Читать книгу Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond - Raul Sulbi - Страница 6

Ta igatses päikest.

Planeet Ansatz võib kiidelda ühe linnaga – Nightingale’iga, kalliskiviga, mis kaunistab igavest ööd. Nii nagu teemant sädeleb sellepärast, et valgus, mis tungib tema südamesse, vangistatakse tahult tahule põrkama, oli ka Jato Stormson Nightingale'is lõksus. Ent erinevalt lihvitud teemandi sees olevast valgusest ei saanud tema iial põgeneda.

Mälestused kodust tuhmusid mõne aasta järel. Ta ei suutnud enam silme ette manada päikesest kõrbenud farmi planeedil Sandstorm, kus ta oli veetnud oma poisipõlve. Nightingale'is oli kogu aeg pime.

Unelejad – Nightingale'i loonud kunstigeeniused – olid ühtlasi imehead matemaatikud. Sellepärast nad oma planeedi «lähendiks» nimetasidki. See viitas ühele diferentsiaalvõrrandite lahendamise meetodile. Oleta vastus, lähend, ja vaata, kas see lahendas võrrandi. Kui mitte, oleta uuesti. Veel üks lähend. Jatole tundus, et ta on lõksus oletatud maailmas.

Ühel ööl läks ta EigenDome'i, tantsimiseks mõeldud asutusse. Ta istus laua ääres ja ootas ettekandjat, kuid teenindajat ei ilmunud. Sellepärast käiski ta Dome'is harva. Selle paiga kujundanud kunstnik leidis, et on esteetiline, kui jooke serveerivad inimesed ja Nightingale'i inimesed eirasid teda. Aga sel ööl oli ta tavalisest üksildasem ja isegi jäiste unelejate seltskond oli parem kui mitte midagi.

Sünteetilisest teemandist valmistatud Dome sarnanes kärbitud jalgpalliga. Jato oli linnaraamatukogus hoone ajaloo välja otsinud ja leidnud kirjatöö sellest, kuidas Dome'i kuju matkib C60-fullereeni ehk Bucky palli molekuli. Selle holograafiline valgustus tekitas kvant-omafunktsioone, mis kirjeldasid fullereenipalli. Füüsikast ta aru ei saanud, kuid hindas selle loodud ilu.

Täna õhtul olid kõik kohad täis unelejaid, tantsimas, vestlemas, ümisemas. Sajandeid geenidega mängimist ja lõppematus öös elamist oli nende naha peaaegu läbipaistvaks pleegitanud. Nende juuksed hõljusid ümber keha nagu hõbedane suits. Väljaspool Dome'i asuvate lampide valgus murdus läbi teemantseinte, kaunistades siseruumi vikerkaartega, mis kogunesid unelejatele värvilompidena. Nad helendasid nagu kvantkummitused.

Dome'i teises servas avanesid uksed. Ukseavas seisis välisilmlane, vikerkaarevalge halo keha ümbritsemas. See ei olnud uneleja. Ta tundus kindel. Päikesest paitatud. Naine pidi olema saabunud ühel neist haruldastest laevadest, mis Nightingale'i külastasid; haruldastest seetõttu, et unelejad ei lubanud immigratsiooni ja niikuinii pidas enamik päikesevalguses elavatest katkematu öö linna depressiivseks. Ainuke põhjus, miks tavaliselt Ansatzi tuldi, oli vahetuskauba tegemine unenäo vastu.

Ah jaa. Vahetuskaup.

Unelejad teevad lihtsa pakkumise: kingi kellelegi meeldiv unenägu ja see uneleja kingib sulle kunstiteose. Sul lubatakse kümme päeva proovida. Pärast seda pead Nightingale'ist lahkuma, said kauba tehtud või mitte. Arvestades hindu, mida unelejate kunsti eest kogu Impeeriumis küsiti, tundub see vahetuskaup hämmastavalt ühepoolsena, suure aarde pakkumisena kõigest kena unenäo eest.

