Читать книгу Nõidkapteni needus - Reeli Reinaus - Страница 7

Paar tundi hiljem, kui ülejäänud olid lahkunud, istusid nad tekil ja sõid seda, mis piraatidest oli üle jäänud. Kõik poisid olid kogunenud suure paja ümber ja püüdsid sealt endale paremaid palu õngitseda. Sageli oli neile jäetud vaid leem, enamuse tahkemast kraamist olid piraadid juba enne neid nahka pannud. Alex polnud seda suppi esimestel päevadel süüa söandanud. See haises vastikult ja tal polnud aimugi, millest see koosnes. Kuid viimaks oli ta alla andnud, sest nälg ei andnud talle enam asu. Millest supp koosnes, seda ta ei tahtnudki teada, peaasi, et see leevendas hirmsat näljatunnet. Nicky küll seletas talle, et patta pannakse peaaegu kõik, mis süüa kõlbab, ning et halvaks läinud toiduainete maitset varjata, lisatakse hulgaliselt maitseaineid, kuid tavaliselt polevat asi nii hull. Võimalik, et polnudki, supp maitses igal juhul paremini, kui see lõhnas.

Poisid sõid aplalt. Mõnda aega polnud kuulda muud kui vaid lurinat ja tasast matsutamist. Alex vaatas enda ümber ringi. Peale tema oli siin veel üksteist näljas ja kaltsudes poissi. Ta oli juba suutnud isegi kõigi nende nimed meelde jätta. Kõige vanemad neist olid Huck, Peter ja Marcus. Huck oli kamba juht, tema oli kõige vanem, pikem ja tugevam. Peter ja Marcus olid tema sõbrad, kes Huckki igal pool saatsid. Marcus oli silmapaistvalt ilus poiss – tema tumedad silmad andsid ta näole, mida ääristasid kergelt laines juuksed, kindlameelse ja aruka ilme. Alex ei suutnud uskuda, et poiss veedab oma aega siin laeval peamiselt nooremaid kiusates. Talle tundus, et selles poisis on peidus midagi palju enamat. Peter oli Huckist ja Marcusest veelgi kiuslikum. Kogu tema nägu väljendas viha ja vihkamist kõigi ja kõige vastu. Alex oli näinud vaid paaril korral Peteri näol naeratust ja need olid need korrad, kui tal oli õnnestunud mõnda endast nooremat poissi alandada.

Huck, Peter ja Marcus panid Nicky jutu järgi algul iga uue tulija proovile. Nii oli juhtunud ka Alexiga. Ta oli pidanud kambüüsist koka tagant varastama ühe pudeli rummi. Vargus oli läinud hõlpsamini, kui ta oli arvanud, kuid sellegipoolest oli ta kambüüsi hiilides elu eest värisenud. Nicky oli talle ühel päeval piisava põhjalikkusega rääkinud karistustest, mida laeval sõnakuulmatusega vahelejäänute peal rakendati. Huck, Peter ja Marcus olid aga sel õhtul olnud hullemini purjus, kui tavaliselt.

Alexi pilk langes Adamile. Adam oli heasüdamlik ja natuke lihtsameelne poiss ning tema viga oli see, et ta püüdis kangesti kõigile meeldida. Seetõttu ei meeldinud ta peaaegu kellelegi. Ehk ainult Samile. Sam oli Adami sõber, kuigi Alexile tundus, et ehk ainult seetõttu, et ta aeg-ajalt mõne Adamist järele jäänud toiduraasu endale võis võtta. Sam oli vaatamata nigelale toidule ülekaaluline. Tundus, et ta pidi kogu aeg midagi sööma – tema paksud tedretähnidega kaetud põsed liikusid pidevalt midagi närides ning ta väikesed silmad vilasid peas, et märgata kaaslastest üle jäänud toidupala.

Järgmised poisid olid Alan, Rico ja Jay. Siiani oli Alex laeval peale Nicky just nendega kõige rohkem rääkinud. Poisid olid sama vanad kui Alex ja tundusid sõbralikud.

Alan oli neist kõige jutukam. Ta oli tumedate lühikeste juuste ja veidi ülespoole hoidva ninaga. Tal olid suured pruunid ümmargused silmad, mis ümbritsevat natuke uudishimulikult piidlesid ja ta oli, nagu kõik teisedki poisid peale Sami, ebatavaliselt kõhn.

Jay oli tõenäoliselt pärit kusagilt siitsamast, poisi tõmmu nahk viitas tema kohalikule päritolule. Kuigi see tundus peaaegu võimatu, oli ta veel kõhnem kui ülejäänud poisid. Sellele vaatamata oli ta neist kõige kiirem ja sitkem. Alati sai just Jay oma töö kõige varem valmis või kui laeval oli vaja kellelegi sõna saata, siis lasti seda teha just Jayl.

Rico oli päris tumedanahaline. Nicky teadis rääkida, et ta oli ühelt orjalaevalt põgenenud ning Atlantisele sattudes polnud ta muud keelt, kui oma kummaline emakeel, üldse osanudki. Pärast nelja aastat laeval oli olukord muutunud vastupidiseks – enam ei suutnud Rico väikese Aafrika hõimu keelest, mida ta sünnist saati oli rääkinud, suurt midagi mäletada.