Читать книгу Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond - Raul Sulbi - Страница 8

Platoo tähevalgusest ülekallatud lääneserv langes Hiiglaseskeleti mägede hambulisse otsatusse. Lõhed selles, piinatud jäänused Ansatzi ühel ammukadunud ajastul jõhkralt lõhkunud planetoiditabamusest, lõikusid sügavale planeedi koorde. Seintelt kuristike vahel sirutusid luiste sõrmedena üles keeritsad.

Üle kilomeetreid sügavate lõhede püüdsid ulatuda looduslikud sillataolised moodustised, kuid enamik kaartest olid poolikud, purunenud otsad rippusid õhus.

Platoole jäi üks vähestest ühes tükis sildadest. Promenaad. See kerkis platoo lõunanurgast, ulatus üle selle ja lõppes kõrgetel põhjapoolsetel kaljudel. Kaks kilomeetrit pikk ja keskmiselt vaid kaks meetrit lai sild kaardus platoolt välja suure kuristiku kohale. Keeritsad kuristiku seintel toetasid seda kaljupiilaritena.

Unelejad olid Promenaadi ülemise poole rajaks töödelnud, lisades selle mõlemale küljele meetrikõrgused kaitseseinad. Lõunajalamile rajasid nad siseõue, mille kullatud plaatide geomeetrilisse mustrisse olid emailitud lainjad jooned.

Kui Jato ja Soz siseõue ületasid, haaras tuul mehe jakist ja pillutas naise juukseid ümber näo. Too ütles midagi, kuid mees ei kuulnud teda marutuules, niisiis kummardus ta alla. «Ütle veel kord.»

Teise hingeõhk kõditas ta kõrva. «See lööb elu sisse.»

«Promenaadil on see veel tugevam.»

«Teeme sinna võidu!» Ta startis ja kihutas mööda silda üles, vastu järsku kallet kummargil. Naerdes püüdis mees teda kätte saada, kuid naine tormas nagu rakett.

Nad jooksid terve kilomeetri tippu välja. Üleval lõi Soz käed laiali ja keerutas, juuksed ümber pea vihisemas. Ta ütles midagi ja tuul kandis sõnad minema. Kui Jato pead raputas ja näpuga kõrvadele näitas, hüüdis naine: «Kui palju põhjani on?» Siis nõjatus ta üle seina all haigutavasse tühjusse vaatama.

«Kolm kilomeetrit!» Mees tõmbas ta tagasi ohutusse kohta ja keeras näoga enda poole. Lind surus vastu naise selga ja mehe pulss tagus ägedasti, samal ajal kui sild rajuiilides võnkus. Naine vaatas õhetava näoga teise poole üles. Tuul, öö, oht – see äratas ta ellu. Pikemalt mõtlemata haaras mees ta embusse.

Käsi ümber mehe kaela libistades tõmbas naine ta pea suudluseks alla. Mees vastas sellele teenele mõnuga, tehes tasa kaheksa-aastast üksindust. Ta ei suutnud uskuda, et naine teda tahab. Kes oleks võinud seda arvata?

Jato jäi kõhklema. Miks Soz teda tahtis? Ta vaatas pead tõstes naise poole alla. Tema oli terveks eluks Ansatzil lõksus ja nad mõlemad teadsid, et naine lahkub peagi. Mis see siis oli – kasutan armastusenäljas süüdimõistetut ära ja siis tagasi oma elu juurde, kus pole vaja tolle pärast muretseda?

Soz vaatas ta nägu, silmad tuulest loobitud juuste seas vaheldumisi nähtaval ja peidus. Ta puudutas mehe põske sõrmedega, mis olid sama õrnad kui naeratus, mis üha nende vaimustavate lokkide tagant nähtavale ilmus ja taas peitu kadus. Jato otsustas, et «miks» pole oluline. Ta tahtis naisele rääkida – kui hea teda katsuda on, kui armas ta välja näeb, aga pähe ei torganud midagi, mis poleks kõlanud kohmakalt. Nii et selle asemel suudles ta teda veel kord.

Sild võnkus tugevamini, hakates pikisuunas õõtsuma nagu laevatekk. See kerkis eriti loominguliselt ning virutas Sozi ja Jato lahku, eraldades nad, nagu oleks ta nende saatjadaam. Nad vankusid teineteisest eemale, mõlemad tasakaalu hoidmiseks kätega vehkides. Jato naeris ja Soz lõi käed laiali, nagu tahaks otse Hiiglaseskeletile kaevata.

