Читать книгу Verikambi - Reeli Reinaus - Страница 4

Hämardus. Valgus, mis varem läbi puuvõrade paistis, oli veel vaid vaevu aimatav ning mets tundus seetõttu veelgi tihedam ja süngem.

Nad ei olnud ikka veel metsast välja saanud. Tegelikult polnud nad isegi veel õiget rada leidnud. Ja Kirkel oli tunne, et nad ei leiagi. Ta märkas, et Joonas, kes oli siiani üpris muretult käitunud, hakkas juba veidi närviliseks muutuma. Võõrad poleks sellest aru saanud, aga Kirke teadis, et kui Joonas närib huuli, siis on ta sisemiselt pinges. Tüdruk järeldas, et küllap polnud ka Joonasel vähimatki aimu, kuskohas nad asusid.

Neil kellelgi ei olnud, kuid millegipärast olid kõik lootnud, et just Joonas oskab neid metsast välja juhatada. Ja Joonas andis ka praegu endast parima – ta rühkis kõige ees hoogsalt läbi tihedate okste ja põõsaste ning jalge külge kinni jääda ähvardava alustaimestiku.

Kirke vaatas uuesti oma telefoni, kuigi tal ei olnud sellesse enam põrmugi usku. Juba kolm-neli tundi polnud kellelgi neist levi olnud. Ilmselt olid nad siis juba päris ammu õigelt teelt kõrvale kaldunud. Loomulikult ei olnud ka praegu midagi muutunud, Kirke telefon oli endiselt levist väljas.

„Meil pole isegi taskulampe, kui päris pimedaks peaks minema,” ütles Elina, kes siiani oli ainult vaikides edasi sammunud.

„Mu telefonil on,” kohmas Joonas. „Midagigi tast kasu.”

„Me oleme ju piisavalt kaua ühes suunas läinud, kas me siis tõesti ei hakka juba kuhugi välja jõudma?” imestas Kirke. Ta ei tahtnud pimeda peale jäämisele isegi mitte mõelda, kuigi see oli tegelikult vaid tunni või poole küsimus. Tüdruk lootis, et nad selle ajaga mõnda tuttavasse kohta jõuavad.

„Halvemal juhul jõuame me rappa välja,” sõnas Joonas. „Aga vähemalt oleks siis teada, kus me täpselt oleme.”

Põrgusse… Raba oli küll viimane koht, kuhu Kirke sattuda oleks soovinud. Isegi siis, kui see tooks nende olukorda mingitki selgust. Raba oli paik, kus inimesed aeg-ajalt ära eksisid või koguni kadunuks jäid, ning seetõttu räägiti selle kohta igasuguseid lugusid – alates sellest, et rabavaimud nõuavad iga teatud aja tagant mõnda inimest ohvriks, lõpetades sellega, et rabas nähtud tuled kuuluvad tulnukatele, kes inimesi röövivad, et nendega oma lennuvahendites katseid teha.

Mõnda aega kõmpisid nad jälle vaikides edasi. Oksad kriipisid nende käsi ja nägu ning vahetevahel koperdas üks või teine neist hämaruse ja väsimuse tõttu mingite juurikate või maha kukkunud puutüvede otsa.

Kirke kirus end, et ta üldse oli nõustunud Gustavi tobeda mõttega matkale minna. Ta oli enam kui kindel, et nüüd peavad nad metsas ööbima. Samal ajal kui nende vanemad end ilmselt lolliks muretsevad. Ja oleks see siis ka mingi eriline matk olnud. Pigem olid nad plaaninud väikest ühepäevast jalutuskäiku looduses, aga nüüd oli see juba parajaks ellujäämisretkeks kujunemas. Sest otse loomulikult polnud nad söögile ega joogile eriti mõelnud. Ja veevarud olid neil nüüd tõepoolest otsakorral. Samas kui pimeda peale jäämise hirmus nende liikumistempo aina kasvas ja seega suurenes ka veevajadus.

Kõik oli saanud alguse sellest, et Gustav oli tahtnud näha keset metsa paiknevat piirikivi ning Joonase, Elina ja Kirke endaga kaasa kutsunud. Kivi, mis olevat vanal ajal tähistanud punkti, kus nelja mõisa piirid omavahel kokku jooksid, osutus sama igavaks ja tavaliseks, nagu Kirke oli juba ette arvanud. Ta oli soostunud mõttega metsa minna ainult seepärast, et tal polnud laupäevaks mitte mingisugust plaani. Ent nüüd tuias ta märgade tennistega juba mitmendat tundi metsas, sest keegi neist polnud vaevunud kaarti kaasa võtma. Telefonide GPSid olid nad lihtsalt nii mugavaks muutnud.

