Читать книгу Täheaeg 14. Teise päikese lapsed - Raul Sulbi - Страница 6
1.
ОглавлениеAsunduse uurija kontor oli väliselt tavaline kuubikujuline hoone, nagu kõik teisedki sel planeedil. Peamises ruumis seisid kulunud ilmega puust töölaud, nurgas kõrguv sideseade koos standardse arvutikonsooliga, mõned pehmed toolid elanike vastuvõttude tarbeks, meenetega täidetud riiulid ja pottides kasvavad kollased taimed. Antud asutuse traditsioonilist kuvandit silmas pidades kaunistasid seinu ebaharilikult lüürilised pildid ning ribistatud akende pragude vahelt immitsev lõõskav valgus lõikas ruumi mööblile kontrastseid triipe. Kontoritoolis istus Järelevalve vormis varastes 30-ndates aastates sihvakas pikemat kasvu heledate pikkade juustega ümara näoga naine, kes jalgu laual hoides mingi naljaka koha üle muiates mõnuga raamatut luges. Tema jumekat ilmet kaunistasid veetlevad tillukesed naerukurrud, pisikene suu koos lohukestega põskedes ja rohelised ilmekad silmad.
Mariel nautis neid segamatuid hetki, kui sai keskenduda kodustatud pehmete ogadega siillooma lõbustamisele või kirjandusmaailma põgenemisele ja ei pidanud oma kontoris kuulama surmigavaid aruandeid asunduse potentsiaalselt kahtlaste isikute tegevuste koha. Häda oli selles, et potentsiaalne ei osutunud pea kunagi reaalseks. Kõigest mõnekümne tuhande elaniku kohta tundus ka ühe uurija olemasolu kuidagi põhjendamatu. Täiesti vabalt oleks piisanud neist – küll suhtlustasandil – kohmakatest Järelevalve droonidest, kes näiliselt pelgalt oma kohaloluga suutsid asunduses korda hoida, sest pisiprobleemide lahendamise jaoks oli neil arukust piisavalt.
Ametipostiga Spesil ei saanud praegust olukorda võrreldagi. Mariel oli aastate eest ümbersuunamise uudise peale plikalikult rõõmustanud, kuna rajatavas asunduses ütles kohaliku Järelevalve uurija tervis üles ja sinna vajati uut tehnilise taibuga teenistujat. Ta lootis, et lehkavast koduplaneedist valgusaastate kaugusel asuvas uues koloonias pääseb lõpuks sellest rõhuvast politseiüksuse rutiinist. Ikkagi uus ja tundmatu mänguväli. Kohale jõudes selgus siiski, et kõik pole nii roosiline, kui esmapilgul paistab, sest igavamat ja turvalisemat kohta poleks ta muidu fantaasiarohke alateadvus suutnud halvimas unenäoski ette manada.
Sel pärastlõunasel jõudehetkel oli Mariel lõpetanud oma piiksuva lemmiklooma toitmise ja asunud parajasti raamatut lugema, kui vihaselt üürgav sideseade muidu idüllilise õhkkonna kildudeks purustas. Pahural ilmel sõidutas ta end toolil üle toa, et näha, milline järjekordne droonist tola tema tähelepanu nõuab. Üllatuslikult oli sideseansi nõudjaks märgitud Järelevalve planeediväline releejaam. See tähendas ilmselt, et keegi soovis peakorterist väga temaga ühendust saada. Igapäevane kommunikatsioon käis läbi asunduse sidemeeste filtri, kuid praegusel juhul oli tegemist personaalse Järelevalve sõnumikapsliga. Mariel piidles plinkivat kinnitusvormi kerge umbusuga. Vähemalt oli see nende aastate jooksul midagi uut, aga kas ka huvitavat?
Turvakoodide vahetamise järel avanes lõpuks virtuaalne kanal ja ekraanil hakkas mängima videosõnum. Tutvustavate kirjade järgi oli Järelevalve asedirektor isiklikult end salvestaja ette istuma sättinud.
«Leitnant Sonaz, ma loodan, et sa ei pahanda, kui sind Marieliks kutsun.» Vanem, heledate juuste ja päevitunud jumega habetunud ning kergelt ülekaaluline mees oli küll vormiriietuses, aga sorakil kaelus, avali tumehall kuub, seljatoele naalduv kehahoiak ja eelnev sissejuhatus lasid aimata mitte eriti ametlikku õhkkonda. Kitsa vahega pruunid silmad punakate puhmas kulmude alt vaatasid jäigalt ekraani suunas. Kergelt leemetav lihav näolapp reetis, et pikaajaline kõrgemal ametipostil istumine on kunagise kadeti vormis kehale oma jälje jätnud.
