Читать книгу Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond - Raul Sulbi - Страница 7

Jato lamas voodis, suutmata uinuda. Ta oli tuled hämaraks keeranud, kuni seinu mahendasid üksnes ähmased pildid liivast pühitud põldudest. Tema enda loodud holokunst, mälestused kodust.

Isegi pärast kaheksat aastat pidas ta tuba ikka veel imeliseks. Ta oli üles kasvanud kahetoalises hurtsikus, mida tema perekond jagas veel kahe perekonnaga. Siin oli üksnes tema päralt suletekiga voodi, ümar kirjutuslaud, peegel, vannituba ja pehmed vaibad põrandal. Unelejad ei võtnud üüri ja maksid talle elamisraha. Arstiabi sai ta tasuta, sealhulgas valgusepaneele ja vitamiinidega toidulisandeid, mida ta päikesenäljane keha ihkas.

Täna tundus tuba tavalisest tühjemana. Ta loobus magada üritamast ja suundus kirjutuslaua, sõõrja pöörleva mööblitüki juurde. Ta võttis ülemisest sahtlist välja oma kuju. Ta oli tulnud Ansatzile imele lootes, et kaubelda muinasjutulise aarde pärast. Tollal olid tal omaenda unistused, mida ta tahtis niisuguse meistriteose müümisega teoks teha: isiklik farm, äri, parem kodu oma pere jaoks, kuhjaga välja teenitud pensionile jäämine vanematele, naine ja lapsed talle endale. Elu.

Kunsti teha polnud tal kunagi plaanis olnud. Ometi, kuidas võis keegi Nightingale'is elades loometungi eitada? Kuju lõpetamiseks oli kulunud aastaid ja nüüd hoidis ta seda peidus, teades, kui puudulikuks unelejad ta püüdeid peaksid. Talle see ikkagi meeldis.

Et saada kivi, mida ta soovis, oli ta roninud mööda Nightingale'i aluseid tuulest nühitud kaljusid alla, öömustadesse varjudesse kaduvatesse lõhedesse. Seal oli ta lõiganud kamaka musta marmorit, mida inimkäsi polnud enne puutunud. Oma ruumides tagasi, oli ta vorminud sellest laialisirutatud tiibadega linnu, keha all küünistega jalad, toeks samast kivist raiutud alus. Järgmiseks tegi ta sellest savikoopiad. Ta veetis mitu aastat koopiaid tahuliseks lõigates, neid ümber tehes, kuni jäi rahule. Seejärel lõikas ta tahud kujusse ja inkrusteeris need kristallisäraga.

Unelejad kasutasid oma loomingu kujundamiseks elegantseid matemaatilisi teooriaid. Jato teadis, et sellega võrreldes on tema oma lihtne. Tahkude geomeetria määras fuuga neljale häälele, iga hääl tema elu üks külg: kodu ja Sandstormi elu kaotus; ilu nagu Nightingale'i kõledas hiilguses; üksindus, tema ainuke kaaslane siin; ja koit, mida ta enam iial ei näe.

Ta heitis kuju käes hoides voodisse ja jäi magama.

Lind laulis imelist fuugat, luues üheaegselt kõiki nelja häält. Jato jooksis seda hoides läbi Nightingale'i. Jälitav Mandelbroti droon jõudis üha lähemale, kuni võrises viimaks temaga vastamisi. Fraktaalid keerdusid selle pinnalt lahti ja muutusid punutud terasspiraalideks. Need mähkisid end ümber ta keha, muljudes rinda ja käsivarsi, sundides linnu vaikima. Ta vankus jäiste tähtede all ja langes Ruututõstu esimesele astmele.

Ta maadles spiraalidega, kuni sai käed vabaks ja surve linnule lõdvenes. See laulis taas ja tema hääl tõusis lootuse tiivul tähtedeni.

Fraktaalispiraalid langesid ta kehalt maha. Kui Jato püsti tõusis, ilmus välisilmlane, astus välja Ruututõstu katvatest varjudest. Ta lükkas spiraalid varbaga eest ja need sulasid ära, lõputult korduvad mustrid ähmastusid helkiva hõbeda tiikideks, lind laulis ikka, selle fuuga nende ümber noodiuduna rullumas.

