Читать книгу Nõidkapteni needus - Reeli Reinaus - Страница 6

Laevale jõudes ei suutnud Alex paari minutiga, mil ta tekil viibis, märgata muud, kui väga erineva ja peamiselt eemaletõukava välimusega piraate, kes teda varjamatu uudishimuga jõllitasid. Seejärel lükati ta kuhugi pimedusse. Alex kuulis hetkeks veel enda pea kohal luku kriginat ja siis saabus vaikus.

Ta kobas ruumi, kus ta viibis. Ühtpidi suutis ta teha vaid kuus, teistpidi neli sammu. Ruumi ühest nurgast leidis Alex midagi madratsi taolist. Ta istus sellele. Korraga tundis poiss suurt väsimust, mis nagu lainena talle peale vajus. Kongis oli soe ja vaikne. Tahtmatult tuli talle uni peale.

Kui Alex tukastusest toibus, ei osanud ta arvata, kui kaua ta pimedas kongis juba viibinud oli. Võimalik, et paar tundi või pool päeva. Ent korraga kuulis ta uuesti tuttavat heli ning luuk avanes.

„Roni välja,” ütles kellegi kume hääl.

Välja ronides märkas poiss, et rääkija oli seesama mustanahaline mees, kes oli saarel olnud.

„Tule kaasa,” ütles mees, kui Alex tekil loojuva päikese valguses silmi kissitas. „Kapten tahab sind näha.”

Nad liikusid trepist üles ja mööda laeva koridori edasi. Peagi jäi Alexi saatja ühe ukse ees seisma ja koputas. Kuuldes seest häält, lükkas ta Alexi kapteni kajutisse.

Kapten istus massiivse kirjutuslaua taga, millel põlesid küünlad hõbedast küünlajalgades. Tema ees oli lahti paks nahkköites raamat, mille ta poisi sisenedes plaksuga kinni lõi. Alex vaatas huvitatult ringi, unustades hetkeks isegi, kus ta viibib. Lisaks kirjutuslauale märkas poiss ruumis veel seinale kinnitatud maakaarti, tammepuust kummutit, paari tooli ja koid. Paljusid asju, mis rippusid seinal naelte otsas, ei osanudki ta nimetada. Ta tundis ära vaid mõned puust maskid, mis olid kuulunud ilmselt mõnele pärismaalaste suguharule. Nähtu oli nii huvitav, et alles kapteni köhatus tuletas Alexile meelde, kus ta viibis. Poiss võpatas.

„Sulle meeldib siin?” küsis kapten korraga sõbralikult.

Alex võpatas. Ta püüdis jällegi reaalsusega kohaneda.

„See kõik võib ühel päeval sulle kuuluda,” sõnas kapten ikka veel heatahtlikult poissi vaadates.

„Miks te mu siia tõite?” küsis Alex. Ta imestas isegi oma julguse üle.

„Võta istet,” sõnas kapten.

Alex istus toolile kapteni laua vastas. Ta jäi ainiti silmitsema kullast ussikirjalist mustrit, mis laua äärt kaunistas.

„See pole tavaline laev,” sõnas kapten lõpuks.

„Ma märkasin,” lausus Alex, jällegi oma julguse üle imestades.

„See laev on eriline, sest siit laevast ei lahku keegi elavana,” jätkas kapten. „Samuti nagu ei jää ellu see, kes teab meie saladusi. Seepärast pidimegi me su saarelt kaasa võtma. Kuidas sa sinna üldse sattusid?”

Alex vajus mõttesse – pärast piraatidega kohtumist polnudki ta selle üle juurelnud. Talle tundus, et hommik, mil ta oli kaljudel hiilinud, oli juba kauge minevik. Alex pingutas oma mälu, aga kõik oli nagu minema pühitud. Ta ei mäletanud midagi. Poiss mõistis ehmatusega, et tal polnud aimugi, kuidas ta oli sinna saarele saanud. Või üldse ... Kes ta oli ...

Kapten vaatas teda üle laua ja tema suunurkades tuksles naeratus. Ent mehe pilk oli kalk, kui ta oma küsimust kordas.

„Ma ei tea,” sõnas Alex. Ta oli kindel, et kapten ei jää seda uskuma.

