Читать книгу Nõidkapteni needus - Reeli Reinaus - Страница 4

Alex teadis, et meri uhub pärast tormi kaldale kõiksugu asju – nii merikarpe ja ilusaid kivikesi kui ka igat sorti rämpsu, mida laevadelt vette on heidetud. Samuti kõike seda, mida torm endaga lähedal asuvatelt saartelt kaasa on toonud. Alati pärast tormi kõndis poiss randa, et vaadata, kas sealt on midagi huvitavat leida.

Ka seekord kõndis Alex veepiiril ja vaatas hoolikalt enda ette. Esialgu ei märganud ta midagi põnevat, olgugi, et maru oli terve öö nende pea kohal möllanud. Aeg-ajalt kummardus ta mõnda väiksemat merikarpi korjama, ent need polnud mingid haruldused – selliseid võis ka tavalistel päevadel leida. Alex karpidest küll suuremat ei hoolinud, kuid ta teadis, et Anna, ta õde, rõõmustab nende üle kindlasti.

Korraga nägi poiss, et veest sätendab vastu midagi kuldset. Alex kangestus – kas tõesti kuldraha, käis läbi ta pea. See võib olla mõnelt laevalt merre heidetud kuldmünt, lootis ta hetkeks.

Ta kummardas veepiirile ja sirutas käe välja. Ese, mis tema pihku sattus, oli palju suurem kui see end liiva alla peites aimata lasi. Kui poiss selle veest välja tõmbas, tundis ta, et see on kummaliselt raske ja krobeline.

Alex avas peo ja uuris oma leidu lähemalt. Esialgu ei saanud ta üldse arugi, millega on tegu. Viimaks, metallitükki hoolikamalt silmitsedes mõistis ta, et see on tõenäoliselt tükk mõnest vanast mündist. Mis muud saigi see olla, kuigi mündi kohta tundus see liiga suur ja paks. Veerand sellest – alles nüüd märkas poiss, et tegu oli kolmnurgaga, mille kaks külge olid teravad ja kolmas ümmargune –, oli juba ise poole tema peopesa suurune. Ja see kummaline ese oli tõepoolest kullast. Alex teadis, et ükski teine metall pole nii pehme. Ta püüdis leida midagi, mis viitaks leiu vanusele, aga ei avastanud ühtegi numbrit. Poiss polnud enam kindel, kas see võis ikka olla raha. Kuid mis muu see siis oli?

Alex pani killu tasku ja vaatas veel ringi. Nii kaugele, kui silm ulatus, laius peaaegu valge liivariba, mida palistas helesinine meri. Poiss hingas sügavalt sisse. Õhk oli puhas, karge ja soe nagu pärast suuremat vihma ikka, ning ookean loksus rahulikult. Nii rahulikult nagu polekski ta alles öösel rannal vahutanud.

Viimaks pöördus Alex minekule. Juba tükk aega polnud talle midagi põnevat silma hakanud. Poiss vaatas veel kord oma saaki – viis suurt merikarpi õele, mõned lainete poolt siledaks lihvitud värvilised klaasikillud ja see kummaline tükk kulda. Ta pani asjad tasku tagasi ja hakkas tuttava palmisalu poole sammuma. Miskipärast ei raatsinud ta kullatükki teiste leitud asjade juurde panna. Alex surus selle kõvasti pihku.

Kui ta oli juba mõnda aega mööda ookeani kallast kõndinud, märkas ta, et ilm on muutunud. Päikesepaiste asemel oli taevas korraga pilve tõmbunud ja ka esimesed vihmapiisad ei lasknud end kaua oodata. Alex lisas sammu. Poiss teadis, et ilus ilm võib kiiresti halvaks pöörata ja tal polnud tahtmist raju kätte jääda.

Korraga ta peatus. Midagi oli valesti. Talle tundus, et ta on eksinud. Just seal, kus pidi olema rada, olid vaid liiv ja palmid. Kuidas ta ometi oli õige teeotsa käest kaotanud? Ta jooksis tagasi, vihma all küüru tõmbudes, sest nüüd sadas juba palju kõvemini. Vihm oli külm ja see pani poisi lõdisema. Kuidas ma sain nii pime olla ja eksida, kirus ta ennast.

Alex jooksis nüüd juba päris kiiresti, ise sealjuures hoolega kallast jälgides – kusagil siin pidi ju tuttav palmisalu olema. Ent vihm oli muutnud kogu ümbruse ühtlaselt halliks. Poiss ei seletanud enda ümber enam midagi. Ainuke, mida ta veel kuulis, oli ookeanimüha. Ta pidi minema sellele vastassuunas. Alex võttis kokku oma viimasegi jõu ja tormas lähedal asuva puudesalu poole. See pidi olema õige koht!