Välisilmlane jäi kõigest sammukese kaugusel seisma. Naise silmad olid sügavrohelised, kirjud nagu mets, tohutu suured ja tumedad. Ta silitas sõrmedega üle mehe huulte. Jato pani käe naise seljale, vajutades just parasjagu tugevasti, et otsus kuuluks teisele: jääda sinna, kus ta on, või astuda veel üks samm ja puudutada kehaga mehe oma.

Naine astus veel ühe sammu. . .

Võõrastemaja Whisper oli öös graatsilisena mõjuv ümar hoone. Jato seisis oma pampu käes hoides selle ukse ees, helkivate metallplaatidega ääristatud kaarja metallportaali juures.

«Avane,» ütles ta.

Ei juhtunud midagi.

Ta proovis uuesti. «Avane.»

Uksele tekkisid keerlevad jooned ja täpid ning moodustus holo, ukse ees rippuv merevaigukarva varb. Varva kõrvale ilmus kõverjoon, mis pöörles ümber selle, manades esile vormi. Kui see lõpule jõudis, rippus õhus vaas, varb keskkohta läbimas. Kujutisel keerlesid rahustavad pastelsed mustrid.

«Pöördkeha valmis,» ütles uks. «Alusta integreerimist.»

«Mida?» küsis Jato. Ükski uks polnud kunagi varem palunud tal «integreerimist alustada».

«Kas loon teistsuguse keha?» küsis too.

«Ma tahan, et sa avaneksid.»

Hõbedased ja mustad keerud ujutasid vaasi üle. «Sa pead arvutama keha ruumala.»«Kuidas?»

«Määrama integraali. Valima rajad. Integreerima. Nõutav on arvuti abi.»

«Mul pole õrna aimugi, kuidas seda teha.»

«Siis ma ei saa avaneda.»

Jato sügas lõuga.

«Ma tean kasti ruumala.»

Vaas tuhmus ja ilmus kast. «Alusta integreerimist.»

«Selle ruumala on laius korda kõrgus korda pikkus.»

Kast ja varb kadusid. «Avane,» ütles Jato. Ikka ei mingit reaktsiooni.

Jato juurdles, kas võõrastemajapidaja laseb uksel kõiki külastajaid niimoodi kiusata. Teisest küljest, unelejad ilmselt naudiksid seda mängu.

«Jato?» küsis uks.

«Jah?»

«Kas sa ei taha siseneda?»

Mees mühatas nördinult. «Milleks muuks ma ütleksin: «Avane»?»

Kast ja varb ilmusid uuesti. «Alusta integreerimist.»

«Ma juba tegin seda.»

«Tundub, et olen sattunud tsüklisse,» möönis uks.

Jato naeratas. «Kas sa kasutad uut programmi?»

«Jah. Ilmselt vajab see veel tööd.» Uks libises lahti. «Palun sisene.»

Vestibüüli valgustas laserpannoodest pärinev summutatud valgus. Kui põrand tema raskuse registreeris, kõlas mahe kellahelin, õhku täitsid perioodiliste lainetena teravaks ja seejärel magusaks muutuva aroomi puhangud.

Võõrastemajapidaja lett koosnes kolmest umbes pihakõrgusest kontsentrilisest silindrist, kõik tehtud merevaigust, mis oli aatomhaaval molekulaarkoosturites valmistatud nagu enamik Nightingale'i ehituses kasutatavaist väärismineraalidest. Võõrastemajapidaja istus silindrite sees paikneva ümmarguse laua ääres ja luges raamatut.

Jato läks leti juurde. «Ma tahaksin näha ühte teie klientidest.» Ta teadis, et välisilmlane peab siin olema: see võõrastemaja oli ainuke asutus Nightingale'is, mis majutas päikesevalguses elavaid.

Võõrastemajapidaja luges edasi.

«Kuule,» ütles Jato.

Uneleja luges edasi.

Jato kortsutas kulmu ja ronis siis üle silindrite. «Välisilma naine. Ma vajan tema toa numbrit.»