«Selle teate nägemine tähendab,» jätkas mees väikese pausi järel, «et sõnumikapsel on edukalt hüppe läbinud. Jääb üle rõõmustada, et kogu teie sektor pole infosulus. Kuna mul pole kombeks pikalt jahvatada, siis proovin teha lühidalt. Järelevalvel on tekkinud probleem Secundusega – selle hipide auulist tähelinnaga. Õigemini ei saa me neilt enam piuksugi kätte. Pagan teab, kas nad meidki kuulevad, hoolimata mitmetest saadetud sõnumikapslitest. Ükski uurimissond pole sealt tagasi tulnud.»
Mariel haaras samal ajal juhtpuldi järele ja lasi arvutil kõrvalekraanile joonistada sektori tähekaardi. Pilt säras erinevatest tähtedest ja nende kaaslastest. Ta suurendas keskel asuvat regiooni, kus kaks tähistatud koloniseeritud planeeti erinevates süsteemides üsna lähestikku rippusid ja vasakul servas vilkus väike täpp, mille juurde ilmus ametlik nimetus Sol Secundus. Nende vahele tekkis ühendusjoon koos kaugushinnanguga, mis oli 5,9 valgusaastat. Kaarti veelgi suurendades joonistus ekraanile üksik planeet koos orbiidil asuva tehislinnaga, mis tiirlesid ümber ereda tähe.
«Ma ei pea ilmselt pikalt seletama, mida Secundus meile tähendab. Sul tuleks esimesel võimalusel väike reis ette võtta ja uurida, mida nad seal jälle korda on saatnud. Mureliku noodi lisab teadmine, et Järelevalve ruumiristleja, «Lootusekiir», peaks meile teadaolevalt linna juures viibima, aga ka nendega on side katkenud.»
Sel hetkel hüppas põrandal sibav siilloom ootamatult konsoolile ning Marielil oli esiti raskusi teise kinnipüüdmisega. Rõõmsalt piiksuv tegelane kippus ülemeelikus mänguhoos projitseeritud klahvide peale turnima. Naine haaras looma sülle ja üritas teist ogade vahelt kudistades rahustada.
«Tean, mida sa mõtled – miks just sina? Lugu selles, et teie sektorist pole hetkel teisi pädevaid uurijaid võtta, kel oleks piisav kvalifikatsioon ning salastusklass. Meie lähim tehnikutebrigaad koos Järelevalve üksusega jõuab Secunduseni pagan teab mitme kümnendi pärast, aga kõrgemad instantsid pole nii pika teadmatuse perioodiga rahul. Sellise logistilise apsaka pärast hakkavad ilmselt mõnedki pead lendama, saame näha. Oleme saatnud abipalved Spesi orbitaaljaama ning samuti Maa Ühiskaitsele, aga millal need seal ükskord end liigutavad, pole teada. Muserdav on see, et Hammacheri urkemootori arendusse maetud uskumatu, khmm, ajupotentsiaal ei anna endiselt soovitud tulemusi ja aega meil paraku napib.»
Mees heitis korraks pilgu laual asuvale ekraanile.
«Asundus saab seni sinuta kenasti hakkama, vähemalt raportitest võib nii välja lugeda. Kuna kobame täielikult pimeduses, võta igaks petteks Tähelinna piisavalt droone julgestuseks kaasa, sobiv alus on juba sinu jaoks valmis seadistatud. Tean, et nad võivad linnas vastu puksima hakata, aga meil on sellisteks juhtudeks eriluba oma metallpead sisse viia. Krediidi ja muude formaalsuste pärast ära muretse, kõik on juba korda aetud. Heal juhul saad pärast sõitu Järelevalve direktorilt hindamatu väärtusega tänukirja ja medali rindade vahele.»
Mees irvitas oma jutu peale, kuid Mariel ei teinud teist nägugi. Aastad meestekeskses Järelevalve patrullides Spesil olid teda piisavalt treeninud selliseid märkusi ignoreerima.
«Aga olgu, mulle antakse märku, et aeg on täis. Detailsemad juhtnöörid ning juurdepääsukoodid peaksid praegu sulle arvutisse jooksma. See väike ots ilmselt konti ei murra ja oled mõne nädala pärast oma tolmuses kodus tagasi, vähemalt sinu ajaarvamise järgi. Tegutse!»
Pilt kustus ja Mariel silmitses mõtlikult tähekaardil vilkuvat Tähelinna, kui dekrüpteerimisseadmed samal ajal saadetud andmete kallal ragistasid.
«Või väike reis...» pomises ta endamisi süles mõnulevale loomakesele. Tundub, et meie rahulik põli on läbi, Tipsu.
«Eeldatav Tähelinna jõudmise aeg aluse solaaraja järgi 12 päeva ja kaks tundi,» teadustas laeva sünteetiline hääl.
