusid seepeale veel kitsamaks ning jõllitasid ümbritsevasse lumehämarusse suurema keskendumisega kui seni. Kui keegi peaks neid ründama ajal, mil Katja looduse vaatemängu imetleb, jääb süüdi tema, Raun.
Sest sõduri asi on vahti pidada, sellal kui tsiviil võib uneleda ja taevast vahtida ja probleemide tekke puhul hiljem teatada, et «teostas vaatlust».
Kui ta ellu jääb, tähendab.
Hetkel midagi koledat õnnekombel ei paistnud ja sigaretist oli alles ainult viimane mahv enne, kui koni sõrmi kõrvetama hakkab. Katja pakkus seda äraoleval ilmel teisele naisele ja Raun, silmad ikka veel tumedatel puudel, kõrvad lahti ja suu viltu, tõmbas kopsud aeglaselt ja mõnuledes täis. Siis pillas koni lumme – see tahmunud ja läbitõmmatud materjaliraas, mis polnud immutatud paberiribas veel tuhaks muutunud, ei tasunud kaasavõtmist. Rikuks ainult korraliku kraami ära, kui segamiseks läheb.
Mitte midagi ei toimunud. Kasulikku kola ka ei leidunud.
«Lähme siis tagasi!»
«Õudne, kuidas tahaks veel ühte,» vastas Katja masendunult ja ettearvatavalt korraga, pilk ikka veel taeva poole keeratud, ilmutamata mingit kavatsust liikuma hakata. «Iga kord, kui me asulasse tagasi jõuame mõtlen, et persse, see oli mu viimane kord. Viimane. Rohkem mina ekspidele ei lähe ja punkt.» Ta ohkas ja kõverdas keni, lopsaka kaarega huuli. «Ja iga kord jälle tulen. Ma isegi ei tea, kas selle üle peaks nutma või oleks targem lihtsalt alla anda ja leppida, et see ongi kogu mu elu.»
Paus. Boss vaatas ikka veel taevas möllavaid virmalisi. Raun jälgis niisiis ümbrust kahe eest.
«Muidugi võiks minna hulluks,» jätkas Katja, «ja teeselda, et ma üldse siin taiga servas ei kükita, viimaseid sigarette ei ime, üha uusi nägusid meeskonda ja siis jälle sealt maha ei arva. Teeselda, et see ongi kõik, mida ma tahan oma elult.» Katja vaatas kaaslase poole, oodates tolle talvejopes ja lahingurakmetes kujult mingit nähtavat reaktsiooni.
Raun niisiis noogutas ja kehitas õlgu korraga, loovutades pikemale naisele ka pooliku naeratuseviilu, mida võib-olla kaastundena võetakse.
Katja oleks võinud võtta veel ühe suitsu ja keegi poleks kobisenud. Tema oli boss. Aga ta ei võtnud ja oleks pahurdama hakanud, otsustanuks Raun seda soovitada.
Tema kaaslane ja ülemus ei tahtnud mitte nii palju suitsu ennast, kui kaevata selle üle, et ta seda ei saa, ja sitt temaga.
Varjualuse poolt kostis pikk madal vile.
«Oi, persse! Hakkab jälle pihta!» Mõtteavaldust laiendamata pööras Katja aiale ja metsale selja ning hakkas onni poole rühkima. Raun, relv valmis, silmitses enne üle virmaliste valgusest toonitud lume paistvat puudeviirgu ning sumpas alles siis suuremale naisele järele. Vähemalt selja tagant neid mingi oht vahetult ei ähvardanud. Asi seegi.
Otsirühm oli juba onnis. Seisid ning ladusid leide, loodetavasti vähemalt osaliselt kasulikku saaki lauale. Tael astus tagasi, et Katjale, kes oli boss ja ühtlasi rühma keemik, ruumi teha. Raun pani relva ära, võttis mütsi peast ning astus samuti laua ligi. Midagi eriti toredat polnud mõistagi loota, talv tappis või peitis kõik väärtusliku.
Osa loomset väärtust, olgu, jäi ellu. Aga nad polnud mingi jahieksp ja üsna vähe talvises taigas liikuvast loomsest kõlbas millekski muuks kui selleks, et seda röökides tulistada, nii kiiresti ja täpselt kui jaksad. Lootes, et värk sureb enne sinuni jõudmist või vähemalt peab su lõugamist nii ebameeldivaks, et läheb ja otsib natuke vaiksemat saaklooma. Tähendab, nii võis ju juhtuda. Ka üks võimalus tuhandest on parem kui mitte midagi.
Aga see, mis laualt paistis, nägi välja murettekitavam kui lihtsalt väheväärtuslik rämps ja mõni ülbelt valesse kohta topitud ja oma meeste poolt üles kistud võõras piirisilt.
Laual lebas üksik kangeks külmunud king. Nurg lisas paunast ka rebenenud tihevillase varruka, mille külge oli jäänud mõnevõrra endise omaniku kätt.
Järgnes pihutäis padrunikesti, suure kaliibriga.
Veeplasku, milles kolises jää.
Ei midagi muud.
Nurg ja Tael vaatasid mõlemad Katjale otsa. Siis Phone-Xile. Too köhatas ja sõnas: «Verd oli ka. Tundus, et oma pangetäis.»
Sõdurid vaatasid uuesti Katjat, kes oli näost natuke hallimaks tõmbunud.
«Persse,» ohkas ta. «Tõesti, PiX?»
Suur mees köhatas uuesti. Miski kurgutõbi ilmselt. «Ma kardan, et siin ei ole palju kahtluseruumi. Jäljed viisid ühe puuni ja siis kadusid. Üsna kindlalt on meil siin metsik kuningas lahti. Ja selline, kes jahib inimest.»
