Читать книгу Täheaeg 14. Teise päikese lapsed - Raul Sulbi - Страница 7
2.
ОглавлениеJälle olid valvekaamerad rivist väljas. Ta käsutas mehaanikud sellega tegelema, kuid see oli juba neljas kord, kui antud sektori koridori süsteemid üles ütlesid. Taolised pisiasjad olid ülimalt häirivad, sest sundisid teda olulisemate analüüside juurest laskuma primitiivsete mehaanikute tasemele. Ta tegi serverite ressurssides muudatusi ja mõnede pikkade arvutusprotsesside prioriteete vähendati. Juht oli andnud käsu, et probleemiga tuleb tegeleda – kohe! Justkui istuks ta päevad läbi niisama jõude. Juht oli viimasel ajal kogu aeg väga kärsitu.
Virtuaalsed kombitsad sirutusid taas Tähelinna 74. sektori juhtimissüsteemidesse ja voolasid hetkega läbi väänlevate ühenduste. Kohale jõudes moodustus haruteadvus, mis võttis silmapilkselt ühendust kõigi sektoris paiknevate droonidega. Metallkestades arunatukesed olid nagu sulavõi, mis tema puudutuste järgi sobivaks vormusid. Edastanud mõned käsud ja loonud side visuaalprotsessoritega, tekkis tema teadvusse koridori virtuaalne koopia.
Olukord oli sel korral hullem, kõikjal paistis tõsise võitluse jälgi. Kaks suurt Astujat lebasid koridori tagumises otsas maas, mitme tonni jagu metalli läbisegi plastikuga oli ebaloomulikult känkrasse väänatud ja osa külgedel asetsevatest seinapaneelidest neile peale vajunud. Küljest rebitud jäsemed vedelesid meetrite kaugusel. Kelle geniaalne idee oli kohmakad raskerelvastust kandvad Astujad saata kitsastesse koridoridesse Hiilijat püüdma? Ta leidis vastutava ohvitseri ja teostas kiire mälupuhastuse koos roboti süsteemi taaskäivitamisega.
Põlengu tagajärjel sai värv koos seinte kaunistustega kuumuse tõttu kannatada. Tule leviku takistamiseks sulges süsteem väljapääsud automaatselt, kuid Astuja plasmakahuri laeng oli koridori otsas asuva metallukse keskmest suure tüki sootuks välja rebinud. Ilmselt kasutas Hiilija seda teed põgenemiseks. Keset kaost ukerdasid tahma ja rusude vahel kummist roomikutel mehaanikud, kelle võimekusest kiiresti korda luua jäi selgelt väheks. Neetud, ma läbin igast asendist Turingi testi ja pean siin sellise jamaga tegelema...
Frustratsiooni tõttu oli linnaväliste signaalide jälgimine sootuks unarusse jäänud. Kuigi tähelepanu koondus peamiselt Hiilija otsingutele, andis andmepanka jõudev uus info märku peatselt saabuvast külalisest. Inimtaju jaoks praktiliselt silmapilkselt, kuid tema jaoks liiga aeglaselt, avanesid uued kanalid vahejaama lähedusse paigutatud sensoritesse. Juht oli need aastaid tagasi loonud ja programmeerinud varjatult jaama tööd jälgima, et võimalike külastuste jaoks aegsasti valmis olla. Saabuvate sondide või kapslite jahist sai tema jaoks isegi kerge sportlik harrastus.
Asunduste Liit koos Järelevalvega kasutab vahejaamade võrgustikus protokolle, mille krüpteeringut pole ta seni suutnud murda. Kuid hoolimata jaama muidu korralikust varjestusest, andsid nõrgad mittejuhuslikud neutronkiirguse eraldumise piigid märku suurte energiahulkade kombitsatesse kogunemisest. Ka praegu oli võimalik logidest märgata kasvanud vahejaama aktiivsust. Selle kinnituseks tormas pidurdustunnelist ereda valguse saatel läbi väike tagurpidi liikuv Järelevalve tunnusmärkidega transpordialus. Kiire laeva skaneering tuvastas kahe elusolendi olemasolu. Paraku polnud võimalik põhjalikumat analüüsi läbi viia, sest Tähelinna enda välised sideseadmed olid rivist väljas ja Juht ei pidanud praegu nende parandamist primaarseks.
Tema teadvuse haarmed leidsid Juhi linna arhiivist. Tähtis! Vahejaama saabus Järelevalve alus, kaks olendit, üks humanoid, kuus tundi saabumiseni.
Vaata aga! Lülitu ümber vastuvõtu protokollile ja jätka otsingutega.
Tagasihoidliku sisustusega vaatlusruumi tähtsaimaks elemendiks oli põrandast laeni ulatuv hiiglaslik aken, läbi mille tähtede vilkuv muster hämara ruumi maagiliselt sätendavaks muutis. Mariel hõljus üsna vaatlusakna ligidal, hoidis reelingust kinni ja silmitses pikkamisi lähenevat kosmoselinna. Heledad üle pea kuklal patsi seotud juuksed küütlesid ametliku vormiriietuse jaki kohal, mille ta oli pärast pidurdusfaasist taastumist selga pannud. Planeedil oleks ta eelistanud ehk esinduslikumat seelikut kanda, kuid tumedad vormipüksid olid välitöö ja kaaluta oleku jaoks sobivamad. Heleroosade peente pilukil huulte vahelt unustas ta hetkeks sootuks hingata, kui vaimustunult linna jälgis. Urkevanni poolt põhjustatud kurnatus polnud sel korral nii sügav, et oleks suutnud naise emotsioone varjutada.