Võõrastemajapidaja hõõrus oma raamatu serva ja holod selle kohal hakkasid näitama Straussi valsi taktis keerlevaid tantsijaid.

Jato tõmbas tal raamatu käest. «Ole nüüd.»

Võõrastemajapidaja võttis raamatu üleski vaatamata tagasi. Jato selja tagant kostis vurinat ja Mandelbroti kera müksas ta käsivart.

«Ma olen talle võlgu,» ütles Jato. «Ta andis mulle unenäo.»

See köitis uneleja tähelepanu. Ta vaatas üles, läbikumavad kulmud poolläbipaistvas näos kõrgele kergitatud. «Sa tuled Unenäotasuga?» Ta naeris. «Sina?»

Jato üritas mitte hambaid kiristada. «Sa tead – tasu tuleb pakkuda.»

«Ta on number neljas," ütles mees.

Jato polnud tegelikult vastust oodanud. Ilmselt olid unenäovõla kirjutamata seadused tugevamad isegi võõrastemajapidaja vastikusest suurte mitteläbikumavate inimeste suhtes.

Ülemistele tasanditele viisid vanamoodsad trepid. Kui Jato ronis, lülitus sisse holokunst, ujutades seinad värviga üle. Ta vaatas tagasi ja nägi holosid tuhmumas, kuni õhus tantsisklesid vaid valgusesädemed, aimates järele iidses mullikambris osakeste jäetud jälgi.

Keegi ei vastanud, kui ta number nelja juures koputas. Ta proovis veel kord, ikka ei mingit vastust.

Kui ta lahkuma hakkas, kostis selja tagant klõps. Ta pöördus ja nägi ukseavas välisilmlast, tagantpoolt langev valgus sädelemas sassis juuste kuldotstel. Naine kandis halle põlvsaapaid ja pehmet sinist kombinesooni, mis rõhutas ta kehakumerusi. Tema kombinesooni ainukesteks kaunistusteks olid kaks kuldrõngast ümber kummagi õlavarre. Mõlemat saabast ääristas toru, mis kulges kontsast saapa sääreotsani – kummaline stiil, ent ligitõmbav.

«Jah?» küsis naine.

Jato neelatas, juureldes, kas on endale just nina peale andmise korraldanud. Ta üritas leida nutikat sissejuhatust, mis paneks naise end vabalt tundma, ärataks ehk huvi või isegi võluks. Välja tuli sädelev: «Ma tulin sind vaatama.»

Uskumatul kombel astus naine kõrvale: «Tule sisse.»

Tema tuba oli meeldiv, kuldsete kardinatega akna ees ja kena segiaetud voodiga, mis nägi välja, nagu oleks naine seal maganud.

Jato kõhkles. «Kas ma äratasin su üles? Ma võin hiljem tagasi tulla.»

«Ei. Praegu on hea.» Ta viipas mehe väikese metallivarjundites helkiva laua poole, mille lainelist jalga toetas kaks plaati, ülemine ühendatud alumisega pilu kaudu, mis kulges selle keskkohast servani. Nightingale'is levinud stiil. Ainuke selgitus, mille Jato oli eales suutnud mõnelt unelejalt saada, oli: «Riemanni pind.» Ta oli selle raamatukogus välja otsinud ja leidnud ähmase kirjatöö kompleksmuutujate teooria kohta, mis ilmsesti selgitas, kuidas see pind muudab mitme väärtusega avaldise matemaatiliseks funktsiooniks.

Kui nad olid istunud, asetas ta oma kompsu naise ette ja tõi kuuldavale ametlikud fraasid. «Sa andsid mulle unenäo. Ma pakun vastutasuks oma tööd.»

Naine jälgis ta nägu. «Ma ei saa aru.»

«Ilusa unenäo.» Mees mõtiskles, kas ta jutt kõlab sama kohmetult, kui end tunneb. «See on minu vahetuskaup.» Ümbrispaberit ära tõmmates näitas ta naisele lindu. Sellest loobumine oli raskemgi, kui ta oli oodanud. Aga see oli auküsimus: ta oli võlgu ja see oli ainuke tasu, mis tal anda oli.

Mehe nägu hakkas hõõguma, kui naine seal istus, pilk ainiti tema elu loomingul.