„Ära valeta,” ütles mees rahulikult. „Sinuga ei juhtu midagi. Kuidas sa sellele saarele sattusid?” Kapteni tumedad silmad puurisid temast läbi.

„Ma ei tea,” sõnas Alex äkki kõva häälega. „Ma ei valeta! Ma ei mäleta midagi! Ma ei tea, kuidas ma saarele sattusin. Ma ei tea isegi, kes ma olen,” lisas ta palju vaiksemalt. Ta mõistis oma ehmatuseks, et see kõik oli tõsi.

Kapten vaatas poissi mõtlikult. „Kui sa saad täisealiseks, siis võid sa valida, kas jääd laeva pardale või saad põgenemiseks kolmetunnise edumaa. Siiani pole küll veel keegi pääsenud, aga see on aus pakkumine. Seniajani elad ja töötad sa siin laeval. Kui sulle midagi enda elu ja saarel viibimise kohta meelde tuleb, siis pead sellest mulle viivitamatult rääkima.”

Alex vaatas talle jahmunult otsa. Kas ma olen nüüd tõesti vang, käis tal läbi pea.

Kapten ei pannud poisi jahmatust tähele ja jätkas. „Siin laeval on sinusuguseid veel, küll nemad õpetavad sulle, mida teha, et ellu jääda. Kui sul on küsimusi, siis pöördu tüürimehe või pootsmani poole.” Ta helistas kella ja hetke pärast ilmus uuesti välja mustanahaline mees.

„Vii ta teiste juurde, Munk,” sõnas kapten.

„Just nii, kapten,” lausus Mungaks kutsutu. Ta haaras Alexil käsivarrest ja lohistas ta kapteni kajutist välja.

Nad kõndisid uuesti mööda laeva koridori ja laskusid siis trepist alla, veel sügavamale laeva sisemusse. Viimaks jäid nad ühe ukse taga seisma.

„Mine sisse,” sõnas Munk ning lükkas Alexi ukse vahelt sisse.

Järgmised paar minutit seisis Alex ukse juures ja püüdis ära arvata, kuhu ta oli sattunud. Poisi silmad ei suutnud pimedusest läbi murda. Talle tungis ninna läppunud õhk ning tugev niiskuse- ja higihais. Ruumist kostsid kõiksugu kummalised hääled – lisaks magajate norskamisele võis kuulda ka sosistamist, köhatusi ja naeru. Ta ei teadnud, mida ütelda. Tere oleks vist natuke kohatu olnud. Ilmselt olid ruumis olijad teda nagunii märganud, seega jäi tal üle ainult oodata, kuni nad teda ise kõnetavad.

Viimaks haaraski keegi tal käest. „Sa oled siis uus,” sosistas üks hääl tema kõrva ääres.

Alex noogutas, taipamata, et seda pole pimedas näha.

„Tule siia. Sa võid siin magada. See koht on vaba.”

Kõneleja tõmbas Alexi põrandale enda kõrvale istuma.

Ta ärkas selle peale, et keegi sikutas teda õlast.

„Tule, me peame minema!” hüüdis Alexi raputaja.

Poiss pilgutas silmi. Ta ei mõistnud, kus ta on ja mis tema ümber toimub. Alex vaatas arusaamatult enda ees seisvat poissi, kes teda hirmunult tiris. Poiss oli tast natuke pikem, kuid väga kõhn – teravad luud paistsid selgelt ta räpaste ja katkiste riiete alt. Poisi näost vaatasid vastu kaks suurt ärevil silma.

„Me ei tohi hiljaks jääda!” hüüdis poiss. „Kõik on juba läinud. Me saame karistada!”

Kus ma olen, mõtles Alex end püsti ajades. Kes see poiss on ja mida ta minust tahab?

„Pootsman ei tee sellisel puhul nalja!” hüüdis võõras poiss juba meeleheitlikult.

„Pootsman?” Alex tundis, kuidas kõik, mis ta oli eelmise päevaga üle elanud, talle raske laviinina peale vajus. See, et ta on laeval, kust pole veel keegi elavana lahkunud ja ... Ja see, et ta ei mäleta enda varasemast elust mitte midagi. Korraga tundis ta kummalist nõrkust ja apaatiat kõige suhtes, mis tema ümber toimus. Ta lasi võõral poisil end kättpidi kaasa vedada.