Siis köitis miski platool tema tähelepanu. Ta läks tagasi seina juurde ja kiikas Nightingale'i poole. «Mis need on?»

Välja vaadates nägi Jato, mida teine oli märganud, tuttavaid kujusid, massiivseid ja kõrgeid, poolel teel platoo serva ja linna vahel. Mõnikord olid need hiiglaslikud kivielukad valgustatud ja teinekord seisid pimedas nagu praegu, suud vaikses möirges igavesti lahti.

«Tuulelõvid,» ütles Jato. Ta seisis naise selja taha ja pani käed ümber ta piha. «Tuulemasinad. Kui need kunagi sisse lülitataks, võimendaksid kaljud efekti.»

«Pole ime, et siin nii tuuline on.»

Ta painutas pead ja ütles naisele kõrva: «See on tavaline tuul, Lõvid pole sees.»

Kui mehe hingeõhk ta kõrva kandus, sulges naine silmad ja ohkas. Selg vastu mehe rinda, tõstis ta käed ja libistas need ümber mehe kaela. See liigutus tõmbas ta rinnad üles, pannes nibud tähtede poole osutama. Mees suudles ta kõrva ja tema nühkis pead vastu teise põske nagu kass. Siis ta ümises, vaikne hääl, kuuldav ainult siis, kui mehe pea oli nii tema oma lähedal, üks neid hääli, mille mees oli unustanud – mida naine teeb, kui talle meeldib, kuidas mees teda puudutab. Võib-olla tegid seda kaheksa üksinduseaastat, aga ta ei suutnud meenutada, et ükski Sandstormi naine oleks nii hea tundunud. Ta mõtles, mis tunne oleks armatseda temaga siin metsikute iilide keskel, kolme kilomeetri kõrgusel Hiiglase kuristiku kohal.

«Miks mitte?» küsis naine.

Mees naeratas. Tõepoolest, miks mitte? «Miks mitte mida?»

Naine lasi käed alla ja pöördus ta embuses. «Miks Lõvid kunagi sees ei ole?»

Ta kallutas pead siseõue suunas. «Kas sa mäletad nende plaatide paigutust seal? Kaarduvaid jooni?» Kui teine noogutas, sõnas mees: «See on ühe vabadusastmega ostsillaatori keerisvoolude skeem summutamata väändevõnkumise korral.» Ta silitas tuules lendlevad lokid naise näolt tagasi. «Tuul paneb Promenaadi keerduma. Kui see puhuks ükskord piisavalt tugevasti, tekitaksid tema taga silla ümber tekkivad keerisvoolud omaresonantsi, kuni Promenaad end tükkideks kisuks.»

«Mis neil ometi hakkas, et nad selle niimoodi üles seadsid?»

Jato naeratas. «Sellepärast, et nad on segased.» Kui ta pead painutas, et naist suudelda, värises sild ägedalt ja heitis nad küljele. Nad komberdasid vastu seina, püüdsid siia-sinna vaarudes tasakaalu tagasi saada. See ei õnnestunud: nad lendasid viimaks uperkuuti ja prantsatasid mütsatusega käiguteele.

«Hei!» naeris Soz, püüdes Jato suure kere alt välja vingerdada. «See on meie peale kuri.»

«Ma pole seda kunagi nii tuulisena näinud.» Jatol õnnestus põlvili tõusta, aga kui Soz katsus sama teha, virutas ärritunud sild ta jälle pikali. Naine sai viimaks hakkama, liikudes ebaloomuliku kiirusega, nagu oleks vajutanud lülitit, mis aktiveeris ta keha võimendatud režiimi. Nad põlvitasid seal, näod vastamisi, Jato käed naise õlgadel, tema mehe rinnale toetumas. Promenaad liikus ikka, rohkem kui mees oli eales tundnud, peaaegu lainetades. See oigas õhu rünnaku all, nagu oleks Hiiglane oma mägises hauas ärganud.

Soz ei naeratanud enam. «Lõvid puhuvad.»

Mees ei suutnud seda uskuda. «See on võimatu, unelejad peavad seda kunstitööks. Nad ei hävitaks seda.»

«Kogu sild väriseb. See ei tundu stabiilsena.»

Nad vaatasid pinevalt teineteisele otsa. Siis rüsisid nad jalule ja hakkasid põhjapoolsete kaljude poole jooksma. Kaljud olid lähemal kui siseõu, aga minna oli neil siiski peaaegu kilomeeter.