Jato oli lasknud selle lubaduse lummal end haneks tõmmata. Ta kogus aastaid raha, et Ansatzi reisiks piletit osta. Aga kuidas anda unenägu? Seda oli kergem öelda kui teha, eriti arvestades, millist vastikust päikese käes elavad inimesed unelejates tekitasid. Seesama tugev kehaehitus ja karm ilme, mida kodus nii väga imetleti, peletas unelejaid. Silmas pidades, kuidas nad inetust põlgavad, kartis ta, et tal ei lubata isegi kümneks päevaks jääda. Nad ei lasknud tal kunagi minna.

Nii et nüüd istus ta üksi ja jälgis, kuidas välisilmlane Dome'i vastasservas ühe laua juurde kõnnib. Naine kandis tumedaid saapasäärde topitud pükse ja valget sviitrit, mille varrukate ülaosi kaunistasid kuldsed rõngad. Tema riietus paistis tuttavana, kuid Jato ei suutnud aru saada, miks. Jakki tal polnud, Nightingale'i ilmamasinad aitasid planeedi looduslikul konvektsioonil kliimat meeldivana hoida, vabana raevukatest tuultest, mis rebisid Ansatzi ülejäänud osa. Tema juuksed olid mustade kuldotsaliste lokkide pilv ja ta silmi – rohelisi metsalehtede värvi silmi – raamisid tumedad ripsmed. Ta nahk oli tumedat tooni, täis õitsvat roosat tervist. Ükski unelejaist ei pidanud naist teise pilgugi vääriliseks, kuid Jato meelest oli ta armas.

Naine istus ja ilmus ettekandja, et tellimust võtta. Jato tõusis puudutatult ja suundus laserbaari poole, kavatsedes peale käia, et teda teenindataks. Selleni jõudmine oli aga päris vägitükk. Dome'i põrand koosnes üksteise sees paiknevatest rõngastest, kõik aeglaselt ühes või teises suunas pöörlemas. Raamatukogust leitud tekst oli kirjeldanud midagi «kvant-superpositsioonides koefitsientide rõngaste kiirusega vastendamisest». Tema ei teadnud muud kui seda, et arvuti pidi liikumist koordineerima, et külastajad saaksid kukkumata ühelt rõngalt teisele astuda. Unelejad tulid sellega graatsiliselt toime, aga tema polnud selgeks saanudki.

Tal õnnestus jõuda tantsupõrandani, mis oli Dome'i keskmes rambelt pöörlev ketas. Tantsijad, pajulikult saledad hõbesilmsed kunstitööd, triivisid temast eemale. Teisel pool tihkas ta jälle rõngastele astuda ja kandus peagi ühele ja teisele poole. Iga kord, kui ta lähenes unelejatest hõivatud hõljuklauale, triivis see õhupatjadel eemale. Ta soovis, et kasvõi kordki vaataks keegi üles, tunnistaks ta olemasolu, tervitaks. Midagigi.

Vahepeal tõi teenindaja välisilmlasele tema joogi, see oli laiasuulises pudelis «Laseripiisk».

Tillukesed laserid klaasis kallasid joogi värvidega üle: heelium-neoonpunane, tsink-seleensinine, naatriumkollane. Naine nõjatus istmele tantsijaid jälgima, jook käes.

Jato lõpetas teesklemise, et tahab baarini jõuda, ja suundus välisilmlase poole. Aga iga kord, kui ta lähenes rõngale naise hõljuklauaga, tõkestasid seni eemale triivinud inimesed ja lauad äkitselt ta tee. Vahepeal lõpetas välisilmlane oma joogi, libistas maksekiibi laua pilusse ja valmistus lahkuma. Mees hakkas talle järele minema – ja teed blokeerima ilmus ettekandja, selg Jato poole, laseriga toonitud jookide kandik kõrgel.

Jato kortsutas kulmu. Ta oli alati olnud pika kannatusega ja sõnakehv. Aga isegi kõige stoilisemal mehel saab ükskord kõrini. Ta pani käe teenindaja seljale ja lükkas, mitte kõvasti, täpselt nii palju, et kutt eest liiguks. Teenindaja komistas ja tema kandik rappus, rumm kannudest ümarate tilkadena välja pritsimas. Isegi siis ei vaadanud keegi Jato poole, isegi mitte ettekandja.

Ta sai ukseni kedagi teist tõukamata. Väljas valgustasid lambid mõnemeetrist ala, kuid nende särast kaugemal valitses täherikka taeva all öö. Jato sammus Dome'ist eemale, käed rusikasse surutud. Ta ei tahtnud, et nood tunneksid rahuldust nähes, kuidas ta end nende kohtlemisest provotseerida laseb.