Laev oli teinud orbiidile lähenedes ringi ümber planeedi ja jõudis parajasti selle pimedale küljele. Erinevalt Spesi suurest valgusreostusest ei eraldunud planeedi pinnalt ühtegi tehislikku kiirt, kuid Tähelinn säras tuledes nagu ehteis jõulupuu. Linna erinevad moodulid sulandusid üheks tervikuks, mis sünkroonselt aegamisi ümber kesktelje pöörlesid. Tegemist polnud kuskilt otsast sümmeetrilise ehitisega, mis andis tunnistust pikast ehitusperioodist ja teatud osade mitteühtlasest arenduskiirusest.
Eemalt vaadates paistis Tähelinn koosnevat erineva läbimõõduga ja paksusega ketastest, mis olid keskelt üksteisega ühendatud. Kõige laiema ketta läbimõõt võis ulatuda mitmekümne kilomeetrini, kuigi eemalt paistis igasugune suurus petlik. Pikkade eendite küljes paiknesid sadamad erinevate laevade vastuvõtuks. Linna planeedipoolses otsas asus kõige massiivsem kompleks, kus tegeleti põhiliselt maakide puhastamise ja mitmesuguste metallitööstusele omaste protsessidega. Kaugemate ning hiljem valminud sujuvama disainiga ketaste otstarve polnud päris selge, kuid tõenäoliselt paiknesid seal eluruumid, administratsioon, arenduskeskused ja muud linnale vajalikud elemendid.
Kuid kõige selle sära ning suursugususe taustal oli miski ehitise juures häiriv. Mariel taipas mõni hetk hiljem, et hoolimata linna arvukatest sadamatest puudus neis igasugune liikumine. Aluse liginedes võis eemalt märgata tühje tunneleid, kus ilmselt lossiti suuri tähtedevahelisi kaubalaevu. Ka ülemises osas asuvad tsiviilaluste pisemad angaarid pöörlesid koos ehitisega vaikses üksinduses.
«Ellie, kas proovisid uuesti nendega ühendust võtta?»
«Jah, Mariel. Ei mingit muutust. Tähelinn edastab ainult korduvat teadet lennujuhistega kindlasse angaari sõitmiseks. See on nõrk raadiosignaal.»
Kuidas on võimalik, et neist valgustatud akendest ei paista mingit elu? «Saada asundusse sõnum meie saabumisest.» Vaevalt, et Andre kõik need aastad operaatorina vastu pidanud on.
«Maini, et läheme kohale... Ei, oota! Unusta viimane käsklus. Ma tegelen ise selle raportiga, kui olen droonid üle vaadanud. Peata seniks laev.»
«Jah, Mariel.»
Naine pöördus ja suundus aluse maandumisteki poole, et enne linna saabumist droonid üle vaadata. Ta keha läbis kerge hirmuvärin. Õõvastav oli kujutada ette inimtühja kosmoseehitist, kus aastate eest kees ülekannetest nähtud kirev elu. Kas kõik need vahepealsed 16 aastat, mil ta asunduses sõnumikapslilt Järelevalve mureliku videosõnumi sai, oli linn elutult pöörelnud? Mariel surus maha võikad mõtted, et püüda pea selgena hoida.
Maandumistekile olid üles rivistatud kõik 120 drooni, kes aeg-ajalt ühte või teist jäset liigutasid, et kontrollida kõigi ülekannete ja tehisliigeste toimimist. Marieli sisenedes pöördusid nende pead üksmeelselt ohvitseri jälgima. Ta oli varemalt kõigile juhised kätte jaganud; üldjoontes pidid nad tegutsema kriisisituatsiooni protokolli järgi, kus tuli abistada hättasattunud kodanikke ja fikseerida olukord.
Droonide ilme põhjal, kui üldse sai midagi sellist öelda, ei paistnud kuidagi välja, et tegemist oleks rutiinist erineva missiooniga. Marieli meelest oleks pidanud nende disaini loomingulisemalt suhtuma. Vältimaks pidevat ekraanide kammimist, et kindlaks teha, kellega ta parasjagu räägib, kleepis ta nende rinnaplaatidele eri värvi sildikesed. See lõbustas küll liigselt asunikke, aga Mariel lihtsalt vajas isikustamist. Kui aus olla, siis vahel tundis ta kergelt puudust Spesi patrullidest pärit lihasajudega meeskolleegidest.
Üks suurem kogu kõrgus rivi lõpus ja oli tunduvalt aktiivsem. Selle modifitseeritud kerega Astuja põues hõljus Tipsu. Antud mudelil puudus enda ajumoodul ja see allus tervenisti Tipsu kontrollile. Väikseke oli erilises vaimustuses igasugusest võimalusest missioonidel kaasa teha. Kuna loomal puudusid silmad, tajus ta ümbrust tundlike ogajätkete abil – oli selleks siis karvakestega vibratsiooni registreerimine, kajalokatsioon või mõlemad korraga, polnud oluline.