Raun nühkis pihuga nina. Kõik sõdurid ja Katja seisid ümber laua ja vaikisid.
Vant, meedik, ohkas oma nurgas, aga ei tõusnud ega tulnud teiste juurde.
Võib-olla oli poiss lihtsalt häbelik: Raun ei tundnud teda veel kuigi hästi. Vant oli uus ja proovimata. Loodetavasti kiire ja täpse käega, see oli peamine. Hea oleks, kui otse tule alla ei jookseks. Arg meedik grupis oli igatahes parem kui hull, kes enda maha laseb võtta ja rühma abita jätab.
Eriti, eriti kui neil küttiva kuningaga tegemist tuleb.
«Oh, persse, pers-see! Ma lootsin, et meie patrull vähemalt sellest ikaldusest kõrvale jääb!» sõnas Katja valuliselt. Ta võttis üksiku kinga kätte, hoidudes jäledast varrukast. «Kui kaugel?»
«Vähe,» vastas Phone-X ja nühkis oma suurt kaamet kätt tüükalisel lõual edasi-tagasi. «Neli, võib-olla viis.»
«Ja kui värske?»
Kõik vaatasid Nuru poole, kes kehitas õlgu, sügas vuntsi ja märkis oma pealtnäha vaiksel moel: «Külm on olnud. Sadanud ei ole. Selleks ajaks, kui me nägime... võib-olla 8 tundi. Võib-olla terve päev või isegi 36 tundi. Mitte vana, kindlasti. Mitte verivärske.»
«Kes see sell oli? Kas te mingeid eraldusmärke leidsite?» Katja uuris uuesti varrukat. See oli hall, kaunistamata metallnööbiga ja ositi verest läbi imbunud.
«Varrukast ei saa midagi aru,» vastas Phone-X sõbralikult. «Suvaline tükk riiet. Aga need kestad – need on korraliku riista omad. Kellelgi meist midagi sellist kaasas pole.
Mingi Linna funktsionär?»
«Putsis, Linna funktsionär?! Siin?» Nurg oleks peaaegu sülitanud, enne kui talle meenus, et on siseruumis ja boss paneb pahaks. «No misasja ta siin õiendas? Meie järgi nuhkimas käis või?»
«Kinga nägite?» sekkus Tael, kõhn külmapunetuses nägu tõsine. «Kes sellisega metsa tuleb? Linnas võib-olla saab nii käia, aga siia tuleks niimoodi ainult lollpea.»
King oli tõepoolest veider. Raun uuris seda pikalt – meeste suurus, nahast, musta värvi. Ilma voodrita. «Ainult bandiit käiks sellisega metsas. Siuke, kes valida ei saa.»
Phone-X noogutas siledat ümarat pead. «Raunil on pointi. See on neetult loll jalanõu. Aga kui see oli bandiit, tuleb meil igatahes arvestada, et neile reodele on päris peened püssid kuskilt kätte tulnud. Selliste ette ei tahaks väga jääda. Tabamus jäsemesse teeb kah kutuks.»
Väikese arutelu järel otsustati toetada üksiku bandiidi teooriat ja Katja pöördus tagasi põhiküsimuse juurde.
«Tagasiteel te kohtasite midagi? Kedagi?»
«Ei näinud midagi, ei kuulnud midagi,» vastas Tael bossile oma natuke haukuval toonil. «Aga kui see kuningas meid märkas, saab ta suurema vaevata jälgi pidi järele.»
Phone-X kummardus Katjale lähemale – too oli küll suurt kasvu naine, aga militaarjuht pidi ikkagi küürutama, et naisele võimalikult kõrva sisse ümiseda. «...okastraat... vall... kärujaaniga asulasse... vähemalt nädal...» püüdis Raun tema sõnadest kinni.
Mitte et ta oleks tahtnud mingit varjatud teavet tingimata pealt kuulata. Aga Phone-X nagunii rääkis tasa rohkem juhuks, kui too kuradima kuningas on kuskil katusel ja tema teravad meeled parasjagu nende nõrku kohti avastada püüavad.
«Homme lahkume esimese valgega,» otsustas Katja ning Phone-X noogutas rahulolevalt. Ilmselt oligi see tema ettepanek ja mitte keegi ei tahtnud vastu vaielda.
Lausumata sõnad «Kui öö üle elame,» seisid ruumis nagu sein.
Ahjuuks kolksatas: Vant lisas puid tulle. Tael kadus nurka seljakottide juurde, kuna Katja ja Phone-X Nuruga sosinal aru pidasid. Veidi aja pärast nägi Raun Taela paberi ja pliiatsiga maha istumas. Mehe nina läikis ahjuukse vahelt paistva tule valgel oranžilt, kui ta, pikk, kalk ning blond, vahikordi kirja panema asus. Kuningaohus ei piisanud mingil juhul ühest valvurist, isegi nende väikeses grupis. Tuli valvata paaridena.
Tael vaatas kella käe peal ja tõmbas seejärel vaba käega jahmatavalt sirgeid graafikujooni. Ta ei olnud seda nägu, et kardab, kuigi muidugi oli tal kõhelus sees. Neil kõigil oli see eriline tunne kõhus ja kupli all, mis jamaga alati kaasas käib.
Sellest pidi tulema pikk, pikk öö.
Oma vahetuseni Raun magas – seda natuke õhukest, aga mõneks ajaks täiesti piisavat und, mida sa õpid magama saakides ja ekspides, kui magamisele kulutatud aeg on õigupoolest raisatud tränateenimise aeg. Kusagil aju tagaosas oli mingi osa temast valmis kolmandiku sekundiga ärkvele tõusma ja seesama osa teadis ka raudkindlalt, kus on tema automaat ja kindad.