Dome asus äärelinnas, selle suure platoo serva lähedal, kuhu unelejad olid Nightingale'i ehitanud. Platood piirasid Hiiglaseskeleti mäed, kolmel küljel laugelt langedes ja neljandal, siin põhjas, järskude kaljudena kõrgudes. Põhjapoolsed tipud kuhjusid kauguses kõrgemaks ja kõrgemaks, kuni neist sai sakiline joon pimestavaid tähti täis taevas.

Unelejad väitsid, et nad ehitasid Nightingale'i proovikivina: kas on võimalik luua ilu nii heidutavas paigas? Nii nad seda põhjendasid. Jato oli kuulnud teisigi põhjuseid, aga neid unelejad eitasid.

Kuigi ta varasemad katsed veenda välisilmlasi teda planeedilt minema toimetama olid luhtunud, ei andnud ta alla. Ta nägi välisilmlast eemal varjudes, ronimas mööda Ruututõstu, kaljusse raiutud treppi. Esimene aste oli sentimeeter kõrge, teine neli sentimeetrit, kolmas üheksa ja nii edasi. Kõrgused suurenesid täisarvude ruutudena. Esimesed kulgesid kaljuga paralleelselt, aga tegid siis täisnurkse pöörde ja sammusid mägedesse, kerkides üha kõrgema ja kõrgemana, kuni neist endast said kaljud, eristamiseks liiga kõrged, liiga tumedad ja liiga kauged.

Selleks ajaks, kui ta Ruututõstu esimese astmeni jõudis, võttis välisilmlane kümnendat, umbes ta piha kõrgust astet. Naine istus sellele, jälgides teda pimeduses pooleldi varjatuna. Mees lähenes aeglaselt ja jäi üheksandal astmel seisma.

«Saan ma sind kuidagi aidata?» küsis naine.

«Mõtlesin, et äkki tahad giidi linna näitama.» See ei kõlanud veenvalt, aga paremat sissejuhatust talle pähe ei tulnud.

«Aitäh,» ütles naine. «Aga ma saan hakkama.» Vestlus jooksis kriginal liiva.

Ta proovis uuesti. «Mul pole just tihti võimalust rääkida kellegagi väljastpoolt planeeti.»

Naise kehahoid lõdvenes. «Märkasin, et minu laev on sadamas ainuke.»

«Kas tulid unenäo vastu kaupa tegema?»

«Ei. Kõigest mõned väikesed remonditööd. Lahkun kohe, kui need valmis saavad.»

Jato märkas naise taga fraktaalmustriliselt tuledes säravat kera. Edasi hõljudes selgines see üle meetrise läbimõõduga robotdrooniks, pinnal Mandelbroti hulga peenekeeruline muster. Keeristega ääristatud keerised ääristatud keeristest üha väiksemaks muutuva pitsi lõppematus mustris.

Tema pilku saates vaatas naine tagasi. «Mis see on?»

«Robot. Valvab seda treppi.»

Naine pööras näo uuesti mehe poole. «Miks see sind vihastab?»

«Vihastab?» Kuidas ta teadis? «Ma pole vihane.»

«Kuidas ta valvab?» küsis naine.

«Ma näitan sulle.» Jato astus edasi ja hiivas oma kere kümnendale astmele. Ta oli välisilmlase kõrval pikk nagu torn, ometi näis naine häirimatuna, tõmbas lihtsalt kõrvale, et teist mööda lasta. See enesekindlus avaldas mehele samavõrd muljet kui naise ilu.

Kui ta üheteistkümnendale astmele lähenes, võrises kera talle näkku. Kui ta üritas seda eemale lükata, rammis see nii kõvasti mehe õlga, et too ühele põlvele kukkus.

«Kuule!» Naine kargas üles ja haaras tema järele, nagu arvaks päriselt, et suudab takistada kedagi temasuurust üle serva kukkumast. «Miks ta niimoodi tegi?»

Mees tõusis püksipõlvi kivitolmust puhtaks kloppides püsti. «Hoiatuseks.»