Mees teadis imesid, mida naine oli Nightingale'is näinud, selle kõrval oli lind haletsusväärne.

«See teeb muusikat,» ütles mees. «Ma mõtlen – see ei tee muusikat, vaid ütleb, kuidas seda teha.»

Naine vaatas tema poole üles. «Jato. Ma ei saa seda vastu võtta.» Ta näole tekkis kummaline ilme, mis tuli ja läks liiga kiiresti, et seda lahti mõtestada. Kui mees poleks paremini teadnud, oleks ta seda aukartuseks pidanud. Siis ütles naine: «Eeskirjad ei luba mul kingitusi vastu võtta.»

Läbi keeldumise torke taipas mees, mida teine oli öelnud. «Kust sa teadsid, et mu nimi on Jato?»

«Pärast seda, kui me vestlesime, otsisin su Ansatzi andmed üles.»

Mees põrnitses talle otsa. Need andmed olid kinnised. Selline oli kokkulepe: kuni ta teeb, mida Crankenshaft tahab, jäävad tema dokumendid salajaseks ja tal on Ansatzil suhteline vabadus.

Kuidagi hoidis ta hääletooni tasasena. «Kuidas?»

«Ma küsisin,» ütles naine. «Võimud pidid mind lubama.» Põrgumoodi. Nad pidid ei ütlema. Kas tema kohalolek oli muutunud nii vastikuks, et nad otsustasid tast Crankenshaftile vaatamata lahti saada? Või ehk ei vajanud Crankenshaft teda enam.

Siis jõudis Jatol kohale, mida naine veel oli öelnud. Eeskirjad ei luba tal kingitusi vastu võtta. Eeskirjad.

Muidugi. Ta oleks pidanud selle varem ära tundma. Kuldpaelad naise kombinesoonil polnud mingi kaunistus. Need märkisid auastet.

«Sa oled IKK sõdur,» ütles mees.

Naine noogutas. «Impeeriumi Sõnumitooja. Sekundaarklass.»

Jato vaatas teda pärani silmi. Sekundaar oli auastmelt võrdne koloneliga ja «sõnumitooja» tähendas luureohvitseri. Ta oleks peaaegu palunud kõrge taseme spioonikütil end Ansatzilt minema smugeldada.

IKK ehk Impeeriumi Kosmosekomando oli tuntud kosmoses ainuke kaitse kauplejate vastu, kelle sõjavägi tavatses «kutsuda» asustatud maailma oma kasvavate valdustega ühinema. Kõiki asustatud maailmu. Kas nad tahtsid ühineda või mitte. Kauplejate majandus tugines nende sõnul «heasoovlikul töölepingute vahetusele, mille eesmärgiks on nii töötajate kui ka nende töölepinguid valdavate valitsusühingute hüvang». Üks loomingulisemaid, samas hirmuäratamavaid eufemisme, mida Jato oli orjapidamise kohta kuulnud. Vastuseks oli moodustatud Impeerium, vabade maailmade katse selliseks jäädagi. Sellepärast olid nii paljud kolooniad, sealhulgas Ansatz, Impeeriumiga ühinenud vaatamata autonoomia kaotusele, mis kaasnes IKK autokraatse juhtimisega.

Ta kõneles rahuga, mida ei tundnud. «Kavatsed sa mu IKK-le üle anda?»

«Noh, ei,» ütles naine. «Ma lihtsalt mõtlesin sinust pärast seda, kui sa mulle seal kummalisel trepil järgnesid.»

Meest haaras kergendustunne, millele järgnes usaldamatus, siis pahameel, siis piinlikkus. Heameel linnu loomise üle oli üks tema vähestest lohutustest Ansatzil. Kui ta nüüd seda vaatab, meenub talle iga kord, kuidas naine selle tagasi lükkas.

Kui ta end jalule ajas, kerkis teise näole mingi emotsioon. Kahjutunne? See oli segi muude asjadega, võib-olla ujedusega, isegi tagasitõrjumise kartusega. See kadus liiga kiiresti, et mees saanuks kindel olla.