Äkki värahtas sild nagu mammutilapse raputatud nöör. Kõikus koodina.

Siis see tuli: valjult mürisev raksatus. Kõu kõmises, nagu rebeneks suur mägine ribi Hiiglase skeleti küljest lahti. Sild vappus ja nad kukkusid ettepoole, räntsatasid teerajale. Jato haaras end küljeli keerates Sozist ja nad hoidsid teineteist, kuni universum nende ümber krampides viskles.

Silla meeletu kõikumine leevenes sekunditega. Üksisilmi piki tuldud teed tagasi vaadates õnnestus neil teineteisest kinni hoides istuli tõusta.

Mõni meeter eemal rippus õhus Promenaadi murdunud ots.

Ühe lõputu hetke vaatasid nad ainiti selle murru hambulisi jäänuseid. Võbisev serv raputas enda küljest kamaka ja rahn kukkus varjudesse vuhisedes allpool paistvasse tühjusesse.

Nad tõusid ettevaatlikult, oh nii ettevaatlikult jalule ja taganesid kaugemale, astudes iga sammu nii, nagu oleksid miiniväljal. Nad pöörasid ümber alles siis, kui olid murrukohast tükk maad eemal. Ja siis nad jooksid.

Promenaad oigas tuule rünnaku all. Nad kiirustasid läbi ulguvatest iilidest ja vappuvast kivist koosneva maailma, tormates varjudest kaetud mäemüraka poole, mis tundus olevat igaviku kaugusel.

Lõpuks olid nad halastaval kombel peaaegu kohal. Veel mõned sammud...

Meeter ohutust paigast eemal õõtsatas sild nende jalge all ja virutas nad vastu seina. Sädemed keerlesid Jato silme ees, kui ta üle barjääri paiskus. Ta haaras õhu, kaljude, ükskõik mille järele...

Ta jõnksatas valusa rapsuga paigale. Ta oli mingist eendist kinni saanud ja rippus selle küljes, keha vastu Promenaadi väliskülge kõlkumas. Ta siblis toetuspunkti otsida, aga sild rappus liialt ega andnud pidepunkti saamiseks võimalust. Kaugel all ootas kuristik.

Ta käed hakkasid libisema.

«Jato!» Sozi hääl kõlas peaaegu tema otsast. Naine oli pikkupidi seinale kukkunud, üks jalg üle ääre rippumas.

«Sinu all!» hüüdis ta. Ta käed libisesid jälle.

Sõrmed vallandusid, kui teine tema järele haaras. Naine sai tal randmest kinni – ja tema kukkumise hoog rapsas teise seinalt alla. Nad kukkusid, kukkusid, kukkusid...

Ja prantsatasid vastu maapinda. Soz maandus tema otsa löögiga, mis tal peaaegu ribid murdis. Naine veeres maha ja edasi, käed toetuspunkti järele krabamas. Mees krahmas ta õlavarrest, kuid see nõksatas ta haardest läbi, siis küünarnukk, küünarvars, ranne – ja ta sõrmed sulgusid ümber naise omade. Ta haaras meeleheitlikult, kui nad allamäge libisesid, üritas nende sööstu peatada, kuid sõrmed vaid kraapisid kivi.

Siis sai ta pihku väljaulatuva kivinuki ja hoidis kõvasti kinni, keha Sozi raskuse all pingul. Altpoolt kõlas mingit kraapimist – ja naine lasi ta käest lahti.

«Soz, ei!» Ta kahmas läbi õhu. «Soz!»

«Kõik on korras.» Naise pinevil hääl kostis altpoolt. «Sa aeglustasid mind piisavalt, nii et sain eendile seisma jääda. Oleme Promenaadi all ühel kaljueendil.»

«Kuidas sa aru saad? Pime on.» Silla all oli isegi tähevalgus summutatud.

«Mul on silmades võimendatud optika,» vastas naine. Mees kuulis veel krabistamist ja siis vinnas teine end tema kõrvale üles.

Nii nad läksid, ronides kaljut mööda üks vaevaline sentimeeter teise järel. Soz jõudis Promenaadi otsas asuvale mademele ja tõusis, keha tähtede taustal nagu varipilt. Mees ronis üles tema kõrvale, pooleldi oodates, et maapind laguneb koost. Ent nad olid nüüd kindlalt mäe pinnal, läbi mägede alla platoole keerduva trepi ülemises otsas.