Transpordialus väljus kerge nõksatuse saatel asunduse orbitaaljaamast. Juhtimiskonsoolil hakkas tuluke vilkuma, mille peale Mariel ohates videokanali avas. Kuna ta soovis vahelduseks end asunduse umbsest elust välja lülitada, tundus Tähelinna ootamatu inspekteerimine kui sülle langenud õnnistus. Varahommik asunduses oli väga unine ja seega ideaalne aeg häirimatuks lahkumiseks, kuid operaator jälgis pidevalt liiklust. Kahjuks ei leppinud antud isik pelgalt andmevahetusega.
«Oledki juba teel?» Ekraani täitis silelõugse noormehe muigel nägu. Mariel oli alati kadestanud teise laitmatut näonahka. Andre seljas rippuv asunduse teenistuja tumeroheline vormiriietus tundus olevat õmmeldud mõne teise isiku jaoks, kuna lotendavad käised ja liiga avar kaelus ei passinud kuidagi tema kehaga. «Kui ma poleks tööpostil olnud, oleksid hüvasti jätmata lahkunud. Nii pole ju ilus.»
«Sa loodad liiga palju, Andre,» vastas naine äraoleval ilmel. «Anna mulle lahkumiskoodid ja ära hakka jälle oma jura ajama. Arvasin, et said eilsel üritusel vihjetest aru...»
Mees pilgutas silma ja pöördus hetkeks oma konsooli poole. Andre hääl kõlas läbi kanali kuidagi eriliselt leebelt. Marielile ei meeldinud selle ebaloomulik toon ja ta võdistas tahtmatult õlgu. Ei, Andre oli tegelikult armas ja südamlik noormees. Ainus, kellega ta lähemalt suhtles. Marieli jaoks oli tegemist hea sõbraga, kuigi mees arvas ilmselt midagi enamat. Temaga oli mõnus aeg-ajalt õhtuti kohalikust puuviljast aetud siidrit limpsida ning samal ajal asunduse kõrval asuvalt künkalt linnamelu jälgida või taamal kollast taimestikku vaadelda. Päevased kõrged temperatuurid sundisid inimesi sinaka tähe kiirguse eest varju otsima, kuid õhtuti hakkas elu kõikjal kihama, mis meenutas Marielile veidi hetki kunagise väsimatu kodumetropoli tänavatel.
Andre oli asunduses sündinud ja väitis end olevat hariduselt eksobioloogi. Kuid naine kahtles selles, sest mehele tundus ülemäära võõristav näha pilte Spesi reservaatide intensiivsest ja lopsakast rohelusest, millega Mariel teda vahel õrritas. Asunduse transpordioperaatoriks sai Andre ka ilmselt ainult seetõttu, et keegi teine polnud nõus seda tuima tööd tegema. Lõputu passimine vähese liiklusega lennusadamas, kus kord kvartalis külastavate transpordilaevade tülpinud kaptenid just kõige lõbusamat seltskonda ei pakkunud. Aga nad mõlemad olid oma erakliku eluviisi poolest mõneti hingesugulased.
Marieli mõtteuite katkestas Andre äkiline klõbistamise lõpp. Mees armastas oma iidset «ergonoomilist» klaviatuuri.
«Sa ei taha endiselt öelda, miks sa sinna lähed?»
«Tööasjad. Tead ju küll, et ma ei saa täpsemalt rääkida, Andre.»
«Salaagendi värk, lahe. Aga kas neil kedagi lähemalt polnud võtta? Tegemist on siiski üsna suure ning olulise objektiga, mis peaks valvatud olema. Sa oled ju mingi... Kui kaua sa ära oledki?»
«Sinu jaoks ilmselt 32 aastat. Pealegi olen lähim Järelevalve esindaja, kes mõistliku ajaga kohale jõuaks.»
«Ilmselt olen sinu naasmise ajaks juba keskeakriisis vaevlev ülekaaluline lubi.»
«Pole sul häda midagi, küll saad hakkama. Noori näitsikuid leidub asunduses piisavalt. Koodid?»
Andre tegi õnnetut nägu. «Aga sinusugust mitte. Tegelikult annaksin mida iganes võimaluse eest koos sinuga Tähelinna külastada. Kas ma ei saaks kuidagi end kaasa sokutada? Veel jõuab...»
«Ei, me oleme sellest juba rääkinud. Lõpeta see mula ja anna koodid!»
Andre võpatas naise järsu tooni peale, kuid kogus end kähku. Poisikeselikult näpuga õhus vingerdades, aeglase laeva lendu matkides ja suuga susisevaid häälitsusi tehes päädis komejant nupuvajutusega. Marieli transpordialuse sünteetiline hääl teavitas koodide saabumisest.