Mark suutis tehnovidinatega imet teha. Asundusse saabudes olid nad loodusest leitud looma kodustanud ja mees uuris välja, kuidas liik välismaailmaga suhtleb. Tal oli Tipsuga oma suhe, mille pärast Mariel Marki kadestas. Ühel päeval koju saabudes ehmatas ta sootuks ära, kui esikus komberdas talle vastu Järelevalve Astuja, kes pealtnäha ei suutnud liigutusi üldse kontrollida. Kuidagi vedas ta end Marielini ja langetas ülakeha, andes sellega vist omal moel mõista, et perenaine on koju tulnud. Esmalt metallmonstrumi kakerdamist näinud naine puhkes naerma, kui Astuja keres asuvast kambrist välja potsatanud loomakese ära tundis. Kuidagi oli Mark masina pannud Tipsuga suhtlema. Astuja abil koges siilloom maailma täiesti teisest aspektist ja muutus peagi treeningute abil arvestatavaks kaaslaseks, keda võis isegi operatsioonidele kaasa võtta.
Ühel päeval Mark lihtsalt ei tulnud koju. Ei mingi hoiatust või teadet, ta oli lihtsalt kadunud. Otsingud asunduses ei andnud mingeid tulemusi, Järelevalve jaoks oli mees nagu õhku haihtunud. Mariel proovis Akadeemia kaudu mehe kolleegide abil, kes olid mitmete uurimisprojektide kaastäitjad, Spesil tema jälgi ajada, kuid asjata. Ka vanemad polnud Markiga pikka aega ühenduses olnud ja aastate pärast naine loobus üritamisest. Ei, Järelevalve jättis kadunud ohvitseri otsingu aktiivseks, aga tal oli vaja end kuidagi kokku võtta – eluga edasi minna. Tipsu jäi ainsaks lähemaks kaaslaseks, kes talle rasketel hetkedel lohutust pakkus.
Ta kõndis Astuja juurde, kes droonide rivi lõpus vaikselt õõtsus ja Marieli lähenedes metallist haarme naise poole sirutas. Mariel patsutas naeratades jäseme peale ja sõnas: «Tubli poiss. Peagi pääseme liikuma.»
Tipsu sirutas end täispikkuses välja ning tegi ringutavaid liigutusi, et sarnaselt droonidele jäsemete tööd kontrollida. Kahe ja poole meetri pikkune masin oli vaatamata suurele kogule üsna nõtke. Võrreldes Järelevalve tüüpilise varustusega, muutis Mark selle tunduvalt sujuvamaks. Reaktsioonikiirusele sama klassi masinate hulgas vastast polnud.
Ootamatult kõmatas miski vastu laeva keret. Süttis punane ohuvalgustus, oli tunda kiirendust ja alus kaldus tuntavalt küljele. Tipsu haaras Marieli piha ümbert kinni, enne kui viimane oleks tasakaalu kaotanud.
«Ellie, mis toimub?» Mariel saatis Tipsu poole tänuliku pilgu ja pöördus, et oma rakmete poole kiirustada.
«Meid tabas ilmselt mõne laeva või linna enda küljest eraldunud metallitükk. Oleme sattumas ehitist ümbritsevasse rusupilve, kuid proovin suurematest objektidest mööda manööverdada. Kõike siiski vältida ei suuda.»
Nende sõnade kinnituseks lendas laeva pihta mitu järjestikust rusukildu.
«Loodan, et kere peab sellele ikka vastu,» vastas Mariel murelikul ilmel end samal ajal seinaorva kinnitades. Ta needis, et ei siirdunud kohe juhtimissillale. «Kuidas me pilve enne ei märganud?»
«Tundub, et see ei ümbritse linna ühtlaselt, vaid paikneb mõnede maandumisangaaride ligiduses, mis teekonna arvutamise ajal asusid objekti varjus.»
«Sa ütlesid ennist, et see võis olla laeva tükk?»
«Jah, Mariel. Suure tõenäosusega.»
Taustaks kostis seeria väiksemaid klobinaid ja laevakere vibreeris, kui alus külgmootorite abil taas järsult kurssi muutis.
«Laevade õhkimine linna ligiduses tundub väga ebareaalsena. See kahjustab ju ehitist ennastki.»
«Täpsema hinnangu jaoks on liiga vähe andmeid.» Ellie hääles puudus igasugune stress. Järgnes eelmistest valjem kõmakas, mis jonksutas laeva päris tugevalt, ning rakmeteta oleks Mariel kaltsunukuna seinte vahel ringi põrganud. Häiresignaal hakkas kriiskama, kuna aluse kere oli kuskilt tõsiselt viga saanud.
«Äkki oleks mõistlik ümber pöörata?» karjus Mariel üle lärmi. «Me ei pea sellele rammimisele vastu!»
«Oleme kohe rusupilvest läbi. Veel kolmkümmend sekundit.»
Mariel jälgis silmanurgast Tipsut, et viimane hirmust midagi rumalat ei teeks. Droonide magnetiseeritud jalad hoidsid neid kindlalt paigas ja peale Astuja pea kiire küljelt küljele kõikumise ei paistnud keegi juhtunust häiritud olevat.
Klobina katkedes lõppesid laeva äkilised manöövrid.
«Väljusime rusupilvest,» kõlas Ellie hääl häiresignaalide taustal. «Soovitan määratud angaari suunas liikuda, et vältida uusi võimalikke kahjustusi.»
Mootorite undamine jõudis vaevalt vaibuma hakata, kui Mariel rakmed maha krabas ning ukse poole tormas. Ta haaras seinalt kergskafandri, ronis kiirelt sisse ja sulges õhukindalt.
«Teie püsige siin,» jõudis ta väljudes droonidele hüüda. «Ellie, püsi veel paigal ja räägi laeva kahjustustest.»
«Üldiselt pääses kere kergete kriimustustega, kuid juhtimissilla peaekraan purunes, kui üks suurtest objektidest selle läbistas.»