«Raun, PiX,» ütles Nurg uru moodi madala ja umbse magamisruumi ukselt tasa. Õrn ahjukuma teisest ruumist lasi aimata, et mehel oli relv õlal rippumas ja selle asemel, et end juba varustusest lahti koorida ja magama kukutada, pööras ta ahjutuppa tagasi. Ootama, kuni vahetus päriselt valmis on. Kui sa oled kuninga jahialadele sattunud, lööb enesealahoiuinstinkt välja isegi hulludel nagu Nurg, mõtles Raun, ja tõmbas rakmed ümber.
Nurgast läigatasid pimeduses Vandi silmavalged: «Kui palju kell on?»
«Pool kolm,» vastas samuti varustust peale sättiv Phone-X Rauni asemel oma mõnusal moel, justnagu oleks kõik hästi, kontrolli all ja päris tore pealegi.
Võib-olla tuli see alaline mõnus mulje lihtsalt sõduripealiku ümmargusest peakujust. Mees, kelle pea on mitte lihtsalt ümmargune, vaid ka nii laelt kui lõualt ja põskedelt ühesuguse harjasega kaetud, lihtsalt ei mõju nagu kondine ja kalk Tael või leebe suujoone, musta vuntsiharjase ning täiesti hullumeelselt pöörlevate pruunide silmadega Nurg. Sa hakkad teda kartma alles siis, kui ta sulle selleks tõsiselt põhjust annab, mitte lihtsalt niisama, näkku vaadates.
«Vaata, ja siis on veel see,» kostis teisest ruumist Nuru hääl. «Konföderaat on sõbraga tühermaa serval tee ääres, müüvad tutsioblikaid. Sõber on siuke suur ja lollakas, seisab nagu töll ning miskipärast ihualasti.» Raun, kes oma magamiskoti kokku pakkis, ohkas endamisi, aga Tael teises ruumis ei andnud märku, et ta seda nalja varem kuulnud oleks. Nii et Nurg rääkis edasi ja tema hääl kandus läbi paokile jäetud ukse ka Rauni ja Phone-Xini: «No, ja Uniooni patrull läheb mööda. Tutsioblikaid loomulikult ei hakka ostma, aga konspiratsiooni mõttes teevad juttu. Küsivad kella. Konföderaat toksab sõbra kõlguteid, vaatab, kuidas munad ja munn õõtsuvad ja ütleb: «Viie pärast kümme.» Unioonlane tänab ja läheb edasi. Vaatab vaikselt kontrolli mõttes oma kella. Kuram, ongi viie pärast kümme.»
Selle aja peale oli Phone-X omadega valmis saanud, ahjuruumi astunud ja kõrgus nagu pisut vimmas mägi pimedas ukseavas, Raunile vaevu nähtav. «Ma tean seda lugu. Sa rääkisid seda siis, kui me sügisel seda ilusat kiirgusfooniga prügipõldu tühjaks tegime.»
«Mina ei tea,» lausus Tael, kui paus pikemaks venis ja Nurg kõhkles. «Räägi lõpuni, mul tuleb parem uni, kui ei pea mõistatama, mis edasi juhtus.»
«Nojah,» jätkas Nurg kerge irvega, kuna Raun pealiku tagant vaikselt ahjuruumi imbus, aknast välja piilus ning siis laua ligi pingile istus. «Mõni päev hiljem tuleb sama patrull jälle tagasi ja näeb: sama konföderaat koos sellesama palja sõbraga on jälle tee ääres ja müütab märgkurke. Neil on eelmise korra värk meeles, nii et küsivad jälle kella. Konföderaat tõukab jälle sõrmega sõbra mune...»
Raun haigutas ja mõtles, kui hea oleks üks tee teha. Ta oli küll kolm tundi magada saanud, aga ruum oli hämar, öisest kütmisest peaaegu soe ning pikk ühtlane ootamine ajas une peale.
Naine piilus veel korra aknast välja. Seal oli tõusnud kahanev, lopergune kuu.
Nad hoidsid sees pimedust, et välja midagigi näha oleks, ja õnneks oli aknaid ainult üks. Ikkagi tekkis sellele ligi liikudes väga ebameeldiv alastiolekutunne.
«…unioonlane ei pidanud vastu. Uudishimu tahtis ära tappa. «Kuidas sa seda teed? Kuidas sa aru saad, palju kell on? No see ei ole loogiline!»
«Eino, sõdurid, vaadake... kui ma need munad vaate eest ära nihutan, siis paistab piiripunkti kellapost täpselt kätte!»»
Phone-X ühmatas valjusti naerda, kuigi teadis pointi nagunii. Tael naeratas, noogutas ja tõusis, et magamisruumi minna.
Raun kergitas samuti suunurki, moe pärast. Ta oli seda lugu nii mitu korda eri variantides kuulnud, et varsti kasvavad tal kardetavasti endal kellad kõrvust välja.
Hommikupoolne valvekord venis nagu tatt. Ärevus, mis une ajal oli poole teadvust ärkvel hoidnud, hakkas päästmatult vaibuma, aga just see oligi kõige ohtlikum.
«Sa oled kuningatega kunagi vastamisi olnud?» küsis Raun Phone-Xilt. Suur mees kehitas oma laia kumerat turja.
«Eemalt olen näinud. See ei olnud üksik kütt, vaid selle... Jahialade piirkonna saadik. Kuradi suur oli küll, aga muidu nägi üsna inimese moodi välja ja käitus ka sinnakanti.» Ta sügas nina ja madaldas hääle peaaegu kuuldamatuks. «Ja ma olen näinud lindi pealt, kui kuradi ruttu nad liiguvad. See ei ole normaalne. Neil on midagi viga, masinavärk sees või muud sihukest, see on kindel.»
Raun noogutas. Ta oli kuulnud seda – ja muudki.