Nad jooksid kiiresti mööda koridore ja ronisid treppe pidi, kuni jõudsid välja tekile. Alex sulges ereda valguse käes silmad. Ta tundis jahedat õhku ja kummaliselt soolast lõhna, mis temast üle uhtus, kui ta võõra poisi käe otsas mööda laevatekki edasi tormas. Või õigemini tormas ainult ta keha. Alexi mõtted olid kusagil mujal. Ta püüdis mõelda, kuidas ta siia sai ja kes ta on, kuid tal polnud kummalegi küsimusele vastust.

Tekil oli üles rivistunud veel kümmekond poissi. Nende ees kõndis pikk, tumedate juuste ja karmi näoga mees. Kui ta pead pööras, nägi poiss, et mehe nina tuletab meelde kulli nokka. Sama terav oli ka mehe pilk. Alexile tundus, et mees oli üks nendest, keda ta oli eelmine päev rannal kaugelt näinud.

Alexi kaaslane vedas ta rivi lõppu just siis, kui järjekord nendeni jõudis. Teda kättpidi kaasa vedanud poiss astus eelmise eeskujul rivist sammu ette ja ütles oma nime: „Nicky.”

Kui Nicky tagasi astus, müksas ta Alexit. Alex mõistis, et nüüd on tema kord. Ta ei tohtinud viivitada ega midagi segi ajada. Hirmust ja hilisemast kergendusest Nicky silmis, kui nad õigeks ajaks rivvi jõudsid, oli ta mõistnud, et laeval on karmid reeglid.

Ta astus sammu ette ja ütles esimese nime, mis talle pähe tuli: „Alex.”

Päike hakkas just loojuma. Selle kuma muutis peegelsileda mere oranžiks, punaseks ja kõige lõpuks roosaks. See oli imeilus vaatepilt. Alex polnud seda veel kunagi nii ilusana näinud. Ta tundis oma ninas soolakat ja nahal jahedat mereõhku.

Ta pööras pead. Tema kõrval kükitas Nicky ja vaatas samuti merele. Nicky oligi see, kes oli talle magamisaseme leidnud ja hommikul teda üles ajades Alexi naha päästnud. Nicky oli tumedate lõuani ulatavate juustega umbes Alexi vanune poiss. Ta oli kõhn ja riided, mida ta kandis, olid räbaldunud ja kulunud. Pidevast väljas viibimisest oli tema nahk päikesest põlenud. Kuid vaatamata üldisele haiglasele välimusele olid poisi silmad tema kõhnas näos rõõmsad ja elavad.

„See laev on neetud!” sosistas Nicky korraga.

„Mida?” Alex vaatas poisile hämmastunult otsa. „Sa ei mõtle seda tõsiselt?”

Nicky vaatas kaugusesse ja noogutas. Viimaks hakkas ta rääkima. Algul natuke kangelt, hiljem aina rohkem hoogu sattudes. „Siit laeva pealt pole veel keegi elusana lahkunud,” alustas ta, „ja see laev on võitmatu. Piraadid teavad rääkida, et ükskõik kui tugeva vastasega laev ka kokku poleks puutunud, on ta sellest alati võitjana välja tulnud. Ja tead, miks see nii on?” Nicky ei jäänud Alexi vastust ära ootamagi. „Sest räägitakse, et kapten Fernandez tegeleb nõiakunstiga. Räägitakse, et ta on oma hinge kuradile müünud ja temaga lepingu sõlminud. Sellepärast ei juhtu tema enda ega laevaga kunagi midagi. Meie oleme siin kõigest orjad. Aga kui üks kaheteistkümnest poisist sureb, siis ilmub alati nagu võluväel mõne päeva pärast laevale uus poiss. Siin peab ju nõiakunst mängus olema.”

Alex kuulas seda kõike üha suureneva hämmelduse ja hirmuga. „Kas enne mind keegi suri?” küsis ta viimaks ebamugavustunnet maha surudes. Aga enne, kui Nicky vastata jõudis, meenusid talle juba kapteni sõnad: „Keegi ei lahku siit laevalt elavana.”

„Jah, Milgram. See polnud vist päris harilik surm. Ta leiti hommikul tekilt surnuna. Kormoranid olid teda juba nokkida jõudnud. Laevaarst Alberto, kes Milgrami läbi vaatas, ütles, et ta oli lämbunud. Aga mille kätte, seda ei osanud Alberto öelda.”