Naine tõusis. «Kas ma võin paluda alternatiivset kingitust? Midagi, mis eeskirju ei rikuks?»

Tal polnud alternatiivseid kingitusi. «Mida sa silmas pead?»

«Mulle meeldiks Nightingale'i näha.» Naine kõhkles. «Võib-olla sa näitaksid seda mulle?»

Ta soovis giidi? Tõsi, tema oli parim kandidaat; unelejad ei suvatseks ealeski niisuguseid teenuseid pakkuda. Aga enamik inimesi eelistaksid giidita olemist süüdimõistetud mõrvarile.

Muidugi ütlesid dokumendid, et ta on «tervenenud». Pealegi väitis kuulujutt, et sõnumitoojate kiirust ja tugevust on võimendatud. Võib-olla oli naine oma võimetele nii kindel, et ei pidanud teda ohuks.

«Hea küll,» ütles ta.

«Hästi. Tore.» See tuli taas, tema võluv ujedusevälgatus. «Kas me, ah, läheme siis?» Mees naeratas.

«Oleks abiks, kui mul oleks sinu jaoks mingi nimi.»

«Oh. Jah. Muidugi.» Naine tõepoolest punastas. «Soz.»

«Soz.» Mees tegi teisele kerge kummarduse. «Meeldiv sinuga tutvuda.»

Naise nägu pehmenes naeratuses. «Ja minul sinuga.»

Nad kõndisid kohmetus vaikuses vestibüüli. Väljas jalutasid nad läbi võõrastemaja kaljuaia, kus kõrged lambid panid varjud inimesesuurustest mineraalsetest moodustistest välja sirutuma. Kaljude paigutus näis juhuslikuna, kuid selle aluseks oli kaoseteooria põhjal arvutatud kord.

Kui nad rada mööda päris linna poole astusid, püüdis Jato maha rahuneda. Vestlemine oli alati olnud tema komistuskiviks. Teismelisena oli ta seda isaga arutanud, kui nad põldu rohisid.

«Tüdrukute kohta,» oli ta ütelnud.

«Mida nende kohta?» küsis ta isa.

«Tead küll.»

Isa toetus kandadele istuma. «Kohtle tüdrukut õigesti ja tüdruk kohtleb sind õigesti.»

«Ei oska nendega rääkida.»

«Siis kuula.»

«Ei tea, mida «kohtle tüdrukut õigesti» tähendab.»

«Nii nagu sa tahad, et sind koheldaks.»

Jato mõtles sellele, kuidas tüdruk kohtleks teda nii, nagu ta tahtis end koheldavat. «Mis siis, kui me hätta jääme?»

Isa kortsutas kulmu. «Ärge jääge.»

Ta oli arvanud, et isal, kellest sai tema isa kõigest mõnikümmend päeva pärast Jato raseda emaga abiellumist, on mõnevõrra informatiivsem vastus. «Mis siis, kui ikka juhtub?»

«Hoolitsed, et ei juhtu.» Ta sihtis Jatot aialabidaga. «Kui vilja külvad, poiss, ole parem valmis vastutama, kui see kasvama läheb.» Ta langetas käe ja vaatas üle põllu sinnapoole, kus Jato ema veeputka juures torusid töötles, pikad juuksed käsivarsi riivamas, Jato viis nooremat õde-venda teda aitamas või tolmus mängimas. «Vali koht, mis on sulle kallis.» Ta hääl muutus pehmeks. «Koht, mida suudad armastada.»

Jato vaatas teda teraselt. «Kas sina valisid?»

Isa pööras pea tagasi tema poole, ilme nüüd õrn. «Seda ma tegin.»

See oli kogu isa nõu naiste, seksi ja armastuse kohta, aga see oli aastate jooksul hästi vastu pidanud. Nightingale'is oli tal aga vaevalt võimalust naisega kõnelda, jalutamas käimisest rääkimata. Nii et Soziga koos olla oli imelik.