«Olgu, ilusat reisi sulle, aga ma jään sind ootama.» Andre senine lõbus olek muutus kardinaalselt, kui nägu järsku tõsines ja ta ainiti naisele otsa vaatas. «Ma tean, et meenun sulle peagi.»
Mariel sulges pärast lühidat hüvastijättu sidekanali, kuid Andre viimased sõnad jäid millegipärast hinge kripeldama.
Järelevalve erivarustusega transpordialus liikus tasaselt kiirendades edasi ja vaateavast paistev orbitaaljaam hakkas nobedasti kaugenema. See oli asunduses viibitud aja jooksul esimene kord, kui Mariel taevakeha pinnalt lahkus. Aastatega oli ta leppinud kollaka planeedi tolmuse atmosfääri, Spesiga võrreldes pisut kergema raskusjõu kui ka tolle päikesest suuremat magnituudi omava tähega, mille ümber taevakeha tiirles.
Urkevannid, mis loodi orgaanika kaitseks meeletu geest laevade kiirendus- ja pidurdusfaasides, asusid transpordialuse juhtimissillal. Marielil oli vahejaama saabumiseni mõni tund aega, et viimased ettevalmistused teha ja end Tipsuga vannidesse peita. Poolläbipaistvad nõgusad kambrid erinesid nii ehituselt kui sisult suuremate kauglaevade ja sõjaväealuste hübriidkambritest, mis võimaldasid organisme aastakümneid külmaunes hoida. Lühemate distantside jaoks polnud reisijate jaoks külmutamine vajalik, sest mõned nädalad laeva nõrgemas gravitatsioonis pidasid terved inimesed üldjuhul kenasti vastu. Pealegi oli külmaunest taastumine vähemalt mitmenädalane piinarikas protsess.
Mariel hõljus aluse juhtimiskonsooli juurest siilloomaga vannide juurde ning sulges rahustavate sõnade saatel Tipsu sisseasetamise järel kaane. Ta teadis, mis neid ees ootab, aga üritas mitte sellele pikemalt mõelda. Varjunud ise naabruses asuvasse valgustatud pehmesse karpi, lasi naine kiire pilgu üle ekraanil vilkuvate näidikute. Kõik tundus normis olevat, seega võis juhtimise täiel määral laeva tehisintellekti hoolde jätta. Vähenevad sekundid piiksuval loenduril andsid aimu lõpphetkest, mil nad jaamani jõuavad ja urkevann aktiivseks muutub. Ta sulges silmad.
Vahejaam oli kosmoses hõljuv massiivne torujas ehitis, mis oma kogule vaatamata nägi tänu sujuvalt kitsenevale keskosale ja otste külge kinnituvatele koonusekujulistele kumeratele eenditele elegantne välja. Osade meelest ilutsemise nimel mõttetu ressursi raiskamine, kuid siiski silmale kena vaadata. Võimalik, et antud arhitektuur pidi kujutama mingisugust inimkonna püüdlust täiuslikkuse poole.
Jaama aluse küljes asusid kõrvuti kaks jämedatest «kombitsatest» ümbritsetud sümmeetrilist tunnelit, mille kaudu kaugtransport toimis. Hiiglasliku läbimõõdu põhjal võis vaid aimata, milliste mõõtmetega objektid neid läbida saavad, kuid praegu puudus liiklus täielikult. Sadade kilomeetrite kaugusele ulatuvad tunnelid lubasid samaaegselt teenindada nii saabuvaid kui lahkuvaid aluseid.
Marieli transpordialuse tehisintellekt edastas vahejaama kontrollkeskusele lahkumiskoodid ja reisi sihtpunkti koordinaadid. Automatiseeritud jaam tegutses iseseisvalt, kui välja arvata regulaarsed hooldusmeeskondade külastused. Laev peatus tunnelis ja jäi ootele; juhtimisruumi akendest voogas sisse eredat kuma, kui alusele suunatud valgustid piki tunnelit järgemööda põlema süttisid. Ees rullus lahti teekond kaugel asuvasse ruumisügavikku.
Mootorite undamine valjenes järsult ja sekundiliste intervallidega loenduri piiksumist polnud praktiliselt enam kuulda. Lisandus kõrgsageduslik vilin, mis tähistas jaama poolt kombitsate kaudu laeva energiaplokkide laadimist. Veel mõni hetk...
Vaikus.