«Ega inimene nende vastu põhimõtteliselt ei saagi. Ainult tehnikaga,» arvas ta.
«Nad rikuvad tehnika ära, keegi ei tea, kuidas. Muidugi ei toimi see alati ja päriselt, aga kuningate vastu tõrguvad relvad üle mõistuse tihti. Masinad jäävad seisma. Häirekellad ei hakka tööle.»
Raun vaikis ja seedis kuuldud informatsiooni. Miks sellest üldse rääkida? Ta oleks end palju julgemini tundnud, kui pealik poleks relvatõrgetest hinganudki.
«Noh, aga kui küsitakse, kumb on kiirem, kas kuningas või kuul – ja mõni relv ikka lahti läheb viimaks – siis üldjuhul on kuul ikkagi kiirem,» võttis Phone-X asja siiski julgustavalt kokku.
Jah, kui Raun oleks tema nendes sõnades veendunud olnud, oleks aeg koiduni palju muretumalt kulunud. Nüüd ta ainult noogutas vaikides.
Lobisemine ei olnud tema tugev külg.
Kell kuus hakkas väljas õhkõrnalt valgemaks minema ning Raun ja PiX polnud enam jupp aega puid tulle lisanud. Võis juba peaaegu loota, et nad on selle öö üle elanud ja pääsevad läbi lume kärujaani poole tagasi tõttama.
«Aga ma olen ikka veel näljane!» kaebas Katja, hõõrudes katelokikaant pärast kiiret hommikueinet kolme relvastatud mehe turvamisel sisse toodud lumega.
Keegi peale tema poleks konservtoidu nappuse üle virisemisele mõelnudki. Aga bossi hala tekitas Raunis pigem turvatunnet, mitte ärritust.
Katja oli nii erikuradi tavalises tujus ja tavalisel määral vinguv, tavalisel määral kohusetruu, varusid ennastsalgava õiglusega jagav, et tekkis tunne, nagu jõuaksid nad ka tavalisel moel turvaliselt transpordibaasini välja.
Hommik oli pilvine ja suhteliselt soe, vast viis miinuskraadi. Nad läksid nii kiiresti kui andis, sumbates lumme kõige mõistlikumat teed kärujaamas ootava kärujaani suunas. Vant kandis raadiot ja kontrollis perioodiliselt kanaleid, ükskõik, kas vaenuliku või sõbraliku side märkamiseks. Katja kena blondi pea ümber oli mässitud valge koeravillane rätik ja ta nägi oma binokliga välja nagu sõjaväesaabastes ja moondepükstes muinasjutuprintsess. Raskelt koormatud printsess, siiski. Kui relvad välja arvata, kandsid kõik sõdurid kergemaid koormaid kui spetsialistid, nii et noil kahel oli turjal suurem jagu tarbeväärtust. Aga selle tegi tasa tõsiasi, et sõdurid kaitsesid neid omaenese naha hinnaga kui tarvis. Spetsialistide kaotamine tõi teistele kaasa tagajärgi. Ebameeldivaid.
Raun astus otse Nuru jälgedesse, relv rinnal, kõrvad ja silmad ümbrust valvamas. Kogu nende liikumisskeem oli Katja ja Vandi kaitsmiseks kohandatud. Spetsialist tähendas teadmisi ja teadmised lugesid.
Vastuvõtja meediku kinnastatud käes võttis tooni üles ja iugatas. Vant tõstis jubina kõrva äärde. Tael, kes külge kattis, peatus ja kõik kuulatasid.
Segane krudin ja sahin. Eetrihäire. Ja siis: «...sajandat korda: Uniooni rühm number kaksteist piirialal, tulge kuuldele! Kuradi pask, no tulge lõpuks!»
Vant rullis nuppu. Ta vastas eriti selgelt, suud iga sõna jaoks avades: «Unioonrühm number kaksteist kuuldel.»
«Oh, kurat, ometi! Siin kärujaani turvepealik. (Ragin) ...eeme. Oleme bandiitide valve ning tule all, (ragin) ...käru üleandmist. Paneme vastu, aga ootame kannatamatult abiväge. Palju teil moona on? Kuuldel.»
Vant heitis kiire pilgu Katja poole, silmad prilliklaaside taga küsivad. Naine võttis aega raiskamata meedikul sidejaama pihust ja tõstis selle oma näo juurde.
«Moonavarud esialgu piisavad. Milline on täpne olukord ja teie ettepanek? Kas me bandiitidest läbi murdes kärujaaniga Vesikülla tagasi pääseme? Kuuldel.»
Kuni Katja vastust kuulas, põrnitses Raun Phone-Xi poole.
«Ku-nin-gas?» vormis ta suu abil hääletult, ning kergitas küsimusena kulme. Sõdurpealik noogutas talle ja sihtis siis, pilguga bossi silmi otsides, sõrmega saatjat. Katja noogutas vastu, lõpetas kõne ning andis karbikese sõdurile edasi.
Phone-X võttis saatja oma suurde kätte, kuhu too peaaegu ära kadus. «Uniooni rühma number kaksteist militaarjuht siin. Teatan, et meil on endal kontaktiohtlik olukord Peatuspaigast viie miili kaugusel tuvastasime tõenäolise kuningarünnaku tundmatu sihtmärgi vastu. Aga see oli kindlasti inimene. Öösel meid ei tülitatud, aga ei saa välistada, et ta meid jälitab. Kuuldel.»
«Tulge kiiresti!» Hääl saatjast kõlas kaunis paanilisena. «Meil on vaja neist sitasest bandiitidest lahti saada ja (ragin, ragin) ...võime kärujaaniga kõik koos kus kurat sõita. (ragin) ....teie kuninga neid laipu õgima. Kui ta neid tahtma peaks (ragin) ...uuldel?»