Marieli laubale tekkis hirmuhigi. Mõelda vaid... Ta suundus läbi ühendustoru peamoodulis asuva juhtimissilla juurde ja peatus hõljudes selle taga. Uks ise oli terve. «Ellie, kas saaksid mulle silla videopildi saata, kui see toimib?»
«Üks hetk... Olemas.»
Mariel lasi pidemest lahti, tõstis vasema käe ja tippis paremaga ekraanil. Hetke pärast avanes sellel videopilt uksetagusest ruumist. Kohas, kus varem oli juhtimiskonsool, haigutas põrandas auk, mis ulatus üle poole peaekraani. Osa seinte ääres paiknevatest kontrollseadmetest olid samuti kahjustada saanud ja objekt ise peatunud alles mitme vaheseina taga, jättes endast maha pimeda tunneli. Juhtimissild imeti õhust hetkega täheruumi tühjaks, seetõttu ei häirinud suits ja leegid vaadet, aga selle asemel kulgesid purunenud kaablid koos rebenenud juhtimissilla osadega sihitult ringi. Tõenäoliselt lülitas Ellie ruumi vigased elektrisüsteemid välja, et vältida ulatuslikke lühiseid teistes sektorites. Urkevannid paistsid olevat terved, aga nende korrasoleku täpsemaks kontrollimiseks tuli laev dokkida. Kui Mariel uuris kiirelt, kas kogu juhtimissisilda ümbritsev ala on ikka õhukindlalt suletud, näitasid meetrikud, et igasugune leke puudus. Ta tippis veel veidi ekraanil, mille tulemusena lakkas häiresignaal kriiskamast.
«Olen ilmselt täna õige jalaga voodist välja astunud... Kuule, asedirektor mainis kadunud Järelevalve ruumiristlejat «Lootusekiir». On meil tõendeid, et rusud kuulusid just meie alusele?»
«Võimalik,» vastas Ellie, «kuid rususid täpsemalt uurimata ei saa seda kindlalt väita. Pardakaamerate salvestuste esialgne analüüs tulemusi ei anna.»
«Meil on laeva ramminud tükk puha lastina kaasas, vaatame selle pärast üle. Kuule, kuidas sul endal on? Kas sillakahjustused sind ei mõjuta?»
«Ei, Mariel. Tänu aktiveeritud droonidele saan kasutada nende ressursse. Laeva mootorid on endiselt minu käsutada ja pooled välistest anduritest töötavad. Droonide sidemoodulite ribalaiusest laevaga suhtluseks piisab.»
«Hea, et neist midagi kasu ka on,» vastas Mariel ja tõukas end koridori suunas. «Siiski oleks vaja laev põhjalikult üle vaadata, kuid siin on seda tõesti keeruline teha. Ma usun, et võime linna juhtnööre järgida, sest soovi korral oleks nad meid ammu ribadeks lasknud. Juhi laev angaari.»
Maandumisangaar, mille koordinaadid Elliele edastati, asus Tähelinna ühe keskmise ketta küljes. Muude sadamatega võrreldes oli tegemist pisikese avausega. Sobilik taoliste väikealuste jaoks, millega tsiviilisikuid transporditi. Angaari luuk oli pärani, kui nende laev sellele lähenes. Seinte ääres paiknesid rivis märgistatud alad, mis tavaliselt olid koduks mitmesugustele alustele. Praegu valendas siingi tühjus. Põrandal vilkuvad kahvatuvalged piklikud tuled juhatasid teed määratud lõpp-peatusesse.
Mariel jälgis randmeekraanilt laeva sisenemist angaari. Ellie oskas vaatamata vähestele anduritele laeva probleemideta juhtida, kuid ennast ei julgenud Mariel nii osavaks pidada. Nõksatus andis märku sujuvast maandumisest ja mootorite undamine muutus järsult vaiksemaks. Taas vabastas naine oma kergskafandri rakmetest ning haaras selga varustuskoti, mille külge oli kinnitatud Järelevalve standardne plasmapüss, vööl rippusid väike püstol ja taskulamp, mis kiire kontrolli järel näisid töökorras olevat.
Ta kiikas korraks Tipsu poole, aga viimane lippas juba suure müdistamise saatel tema juurde ning sai hoolimata inertsist oskuslikult õigel ajal pidama, et vältida Marieli vastu seina lömastamist. Rahu, sõbrake. «Ellie, kas õhk on klaar?»
Ellie, kes jagas teadvust laeva ja droonide vahel, pööras sekundiks tähelepanu väliskeskkonnale.
«Kui mõtled angaaris olevat õhukoostist, siis gaaside jaotus vastab Spesi pinnal asuvale atmosfäärile.»
Mariel noogutas. «Väga hea.»
«Mariel... ma tahaksin teiega kaasa tulla.»
«Sa oledki ju läbi droonide minuga kaasas,» vastas naine naerusuiselt. «Ära muretse, ma ei jäta sind. Neli metallist poissi jäävad sulle siia abiks, aga ülejäänud võtan endaga kaasa. Muidu unustangi end linna läbi kammima. Hoia neil hoolega silma peal, nad pole just teab mis laevaparanduse spetsid.» Ta sulges kergskafandri kiivri ning seejärel tippis ekraanil, mille tulemusel avanes sahina saatel laeva välisluuk. «Kas suudad meiega sidet hoida?»
«Kui droonide omavaheline kaugus ei ületa 500 meetrit, peaks ühendus meie vahel piisavalt stabiilne olema, et suudaksin vajadusel teadvuse põhiprotsessid kiiresti üle kanda.»