„Vaadake!” hüüdis korraga Gustav.

Poiss oli Joonasest paar sammu ette jõudnud ja näitas nüüd käega kusagile kaugusesse. Esiotsa ei näinud Kirke midagi, kuid siis märkas ta eemal justkui heledamat laiku ning selle keskel mingit suurt tumedat hoonet kõrgumas. Vaatepilt näis nii ebamaine, et hetkeks valdas tüdrukut tunne, et ta seda endale ainult ette kujutab.

„Mis see on?” küsis Elina.

Keegi ei vastanud talle. Nad hakkasid vaid kärmemalt Gustavi näidatud suunas liikuma.

Mõne hetke pärast jõudsid nad väikesele lagendikule, mida ühest küljest piiras jõgi ja ülejäänud kolmest küljest mets. Jõe kaldal seisis ajahambast puretud vesiveski. Just seda oligi Gustav metsas silmanud.

Kirke otsis Joonase pilku. „Kas sa tead sellest veskist midagi?” küsis ta.

Joonas raputas pead. „Ma pole sellest midagi kuulnud. Aga ega mul pole tegelikult aimu ka, kus me oleme.”

„Kuna siin on jõgi, siis ei saa me kodust hirmus kaugel olla,” nentis Kirke. „Kui me mööda jõge ülesvoolu minema hakkame, siis…”

„Me ei tea ju ikkagi, kui kaugel me oleme,” sõnas Joonas. „Targem oleks ööseks siia jääda.”

„Veskisse?” kohkus tüdruk. Ta tundis korraga seletamatut hirmu. Veski nägi tontlik välja. Isegi jõgi, mis pooleldi lagunenud veskitammi juures pahisedes voolas, mõjus viirastuslikuna.

„Ja kui see on lukus?” küsis Elina. „Ilmselt ongi see lukus,” lisas ta kohe.

Kirke märkas oma kergenduseks, et ka Elina ei paistnud veskis ööbimisest vaimustuses olevat.

Joonas kehitas õlgu. „Gustav, mida sina arvad?”

Kuid Gustav ei arvanud midagi. Ta isegi ei teinud Joonase küsimust kuulma. Selle asemel läks Gustav joonelt veski parema nurga juurde ja silmitses seda mõnda aega mõtlikult, seejärel ta kükitas, eemaldas ühest kohast väikese lahtise kivi ning pistis käe tekkinud avausse. Siis läks poiss veski ukse juurde ja keeras selle lukust lahti.

„Kuidas sa teadsid?” imestas Kirke.

Gustav üksnes naeratas salapäraselt.

Kirke polnud varem üheski veskis käinud, kuid ega veskid teda nii väga ei huvitanudki. Poisid ja Elina olid juba viimased kolmveerand tundi mööda veskit ringi uidanud ning kõiki asju uurinud ja näppinud. Kirke oli neil ainult seepärast sabas jõlkunud, et kartis üksi jääda.

Mõte veskis ööbida ei meeldinud talle endiselt. Nagu kiuste meenusid tüdrukule äkki kõik nähtud filmid, kus noored lähevad nädalavahetusel või koolivaheajal mingisse metsaonni või kuhugi mujale inimtühja kohta lõbutsema ja siis juhtub nendega seal midagi hirmsat. Tavaliselt satutakse kas mõne hullunud psühhopaadi või mingi üleloomuliku olendi või nähtuse ohvriks, verd lendab ohtralt ning tagasi tulevad vaid vähesed. Muuseas seda, kes pääsevad, on tähelepanelikul vaatajal võimalik juba filmi alguses ära arvata.

Kirke silmitses Elinat, kes Joonase õlale toetudes üht agregaati uudistas. Elina heledad, patsi punutud juuksed olid küll pisut sassis, kuid sellegipoolest nägi ta välja nagu modell. Elina oli temast ilusam ja julgem – polnud kahtlust, et filmis jääks Elina ellu. Järelikult oleks teine ellujääja Joonas. Kirke vend. Sest alati jäi alles paar, kes kas juba filmi alguses või alles lõpus teineteisesse armusid. Kirke mõtles, kas Joonas päästaks tõepoolest pigem Elina kui tema, oma õe? See, et Joonas neist kellegi päästaks, oli päevselge. Joonas lihtsalt oli ellujääja tüüp.