Katja pilk, PiXi noogutus, lühike vastus kärujaamale.
See oli niisiis, ühesõnaga, otsustatud.
Kompassid ja vähemalt mingisugused kaardid olid kõigil olemas. Kaks kehvakest lähisaatjat kamba peale samuti. Kärmesti pandi paika uus formatsioon: Nurg pidi minema skaudina ees, teatama raadio teel, kuhu bandiidid jälgi on jätnud, ning otsima ohutut teed. Ta oli jälgede ja varjumise peale osav, kaugelt parem kui Raun. Raun omakorda oli parem kui Tael ja Phone-X.
Plaani hea külg oli see, et ehk ei kõnni nad niiviisi otse varitsusse. Halb külg oli see, et Nurg jääb ette minnes üksi. Aga spetsialiste ja nende väärtuslikke ihusid koos väärtuslike teadmiste ja oskustega pidi samuti keegi kaitsma. Suur sidejaam pidi jääma spetsialistide kätte, pisemad sõduritele.
Lumes sumpamine viiekesi koos pausidega – mil Nuruga ühendust peeti – erines kuuekesi lumes sumpamisest eeskätt selle poolest, et Katja iga pooltunni järel, kui Nurg sekundi pealt ühendust ei võtnud, närvlikult taskut kompas ja vandesõnu pomises.
Arusaadav: seesugused üksinda skautimised bandiidialal võisid väga halvasti lõppeda. Lasud, mida keegi ei kuule, ja võib-olla leitakse kunagi 8 tunni pärast alasti laip, kogu varustus viimse kui tikuni läinud, vahel koguni hambad välja tõmmatud.
Nurg oli selle meeskonnaga päris kaua koos töötanud. Ta oli oma.
Pealegi, kahtlustas Raun, magas Katja asulaperioodidel Nuruga. Salaja, et neil sellega seoses eraldi meeskondadesse asuda ei soovitataks. Ekspides nad mingit sellist jama endale ei lubanud, aga bossi kirumine võttis Nuru raporti hilinedes pisut närvlikuma tooni, kui võib-olla mõne teise mehe luurele saatmisel juhtunuks. Katja silmad külmast õhetavate põskede ja laia lopsaka suu kohal tõmbusid külmadeks ja murelikeks.
Hakkas tasakesi hämaraks kiskuma, kuid lumevalgust pidi veel tundideks jätkuma. Nad olid juba päris kärujaama lähedusse välja jõudnud, aga Nurg polnud ette nähtud ajal ühendust võtnud.
Rühm peatus, Phone-Xi nõudmisel. Kes tahtis, istus lumme. Tael näiteks ei kulutanud oma pikki jalgu kunagi ilmaasjata, kui seda vältida sai. Katja jäi jalule ja koukis raportit oodates taskust puru ja suitsupaberid välja. Keeras külmast veidi kohmakate sõrmedega endale sigareti ja tõmbas seda siis pikkade keskendunud sõõmudega, kuna tema sidejaam ei teinud juba 40 minutit mitte piiksugi. Selle ajaga võis juhtuda... kõike.
«Kas meie talle ei võiks..?» küsis viimaks Vant, keda olukord ilmselt samuti närviliseks tegi.
«Ja kui ta on olukorras, kus tuleb olla nähtamatu ja kuuldamatu? Ei, meie talle ei võiks.»
Tael ütles seda väga järsult. Paus.
«Kas kärujaamast on midagi kuulda?»
Kaks korda oli Katja püüdnud ka jaamaga ühendust saada, aga seal ei võtnud enam keegi vastu. See ei teinud olukorda just muretumaks.
Ka veerand tundi hilinemist polnud muidugi mingi pikk aeg. Vaevalt aga Nurg põhjuseta raporteerimata jätnuks. Midagi pidi olema.
Raun pidas puudevahelist silmas nii hästi kui sai.
Nad olid juba nii lähedal, et kui Nuruga ühendust ei saa, siis Phone-X ilmselt teda üksinda enam ette ei saadagi. Pigem juba Taelaga kahekesi ja kõik teised päris kannul, muidu vastupanu korral jaamani läbi ei lähe.
Liikumine puude vahel. Raun tõi kuuldavale lühikese heli, tõstis käe ja tegi varjumismärgi, aga Katja jäi passima ja puude vahele vahtima, kuni Tael ta lihtsalt maha tõmbas. «Lõpeta ära, loll,» sõnas boss ülemäära, kaugelt ülemäära valjusti. «See on ju Nurg, ega ma niisama ei passiks!»
Raun vaatas uuesti, aga ei näinud kedagi.
Aga Tael vahtis Katja näidatud suunda ning tõstis siis käe. Kõrgele.
Ning vaevalt paarkümmend sekundit hiljem nägid juba kõik Nurgu, kes nüüd tuli juba üsna avalikult, igavene irve vuntsidest varjutatud suul.
Kui ta lähemale jõudis, läks naeratus kinni.
«Ma ei julgenud saatjat kasutada, sest bandiidid on jaamas sees ning ilmselt kuulavad pealt. Ligi uurima ei läinud, aga idapoolsel küljel on tarast vool väljas ning nad hoiavad mingit seebiputkat. Peavad läbirääkimisi. Tahavad kärujaani.»
«Sa said jaamaga ühenduse?» Katja pilk nende suurele saatjale oli sügavalt põlglik.
«Ei. Ma ju räägin, ei julge saatjat kasutada. See tõrgub, ilmselt on bandiitidel segaja – ja kui on segaja, võib olla ka pealtkuulamisvõimalus.» Nurg sülitas ja irvitas jälle. «Aga nad ju röögivad seal oma nõudmisi ühest majast teise. Täiest kõrist. Tuleb lihtsalt õige suund leida ning kuulata osata!»