Nad laskusid vaikides. Tuul nõrgenes järjest, kuni sellest sai endise jõuga võrreldes vaid sosin.

Lõpuks sõnas Soz: «Keegi teadis, et me seal üleval oleme.»

«Droonid.» Jato mõtiskles, kas Crankenshaft oli linna arvutivõrku alarmid seadnud, et teda hoiatataks, kui keegi kohtuistungi dokumente vaatab. Kes iganes Tuulelõvid neile vastu pani, peab nüüd olema meeleheitel, teades, et peab alustatu lõpule viima, sest muidu Soz pääseb ja annab IKK- le aru.

«Mul polnud kavas siin sekkuda,» ütles Soz. «Ma kavatsesin oodata, kuni saan tagasi peakorterisse, ja soovitada, et saadetaks uurija.»

Uurija? Jato tõmbus kangeks. Kui IKK end sellesse segab, võidakse tema üle uuesti kohut mõista, Impeeriumi kohtus. «Miks, Soz? Ma kannan karistust, mis mulle määrati.»

Naine kõneles tasa. «Et teada saada, miks keegi nii palju vaeva nägi, et sinu vastu see võlts mõrvasüüdistus kokku klopsida.»

See rabas teda. Tõesti rabas teda. Crankenshaft oli piinliku täpsusega tõendeid fabritseerinud, just selleks, et lollitada niisuguseid inimesi nagu Soz.

Tal kulus hetk aega, et sõna suust saada. «Kuidas sa aru said, et see võlts on?»

Naine turtsatas. «Ma nägin holosid sellest poisist, kelle sa olevat tapnud. Ta tolgendas sadamadokkides, vaatas, kuidas laeva tühjaks lastitakse.»

«See poiss oli arvutiga tehtud. Teda pole olemas olnudki.»

«Ma tean.»

«Aga kuidas?»

Naine viipas tähesadama suunas. «Mitmes holos on näha see laev, mida ta vaatab. See on Tailor Scout. Klass IV. Kaheksa aastat tagasi kasutasid need Tailorid oma dokkimissektorite valgustamiseks mittestandardseid Hoodi lampe. Kaeguli lampe. Reklaamiti, et «peaaegu sama hea kui päikesevalgus». Need kiirgasid nii ultraviolettvalgust kui nähtavat.»

«Kõlab mõistlikult.»

Naine raputas pead. «Nende UV-komponent oli liiga tugev. Tekitas päikesepõletust. Nii et see mudel kadus kähku kasutuselt. See oli ainult mõnel üksikul laeval.»

Jato vilistas. «Unelejate nahas on melaniini vähem kui enamikul inimestest. Seetõttu on nad ultraviolettkiirguse suhtes tundlikumad.»

Naine sõnas vaikselt: «Iga uneleja, kes veedaks nende Kaegulite all nii palju aega, kui see poiss väidetavalt tegi, oleks punaseks praetud. Need salvestised on ilusad, peaaegu täiuslikud. Tõenäoliselt läheks haneks 99,9 protsenti inimestest, kes neid vaatavad. Aga need on siiski võltsingud.» Naine heitis talle pilgu ja lisas: «See pole kõik.»

«Mis siis veel?»

«Võitlus.»

«Võitlus?»

«Kui seda küllalt näha saad, hakkad šoki sümptomeid ära tundma.» Naine jälgis ta ilmet. «Sina. Iga holo peal. Sa tegid kogu kohtuistungi jooksul vaevu suudki lahti.»

Mehe jaoks oli kogu see painaja ähmane mälestus. «Miski, mida ma öelnud oleksin, poleks midagi muutnud.»

«Aga miks, Jato? Otsustades selle järgi, kuidas unelejad sind kohtlevad – anna andeks, et ma seda ütlen, aga nad käituvad, nagu neile ei meeldiks sind enda lähedal näha.»

«Nad peavad mind eemaletõukavaks.»

«Miks sind siis jääma sundida?»

Mehe hääl muutus närviliseks. «Granite Crankenshafti pärast.»

«Mis asi see on?»

«Mitte mis. Kes. Üks uneleja. Ta tahtis, et ma oleks tema modell. Kogu elu. Laseks end kujutada ja vastutasuks oleks ainult «au» siin elada. Ma ütlesin talle ära. Ma pidasin teda hulluks.»

Naine jõllitas talle osta. «Ta lavastas su mõrvas süüdi selle eest, et sa ei tahtnud ta modelliks hakata?»