Siis see juhtus. Naine naeratas. «Milleks ometi?»

Jato vaevalt kuulis teda. Ta nägi vaid naise naeratust. See pimestas.

Kuid hetke pärast naeratus hääbus. «On sinuga kõik korras?» küsis naine.

Mees koondas uuesti mõtted. «Mida?»

«Sa lihtsalt jõllitad mulle otsa.»

«Vabandust.» Ta viipas kera poole. «See oli mulle hoiatuseks, et ma ei ületaks linna piiri, mis läheb üle selle kalju siin.» Siin üleval oli see, kuidas droonid teda valvasid, peaaegu naljakas. Nagu ta saaks päriselt põgeneda Nightingale'ist, ronides mööda geomeetriliselt kasvavat treppi.

«Miks sa ei tohi linnast lahkuda?» küsis naine.

Mees avastas, et ei suuda end sundida sellest rääkima, vähemalt mitte veel. Miks peaks naine tema lugu uskuma? Kaheksa aastat tagasi olid unelejad ilmunud tema tuppa võõrastemajas Whisper ja tal käed selja taha köitnud, Möbiuse lehtedest käeraudadega, mis olid valmistatud normaalpuhtusega hõbedast. Tal polnud aimugi, mis toimub, kuni avastas end kohtu alt. Ta mõisteti süüdi mõrvas, mida polnud juhtunudki, ja karistuseks oli eluaegne vangistus.

Eeldatavasti olid raviaastad ta «terveks teinud» ja ta polnud enam ühiskonnale ohtlik. Seega lasksid unelejad ta kongist välja – niikuinii polnud see kong, vaid korter linna all. Mõneks peadpööritavaks tunniks oli ta mõelnud, et nad kavatsevad ta koju saata. Lõppude lõpuks, miks jätta karistus kehtima, kui ta pole enam ohtlik?

Peagi sai ta teada, et asi on hoopis teisiti.

Nende unelejate meelest, kes tema süüd uskusid – see tähendab enamiku meelest –, kuluks tal selle lunastamiseks terve elu. Üks nende tuntumaid kunstnikke, Crankenshaft Granite, oli väitnud – ja õigusega – et vangielu Nightingale'is on Jato jaoks peaaegu sama suur karistus kui vangistus tema korteris. Aga muutes tema vanglaks linna, näitavad nad kaastunnet kurjategija vastu, kes on oma vägivaldsest loomusest lahti ütelnud. Jato mõistis, miks see loogika meeldis unelejatele, kel oli mingil põhjusel tungiv vajadus kujutleda end lahkeks, kuigi nad tegelikult pidasid kõiki päikeses elavaid puudulikeks, kes ei vääri ei vabadust ega sõprust.

Aga tema teadis tõtt. Crankenshafti motiividel polnud midagi tegemist kaastundega.

Jatol oli nüüd raasuke rohkem vabadust ainult sellepärast, et see tegi Crankenshafti elu kergemaks.

Jato ei tahtnud näha, kuidas selle naise nägu niimoodi kahvatub nagu ikka välisilmlastel, kui nad tema loo teada said. Veel mitte. Ta tahtis jätta endale need mõned minutid, mil süüdimõistmise raskus neid ei rõhu.

Nii et naisele rääkimise asemel osutas ta oma jalgadele ja naljatas. «Ma elan siin. Need on mu koordinaadid.»

«Sinu mis asjad?»

Nii palju siis sädelevast teravmeelsusest, mõtles mees. «Koordinaadid. See trepp on mittelineaarse treppfunktsiooni graafik.»

Naine naeris, nagu heliseks armas kelluke. «Miks peaks keegi nägema nii palju vaeva, et teha lihtsalt suur graafik?»

«See on kunst.» Ta soovis, et naine veel kord naeraks. See oli vaimustav heli.

"See on kenake kunst," ütles naine. «Aga sa pole mulle rääkinud, miks sinu rahvas sul lahkuda ei lase.»

Tema rahvas? Pidas ta teda unelejaks? Asi polnud vaid selles, et ta neile ei sarnanenud. Unelejad olid andekad nii kunstis kui ka matemaatikas, temal polnud kummagi jaoks soont. Ometi arvas see kaunis naine, et tal on mõlemat.