Heleda plaksuga taastus tasapisi vaigistuv undamine. Tundus, nagu poleks aega üldse kulunudki, kuigi tegelikult näitas vannikell tervelt 28 tunni möödumist. Mariel ei nautinud juba eelmist kiirendust – ausalt öeldes ka pidurdusfaasi, kui ta asundusse lendas – ja selgi korral polnud olukord teistsugune. Ussiurke horisondil viibimine, millesse vannid stardi ja pidurdamisel ajal kammitsetud olid, põhjustas pärast naasmist peavalu, iiveldust ja üleüldist nõrkust. Paratamatuid kõrvalnähte, mida muidu igati heas vormis Marieli keha ei suutnud siiski valutult taluda. Kuid ilma selleta ei elaks bioloogilised olendid meeletut 500-kordset kiirendust üle.
Hammacheri teooria järgi asub ussiurke piiri lähedal anomaalne aja kulgu painutav dimensioonidevaheline ala, kus puudub mass ja gravitatsioon. Lühikese perioodi vältel oli võimalik piiratud ruumis avada urge ning hoida mateeriat horisondi ligidal. Siiani polnud suudetud luua toimivat süsteemi, kuidas laevasuurune objekt barjääri ületades edukalt teise ruumipunkti viia, sest selleks vajalik energia hulk oli võimatult suur. Kuid pisikeste esemetega, nagu uurimissondid või sõnumikapslid, mille abil asustatud punktide vahel sidet peeti, oli see vahejaama ressurssidega teostatav. Lisaks tekitas probleeme urgete aeg-ajalt esinev ebastabiilsus, mis paremal juhul tähendas sihtmärgi mittetabamist, halvemal aga objekti jäljetut kadumist. Seetõttu jäi valgusest aeglasem liikumine inimeste turvalisimaks võimaluseks avaruumis ringi roomata.
Urkevannide toimimiseks mõlemas otsas läks vaja suures koguses energiat, millega väiksemad transpordialused said enda generaatoritega hästi hakkama, kuid stardi ja pidurdamise ajal peamootorite toiteks kulusid jaamade plahvatuslikud energiaülekanded hädasti ära.
Vanni avanedes oli Marieli enesetunne sant. Uduse pilgu saatel üritas ta pidevalt neelatades hoolega öökimist tagasi hoida. Neetud kiirendused! Ta lamas mõne minuti paigal ja avas siis rihmad. Naise keha kerkis pehmelt krudiseva vooderduse embusest kaaluta olekusse hõljuma, kuid ta tundis, kuidas alakeha lihased ei allunud tahtele, nagu oleks signaalid neuriitidest kusagile ära hajunud. Ebameeldiv halvatuse tunne. Mariel sulges taas silmad ning nägi, kuidas valutuksed peas tumepunaste laikudena laugude sisekülgedelt vastu peegeldusid.
«Stardikiirendusfaas läbitud, laeva seisukord nominaalne,» teadustas hääl. Mariel lasi vanni kaane pidemest lahti ja masseeris juhtimissillal ringi hõljudes oma paremat kätt. Kerge surina saatel hakkas kontroll töökäe üle taastuma. Vaikne vigin ja nahistamine looma vannist andsid tunnistust, et Tipsu oli samuti aktiivseks muutunud. Mariel kallutas end küljele, tõukas laest alla kapteni tooli kohale ja haaras joogitopsi järele, samal ajal silmadega välisakent jälgides. Värskendav nektar vähendas kenasti kurku niisutades nõrkuse tunnet. Illuminaatorist paistis sininihkes kosmose taustkiirgus, mis keskel tugevamalt säras, kuid mingit erilist liikumist selle järgi tajuda polnud võimalik. Kusagil ees asuvas hämus paiknes ilmselt täht, mida kutsuti Sol Secunduseks tema ülima sarnasuse tõttu Maad paitava kuuma Päikesega, ja selle ümber pisike planeet koos Tähelinnaga süsteemi eluks kõlbuliku tsooni sisepiiri lähedal.
Lõpuks andis surin jalgades nende olemasolust märku. Ta lasi looma vannist välja ja kulges tasakesi normaalse gravitatsiooniga elamismooduli poole, et sooja duši järel asemele veidikeseks pikali visata. Vististi mängis oma osa ka napiks jäänud unetundidega rahutu öö, sest voodis lebamine tõotas kujuneda üpris pikaks.
«Kas sul on ka nimi olemas?» pöördus Mariel laeva tehisintellekti poole.
«Ei. Kas see on vajalik?»
«Suhelda on lihtsam. Milline nimi sulle meeldiks?»