«Ma ei tea, miks. Ta peab mind sama jõledaks kui kõik teised siin.» Jato laiutas käsi. «Ta kasutas väljapressimist, sest see on tõhusam kui röövimine. Kuni ma koostööd teen, ei teata ta Impeeriumi võimudele.»

«Kõik sellepärast, et ta tahab su pilti maalida?»

«Mitte maalida. Holoskulptuuri teha. See on tema võrgus. Ma pole kunagi näinud, mida ta teeb.» Ta hingas välja. «Panused on suured, Soz. Tema skulptuurid toovad sisse miljoneid. Mõni on ka miljardite eest läinud.»

Naine tõmbas ta seisma.

«See Crankenshaft – kas tal on sädelevad juuksed?»

«Ma ei tea. Need on liiga lühikesed, et aru saada.»

«Mustad?»

«Jah.»

«Millised silmad tal on?»

«Hallid, punaste rõngastega.»

«Verd täis valgunud?»

«Ei. Vikerkestas on punast.»

Naine puhatas. «See teeb asja natuke selgemaks.»

«Teeb või?»

«Selle koloonia rajasid kauplejad.»

Meest ei üllatanud mitte teise märkus, vaid see, kuidas ta selle kuuldavale tõi – nagu üldtunnustatud tõsiasja, mitte kauavaieldud teooriat, mida unelejad ägedalt eitasid. Kauplejad olid tehnogeneetika abil loodud rass, keda eristasid punased silmad ja silmatorkavalt sädeleva varjundiga mustad juuksed. Nende loojad olid üritanud saavutada vaid suuremat valutaluvust, kuid tööl oli plaaniväline kõrvalefekt: kauplejad peaaegu ei tundnud ka emotsionaalset piina – neil puudus kaastunne.

Rass, mis ei tunne inimestele haiget tehes südametunnistuse piina, suudab palju kahju teha. Kiiresti. Kui nende jõhkrus tähtede vahele jõudis, oli koloniseeritud maailmadel kaks valikut: neile alistuda või Impeeriumiga ühineda. Nii palju kui Jato teadis, polnud keegi vabal tahtel kauplejaid valinud.

Leidus inimesi, kes väitsid, et unelejad põlvnevad ühest kauplejatest geeniuste rühmast, kes seisid moraalselt vastu omaenese jõhkratele instinktidele. Nad muundasid oma geene, et nendest instinktidest vabaneda, ja said ootamatu kõrvaltoimena poolläbipaistva nahavärvi. See viis elama asumiseni Ansatzi halastavasse pimedusse, kus nad oma vägivaldsete vendade patte kahetsedes oma geniaalsuse vilju unenägude vastu vahetavad.

«On võimalik, et Crankenshaftil on eellaste geenid,» ütles Jato. «Tema naisel ka. Too on nagu jää.»

Soz silmitses teda arupidavalt. «Sa ju mõistad, et kui silmad ja juuste suhteliselt tuhm toon välja arvata, võiksid sa kauplejana esineda.»

Mees tõmbus kangeks. «Mida kuradit. Ma tean oma esivanemaid kuni –»

«Jato.» Naine toetas käe mehe käsivarrele. «Keegi ei peaks sind kauplejaks. See on unelejate, mitte sinu probleem. Nad aretasid endast leebe rahva, ütlesid oma pärandist lahti. Sinu suur kogu, tumedad juuksed ja lihaseline keha võivad äratada mälestusi, millega nad ei suuda toime tulla. Arvatavasti sellepärast su välimus neid häiribki.»

See oli kummaline mõte. Talle poleks pähegi tulnud, et võib-olla on ta unelejate jaoks eemaletõukav sellepärast, et meenutab neile neid endid.

Naine kiikas trepist alla, ehkki nad olid kaugelt liiga kõrgel, et näha midagi muud peale allotsa lambi üksildase valgussõõri. «Kes sinu arvates Tuulelõvid aktiveeris?» Naine pööras näo uuesti mehe poole. «Kas meie vastas on linnavalitsus või see Crankenshaft? Või mõlemad?»

Mees mõtles järele. «Enamik linnaametnikke ei usu, et mind süüdi lavastati. Need mõned, kes lavastusega seotud olid, oleksid kavalamad ja kasutaksid stsenaariumit, mida oleks kergem õnnetuseks pidada. See on Crankenshafti stiil. Tema valiks draama ja laseks paista, nagu oleks tegu minu plaaniga – mingi vägistamisemõrva-enesetapu värk.»