Järgmisel hetkel põrkas ta millegi vastu ja karjatas.

Kui poiss ärkas, oli vihm taandunud. Ta vaatas tükk aega silmi vidutades ringi. Tõenäoliselt oli ta peaga vastu palmitüve jooksnud, mida kinnitas tulitav muhk ta otsaesisel, ja seejärel ilmselt teadvuse kaotanud. Alexile tundus, et ta oli siin juba tükk aega liival lebanud. Isegi päike oli jõudnud vahepeal uuesti välja tulla ja ta riidedki ära kuivatada.

Ma pean vist nüüd tagasi kiirustama, mõtles poiss püsti tõustes ja end liivast puhtaks rapsides. Ta katsus igaks juhuks taskuid – kas ta varandus oli veel alles? Oli. Siis meenus talle leitud mündikild. Ta oli seda käes hoidnud, kuid nüüd oli see kadunud. Kas ta oli selle tõepoolest joostes ära kaotanud? Poissi läbistas kõrvetav kahjutunne. Ta tundis endalegi üllatuseks, et see oli midagi tähtsat. Miks oli ta selle nüüd ära kaotanud?

Alex vaatas tähelepanelikult ümbrust. Õnneks märkas ta otsitavat õige pea. Peaaegu sealsamas, kus ta lamanud oli, lebas see päikese käes särades. Alex haaras maast killu ning peitis selle sügavale taskupõhja. Siis andis ta jalgadele valu.

Kui Alex tagasi jõudis, ei küsinud temalt keegi midagi. Tundus, nagu poleks ta kauem ära olnud kui paar tundi. Kuidas sai see võimalik olla?

„Kas siin ei sadanud?” küsis ta emalt, kes nende majakese taga juurvilju rohis.

„Sadanud? Millest sa räägid?” küsis ema vastu.

„Ah ei midagi,” kohmas Alex. Isegi kui temaga oli midagi kummalist juhtunud, ei tahtnud ta sellest rääkimisega teiste tähelepanu endale tõmmata. Pealegi ta teadis, et see pole haruldus, kui sajab vaid kitsal maa-alal. Võimalik, et vihm ja tuul olidki ainult tema peakohal, rannajoonel möllanud.

Tuppa jõudes asetas ta kõik asjad lauale. Merikarbid õele pani ta kõrvale. Seejärel jäi ta värvilisi klaasikilde silmitsema.

Viimasena asus ta uurima kullatükki. Selle ühele poolele oli midagi kirjutatud, kuid kiri oli osalt loetamatu ja isegi mõnede üksikute selgesti eristuvate tähtede seast ei osanud Alex ühtegi endale tuttavat sõna kokku panna. Teisel poolel võis näha lainelisi jooni – Alexile tundus, et tegu on iselaadse kaardiga. Esialgu ei avaldanud ese enda kohta midagi rohkemat.

Alex hüpitas seda mõtlikult käes. Korraga tundis ta, et kuld muutub iseäralikult soojaks. Iseenesest polnud selles midagi imelikku, Alex teadis, et metallid ikka soojenevad, kui neid kaua käes hoida, aga see tükk kulda muutus kummaliselt soojaks. Poisile tundus, et see koguni juba tulitas ta peopesas. Arvates siiski, et ta kujutab seda ette, kavatses poiss teha proovi – hoida kulda nii kaua peos, kuni ta selgelt selle kõrvetust tunneb.

Ta surus peo kokku.

Jack värises ikka veel, kui ta kõigele juhtunule mõtles. Sellest kõigest oli möödas juba nädal, aga ikka ei saanud ta öösel rahulikult magada. Ikka veel nägi poiss iga kord, kui ta silmad sulges, enda kujutluses kogu läbielatud õudust. Ja seda hiilgust. Sellist hiilgust, mida ta polnud kunagi oma elus näinud. Ega näe ka enam kunagi.

„Kas hakkame pihta?” küsis Tom nõudlikult.

Teised noogutasid.

Tom võttis pidulikult laua taga istet.

Ruum, kus nad viibisid, polnud kuigi suur. Seal oli lisaks lauale vaid paar pinki, kummut ja üks koiku. Aga kuna sel õhtupoolikul oli kogu kõrtsituba vaid nende päralt, siis lisas see toimingule kaalu juurde.

Tom ulatas Rodrigole pudeli veini. „Tee see lahti,” sõnas ta. Tema olekust paistis teatud pidulikkust.

Rodrigo võttis pudeli ja vilistas. „Kust sa selle said?” küsis ta.

„Panid kuskilt pihta?” uuris Lee. Ta silmad lõid hetkeks leegitsema.