Kirke vaatas, kuidas Joonas hoidis Elinal kindlalt ning turvaliselt ümbert kinni, ja tal hakkas korraga kurb. Aga mitte seepärast, et ta oli üksi, vaid seepärast, et ta taipas, et tal ei oleks isegi mitte lootust. Joonas oli Elina nimel valmis kõigeks.

Seejärel peatus tüdruku pilk Gustavil, kes parajasti Joonasele ja Elinale midagi seletas. Kirke uskus, et Gustav päästaks küll ainult oma naha. Gustavist ei saaks iial kangelast. Ta ei paistnud hoolivat kellestki teisest peale iseenda. Kuigi Gustav oli tegelikult kõige ilusam. Ta oli vist üldse kõige ilusam poiss, keda Kirke kunagi oli näinud. Kõige ilusam ja kõige hirmutavam. Gustavist õhkus seletamatut ebamaisust, mis ajas tüdrukule judinad peale. Poisi sinised silmad, aval naeratus ja helepruunid juuksed mõjusid reeturlikult. Enamiku ajast viibis ta justkui kuskil paralleelmaailmas, jättes siinsesse maailma vaid oma keha ja ükskõikse ilme. Mingil alateadvuse tasandil tajus Kirke, et Gustav on tegelikult ohtlik. Ta ei osanud seda seletada, kuid nõnda ta tundis. Gustav lihtsalt mõjus nii, nagu ei olekski ta pärit nendega samalt planeedilt.

Gustav oli Elina tädipoeg, kes oli tulnud sel aastal nende kooli üheteistkümnendasse klassi. Väidetavalt oli ta Tallinnas oma endisest koolist välja visatud, aga midagi täpsemat ei teadnud selle kohta keegi. Isegi Elina ei teadnud. Või ei tahtnud sellest rääkida. Kirke mõtles, et äkki oli Gustav saatnud korda midagi kohutavat. Ja järgmiseks mõtles ta, et Gustav ja see veski sobisid tegelikult nii hästi kokku. Mõlemad olid salapärased ja hirmutavad.

Kui poisid ja Elina olid viimaks veski uurimise lõpetanud, seadsid nad endid sisse hoone viimasel korrusel. Joonas oli sealt kõigi üllatuseks ühe toa leidnud. Kummalisel kombel, ent nende õnneks, oli toas ka veidi mööblit – koguni kaks voodit, laud, paar tooli ja kapp. Kapp oli tühi. Oli ilmne, et hetkel ei elanud siin toas kedagi, nad ei leidnud ka mingit märki selle kohta, millal seda tuba viimati kasutada võidi. Kuid neile sobis see ööbimiseks lausa ideaalselt.

„Kes tahab küpsist?” küsis Elina ja tõstis oma seljakotist välja ökoküpsised, mille teised olid päeval ära põlanud.

Kõik tahtsid. Korraga maitses kliide ja seemnete kuiv pudi jumalikult. Lisaks oli neil veel õunu, mida Joonas oli tee peal ühe mahajäetud talu aiast korjanud, ning isegi vett, mida Gustav oli toonud lähedalt leitud allikast. Kirke vaatas vett esialgu küll veidi umbusklikult, aga kui teised jõid ja kinnitasid, et see maitseb täiesti normaalselt, siis julges ka tema viimaks proovida. Vesi oli tegelikult üllatavalt hea. Või tundus see nõnda, sest tal oli lihtsalt nii kange janu?

„Kuidas sa ikkagi teadsid, et võti on seal?” esitas Kirke Gustavile küsimuse, mis oli teda viimased paar tundi painanud.

„See oli igati loogiline koht, kus võti võiks olla. Puhas psühholoogia,” sõnas Gustav.

Kirke tajus, et isegi poisi hääl on ilus. Ilus ja kuidagi sugestiivne.

„Äkki sa peaksid tulevikus psühholoogiks õppima?” pakkus Elina.

Gustav kehitas õlgu. „Võib-olla.”

Kirke vaatas Gustavit ja püüdis teda psühholoogina ette kujutada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Gustavil ei tundunud olevat karvavõrdki empaatiavõimet. Mis psühholoog ta selline oleks?

„Nüüd oleks paras aeg tondilugusid rääkida,” lausus Joonas peagi.

Nad olid leidnud paar poolikut küünalt, mis tuba valgustasid. Kirke meelest küll pisut kummituslikult, aga päris pimedas istuda oleks olnud vist märksa jubedam.

Kirke arvates oli veskis niigi kõhe, tal polnud mingit tahtmist veel mingeid lugusid kuulata, aga ta teadis, et Joonasele just sellised asjad meeldisid. Pealegi oli magama minna veel natuke vara ja ega neil midagi muud eriti teha ka ei olnud.