Laev ei vastanud. Mariel lebas voodis, vaatas laes ühtivaid valgusringe, mis tekitasid ruumi lillaka kuma, ja ümises väikest viisijuppi. See muutis askeetliku sisustusega kajuti veidi õdusamaks. Talle meeldis vähese pagasiga reisida, kuid sel korral oli ta üht-teist siiski kaasa võtnud. Laual lebasid mõned talismanid ja paar koltunud raamatut, nurgas seisis pooleldi lahti pakitud reisikohver riietega ning põrandal vedelesid treenimisvahendid. Transpordialuse kunstlikus gravitatsioonis, kus raskuskiirendus oli asundusega võrreldes veidi väiksem, kulusid harjutused marjaks ära. Lisaks oli ta kaasa võtnud mõned pudelid head puuviljasiidrit, millesarnast maitset polnud ta kusagil mujal kogenud. Mariel ei mõistnud, kuidas osad asunduse elanikud suudavad tarbida steriilseid homogeniseeritud vedelikke, kui samas on selline kergelt robustne ja magus täidlane jook – küll kallim, aga mitte üle mõistuse – täiesti saadaval.
«Eleonora,» lausus tehisintellekt malbelt.
«Mida? Ah, sa sooviksid sellist nime.» Mariel oli kergelt üllatunud ilmega. «Mulle meenub üks samanimeline lugu, mis oli veidi nukra alatooniga. Poe jutuke, vist?» Ebakõla laeva ja loos esineva hapra teispoolsusest naasva nimitegelase vahel oli tema jaoks ootamatult suur. «Millest selline valik?»
«Nime valimisel lähtusin Järelevalve psühhoanalüüsi juhistest, mis soovitavad humanoidse subjektiga suhtlemisel lähtuda konkreetse isiku kohta koostatud profiilist...»
«Aitab-aitab!» Mariel manas näole abitu naeratuse. «Õudne, ma pean mitu nädalat sinuga läbi ajama.» Kehv lugu, kui su ainus vestluspartner sinu isiksust pelgalt kuivade analüüside põhjal hindab, et statistika abil meele järele olla.
«Ellie oleks parem,» jätkas Mariel.
«Kuidas soovid.»
Mariel tõmbus voodis kerra, pea sügavalt kohevasse patja maetud. Üldse ei tahaks midagi teha! Niivõrd mõnus on pärast pikka und kohustusteta lihtsalt vedelda.
«Räägi mulle veidi sellest Tähelinnast, Ellie.»
«Palun täpsusta küsimust.»
Mariel ei kujutanud hästi ette, kui võimekas Ellie analüüsijana oli. Asunduse droonide Kärgmõistus, mis nende teadvusi virtuaalselt ühendas, oli üldiselt jooksvate küsimuste lahendamiseks piisavalt hea arvutusvõimsusega. Kuid antud juhul pidi ta piirduma laeva intellektiga, kuna metallkehad seisid väljalülitatutena tummalt laoruumi pimeduses.
«Millega inimesed seal tegelevad? Olen kuulnud igasuguseid jutte eksperimentidest, mida tavaliselt kellegi hirmutamiseks räägitakse. On neil mingi tõepõhi all?»
Ellie viivitas hetke vastusega. «Mul puuduvad nimetatud juttude kohta täpsemad andmed. Tähelinna peamised tegevusvaldkonnad hõlmavad nii geneetikat, inseneriteadusi kui ka sõjalisi arendusi.»
«Geneetikat? On see seotud meditsiiniga?»
«Tugevaimad meditsiinikeskused asuvad Asunduste Liidu administratiivkeskuses Spesil. Tähelinnas tegeletakse kõige lihtsamalt seletatuna mõistusliku geeniteraapiaga. Aretatakse välja Loovat Inimest, kes oleks võimeline uusi teadussaavutusi välja mõtlema. Inimkond ei suuda loomulikul teel oma geneetilist IQ-taset tõsta. See on hoolimata hariduse laialdasest levikust ja populaarsusest olnud pikka aega samal tasemel või juba pigem langustrendis. Teaduse ja tehnoloogia edendamine jõudis üle-eelmise sajandi lõpuks barjäärini, mille ületamiseks läks vaja välist tõuget. Varasemad suurejoonelised leiutised on asendunud pisirakenduslike...»
«Pea hoogu!» segas Mariel taas Ellie jutule vahele. «Säästa mind teadusajaloo loengust. Asundustes tegeletakse ju samuti geeniteraapiaga. Milles on vahe?»
«Asunikud eelistavad üldiselt loomulikku arengut. See ei tähenda, et looteid üldse kunstlikult ei muudeta. Parandatakse regioone DNA-s, et organogenees sujuks ladusalt. Loote arengul jälgitakse hoolega geenide ja valkude regulatoorseid mehhanisme, millel võiks füüsilisele võimekusele, immuunsüsteemile ja hilisemale elukvaliteedile mõju olla. Asunikele on see vabatahtlik.»
Mariel võpatas. «Mis mõttes? Tähelinna elanikele siis mitte?»
«Sol Secunduse tähesüsteemis ei kehti Asunduste Liidu jurisdiktsioon. Nad on suures osas sõltumatud ka Spesi administratsioonist. Tähelinna elanikel on kohustus oma järglased sünni eel Intellektiprogrammiga liita.»