„Ei,” sõnas Tom. „Sellega olgu lõpp. Igavesti. Ma ostsin selle. Me ei pane enam kunagi kuskilt midagi pihta. Selge?”

Teised noogutasid.

Tom leidis kummutilt mõned peekrid ja asetas need lauale. „Lase juba käia,” käsutas ta.

Rodrigo oli kõhn, tõmmu jumega, umbes kuueteistseitsmeteistaastane poiss. Tal olid pikad, peaaegu õlgadeni ulatuvad juuksed, mis langesid korrapäratute salkudena ta kõhnale näole. Kui poiss neid eemale lükkas, võis märgata ta paremal põsel pikka punakat armi. Isegi see arm ei muutnud ta kaunist, korrapäraste joonte ja salapäraste silmadega nägu inetuks. Rodrigo avas pudeli ja valas veini peekritesse.

Tom köhatas hääle puhtaks. „Me võtame esimese toosti vabaduse terviseks,” sõnas ta. „Ja selle terviseks, et me enam kunagi midagi sellist üle ei peaks elama.” Ta märkas jälle, kuidas Jack võpatas. Tomil oli poisist lõpmata kahju.

Tom oli neist kõige vanem. Ta oli aastate poolest juba täisealine, samuti ka välimuse poolest. Ta oli pikka kasvu ja lihaseline. Tomi silmade läbitungiv pilk jättis tast kõiketeadja mulje. Ta oli vaieldamatu juht. Kõik teised kuuletusid talle poolelt sõnalt. Kas mängis siin rolli tema vanus või olid need elukogemus ja läbi elatud sündmused, seda oli raske öelda. Tom ei võtnud isegi kõige palavama ilmaga särki seljast. Vaid vähesed teadsid, et tema selg oli täis arme, mida suudab jätta vaid nahkroosk. Viimast kasutati orjade karistamiseks istandustes, kuid see oli tavaline karistusvahend ka Musta Hobuse pardal.

Jack oli noorim. Tal oli teistega küll vaid paar aastat vahet, kuid ta jättis endast oma kasvu ja oleku poolest palju noorema mulje. Sellegipoolest suhtusid teised temasse kui omasugusesse. Jack oli nutikas. Nutikam, kui keegi teine neist. Ka oskas ta neist ainsana korralikult lugeda ja kirjutada. Tema eresinised silmad heleda tuka all andsid talle natuke lapseliku ja uudishimuliku ilme.

Lee oli Rodrigoga ühevanune. Tema oli nende kambast see, kes oskas alati hea naljaga tuju üleval hoida. Ka kõige lootusetumas olukorras. Samuti oli tal imeline oskus nende tülisid lahendada. Väliselt jättis ta tõsise, isegi natuke sünge mulje. Keegi ei teadnud kunagi, mida ta mõtles või tundis, kui ta oma mustade silmadega ainiti kaugusesse vaatas. Nagu Rodrigo oli ka tema pikka kasvu ning peenikese kondiga ja sale.

„Võtame ka meie sõpruse terviseks,” sõnas Lee. „Sõpruse, mis on nii paljule vastu pidanud ja mis peab igavesti.”

Poisid noogutasid ja lõid peekreid üksteisega kokku.

„Me peame minema igaüks oma teed,” sõnas Tom pärast mõningast vaikust. „Kel võimalik, see võiks otsida üles oma sugulased või tuttavad. Kel neid enam pole, ta vaatas Lee ja Jacki poole, see peaks liikuma siit nii kaugele kui võimalik ning otsima ausat tööd ja leiba.”

Lee trummeldas sõrmedega mõtlikult laual.

Tomil endal käis neid sõnu lausudes südamest valu läbi.

Jack neelatas, kui Tom tema poole vaatas. Mingil põhjusel oli ta hakanud Tomi suhtuma kui oma vanemasse venda. Või isasse. Ta ei suutnud uskuda, et nad peavad teineteisest lahkuma. Ja ilmselt igaveseks. Kuid ta teadis, et neid hakatakse taga otsima. Igal võimalikul viisil ja nii on neil kergem märkamatuks jääda.

„Me ei unusta ju üksteist?” küsis korraga Rodrigo. Ta püüdis varjata oma murduvat häält.

„Loomulikult mitte,” lausus Tom ja teised noogutasid. „Aga me peame niiviisi tegema. Me ju leppisime selles kokku, mäletate?”

Uuesti noogutasid kolm poissi tummalt pead.