Mees naeratas. «Ma meeldin neile. Nad ei taha, et ma ära lähen.»

Naine põrnitses teda, suu paokil.

«On sinuga kõik korras?» küsis mees. Naine sulges suu. «Mida?»

«Sa lihtsalt jõllitad mulle otsa.»

«Ma – su naeratus –» ta punastas. «Vabandust. Kardetavasti olen üsna väsinud.» Ta noogutas mehele ametlikult. «Oli meeldiv sinu seltskonnas viibida.» Siis naine pöördus ja suundus trepist alla.

Järsust hüvastijätust juhmiks lööduna oleks mees peaaegu talle järele läinud. Aga tal õnnestus end mitte narriks teha. Selle asemel seisis ta varjus ja jälgis, kuidas naine Ruututõstust alla laskub.

Oma korteri juures lõppevasse allmaakoridori keerates nägi Jato ukse juures ootamas Mandelbroti kera. Kuivõrd ta ei elanud Nightingale'i välispiiri läheduseski, oli selle kohalviibimisel vaid üks põhjus. Selle oli saatnud Crankenshaft. Et Jato polnud enam sunnitud oma korteris püsima, ei pidanud Crankenshaft siia alla tulema, vaid võis lasta teda tuua, kuhu iganes tahtis. Jato tegi kannapöörde ja põgenes, saapad vastu metallpõrandat kolksumas. Kui ta leiaks käigu, mis on kera jaoks liiga kitsas, võiks ta kinnipüüdmist vältida. See oli Crankenshafti tobe mäng: kui Jato pääses droonide käest, andis Crankenshaft talle vaba päeva.

Tema selja tagant kostis vurinat. Droon tabas ta külge ja ta vaarus käsivarsi näo kaitseks tõstes vastu seina. Robotis avanes auk ja välja libises süstal, saatjaks lasu sisin.

Koridor hakkas ta silme ees võbelema, tumenema, tuhmuma...

Jato avas silmad. Tema kohal hõljus üks nägu, jäiste silmadega vanaldane uneleja. Tuulepuhangud panid naise hõbedased juuksed näo ümber lendlema. Ta tundis seda kuivetut nägu. See kuulus Crankenshafti naisele Silicate Glacierile.

Crankenshaft seisis naise selja taga. Ta oli uneleja kohta pikk, hästi hoitud kehaga, mis tema sada kuus eluaastat valeks tunnistas. Pead katsid mustad juukseharjased. Tal olid kahevärvilised silmad, hallid punase piirjoonega nagu vana jää rubiinrõngastes.

Jato hääl oli kähe. «Kui kaua?»

«Sa oled mitu tundi maganud,» ütles Crankenshaft.

«Ma mõtlesin, et kui kaua sul mind vaja läheb?»

«Ma ei tea. Eks näis.»

Kui Jato end istuma tõmbas, astus Silicate tagasi, hoidudes meest puudutamast. Jato viskas jalad üle kivieendi serva, millel oli lamanud, ja vaatas ringi. Crankenshaft oli valinud suure stuudio. Eend ulatus välja lääneseinast, mis muidu oli tühi hallist kivist tasapind. Vasakul oli lõunaseinaks aken vaatega üle kaugel all laiuva Nightingale'i. Ida- ja lõunaseinaks olid holoekraanid, laest alla rippuvad termoplastilehed. Nende ees virdasid holod, värvikaared, mis värisesid, kui tuul ekraane raputas.

See ajas Jato alati segadusse, see tuul. Liikuva õhu koht polnud majas. Kui nii võtta, siis Mandelbroti kerade oma ka mitte. Aga siin hõljus neid kaks, üks rippus Crankenshafti selja taga õhus ja teine luusis mööda stuudiot ringi.

Ruumis oli kõige tähtsamal kohal ümmargune bassein. Veest kerkis umbes kahemeetrine läikiv valge koonus. Selle kõrval seisis teine koonus. Selle ots oli tasaseks lõigatud, sõõrja ristlõikega, kolm ülejäänud koonust basseinis olid lõigatud nurga all, nii et ristlõige oli elliptiline, paraboolne ja hüperboolne.

«Täna ring,» ütles Crankenshaft.