Viimaks sai rajast puiestee. Nad jõudsid Sümfooniahalli esisele väljakule, plaaditud basseini juurde. Süttis lamp, mis kallas basseini üle roosa valgusega ja veest paiskus välja purskkaevu ümarakaareline veejuga. Põlema süttis kuldne lamp, millele järgnes kahe veekaarega purskkaev, seejärel roheline lamp ja kolm kaart ja nii edasi, iga purskkaev lisamas üldmuljele väiksemaid täiendusi. Kokkuvõttes moodustasid need koos hiigelsuure laialivalguva ruudu. Ümber Jato ja Sozi lendas veesädemeid ja näkku lõõtsus udu.

«See on kaunis,» ütles Soz.

Jato vaatas teda, võlutuna viisist, kuidas vikerkaaretoonides udu halona naise pead ümbritseb, andes ta kenale näole taevaliku ilme. Naine nägi välja nagu helendavates värvides akvarell. «Selle nimi on Fourier' Font," ütles mees.

Naine naeratas. «Sa mõtled, et nagu Fourier' rida?»

«Täpselt nii.» Mees hoidis end tagasi, et mitte välja pahvatada, kuivõrd teise naeratus talle meeldib. «Veekaared ei saa liituda nii, nagu õiged laine harmoonikud, aga üldine efekt töötab üsna hästi.»

«See on ainulaadne.» Naine vaatas alla tema kätele. «Vaata, Jato. Su lind.»

Mees tõstis kuju kõrgemale ja nägi, mida teine silmas peab. Purskkaevu valgus peegeldus sellelt, ümbritsedes kuju vikerkaarte oreooliga. Naine sirutas käed. «Kas tohib?» Mees andis kuju talle ja naine keeras seda üht- ja teistpidi, vaadates valgusekuma tahkudel. «Mida sa öelda tahtsid – et see teeb muusikat?»

«Iga tahu nurk määrab noodi.» Mees mõtles, kas tal on selgitamiseks sõnugi. Enne fuuga komponeerimist oli ta üritanud õppida muusikateooriat, kuid lõpuks leppinud lihtsalt sellega, mis kõlas õigena. Ta ei mänginud ühtegi muusikariista, ka ei suutnud ta luua noote mõttes, neid enne kuulmata. Ta vajas oma loomingu esitamiseks arvutit. Unelejad eirasid järjekindalt ta võrgukoolituse taotlusi, nii et ta pusis kuidagiviisi ise ja õppis lõpuks küllalt, et kasutada ühte konkreetset konsooli raamatukogus.

«Kas ma saaksin seda muusikat kuulata?» küsis Soz.

Naise palve süütas ootamatu paanikasädeme. Mis siis, kui ta põlastab kuuldut, seda muusikalist autoportreed, mille mees oli niisuguse vaevaga meisterdanud? «Ma ei saa seda mängida,» ütles ta. «Selleks on vaja nelja sfäärilise funktsiooniga harfi.»

«Me võime lasta veebikonsoolil seda teha.»

Mees peaaegu keeldus. Aga ta oli naisele unenäo eest võlgu ja fuuga mängimine tasuks ta võla, jalutuskäik Nightingale'is ei lugenud: unenäovõlg nõudis võlgniku loodud kunstitööd.

Ta siiski kõhkles. «Konsoolini, mida ma kasutan, on pikk tee.»

Naine näitas Sümfooniahalli poole. «Selles hoones peab olema avalikke konsoole.»

Mees võis ette kujutada, mida teine mõtleks täiskasvanud mehest, kes vaevalt oskas sisse logida selle linna võrku, kus ta oli aastaid elanud. Ta jäi tükiks ajaks vait, enne kui viimaks ütles: «Ei saa neid kasutada.»

«Seal pole konsooliruumi?»

«On küll.»

«Kas sa ei saa siit oma personaalse konsooliga ühendust luua?»

Mehe õlad olid nii pinges, et ta tundis sviitrit nendel pingule tõmbuvat. «Pole personaalset konsooli.»

Naine pilgutas silmi. «Sul ei ole personaalset konsooli?»

«Ei.»

«Kus sa töötad?»

«Raamatukogus.»

«Me tõenäoliselt saame siit raamatukogu süsteemiga ühenduse.» Naine uuris ta nägu, nagu katsuks mehe tuju lahti mõtestada. «Ma võin selle sinu eest sisse seada.»