«Seda on rohkem kui küll,» vastas Mariel ja astus hämarasse angaari.
Laeva pardavalgustid tekitasid transpordialuse ümber kuma, mis ülejäänud ruumis kiirelt sumbus. Mariel läitis taskulambi ja vaatas ringi. Ta eeldas, et lennuplatsidel leidub vähemalt mõni mehaanikust robot või mõni muu abipersonali liige. Ei, kõik oli piinlikult puhas. Justkui oleks keegi tahtlikult angaari hoolikalt puhtaks teinud. Või avaruumi tühjen- danud? Lähimas seinas märkas ta väljapääsu.
«Tulge,» lausus ta kiivri kuulari külge kinnitatud mikrofoni.
Tipsu koos droonidega ei lasknud seda endile kaks korda öelda. Astuja kõndis naise kõrvale ja ülejäänud seltskond võttis nende ette rivvi. Marieli Järelevalve andmete põhjal koostatud Tähelinna kaart näitas, et ketta keskpunkti, kust ehitist ilmselt juhiti, oli päris tükk maad. Võimalik, et neid saadeti üldse valele tasemele. Ta püüdis kaardilt leida mõnd lifti või muud transpordivahendit, mis linna administratsiooni leidmist kergendaks. Kui täpsed Järelevalve materjalid olid, pidi peagi selguma.
Mariel jagas ekraani abil droonid rühmadeks ja saatis need üksteise järel väljapääsu kaudu koridore läbi otsima. Tipsu jäi koos nelja valvuriga uusi käsklusi ootama, kuni ta juhtimissilda inspekteerib. Ettevaatlikult katkise tehnika vahel turnides õnnestus Marielil viimaks seinas haigutava vähemalt kolmemeetrise läbimõõduga auguni tungida. Naise esialgsed kartused said kinnitust, sest Järelevalve kattemustriga laevakere osa ei jätnud mingit kahtlust.
«Ellie, kuidas teadete edastamisega on? Ma kardan, et meil on Järelevalvele halbu uudiseid.»
Ellie hääl kostis temani nüüd ainult kõrvakuulari kaudu. «Kahjuks pole sõnumi saatmine praegu võimalik, sest objektidega kokkupõrgete tõttu said ka laeva sidemooduli sõnumikapslid kahjustada. Nende kordategemine on mu prioriteediks. Kuna angaaris puudub spetsiaalne abivarustus, võtab parandamine aega, aga annan teada, kui oleme taas võimelised kapsleid välja saatma.»
«Sellistest «pisiasjadest» teatad alles nüüd!» pööritas Mariel silmi.
Naise tähelepanu köitis vilkuv randmeseade. Esimeste rühmade saadetud info järgi muutusid kontrollitud alad ekraanil heledamaks. Paraku selgus, et kaardi andmed polnud veatud, sest juba sattusid mõned droonid «seinte sisse» ja Mariel pidi laskma seadmel endise kaardi ümber joonistada. Tundus uskumatu, et Järelevalve saadetud uurijad ei suutnud organisatsiooni korralike andmetega varustada. Või oli see linnajuhtide turvanipp?
«Mhh, kas midagi siin üldse klapib? Kui me ühtegi hingelist ei leia, siis ma ei tea, kas üldse suudame selles segaduses orienteeruda.»
Mariel ohkas. Randmeekraan näitas taas suuri muudatusi Tähelinna kaardis, samas mõned rühmad olid tupikusse sattunud ja liikusid osaliselt tuldud teed pidi tagasi. Ta andis droonidele käsu kontakteeruda ainult juhul, kui leitakse mõni inimene või vihje, kuidas linna keskusesse pääseda.
«Hea küll, Ellie, hakkan ka liikuma. Ära mu laevukest hooletusse jäta, eks.»
«Ei, Mariel.»
Naine heitis veel viimase pilgu laevale ning puudutas õrnalt vööl olevat püstolit. Hinge puges tunne, et see võib jääda nende viimaseks koosviibimiseks. Ta lasi Tipsul koos droonidega ees minna ja sammus valvurite järel väljapääsu poole.
Pikkamisi hakkas selgeks saama, et sellelt tasemelt ilmselt linna administratiivkeskust ei leia, pigem oli tegemist elumajade ja kaubandussektoriga. Mariel loobus orienteerumast vana kaardi järgi, mis tundus olevat koostatud tõenäoliselt mõne teise ketta tarbeks, ja proovis intuitiivselt valida selliseid koridore, mille kaudu võiks taseme keskteljeni jõuda. Loogiliselt võttes peaksid seal asuma kettaid läbivad transpordivahendid. Viidad olid küll olemas, aga võõrale siiski raskesti mõistetavad, sest kohati paistis, et mitmed vaheseinad olid täielikult ümber tõstetud, mis pani Marieli juurdlema, kas seda poldud tehtud uurija raportist loetud paanilise kolimise tarbeks. Hädasti kulunuks ära mõni usaldusväärne kohalik giid või töötav linnatransport, kuid kahjuks seisid vooluta hõljukrongid mahajäetuna jaamades, rääkimata sellest, et nende liikumistunnelid olid sootuks suletud.