Seejärel suundus ta üle tuuletõmbelise stuudio konsooli juurde selles nurgas, kus kaks holoseina kokku said.

Jato vaatas Silicate'ile otsa ja naine vaatas vastu, sama jahe ja sile kui kivi. Siis kõndis ka tema minema, lahkudes stuudiost termoplastseinas oleva pilu kaudu.

Tuulepuhang sasis Jato juukseid ja ta sättis käed värisedes ümber keha. «Kas sul jakki on?» küsis ta.

Crankenshaft ei vastanud, kummardus vaid oma konsooli kohale ja hakkas tööle. Niisiis Jato ootas, püüdes pead uinuti jäetud udust selgeks saada.

Kera müksas ta õlga. Kui ta paigale jäi, tõukas tugevamini. «Pane end põlema,» pomises ta. Kerast sirutus välja süstal.

Ikka veel keskendunult konsooli jälgides ütles Crankenshaft: «See süstib kuumastimulanti. Tugev eksemplar nagu sina võiks seda enne šoki saabumist taluda kümne minuti jagu.»

Jato kortsutas kulmu. Kust Crankenshaft selle haige värgi võttis? Ta vaatas kera, Crankenshafti, uuesti kera. Crankenshafti puhul valis ta oma lahinguid hoolikalt. See siin polnud asja väärt.

Ta võttis saapad jalast ja astus basseini. Põlvekõrgune vesi oli täna jahe, aga vähemalt polnud pinnal jääkoorikut. Ta sumas tüvikoonuse juurde ja ronis selle otsa, istus siis ristijalu maha, käsi sooja saamiseks vastu rinda surudes.

«Liigu kümme sentimeetrit põhja poole,» ütles Crankenshaft.

Ta nihutas end. «Kas sa saad siin soojemaks teha?»

Crankenshaft istus konsooli ette, keskendudes sellele, mida iganes ta tegi. Niisiis nihkus Jato koonuse lõunakülje poole.

Crankenshaft vaatas ringi. «Liigu teisele poole.»

«Lülita soojendus sisse,» ütles Jato.

«Liigu.»

«Kui sa oled soojenduse sisse lülitanud.»

Patiseis.

Crankenshaft sirutas käe uuesti konsooli poole ja puudutas mingit paneeli. Kera võrises Jato selja taha ja ta kuulis süstla sisinat. Biitsepsis lahvatas kuumus, mis levis kiirelt üles õlani ja mööda küünarvart alla.

«Kas on küllalt soe?» küsis Crankenshaft.

See oli piinarikas, kuid Jatol polnud kavas välja näidata, kui palju see teda häiris. Ta kehitas lihtsalt õlgu. «Mis sa siis teed? Lased oma modellil šoki saada, sest ta ei nõustu külmetama?»

Crankenshafti silma all hakkas lihas tõmblema. Ta hakkas uuesti tööd tegema, jättes Jato taas tähelepanuta. Ent ruumis läks soojemaks ja tuli Jato lihastes jahtus. Kas Crankenshaft oli valetanud või siis oli droon manustanud koos mürgiga ka vastumürgi, tõenäoliselt biokestas, mis lahustus veres paari minuti jooksul.

Mõne järgmise tunni jooksul kuivatas tuul Jato riided. Kord tuli sisse Silicate, et tuua Crankenshaftile kivitaldrikul eine. Naine, alati hoolitsev, alati vaikne, pani Jato imestama. Tegi ta ka ise kunsti? Enamik unelejaist tegi, isegi need, kel olid muud töökohad. Silicate'i ainukeseks ametiks näis olevat Crankenshafti teenindamine. Samas Jato kahtles, kas Crankenshaft salliks kunstialast konkurentsi omaenese majas.

Viimaks Crankenshaft tõusis, lihaste lõdvestamiseks õlgu ringitades. «Sa võid minna,» ütles ta ja lahkus stuudiost.

Lihtsalt niisama. Sa võid minna. Käi välja mu majast. Hambaid kokku surudes libistas Jato end koonuselt maha ja lonkas läbi basseini, nii pikast istumisest kange. Saapad märgade pükste alla jalga meelitanud, suundus ta ukse poole stuudio selles nurgas, kus aknasein puutus kokku ühega termoplastseintest.