«See on kohutav, Ellie! Nagu mingi eugeenika juba. Tahad öelda, et kõik linnaelanikud suhtuvad inimajudega mängimisse soosivalt?»
«Ma ei tea, kas mängimine on antud kontekstis sobilik sõna.» Ellie malbet häält ei kõigutanud miski. «Minu andmepangad ei sisalda viiteid sündmustele, ei vägivaldsetele ega rahumeelsetele, mis annaks alust arvata, et programmiga liitumine tekitaks vastumeelsust. Tähelinna elanikud nimetavad end transhumanistideks, kelle eesmärgiks on tehniliste vahendite abil inimese kui liigi paremaks muutmine.»
«Asi pole selles,» alustas Mariel. Ta ärkamisjärgne mõnus olek oli kadunud. Mõte laste peal katsetamisest tekitas temas äärmist tülgastust.
«Miks Järelevalve sellise... kogukonnaga üldse koostööd teeb, arvestades seda, kui konservatiivne on peakorter bioloogilise eksperimenteerimise osas enda personali valikul?»
«Järelevalve on ainus võimustruktuur, kellel on Tähelinnaga erileping. Spesilt saadetakse Sol Secunduse tähesüsteemi piiratud hulgal personali korda hoidma ning vastutasuks pakutakse ligipääsu mõningatele uuematele leiutistele või tehnilistele uuendustele. Kuid ametlikult pole ühtegi drooni lubatud linna tuua, tsiviilkasutuses on ainult Secunduse enda robotid. Järelevalve administratsiooni arvates on kasulik linnaga häid suhteid hoida ja lasta neil omaette toimetada.»
«Järelevalvele oleks palju odavam mõned metallpead sinna saata, sest uurijate komandeerimine maksab neile päris kena kopika. Kas Tähelinn on muidu välistele inimestele suletud? Need Intellektimängud, millest olen kusagilt kuulnud, on lihtsalt üks välismaailmadele antud suur etendus?»
«Linn pole täielikult suletud,» jätkas Ellie häirimatult. «Jah, asunike liikumine on rangelt reguleeritud, kuid aeg-ajalt lubatakse teatud arvul isikutel seda külastada. Intellektimängud on Spesi administratsiooni ehk Asunduste Liidu ja Tähelinna juhtide poolt kahasse korraldatud üritus, mis peaks kinnistama suhteid ja propageerima laiemalt haridust kui sellist.»
«Haridust?» Mariel turtsatas. «See ei saa olla piisav, et talluda inimõigustel. Kõlab pigem nii, nagu keegi püüaks inimeste hulgast helgemaid päid välja filtreerida. Midagi peab veel olema.»
«Tähelinnale kuuluvad planeedil maakide kaevandamise ainuõigused. Nende tehnoloogiline arendustöö oleks ilma taolise ressursita ülemäära kallis ja ebapraktiline...»
«Mida muud võiski oodata,» pööritas Mariel silmi. «Kõik taandub lõpuks ressursside kontrollimisele.» Ta oli vahepeal end voodist üles ajanud ja otsis, mida endale selga panna.
«...Järelevalve hindab kõrgelt,» rääkis Ellie teise jutust välja tegemata, «uuendusi näiteks praegustele droonimudelitele. Lisaks oleks asunduste vaheline transport ilma üliefektiivsete energia ülekandemooduliteta täiesti mõeldamatu. Sõltuvus Tähelinna tehnoloogiast on pannud nii Järelevalve kui ka Asunduste Liidu sundseisu ja ühe ääremaailma kodanike õigused on nimetatud organisatsioonide jaoks madalama prioriteediga.»
«See juba kõlab halvasti.»
Ellie vastas väikese viivitusega. «Minu kõnesüntesaator suudab jäljendada tuhandeid erinevaid kõnemaneere ja inimkõrvale kuuldavaid helikõrgusi, et valida kuulajale sobilik...»
Mariel naeratas ja viipas käega. «Pole vaja. Võtan mõne ampsu ja toimetan veidi ringi. Tipsu vajab ka tähelepanu, sest ilma söögita muutub teatud noorhärra siin päris soodaks.»
«Ei leia seoseid teie kaaslase ja toiduaineteks muundumise vahel.»
«Meil saab sinuga lõbus olema.» Mariel väljus ruumist naeruhelina saatel.