Õnneks aitasid droonide poolt kaetud alad pikkamisi välistada valesid suunavalikuid ja viimaks jõudis naine oma viie saatjaga kõrgesse piklikku mitmekorruseliste värviliste hoonetega täidetud ruumi, mille alustel paiknesid tühjad baariletid ja varjulised lauad koos istmetega. Eelneva ahistava ühetoonilise koridorirägastiku järel oli kontrast ülisuur, sest avanev pilt sarnanes väga mõne asunduse meelelahutuspiirkonnaga, kus päevatööst kurnatud meeli või keha lõõgastada. Oskuslikult paigutatud tuhmid valgustid lõid sumeda õhkkonna, mille krooniks olid üle tänava kulgevad kitšilikud laternad. Vaateakende neoontuledega palistatud plinkivad reklaamtahvlid edastasid väsimatult korduvaid piltsõnumeid. Kuid peale saabujate veidra seltskonna polnud tänaval hingelistki. Värviline tühjus...
Kontrollinud õhunäite, avas naine keset teed seisatades kiivri, et kohalikku hapnikusegu kopsudesse lasta ja täisvarustuses pika kõndimise järel veidi hinge tõmmata.
«Ellie, kas mulle tundub või hakkame kuhugi kohale jõudma.» Taseme pinnalaotuse järgi praktiliselt kesktelje naabruses asuv ruum paistis suunduvat üheselt tunneli poole. «Kui peaksin linna administratsiooni leidma, saame ehk sidekeskusega ühenduse ja sõnumikapslid teele saata.»
«Jah, Mariel.»
Veidral kombel ei tundnud Mariel kohati linnaelanike puudumise üle häiritust, kuigi oleks pidanud. Pigem lõikasid ta teadvust äkilised mõnuaistingud. Jah, kerge stressitase küll säilis, aga järgmisel hetkel saabuv rahulolu ning kergelt hõljuv olek ei lasknud esimesel domineerida. Algselt tundis ta seda harvemini, kuid nüüd taas tänavat mööda edasi liikudes muutus see tugevamaks. Mariel tajus, et hakkas alateadlikult mõnuaistingute järgi samme seadma, sest tundus, nagu läheneksid nad mingile soovitud sihtmärgile. Ma tahan veel!
Ühel hetkel ei suutnud ta enam vastu panna ja kiirendas sammu kergeks sörgiks. Neli valvurist drooni hoidsid kuulekalt end tema ligi. Tipsu pidas seda vist perenaise mänguks ja lippas rõõmsalt kiirendades seltskonnast ette ning samamoodi tagasi. Siis aga läks sörk üle jooksmiseks. Naine rebis varustuskoti seljast, et koormat vähendada. Marieli joovastunud olek muutis maailma tema ümber ebareaalseks – värvid muutusid pastelseteks, objektide piirjooned hägustusid, helid tuhmusid...
Läbi udu kostis Ellie hääl: «Mariel, kas kuuled mind?» Veel kord. Veel kord! Siis jäi ainult krabisev müra.
Ta ei hoolinud sellest. Mitte miski peale naudingu ei omanud praegu tähtsust. Hingeldades ning südame puperdades tormas naine saatjatega kitsasse käiku, mille teisest otsast paistis ere valgus. Ma olen siin! Kohe olen su rüpes! Valgustatud avaus lähenes, kuid tee sinna tundus võtvat terve igaviku.
Miski tabas valusalt Marieli sääreluud ja tuhmi karjatuse saatel lendas naine pea ees kõhuli maha. Ta lohises mööda maad, kaldus ühele küljele ning rullus inertsist veel pisut edasi. Kukkumise tagajärjel saadud kõva obadus vastu lõuga ei viinud teda siiski teadvuseta olekusse. Kui ta lõpuks selili lamama jäi, liikusid silme ees punased täpid ja suus oli tunda vere maitset. Pisted roietes ei teinud eriti suurt häda, sest nüüd oli nauding haripunktis.
Mariel avas silmad ja nägi, kuidas Tipsu talle ligi hüppas ning tema kõrvale kummardus. Naise pea vajus aeglaselt küljele. Taustal väljusid käigust neli drooni, kes ületasid nõtkelt betoonist barjääri, mille otsa Mariel komistanud oli. Kuid see kõik polnud üldse oluline... Ma olen õnnelik!
Lähedusest kostsid deemonlikud lõnksatused. Naeratav Mariel silmas ähmast kogu, kes ootamatult segaduses droonide keskele langes ja raevuka hoobiga ühe neist peast vabastas. Teised kolm põikasid järsult kõrvale ja üritasid tundmatu vaenlase haaratsitega jäsemete hoope pareerida. Olendi liigutused olid nii kiired, et oimetult maas lebav Mariel ei suutnud neid ajuti jälgida. Allesjäänud valvurid haarasid relvad ja püüdsid kallaletungijat tabada, kui viimane naise vaateväljast õhku hüppas. Ta maandus ühe segaduses drooni selja taga, haaras viimasest kinni, virutas korraks jõuga vastu maad ning heitis hooga vastu terasseina. Õnnetuseks jäid teele ette ka teised kaks, kes said nüüd korralikku metallpressi tunda.
Tipsu kattis Marieli enda kerega, et teda vastase järgmise rünnaku eest kaitsta. Olendi keha oli pikliku kujuga ja selle valge nahk meenutas veidi sisalike soomuseid. Kuus jalga – neli tagumist ja kaks esijäset – olid ta suurust arvestades uskumatult paindlikud ja liikuvad. Kuid Spesi faunaga võrreldes puudus tal pea kui selline. Keha lõppes järsult tugevast koest lühikest sarve meenutava tömbi teravikuga. Olendi kõhu küljes paistis rippuvat hulk peeneid väljasopistunud tundlaid, mis meenutasid väga Tipsu ogasid. Võimalik, et ümbruse tajumiseks. Kogu möllu juures polnud loom peale lõnksatuste teinud mingit häält; nõtkete hüpete ja liikumise poolest andis ta Spesile ümberasustatud kaslastele silmad ette.