Nad jõid mõnda aega vaikides. Nii palju oleks olnud rääkida, kuid siin, lahkumineku palge ees, tundus see kõik mõttetu. Ja samas polekski neil nagu olnud midagi üksteisele öelda. Nad teadsid kaaslaste mõtteid ja tundeid, kõik läbielatud õudused olid neid liitnud nii, et nad peaaegu hingasid ühes rütmis. Sõnadel polnudki enam tähtsust.

Tom köhatas, ta tundis klompi oma kurgus, mis sundis ikka ja jälle neelatama. „Nüüd peame me selle ära tegema,” sõnas ta viimaks. „Päikeseloojangul, pimeduse varjus, peame me üksteisest lahkuma. Ma loodan, et teil kõigil on juba mingi plaan, kuhu edasi minna.”

Jack ja Rodrigo noogutasid. Lee vahtis tuimalt oma veinipeekrit.

Seejärel tõmbas Tom oma taskust välja suure ümmarguse kullast ketta. Ketta ühel poolel olid kirjas poistele tundmatud märgid, teisel poolel oli kujutatud mingisugust kaarti. Mida need märgid tähendasid, seda ei osanud nad aimata. Kaart kujutas ilmselt saart, kust see pärines.

Jack surus ketast vaadates alla oige. Lee näris süngelt alahuult. Ainult Rodrigo ei näidanud välja, et tal oleks selle kummalise eseme vastu mingeidki tundeid. Ta rüüpas oma peekri tühjaks ja jäi Tomile äraootavalt otsa vaatama.

Tom asetas eseme enda ette lauale. „Kas sa võtsid selle kaasa?” küsis ta seejärel Leelt.

Poiss noogutas ja otsis põuest välja suure teraga massiivse noa ning ulatas Tomile.

Tom vaatas nuga tunnustavalt. Seejärel tõmbas ta kuldsele kettale kaks joont, nii et sellele moodustus neli veerandit. Siis vajutas ta noa tera vastu üht joont ja lõi taskust võetud kiviga noapea pihta. Ketas jagunes kaheks ja hetk hiljem neljaks tükiks.

„Nii,” Tom pani tööriistad kõrvale, „nüüd peame me igaüks võtma neist ühe tüki ja selle endaga kaasa viima.” Ta nägi silmanurgast, millise põlastuse ja hirmuseguse pilguga Jack ketta tükke vaatas. „Ja me ei või neid kunagi minema visata ega kellelegi edasi anda,” lisas ta karmil häälel. „Me peame vanduma iseenda ja teiste elude nimel, et me hoiame neid tükke samamoodi kui oma elu ning mis ka ei juhtuks, me ei tohi tunnistada, et need on meie käes. Me ei tohi reeta ei seda, mida me varjame ega ka kedagi teist. Me peame selle saladuse endaga hauda viima.”

Rodrigo, Lee ja Jack noogutasid.

„Vanduge,” käskis Tom.

Rodrigo võttis esimesena laualt ketta tüki. „Ma vannun,” lausus ta. „Ma vannun, et see ei satu kunagi võõrastesse kätesse ja ma ei reeda kunagi teiste osade asukohta.” Seejärel peitis ta selle taskusse.

„Ka mina vannun,” sõnas Lee, kullatükki käes pigistades. „Ma vannun, et ei reeda teid kunagi.”

Tom vaatas Jacki poole, kuid väikese poisi kõhetu käsi ei värisenud. „Ka mina vannun,” ütles ta kindlal häälel. „Ma vannun, et hoian seda oma elu hinnaga.”

Viimase tüki võttis laualt Tom. „Ma vannun,” lausus ka tema. „Ma vannun, et viin selle saladuse endaga hauda ja et ma ei reeda teiste osade asupaika.” Seejärel libistas ta kulla oma taskusse.

Hetkelise vaikuse katkestas Rodrigo, kes tõmbas korraga põues olevast kotikesest välja tumeda kirbelõhnalise pulbri ja viskas seda peotäie nende peade kohal õhku. Sõnu, mida ta pobises, ei suutnud teised eristada.

„See kinnitab riitust,” ütles ta mõne aja pärast. „Mu vanaisa õpetas seda mulle, kui ma veel väike olin.”

„Su vanaisa võib veel elus olla,” lausus Jack.

Rodrigo neelatas. „Jah,” sõnas ta pärast hetkelist pausi. „Ma arvan, et ma lähen otsin ta üles.”

Tund aega hiljem embasid neli poissi vaikides üksteist pimedal tänavanurgal. See pidi jääma nende viimaseks kohtumiseks selles elus. Nad pidid oma lubadust pidama, ükskõik kui raske see ka poleks. Kulla needus ei lase kedagi lõplikult lahti. Nad pidid seda meeles pidama. Meeles pidama ja üksteise ning jälitajate silmist kaduma.