Alex vaatas päranisilmi poisile otsa. Kas see pole siis hirmus, tahtis ta küsida, aga ei söandanud. Ta oli ometi ju mereröövlite laeval. Ilmselt olid need poisid siin harjunud asjadega, mida ta isegi ette kujutadagi ei oska.

„Kaua sina siin olnud oled?” päris ta hoopiski.

„Kolm aastat,” sõnas Nicky pärast pausi.

Alex ei teadnud, kas ta oleks pidanud seda ikka küsima. Vastupidiselt temale, kes ei mäletanud oma minevikust midagi, oli Nickyl tõenäoliselt nii mõndagi maha jäänud.

Nicky ilmselt tajus Alexi mõtteid. „Sellest pole midagi,” sõnas ta vaikselt. „Jah, ma ei tulnud siia vabatahtlikult. Keegi pole tulnud. Ma elasin oma ema ja vanaemaga Kuubal. Mu isa oli meremees, ta oli madrus ühel laeval, mis sõitis Hondurase juures karidele. Me tulime vaevu ots otsaga kokku ja seepärast pidin ma juba varakult raha teenima. Seepärast olin ma ühes sadamalähedases kõrtsis jooksupoisiks. Minu ülesandeks oli teateid laiali viia. Ühel päeval sattusin ma sadama kandis jõlkudes pealt nägema, kuidas piraadid ühe mehe maha lasid. Ma ei teadnud aga, et keegi omakorda mind jälgib. Kui ma hetk hiljem oma peidukohast välja hiilisin, siis tabas mind hoop kuklasse. Silmad avasin ma juba siin laeval.”

„Ja sa ...” alustas Alex kõhklevalt, „sa pole kunagi mõelnud ...”

„Põgeneda?” Nicky naeris. „Tuhat korda, aga need ongi ainult mõtted ja plaanid. Kõik teevad neid. Võib-olla ainult Huck ja tema sõbrad mitte.”

Huck, Marcus ja Peter olid kolm kõige vanemat poissi. Neid kardeti ja imetleti üheaegselt. Nad püüdsid käituda nagu piraadid ning seetõttu nad noorematega eriti ei suhelnud. Nicky oli rääkinud, et nad olid laeval olnud juba nii kaua, et nad oma teist elu peaaegu enam ei mäletanudki. Seda, et nad liituvad täisealiseks saades meeskonnaga, teadsid kõik juba ammu.

„Keegi pole aga nii loll, et oma plaane ellu viima hakata,” jätkas Nicky.

„Miks?” tahtis Alex teada. „Kas nõiakunsti pärast?”

Nicky noogutas. „Räägitakse, et viimane, kes seda üritas, oli olnud Luukere Joe. Teda hüüti seepärast nii, et ta oli nii kõhn nagu luukere. Ta oli öösel välja hiilinud ja päästepaadi vette lasknud. Aga needus ei lasknud teda minema. Järgmisel hommikul leidsid mehed ta päästepaadi nööridest, mis olid ta üles poonud. Ja ometi oli ta pääsemisele nii lähedal olnud.”

Alex võdistas hirmunult õlgu, kuid Nicky ei pannud ta ebamugavust tähelegi. „Paljud on proovinud ka siis põgeneda, kui laev on olnud mõnes sadamas ankrus,” jätkas Nicky. Ühest neist, Šotlasest Jimmyst, räägitakse veel siiani. Ta ujus laevalt maale, kui me olime ühes sadamas. Kõik läks hästi – keegi ei märganud, kui ta minema hiilis, kuid siis, kui ta oli juba kaldale jõudnud, komistas ta libedatel kividel, kukkus, lõi pea vastu teravat kivinukki ära ja uppus. Mehed leidsid ta, kui nad hommikupoole ööd kõrtsist tulid. Kapten laskis ta kaasa võtta ja teistele hoiatuseks masti otsa riputada. Pärast seda pole keegi enam põgeneda üritanud.”

„Kas see pole hirmus?” pomises Alex, tundes, kuidas midagi külma tema südant puudutab.

Nicky kehitas õlgu. „Siin olles harjud selliste asjadega kiiresti.”