Astuja ei tabanud olendi pead, kui selline kehaosa üldse olemas oli, vaid kere keskmikku. Kahjuks ainult riivamisi. Vaenlase tähelepanu koondus nüüd täielikult neile kahele. Tipsu püüdis aimata vastase liikumistrajektoori ning andis tuld nagu torust tuli. Paraku oli olend ka temast väledam. Tõsiseid vigastusi saamata rullis ta end külgedele või hüples tugevate tagajalgade abil konstruktsioonide varjus ringi.
Korraga tekkis Tipsu plasmakahuril ülekoormusest tõrge. Olend kasutas juhust ja tormas sarv ees otse peale. Tipsu astus kiirelt Marielist mõne sammu eemale, et valmistuda rünnakut vastu võtma. Kui Astuja poleks viimasel hetkel kõrvale põiganud, oleks sarve jõuline rammimine ta ilmselt pooleks rebinud. Tipsu kasutas ära looma enda liikumise, kui surus kannad maasse ja andis mootorite vingudes korraliku löögi vastase lähema külje jäsemete pihta. Olend paiskus kaebliku vilina saatel temast mööda külili maha, üks esijäsemetest lõdvalt järele laperdamas.
Tipsu pöördus ja kargas Marieli nägemisulatusest välja. Tuhmide tümpsude järgi võis arvata, et ta asus ootamatust löögist toibunud olendit jälitama. Plasmakahuri töövõime oli taastunud, sest laengute sirina saatel tekkis õhku taas osooni. Naine sundis end pöörama ja nägi, kuidas Tipsu sihtmärk naabruses seisva kahekorruselise akendeta laohoone katuse serva taha kadus. Ja läinud ta oligi.
Taas vaikus, kui välja arvata valgustite tasane pirin ja kaugusest kostev ühtlane kohin, mida tekitasid tõenäoliselt linna õhuvahetussüsteemid.
Meeleheitest kisendav teadvus sai lõpuks õnnetardumusest võitu ja Mariel ajas end vaevaliselt istukile. Adrenaliini tõttu ta keha värises, kuid arusaamatu naudingutunne hakkas tasapisi hajuma. Mariel oli kuulnud küll Spesi linnade allilma urgastes sünteesitud mõnuainetest, mis aktiveerisid organismis jõuliselt virgatsainete sünteesi, kuid nii tugevat efekti polnud keegi inimeste puhul täheldanud. See pidi olema olendi tegu.
Mariel kirus omaette mõtlematut kiivri avamist – asunduses veedetud jõudeaastad muutsid ta lohakaks. Kohtumine psüühikat mõjutava tundmatu eluvormiga oli siiski pehmelt öeldes ootamatu. Ilma Ellie ja vajalike seadmeteta polnud võimalik ka õhukoostise molekulaarset analüüsi vajalikul tasemel läbi viia, kuigi laevast väljudes oli kõik normis olnud. Samas, mis sellest teadmisest kasu on, kui end kaitsta pole võimalik, sest kukkumise käigus sai kergskafandri kiivri isolatsioon viga. Mida see olend siin üldse teeb?
Valutavad jäsemed ja muljuda saanud kere andsid end korralikult tunda. Alles nüüd suutis ta vöölt püstoli haarata. Käepideme pigistamine andis juurde enesekindlust, kainestas olekut.
Marielil oli hetk aega ringi vaadata. Nad asusid avara väljaku serval, mille seinte küljes paistsid erinevatel tasanditel eendid. Tänav, mille alguses nad seisid, viis otse platsi keskel paikneva tohutu maast laeni ulatuva samba juurde. Eendid ühendusid sellega kiirtena kulgevate ühendustunnelite kaudu, samba tippu kinnitatud eredad valgustid tekitasid optilise illusiooni, nagu tõuseks see pimestavasse tähte. Tundus, et nad olid jõudnud lõpuks linna keskmesse transpordisüsteemi juurde. Tänavat ääristasid mõned kaubahõljukid, metallist barjäärid eraldasid jalakäijate kõnniribasid, kohati esines isegi puusarnaseid taimi, mis meenutasid Spesil kasvavaid palme, kuid mille lehtede värv oli tumelilla tooniga. Võis arvata, et istikud olid välja valitud planeedi rannikuäärse taimkatte hulgast. Mariel pidi tõdema, et väikene rohelus muutis külma terasväljaku veidi soojemaks, kuid inimeste puudumine jahutas mõtetest igasuguse temperatuuri.
Kostis kolinat. Kaks drooni lükkasid deformeerunud kaaslase pealt ja ajasid end aeglaselt püsti. Põrutuse tõttu väljalülitunud süsteemid näisid taas töökorras olevat, kui nad närviliste peanõksatustega ümbrust seirasid.
«Ellie, oled kuuldel?» küsis Mariel vaiksel häälel end samuti Tipsu najale püsti ajades. Tekkis kerge peapööritus, kuid ta suutis tasakaalu säilitades jalule jääda. Nii sügavat emotsionaalset pohmelli polnud Mariel eales tundnud, sest tal oli tükk tegemist, et rõhuvale ahastusele mitte järele anda.