«Me võtame neilt selle läbirääkimisaluse ära,» sõnas Phone-X, pisikesed teravad silmad kehvapoolsel kaardil, mida Nurg kiiresti suus niisutatud lilla tindipliiatsi abil täiendas ning oma lahkumisel jäänud olukorda selgitas. «Katja, sina saad meie magamiskotid, kaevad endale eemal lumme uru ja pead seal vastu, kuni jaam on puhas. Vant, sina tuled kaasa, aga hoiad kõige taha ja varju. Liigutad ainult siis, kui käsk tuleb, muidu on pea maas ja ei vahi ringi. Selge?»
«On küll selge,» vastas Vant. Tema üldiselt pisut taignane ja lõtv nägu oli viimaks ellu ärganud ning käed paistsid kergelt värisevat. Pilk oli aga ergas.
Nii et bandiidid olid läbi tara murdnud. Klaar. Siis tuleb nad lihtsalt seal sees maha lasta ja tara uuesti püsti panna.
Esimesed paugud ulatusid nende kõrvu alles siis, kui Katja oli juba lumme maha jäetud ning sõdurid koos Vandiga end madalale hoides kahe paarina edasi liikusid. Vant tuli kõige taga ja liigutas tõesti ainult talle mõeldud viibete peale, välja arvatud hingamiseks või nina kratsimiseks.
Jaamale ligi jõudnud, tuvastasid nad ilmselgelt vooluta elektritara. Edasi liikudes selgus, et ühe posti kõrval oli traatidesse auk lõigatud. Lume ja ööhaku tõttu näis kogu ümbrus tontlikult värvitu ja vaikne, süvenev hämarus muutis enamiku pindadest lillakaks ning kuigi jälgede järgi oli siin kõvasti trambitud ja tormatud, kostsid kaugelt ainult väga ebamääraselt inimkõnena tuvastavad helid ja mõõdukat kolinat.
Seebiputka, mille Nurg oli kehva mäluga kaaslaste jaoks ristiga kaardile märkinud, seisis tõhusa puidust risttahukana nende ees. Vaja ainult aiaaugust läbi söösta ja seinani jõuda, ning oledki varjus. Seepärast röövlid muidugi selle koha valisidki.
Nurg kõige ees, asusid nad läbi pugema – ja siis, SIIS kõlasid lasud ja karjumine korraga lähedalt. Kuskilt sealtsamast. Laskude vahele kostsid mingid täiesti arusaamatud mürtsatused – ning sama kiiresti oli kära jälle läbi. Raun elas üle need pikadpikad kümme sekundit, mille jooksul sa roomad lumes nagu rebane ja loodad, et lastakse siiski kuhugi mujale – kuni korraga ei lasta enam üldse ja veel paari sammu järel jääb vaiki isegi see kõrge hingeldav ulgumine, mis võib-olla oli vaid su enda ajus, kuid võib-olla tuli mõne elava olevuse suust kusagil eemal.
Naine tõmbas kolm korda hinge, et end rahustada. Kogemus ütles, et kohe muutub murelikkus ärevuseks. Siiapoole polnud kuule lennanud. Nad olid kõik senimaani märkamatuks jäänud, ränts ja ränts aiast läbi trüginud ning kuigi kohe pidi minema jamaks, ei olnud veel läinud.
No raisk, mõtles Raun, aga tundis, kuidas seest läks juba soojaks ja elevaks ning ta peaaegu haistis vere lõhna õhus. Ootamist ta vihkas, kuid lahing ajas ta elevaks ja innukaks, mitte hirmule.
Kiiresti edasi seinani. Vant kõhutas kusagil lumes ja ootas märguannet. Nurg ja Tael paremalt pool vastu puust seina liibumas, Phone-X Rauni kõrval. Raun viskas pilgu üle õla ja andis Nurule märku.
Paarid liikusid kahelt poolt ümber putka. Esimene pilk üle väikese platsi teiste ladude ja kärujaama enda poole näitas lagedat lund paari tumeda laiguga, mis ilmselt oli veri. Suures koguses. Siiski mitte kehad. Raun noogutas üle õla pealiku poole ning too tõmbus koos Taelaga varju. Nemad katsid ülejäänud kahte seebiputka tagant.
Nurg hingas hooga sisse, lõi putka ukse jalaga lahti ja mõlema päikeselambid jõllitasid oma külmade kiirtega pimedasse ruumi, kuna kaks sõdurit sinna sisse sukeldusid. Raun, kaitseriiv pealt ära, röökis: «Uniooni patrull, kõik kõhuli!» ja nagu nägigi mingit varjatud liikumist kasti taha kadumas. Andis sinna suunas valangu. Hingas, justkui oleks jupp maad jooksnud, ning trügis edasi.
Vastupanu ega uusi hääli ei järgnenud, nii et ülevaatus.
Kärme kontrolli käigus selgus, et ruum on tühi, välja arvatud hulk laiali paisatud seebikaste ning kolm suurt verelärakat põrandal ja seina katval savikrohvil. Värskepoolse vere läige oligi see, mida ta oli liikumiseks pidanud. Seintes pudenes värsketest kuuliaukudest tasakesi krohvikilde.
Auke oli hulga rohkem ja enamasti teises suunas, kui võinuks jääda Rauni enda varjude laskmisest.
«Kus siis laibad on?» küsis Nurg, kuuliaugud üle vaadanud, ühe kastivirna taha kiigates ja sõrme läbi seinale jahtunud vere tõmmates. «Või Uniooni valve, kui koht bandiitide käest üle võeti?»
Raun vangutas pead: «Ma ei saa aru. Kui sealpool on jätkuvalt lahing käimas, kes hakkaks surnuid sinna kaasa vedama?»