Nii. Tal said ettekäänded otsa. Pärast veel ühte nende kohmetutest pausidest sõnas mees: «Hea küll.»

Ta viis naise ühte Sümfooniahalli alkoovi. Ruumi täitis sinine valgus ja põrandat katsid sinised vaibad. Avalike konsoolide valged voolitud vormid lõid ruumis meeldiva kujunduse.

Soz istus polsterdatud istmele lähima konsooli ees. «Ava külaliskonto.»

Kui ekraanil välgatas sinist, hakkas Jato peaaegu naerma. Ainult unelejad kujundavad ruumi selle võrgukonsooli järgi.

«Tere tulemast Nightingale'i,» ütles konsool. «Kuidas ma saan teid aidata?»

«Raamatukogu juurdepääs,» vastas naine. «Loo seal juurkataloog, standardne puustruktuur ja holograafia, maksimaalne lubatud mälu, täisteed kättesaadavatesse avalikesse sõlmedesse ja kõik lubatud anonüümse edastuse võimalused.»

«Määra eelistatud sõlmed,» ütles konsool.

«Üks muusikasimulatsiooni loomiseks, kui ette on antud partituuri esitus ja vastendusalgoritm.»

Kõneles uus mahedatooniline hääl. «Siin Treble. Palun positsioneeri partituur ja määra algoritm.»

Soz vaatas Jato poole. «Sa võid nüüd edasi lasta.»

Mees lihtsalt vaatas talle otsa. See oli kõlanud, nagu kõneleks naine mingit teist keelt. Mees polnud isegi teadnud, et on olemas arvutid, millega teine rääkis. «Lasta kuhu?»

Naine tõusis ja astus kõrvale. «Öelda Treble'ile, kuidas su failidele ligi pääseb.»

«Mul pole kontot.»

«Igaühel on konto.»

Mees pidi teadlikult pingutama, et mitte hambaid kiristada. «Küllap mina olen siis eikeegi.»

Soz võpatas. «Anna andeks. Ma ei mõelnud seda niimoodi.» Ta hakkas veel midagi ütlema, ent vakatas siis. Alkoovis ringi vaadates lausus ta: «Seda ruumi peab olema lihtne jälgida.»

«Arvatavasti.» Kas ta mõtles, et unelejad jälgivad neid? «Droonid hoiavad mul silma peal.»

Naine noogutas. Igasugused küsimused või märkused, mida ta oli kavatsenud mehe arvutikontode puudumise kohta kuuldavale tuua, jäid sõnastamata. Selle asemel näitas ta horisontaalse ekraani poole konsoolil. «Kui sa paned kuju sinna ja annad Treble'ile fuuga vastendusandmed, teeb see linnust hologrammi, digiteerib selle, teisendab vastenduse ja rakendab teisendust digiteeritud andmetele.»

Jato soovis, et ta oleks kusagil mujal. See oli hullem kui võõrastemaja uks. Vähemalt paljastas ta siis oma võhiklikkuse elutule objektile. «Mul pole aimugi, mida sa praegu ütlesid.»

Uskumatul kombel naine punastas, nagu oleks tema see, kes end lolliks teeb, mitte mees. «Jato. Ma ei oska seda üldse. Palu mul arvutada mootori kasutegur, panna paika kurss, kavandada strateegia – ma olen geenius nagu sina oma kunstiga. Pane mind kena mehe seltskonda ja ma olen kohmakas nagu elevant portselanipoes.»

Mees vahtis talle otsa. Geenius... nagu sina oma kunstiga. Tüdruk mõtles, et ta on geenius. Ja veel kena geenius.

Jato naeratas. «Sul läheb hästi.» Ta viipas konsooli suunas. «Et panen siis kuju sinna?»

Naise nägu muutus rahulikumaks. «Täpselt. Siis räägi Treble'ile, kuidas noodid välja mõelda.»

Mees pani linnu maha ja üle selle mängisid kaks laserikiirt, seda sädelema pannes. Kui need lõpetasid, sõnas mees: «Treble?»

«Kuulen,» vastas konsool.