Järgnevad päevad olid siiski suures osas üsna üksluised. Mariel täitis neid peamiselt Ellie andmebaaside läbitöötamise või Tipsuga hullamisega. Jõuharjutused polnud pooltki nii lõbusad, kui alusele lahti lastud pisikese põrgulise tagaajamine. Eriti naljakas oli see laeva keskel asuvas raskusjõuta peamoodulis, mille ümber erinevad aluseosad neis kunstlikku gravitatsiooni luues tiirlesid. Nutikas loomake oskas pidevalt uusi trikke välja mõelda, kuidas jälitaja eest pageda ning kes, erinevalt Marielist, tundis end kaaluta olekus osavalt põrkudes nagu kala vees. Naine kadestas Tipsu võimet oma keha nii hästi kontrollida.
Pärast järjekordset jooksutuuri otsustas Mariel taas veidi andmepankades tuhlata. Ta ei vaevunud pärast veeprotseduure end korralikult riidesse panema, vaid istus ainult pesu väel arvutikonsooli taga. Kes teda siin ikka piidleks?
«Ellie, näita mulle uuesti viimaseid Järelevalve raporteid linna kohta.»
Mariel avastas, et Ellie oli tegelikult väga treenitav tehisintellekt, sest naine suutis ta iga päevaga üha vähem puiselt rääkima ja analüüsima panna. Kohati tundus see üsna lihtne olevat, nagu oleks Ellie tema panust justkui oodanud.
«Ole lahke.»
Naise ette konsoolile tekkisid lingid arvukatele dokumentidele. Ta jättis kõrvale kõik Tähelinna ametlikud sideseansid, mille üleskirjutisi oli juba varem jõudnud sirvida, ja valis kuupäevaliselt Järelevalve uurija kõige viimase sõnumikapsliga saadetud raporti.
Võrreldes teiste tavapäraste ettekannetega sisaldas see mõneti krüptilist infot. Mingil põhjusel olid kohapealsed uurijad kutsutud turvama transpordialuseid, mis planeedi pinnalt saadetisi linna vedasid. Tundus, et muidu igavlev napisõnaline tegelane sattus antud ülesandest erilisse vaimustusse, sest kutse mainimisele järgnes lehekülgede kaupa detailseid seletusi protokollireeglitest, koosolekute läbiviimisest linna juhtkonnaga ja põhjalikke ülevaateid transpordi planeerimisest. Inimeste liigutamise põhjuste kohta oli teave lünklik. Nii palju võis sündmusi kirjeldavast infost välja lugeda, et loetud kuude jooksul veeti väärtuslik tehnika koos kõigi töölistega planeedilt minema.
Arvestades Tähelinna äärmist sõltuvust maakidest ja muudest ressurssidest, polnud see loogiline käitumine. Asjade kokkupakkimise kulud võisid olla kolossaalsed, kui kirjeldatu tõele vastas. Tegelikult mõneti hämmastav, kuidas nad lühikese ajaga nii efektiivselt tegutseda suutsid. See oleks isegi Järelevalve muidu tublidele logistikutele silmad ette teinud. Kuid endiselt jäi painama näiliselt arutu rabelemise põhjus.
Raport lõppes kinnitusega Järelevalve ruumiristleja saabumise kohta Secunduse lähedusse, millega pidi uus vahetus antud uurijate seltskonna välja vahetama. Kuid mingil põhjusel oli toimikust osa andmeid puudu – ühegi saabuja nime polnud võimalik tuvastada. Mariel piilus võrdluseks varasemate uurijate raporteid ja neis olid kogu personali andmed detailideni kirjas. Kas keegi võis dokumente vahepeal torkida? Samas paistis raporti loomiskuupäev olevat õige ja hilisematest modifitseerimistest jäljed puudusid.
Mariel avas uue andmevoo planeedi kohta. Ta sumas läbi arvukate kirjelduste selle geoloogia, keskkonna ja looduse kohta. Ei midagi väga ebaharilikku. Atmosfäär oli Spesiga võrreldes küll tuntavalt hapnikuvaesem, mistõttu kaitseülikonnata seiklemine võis kurvalt lõppeda. Hiigelmandrit katsid peamiselt lahmakad kivised kõrbed, mida ümbritses rohekas ookean – tõenäoliselt mikroorganismide või vetikalaadsete liikide vohamisest tingituna. Rannik oli mingil määral kohaliku taimestikuga kaetud ja mõned uurimistööd rääkisid ka loomsetest eluvormidest. Kuid Järelevalve ei pidanud ilmselt bioloogiale keskendumist oluliseks, sest talletas andmebaasidesse infot põhiliste maavarade ning nende mahtude arvutuslike spekulatsioonide kohta.
Naine tõstis jalad toolile ja asetas lõua põlvedele, kui lasi Elliel transpordi või õnnetustega seotud märksõnade järgi linna raportid uuesti läbi kammida. Kuid ka sealt ei tulnud uut infot välja. Pole lugu, loetud päevade pärast on ta kohal. Paar lonksu siidrit muutsid olemise taas mõnusaks.