Põgus pilk randmeekraanile andis teada, et side droonidega oli kadunud. Linna kaart püsis muutumatu ning ühtegi liikumist ei registreeritud. Ka tema kaks tegutsemisvõimelist valvurit puudusid ekraanilt. Tõenäoliselt oli saadud obadus nende tundlikke sidesüsteeme kahjustanud. Kuid teiste droonide olukord oli murettekitav. «Oleme vist liiga kaugele liikunud,» lausus Mariel eikellelegi. «Peame ühenduse kiiresti taastama.»
Vahepeal oli Tipsu droonid viipekeele abil liikvele saatnud, et lähimad nurgatagused üle kontrollida. Ettevaatlikult sammudes nägid robotid veidi koomilised välja. Järelevalve oli neisse alalhoiuinstinkti programmeerinud, aga selline pilt oli Marieli jaoks uudne. Ta justkui ootas, et kusagilt hüppab välja mõni koomik, kes neile jalaga tagant äsaks. Naljast oli asi siiski kaugel. Ta noogutas nõusolevalt Tipsu poole ja viimane astus naisest eemale, et seejärel hoone katusele ronida. Mariel jälgis randmeekraanilt pilti, mida Astuja kaamerad edastasid. Üle katuseserva piiludes ei hakanud midagi kahtlast silma. Tipsu venitas end püsti. Ümberkaudsete hoonete katused ulatusid igasse suunda, mida hakkisid siin-seal ristuvad tänavad. Olendit ei paistnud ja kuigi selles rägastikus polnud just raske end peita, andis järjest taanduv õnnetunne märku, et ta oli läinud.
Tipsu naasis mütsuga Marieli kõrvale. Naine kutsus ka droonid tagasi ja mõtles, mida teha. Transpordisüsteem, mis võiks neid potentsiaalselt linna juhtimiskeskusesse toimetada, asus käeulatuses, samas oli eluliselt tähtis Elliega ühendus taastada. Pealegi tekitas küsimusi ülejäänud droonide saatus. Praeguse «meeskonnaga» olendi vastu suuri šansse polnud ning varustust täis seljakott oli vaja tagasi saada. Ehk on Ellie vahepeal sidemooduli töökorda saanud.
Järelevalvele võiks antud olukord tõsist huvi pakkuda. Ta ei kahelnud abijõudude võimekuses olendiga toime tulla, kuid ettevaatlikkus kulus neilegi marjaks ära. Kes teab, palju neid siin tegelikult ringi liigub. Tipsu haaras kahe elutu drooni kehad sülle ning oli valmis lahkuma. Mariel seadistas randmeseadme droonide signaale skaneerima ja heitis veel viimase pilgu särava samba poole.
Kõrguses asuv täht kustus. Mitte ainult samba tipp, vaid kogu väljak muutus hetkega pimedaks. Ainult nõrgalt kumav avariivalgustus säilis. Pea kohalt kostis häiresignaal ja teadustaja hoiatas peatsest õhu väljapumpamisest, kõigest kümme minutit armuaega.
«No kuulge...» jõudis Mariel käsi rusikasse surudes suust välja pigistada.
Tipsu koos kaaslastega lülitasid kohe valgustid sisse ja naine kahmas vöölt megalaterna, nagu ta taskulampi hellitlevalt kutsus. Tunnel, kust nad saabusid, oli endiselt olemas. Ta hakkas ees sörkima, kui abilised järgnesid talle, üritades temaga sammu pidada. Jalg tegi endiselt valu, mis ei lasknud täie hooga edasi tormata. Mariel ei osanud aimata, kui kaugele nad peavad jõudma, et lämbumisohust pääseda. Vaevalt, et Tähelinna ketas tervenisti õhust tühjaks tehakse, aga mine sa hulle tea, mõtles Mariel.
Nad jõudsid peaaegu käigu lõppu, kui hüplevates valgusvihkudes miski vastu helkis. Mariel peatus järsult ja sundis sellega ka kaaslasi hoogu pidurdama. Neist kõige kogukam, Tipsu, sai pidama alles naisest eespool. Mariel varjus igaks juhuks kaaslase laia selja taha ning nad mõlemad suunasid valgustid pimedusse. Ähmased kogud, kelle piirjooned olid väga tuttavad, seisid liikumatult rivis ja blokeerisid kogu tunneli. Need vaatasid otse ette, justkui üritades silmadega valgusest läbi puurida.
Nad kõik on siin! Temadroonid... Mariel tuvastas mõned neist ja hüüdis värvikoode, et droonide tähelepanu võita. Naise hüüded jäid vastuseta, selja tagant kostev häiresignaal ja teadustatud «viis minutit pumpamise alguseni» ainsatena käigus kajamas. Tipsu tahtis neid lähemalt uurida, et mõnel semul õlga patsutada, kuid Mariel peatas ta.
«Ellie, kas kuuled mind?» Sidekanalis valitses vaikus. Naine tippis ekraanil ning jälgis imestunult kaarti, mis näitas endiselt tühjust. Ometi seisid nad kõik rivis nende ees. Mariel seadis püstoli aeglase liigutusega lahinguseadesse ja kutsus veel kord mikrofoni kaudu Elliet. Taas ei midagi.
Tipsu märkas Marieli liigutust ja avas vaikse surinaga Astuja haarmete sees asuvad plasmarelvade kambrid. Nüüd tuli droonirivile järsku elu sisse. Nende peavalgustid lahvatasid põlema ja käed relvadega tõusid sünkroonis vastaseid sihtima. Ees on Järelevalve «võitmatud» ja ära pööranud droonid, taga ootab lämbumine. Mariel jõudis veel mõttes saatust kiruda, enne kui Tipsu taha varjudes oma endiste valvurite pihta tuld andma hakkas.