«Tahu ja linnu aluse vaheline nurk määrab noodi. See muutub lineaarselt: alusega paralleelsed tahud on kolm oktavit madalamad kui keskmine C ja vertikaalsed kolm oktavit kõrgemad.» Ta puudutas kuju, sõrmeotsad selle tiibadel. «Iga alusega paralleelne tasapind määratleb akordi ja iga seda tasapinda puudutav tahk on selle akordi üks noot. Fuuga esitamiseks tuleb alustada alt ja liikuda tipu poole.»

«Kas kõrgus on diskreetne või pidev muutuja?»

«Pidev.» Ainult arvuti suutis sellega hakkama saada. Inimmuusikud peaksid võtma diskreetsetel kõrgustel tasapinnad. Kui tasapindade vahelised intervallid oleksid piisavalt väikesed, läheneks inimese versioon arvuti omale. Ent päriselt selliseks, nagu ta mõelnud oli, muutus fuuga alles siis, kui tasapindade vahekaugus oli nii väike, et praktiliselt lähenes nullile.

«Ühe soonega tahud esitab sfäärilise funktsiooniga baritonharf,» lausus ta. «Kaks soont on tenor, kolm alt ja neli sopran. Valjus on sära paksusega lineaarne pianissimo’st fortissimo’ni. Tempo on lineaarne sära värvusele vastava valguse sagedusega.» Ta koputas konsoolil rütmi. «Punane.» Ta tõstis tempot. «Lilla.»

«Andmed sisestatud,» ütles Treble. «Muid spetsifikatsioone?»

«Ei.» Taibates, et peab nägema Sozi reaktsiooni muusikale, ütles Jato siis: «Jah. Tee lambid ruumis viisteist protsenti pimedamaks.»

Tuled hämardusid, jättes nad sumedatesse sinistesse varjudesse. Oli liiga pime, et Sozi nägu selgelt näha.

Kõlas madal noot, baritonharfi kõmin. Kui bariton oli mitu takti üksi mänginud, liitus sama meloodiaga tenor, mahe ja ühtlane. Järgmisena tuli alt ja viimasena sopran, magus kui koit.

Treble vormis muusikat palju õrnemalt kui see üldprogramm, mida ta raamatukogus kasutas. Jah, see ta oli. See minoor seal, see käik, see arpedžo. Treble oli selle kätte saanud. Linnu kaarduva kaela juures lendles sopran siravasse koloratuuri. Noodid heljusid üle nende, kirkad ja valusad, liiga eredad, et neid kaua taluda. Teised harfid astusid vastuvooluna sisse, tõmmates soprani oma madalama meloodia varju. Linnu pea juures tulvas sopran jälle helifontäänina vabaks.

Jah. Treble'il oli see käes. Treble teadis.

Üle linnu väljasirutatud tiibade liueldes muutus muusika vähehaaval aeglasemaks. Lõpuks kõmises vaid bariton soprani hääbuva hiilguse kiiluvees, alkoovis kõlasid ja surid viimased noodid.

Jato seisis tardununa, kartes liigutada, et see ei innustaks Sozi oma reaktsiooni näitama. Ometi oli vaikuski talumatu. Mida naine mõtles? See oli tema ise selles muusikas, see haavatav pool, tõketeta ja kaitseta.

Naise pea oli konsooli poole keeratud, nii et mees nägi üksnes ta profiili. Ta põsel helkis midagi. Miski libises mööda ta nägu alla.

Mees puudutas pisarat. «Miks sa nutad?»

«See on nii ilus.» Ta vaatas mehe poole üles. «Nii põhjani kurb ja põhjani ilus.»

Ilus. Naine pidas tema muusikat ilusaks. Ta püüdis vastata, naljatada või midagi, aga ei saanud sõnagi suust. Nõnda ta siis tõmbas teise oma embusse ja toetas põse tema pealaele.

Naine ei tõmbunud eemale. Selle asemel pani ta käed ümber mehe piha ja hoidis teda. Tema ümber heljus naise äsjapestud juuste värske hõng. Naine küsis tasakesi: «Milline koht sulle Nightingale'is kõige rohkem meeldib?»

«Promenaad.»

«Viid sa mind sinna?»

Mees neelatas. «Jah.»