Väljas tervitas teda jäine tuul. Ta seisis Crankenshaftile kuuluvalt kaljurünkalt alla keerduva trepi mademel. Kaugel all helkis linn ja selle taga sirutusid pimedusse sakilised mäed. Tuhandete aastate eest oli planeeti tabanud marodöörist asteroid, mis moonutas ta küljeli lamava tömbi pisara kujuliseks, telg suunatud Quatrefoilile, tähele, mille ümber see tiirles. Ehkki Ansatz tiirles ümber Quatrefoili peaaegu oma pöörlemisega sünkroonis, laperdas planeet piisavalt, nii et enamik tema pinnast sai vähemalt veidi päikesevalgust. Öö oli ainuvalitsejaks vaid siin, selles väikeses poolust ümbritsevas piirkonnas.

Crankenshafti valdus oli piisavalt kõrgel, et puudutada üleminekutsooni Nightingale'i ümbritseva inimeste loodud vaikusesopi ja üle Ansatzi pühkivate tormituulte vahel. Ent vaatamata pikale laskumisele platooni polnud trepil mingit kaitset, isegi mitte käsipuud. Veel üks Crankenshafti kiiksudest. Tema seda treppi ju lõpuks ei kasutanud.

Jato tegi grimassi. Kui ta tuli vabatahtlikult, oli Crankenshaftil alati lendauto ootamas, et ta koju viia. Täna peaks ta sisse tagasi minema ja sõidutamist paluma. See väljavaade tundus sama meelitavana kui kive süüa.

Niisiis läks ta ettevaatlikult trepist alla, õhukuristik pidevalt meeles. Ta läbis ühe spiraaliringi teise järel, liigselt ringi vaatamata, et mitte tasakaalu kaotada. Ta mõtles, kuidas ta paistaks kellelegi all linnas. Võib-olla nagu tolmukübemeke laskumas mööda kivist DNA-spiraali massiivse kalju esiküljel.

Spiraaljoone kujutis köitis ta meelt. Sellest saaks intrigeeriv skulptuur. Ta võiks minna raamatukokku ja otsida mõne teksti DNA kohta. See peaks aga olema holoraamat, mitte midagi arvutis.

Kuni Jato Ansatzi tulekuni polnud tema arvutikirjaoskamatus oluline. Sandstormi veetorufarmeri vanima pojana ei saanud ta lubada endale võrguühendust, konsoolist rääkimata. Ehkki siin Nightingale'is oli kõigil juurdepääs linna võrgule, oli temal sest vähe tolku. Ta oli siiski välja mõelnud, kuidas käskida raamatukogu konsoolil raamatuid printida.

Ta ikka ei uskunud, et hakkab spiraaljooneskulptuuri üritama. Lugemine võis anda üksnes teavet, mitte annet. Ühte pidi ta Crankenshafti kohta tunnistama: mees oli hiilgav. Jato ei suutnud ette kujutadagi, et ta mõne oma stratosfääri küündiva hinnaga töödest unenäo eest ära annaks. Pealegi, millist unenägu ta meeldivaks peaks? Võib-olla putukatelt tiibade ärarebimist.

Jato kortsutas kulmu. Mõned unelejad Nightingale'i linnavalitsuse kõrgetel kohtadel teadsid, et Crankenshaft oli ta süüdi lavastanud. Nad tembeldasid ta süüdi nii jõhkras kuriteos, et igal pool mujal oleks see tähendanud hukkamist või isiksuse ümberkonfigureerimist. Impeeriumi õigus oli karm: uude kohtualluvuspiirkonda põgenenud süüdimõistetut võidi seal sama kuriteo eest uuesti karistada. Selle sageli hukka mõistetud seaduse otstarbeks oli leevendada väljaandmisprobleemide mädasood, mis tekkis sedamööda, kuidas üha enam planeete Impeeriumi valitsuse alla tuli. Aga see võimaldas Crankenshaftil teda santažeerida – kui Jato Nightingale'ist põgeneb, ootab teda surm või ajupuhastus.

Crankenshafti töö oli tuntud üle tuhande tähesüsteemi. Ta oli geenius geeniuste seas ja Ansatzil tähendas see võimu. Talle anti kõik, mida ta oma kunsti eest tahtis.

Jato sealhulgas.