Seebiputka tühjus ning vaikus olid kuidagi väga halbaennustavad.
Välja tagasi.
Phone-X ja Tael ootel, nende taga Vant kramplikult oma tööriistakohvrit pigistamas.
«Ei midagi?»
«Ainult veri ja ümberkukkunud kastid,» sisistas Nurg mustade vuntside varjust.
Kaks ja kaks, suundusid paarid lagedalt kõrvale hoides järgmiste putkade varju.
Kärujaama teiselt küljelt kostis taas vali mürtsatus. Võigas röökimine. Uued lasud ja veel kisa. Ka Phone-X karjus midagi, mida Raun pärast kõrvades kumisenud laske õieti ei kuulnudki, ja nad sööstsid täiskiirusel peaaegu otse jaama seinani välja, kuna üksiklaskudega koos kõlasid ka valangud ja see röökimine... see pidi ikka päris mitmest suust tulema. Veel mingi mürtsud, no mida pekki?!
Varjav kivisein, liikumine seina ligi – ja siis võis Raun lumevalguse toel näha otse kärujaama väravate ette.
Seal vedeles maas mitu tumedat liikumatut kogu. Tähelepanu tõmbas aga endale üks suur, kes liikus veidra kiirusega ringi, põrgates korduvalt vastu seina ning paisates enda ümber tumedaid ja isegi eemal passiva Rauni jaoks selgelt verelõhnalisi pritsmeid. Lasud tulid nii jaamast seest, selle trellitatud akendest, kui betoonist valvuriputkast, mis tumeda kuubina kärujaani rööbaste kõrval värava juures seisis.
Siis lasi liikuv kogu midagi maha kukkuda. Raun komistas sammu tagasi, aju nõudmas poolt sekundit lisaaega, et aru saada, kes keda laseb, kes mida teeb.
Asi, mis kukkus, tundus kuidagi...?
Kuid Phone-X andis talle küünarnukiga innustava vopsu õla pihta ja siis olid tema,
Tael ja Nurg juba väljas ja andsid tuld selle suure kogu pihta, mis seepeale pöördus ja lume vihisedes lihtsalt vilksatas. Võimatult lühikese hetke järel oli too värk korraga otse Rauni ees. Naine laskis (tõrge) ja rebis närviliselt vinnastushooba, katsu sa siin ümber laadida, üritas päästikut (misasja, jälle tõrge!), käed võdisemas adrenaliinist ja mitte relva raskusest, sellal kui tema aju salvestas rahulikult pildi sellest, mida ta nii ebaõnnestunult tulistada üritas.
See oli mees, röögatult suur. Kindlasti kõvasti üle kahe meetri pikk, üle meetri lai, kahvatublondid juuksed kuklasse patsi seotud. Ilmutise suu ümbrus oli üksainus moonutatud vereklomp ning seljas kandis ta tumedaplekiliseks räbalaks tulistatud jakki, mille nahast vormitriibud seda rebenditest hoolimata ikkagi veel koos pidasid. Olevusel polnud muud relva kui karvase kindaga rusikast välja turritav poolemeetrise teraga nuga.
Rauni relv läkastas ning allus viimaks tema tahtele. Ta lasi valangu. Naine tajus, kuidas ka teised tuld annavad, siis seda, et olevus oli ühtäkki mitu sammu eemal.
Pihta oli monstrum selgesti saanud, vankus ja vajus kööku, ent kukkumise asemel põikas ta just nagu sõduri nägemisväljast kõrvale. Viivuks nägi Raun teda akna kohal seinal nagu hiiglaslikku kärbest ja järgmisel hetkel oli peletis neil taas kukil. Raun lülitas vaistlikult automaadi üksiklaskude peale ümber, et mitte Phone-Xi tabada, kuid see... asi kiskus ta pealiku ja lahingpaarilise maast lahti.
PiX oli ründaja kõrval väike, lühike nagu nooruk ning...
Raun koperdas lumes, et paremat laskeasendit saada, ning nägi piinava detailsusega, kuidas olend oma kollaste paksude küüntega käe ragina saatel otse Phone-Xi rinnakorvi sisse lõi.
Elukal ei olnud kindaid. Need olidki tema käed.
Raun keeras end ja andis uuesti tuld, sihtides kuninga – sest kes see muu sai olla – kaela. Räägiti, et nende pealuust läbi laskmiseks tavaliselt käsirelvast ei piisanud, aga ehk kui pea otsast lasta...
Hiiglane sai pihta. Vajus küüru, ent ei kukkunud. Ta varjas end Phone-Xi kehaga ning kiskus tolle rinnast keskendunult mingi organi välja. Olevus lõi hambad, nii palju kui Raun surnu tagant nägi, ihust rebitud verisesse peotäide ning naine kuulis selgesti liha rebimisheli ja vere luristamist. Ta röögatas, täiesti ebateadlik oma teost, ja samamoodi oli ilmselt kusagil veel keegi röögatanud, sest teiselt poolt anti samuti elaja pihta tuld ja, oi, raisk ja rümbatrukk, Raun oli selle joonel!
Ning midagi muud adumata veeretas naine end eemale, eemale, eemale, pea pööritamas ja süda paha, liikmed tuimad.
Kuidagi oli ta jõudnud jaama nurga taha ja ahmis seal õhku. Tulejoonelt väljas, kuninga ründeulatuses sügavalt sees, oi, raisk ja..! Vabisedes ajas sõdur end põlvedele. Keha ei tahtnud hästi sõna kuulata, aga «tulejoonelt väljas» imelise teadvuses taguva sõnapaarina lükkas ta liikvele.