„Mida või keda sa kõige rohkem kardad?”

Kirke ohkas. Joonas küsis seda Elina käest, aga kahtlemata küsib ta sama kohe ka temalt.

Elina kehitas õlgu. „Ma ei tea. Võib-olla seda, kui keegi mu lähedane jääb raskelt haigeks või sureb. Või kui mingi katastroof juhtub. Midagi taolist.”

Joonas pööras pead ja vaatas Kirkele otsa. „Aga sina?”

Ma kardan seda veskit, oleks tüdruk soovinud öelda, ent ei julgenud seda tunnistada. Ta sai ju mõistusega võttes aru, et tegelikult oli lausa suurepärane, et nad selle veski leidsid, sest metsas ööbida oleks olnud veel halvem, ja tundide viisi järjest käia, pealegi pimedas, poleks nad ju suutnud, kuid mingi seletamatu, alateadlik hirm ei lasknud teda sellegipoolest lahti.

„Mida sa kardad?” ei jätnud Joonas Kirket rahule.

„Ma ei tea. Võib-olla seda, et siin hakkab öösel kummitama või midagi. Ausalt öeldes ei meeldi mulle siin eriti ööbida.”

„Siin veskis ei kummita,” sõnas Gustav.

„Kuidas sa seda tead?” imestas Kirke.

„Lihtsalt tean,” ütles poiss. Seejärel pööras ta pilgu Joonase poole. „Aga Joonas, mida sina kardad?”

„Oota, ära nüüd sega, minu järjekord alles tuleb,” õiendas Joonas.

„Mida sa kardad?” ei jätnud Gustav jonni.

Joonas muigas veidi üleolevalt. „Aga mis siis, kui ma ei kardagi midagi? Kui mul pole ühtegi hirmu?”

„Sa valetad!”

Joonas hüppas püsti ja astus paar sammu Gustavi poole. „Sul pole mingit õigust mind valetajaks nimetada!”

„Joonas, lõpeta ära!” ütles Kirke. Tülpinult. Tüdruk teadis, et kui Joonas juba millegi peale pöördesse läks, siis oli teda pea võimatu maha rahustada.

Gustav astus Joonasele vastu. Neid lahutas nüüd vaid pool meetrit. Gustav oli Joonasest küll veidi pikem, kuid Joonas ei olnud kaugeltki nii vibalik kui Gustav. Kirke nägi, et Joonas oli käed vaistlikult rusikasse surunud ning vaatas Gustavile oma pruunide silmadega väljakutsuvalt otsa.

Ent Gustav seisis Joonase vastas täiesti rahulikult. Ja Kirke mõistis, et see ajas Joonast veel rohkem marru.

„On küll. Sest sa valetasid täna selle veski kohta,” lausus Gustav rahulikult. „Sa valetasid, et ei tea selle kohta midagi.”

Joonas jõllitas Gustavile otsa. „Aga ma ei teagi ju! Kust sa üldse võtad, et ma tean?”

Gustav kehitas õlgu. „Lihtsalt tean.”

„Mida sa tead?” küsis Kirke Gustavilt.

Poiss ei vastanud, kuid tema olekust õhkus jälle seda seletamatut ohtlikkust.

Joonas astus alistunult paar sammu tagasi. „Ma ei tea, millest Gustav räägib. Ausalt. Miks ma peaksin seda varjama?”

Gustav keeras pea veidi viltu ja vaatas uuesti Joonasele silma. „Aga äkki just sellepärast?”

„Kuulge, äkki läheks nüüd parem magama?” tegi Elina ettepaneku. „Siis me saame hommikul varakult minema hakata. Nagunii on vanemad mures. Ja üldse, kas teil veidi nõme ei ole niiviisi jageleda?”

„Võiks tõesti magama minna,” nõustus Joonas. Ta astus veel sammu tagasi, pööras siis Gustavile selja ja suundus oma seljakoti poole. Kirke heameeleks oli ilmselt ka Joonas taibanud, et Gustaviga ei ole mõtet vaidlema hakata.

Kirke noogutas. Seejärel vaatas ta veidi kõheldes voodite poole. Muidugi võtavad Elina ja Joonas ühe endale, seega jääb siis teine…

„Ma magan põrandal, võta sina voodi,” lausus Gustav, justkui oleks ta tüdruku mõtteid lugenud.

„Oled sa kindel? Me võime ju…”

Gustav noogutas.

Kirke hingas kergendatult. Ta kartis seda poissi sama palju kui veskit.

Võib-olla isegi rohkem kui veskit.