«Kao siit kus kurat!» karjus ta kuskil tagapool lumes kükitavale Vandile. «Jookse tagasi, Katja juurde!» Võib-olla hoiavad nad kuningat seni kinni ja poiss jõuab putku. Rauni käed laadisid relva kiiresti ja automaatselt, sellal kui mõte seisis ega liikunud üldse kuskile. Nii, laetud.
Kuna kõik lasud olid vaikinud, viskas naine uuesti kiire pilgu nurga taha.
Kuningas oli kusagile kadunud. Lumes, veidi eemal sellest, mis Phone-Xist alles oli jäänud, liigutas kellegi kogu. Murdosa sekundit kulus arusaamiseks, et see on Tael, ja järgmine murdosa enese peale vihastamiseks, et ta Vandi minema oli käsutanud.
Sest Tael kohe kindlasti ei liikunud nii nagu peaks, vaid paistis pigem sihitult käsivarrega vehkivat.
Raunil polnud mahti end rohkem needa, ta sprintis üle avatud maa teise juurde ja kükitas kontrollima. Mis iganes Taelas ka katki oli, verd ei paistnud väga lahmavat ning naine tõmbas tolle vehkiva käsivarre üle oma õla, et meest minema aidata. Taela kõrist kostis mahasurutud oie, kui Raun tast kinni kahmas, aga too ei lasknud end segada. Naisel oli kavas teine mõne ukseni lohistada, sest no tulge appi! Seal jaamas peaks nagu oma Uniooni rahvas olema! Kui tal ka on väga väike võimalus rühmakaaslane elusalt nende juurde varju toimetada, ei saa keegi, raisk, teda proovimast takistada!
Isegi kui need persevestid polnud kogu selle verise mäsu peale ust lahti teinud ja näole andnud. Sidenõudele, mõtles ta segaselt, pole ka keegi tundide kaupa vastanud!
«See raisk võttis Nuru ka,» hingeldas Tael, üritades jalgu tööle saada, võttes vähemalt natuke oma keharaskust enda kanda, ja Raunil tekkis lausa lootus ukseni välja jõuda – kuni peale viite suhteliselt kiiret sammu vajusid need jalad koos Taela kõrist kerkiva röögatusega mehel jälle alt ära.
Raun nägi kahte asja korraga. Esiteks seisis valgete seintega jaamahoone kaugema nurga juures üks väga väga suur inimest meenutav kogu, ja teiseks ilmus betoonist valvuriputka ette kaks üsna normaalset inimest, kes tema poole rüsisid.
Siis oli suur kogu jälle kadunud. Võib-olla polnud teised teda märganudki, sest üks neist hõikas: «Kerige siia, enne kui ta tagasi tuleb, lollakad!» ja Raun, nüüdseks selgesti poolteadvusetu ja valjusti ägav Tael järel lohisemas, tegi oma parima.
Mees oli kuradi raske. Raunist endast oma meetriveerandi jagu pikem ja igale poole ulatuvad liikmed tont teab kuhu takerdumas. Siis olid võõrad juba nende ligi ja hiivasid suurema osa haavatu raskusest enda peale. «Tee sina katet, meil on moon peaaegu otsas!» ütles üks neist, paksult habemesse kasvanud vend, Raunile, ja too võttis ülesande vastu.
Võimatu oli kaugelt avastada midagi, mis liigub nii kiiresti ja hüpleb mööda seinu nagu kuningas. Aga see ei tähendanud, et teda ei saaks otselaskudega eemale paisata, ning just seda Raun tolle värdjaga teha kavatseski.
Teekond valvuriputkani kulus ebaloomulikult aeglaselt, iga appitõtanute samm Taela vedades venis nagu sülg. Ometi olid nad kuidagi peaaegu kohale jõudnud, kuni Raun silmanurgast lumepöörist – ning siis otse enda ees, kus hetk tagasi kedagi ei olnud, kuningat nägi.
Too lihtsalt seisis seal, paarkümmend meetrit eemal, ja tegi talle silma. «Tere, neiu,» ütles ta madalal häälel oma verise suuga puhtas inimkeeles. Õhukesse habemesse oli kellegi (Nuru? Phone-Xi?) tükke kinni jäänud.
Raun ei mõelnud. Ta lihtsalt vajutas, püüdes aimata, kuhu sihtmärk järgmisena liigub, sest seda pilguga kindlaks teha oli nagunii pea võimatu. Samamoodi ei õnnestunud tal näha, kas ta midagi tabas, sest juba oli kuningas lume lennates taas kadunud ja veri maas võis olla kelle iganes oma.
«Kus?» röögatas ta, pöörates end nagu nukk siia ja sinnapoole, sellal kui talle appitõtanud hullud – teretulnud hullud – ukse all tudisesid ja «tee lahti, kurat!» karjusid.
«Ta tuleb koos teiega sisse ju!» röögiti teiselt poolt, ja Raun jõudis vaevalt imestada, mis kuradi koht ja aeg vaidlemiseks, kui kuningas oli neil kukil ja ta laskis sellele näkku nii lähedalt, et tundus võimatu, et asi lihtsalt peast ilma ei jää.
Aga ei jäänud. Relv tõrkus ning Raun, igasugusest üllatusest juba üle, lihtsalt virutas sellega täiest jõust alt üles. Tabas. Olendi pea nõksas tagasi, hiiglaslik kere vankus ja veri lendas. Aga siis pöördus olevus ringi, nägu küll verine mask, aga üldse mitte surnud, ja tema ilme, mis Rauni sarvkestale salvestus, see ilme pani kogu vere naise sees tarduma.
Veel üks päästikulevajutus. Valang läks kuhu iganes. «Nüüd ma suren,» käis naise peast veel läbi ja adrenaliinikergus kehas lahvas üheks suureks, pimestavaks valguseks teadvuses.
