Читать книгу Verikambi - Reeli Reinaus - Страница 6

Koju jõudnud, tegi Joonas kohe esimese asjana veski asukoha kaardi järgi kindlaks. Selgus, et veski paiknes nende kodust linnulennult kõigest viie kilomeetri kaugusel, kuid mööda jõekallast ülesvoolu minnes olid nad maha käinud üle kahe korra rohkem. Veel avastas poiss koha, kus nad olid õigelt teelt eksinud, kuna olid lootnud oma telefonidele ja mälule – nad olid seda teed ka paar korda varem käinud.

Nii Kirke ja Joonase kui ka Elina vanemad olid loomulikult muretsenud, kuid politseisse polnud nad õnneks veel helistanud.

„Me lihtsalt ei uskunud, et keegi teid nelja röövida oleks tahtnud,” oli Kirke ja Joonase isa naljatanud, kuid siiski neid kõvasti kallistanud. „Ja seda, et raba läheduses pole levi, oleksite te võinud muidugi ka ise teada.”

„Me ei olnud üldse raba läheduses,” õiendas Joonas.

„Kui te ei tea, kus te täpselt olite, kuidas sa selles siis nii kindel oled?” küsis isa.

„Olen lihtsalt,” väitis Joonas kangekaelselt.

Kuid isa tegi nüüd hoopis teist juttu. „Ärge sellest vanaemale rääkige, eks,” ütles ta Joonasele ja Kirkele tõsiselt otsa vaadates. „Tal süda jälle jukerdas eile õhtul. Me ütlesime talle, et te jäite Elina ja Gustavi poole. Polnud vaja, et ta veel teie pärast muretsema peaks.”

Kirke ja Joonas lubasid, et ei ütle vanaemale sõnagi, kuigi Kirkel oli suur tahtmine vanaemalt uurida, kas vähemalt tema selle veski kohta midagi teab. Ema ja isa igal juhul ei teadnud. Isa polnud muidugi ka üldse siit kandist pärit, aga ema kehitas selle küsimuse peale ainult õlgu ja ütles, et tema küll ei mäleta, et talle oleks kunagi mingist veskist räägitud.

Õhtul, kui Kirke tahtis oma telefoni hommikuks helisema panna, selgus, et see oli kadunud. Ta tuulas läbi nii oma koti kui ka kõik taskud, kuid juba poole pealt oli ta täiesti veendunud, et kaotas telefoni kuhugi veskisse. Kõige tõenäolisem oli, et see kukkus tal magamise ajal jope taskust välja. Igal juhul ta mäletas, et oli enne uinumist kella vaadanud ja siis oli tal telefon veel alles olnud. Tüdruk lihtsalt ei suutnud oma nii tobedat ebaõnne uskuda. Kuid midagi ei jäänud üle, ta teadis, et peab sinna veskisse veel kord tagasi minema.

Kui ta seda teistele järgmisel päeval koolis kurtis, ei oodanud ta, et just Gustav end kaasa tulema pakub. Ent midagi polnud parata – Joonasel oli bändiproov ja Elina oli metsas käigust veidi külmetanud. Ja üksi ei soovinud Kirke veskisse mitte mingil juhul tagasi minna, aga telefonita ta ju ka jääda ei saanud.

Pärast kooli asusid Kirke ja Gustav veski poole teele. Tüdruk oli end seekord varustanud kummikute ja netist välja prinditud kaardiga. Algul kõndisid nad Gustavi telefoni GPSi järgi läbi metsa, ent siis, kui levi ära kadus, püüdsid nad kaardi järgi edasi minna ja suunda veidi paremale, jõe poole hoida.

Suurema osa ajast sammusid nad vaikides. Terve nende retke jooksul polnud Gustav öelnud rohkemat kui vaid paar lauset metsas orienteerumise kohta. Esialgu oli Kirke püüdnud poisiga ühel või teisel teemal juttu teha, kuid kõik ta katsed mingitki vestlust ülal hoida jäid tagajärjetuks. Mitte et Gustaviga rääkimine oleks olnud talle eesmärk omaette, aga uskumatult tobe oli niisama vaikides vantsida. Tüdruk ei mõistnud, miks poiss temaga üldse kaasa tuli, kui kogu tema hoiakus peegeldus vastumeelsus Kirke seltskonna suhtes. Miks ta koju raamatut lugema või midagi muud meeldivamat tegema ei jäänud? Kirke küll oleks praegu parema meelega kodus olnud. Ent selle asemel arendas ta poisi sabas sörkides juba lausa kiirkäijale omast tempot ja tundis, kuidas ta sellest päris kõvasti higistama hakkas.

„Kui sa ei taha rääkida, siis ma saan aru. Lihtsalt ma ei taipa, miks sa end üldse kaasa pakkusid,” lausus tüdruk pooleldi nördinult, pooleldi vihaselt pärast järjekordset katset poisiga juttu puhuda.

Kuid Gustav vaikis ka selle avalduse peale.

Õnneks hakkas tuttav lagendik juba paistma ja tüdruk ei pidanud kauem ebamugavust tundma. Ehkki nüüd tabas teda uus ebamugavus. Kirke silmitses jõe kaldal seisvat veskit ja lagunenud veskitammi ning temas tärkas taas kõhedus. Tal oli tunne, nagu see veski üldse ei sobiks siia. Midagi oleks sellega nagu valesti. Midagi ilmselget, mida ta hetkel lihtsalt ei taibanud.

Gustav jäi paar-kolmkümmend meetrit enne veskit seisma ja pöördus Kirke poole: „Oota siin. Ta toon selle ise ära. Mul ei lähe kaua.”

Kirke tundis teatud kergendust, et Gustav on valmis ise tema telefoni üles otsima, kuid siis adus ta, et jääb sellisel juhul üksinda lagendikule. Mõte üksinda väljas oodata ei meeldinud talle aga põrmugi.

„Ma tulen ka,” lausus tüdruk.

„Pole vaja,” sõnas poiss järsult ja kõndis edasi.

Kirke peaaegu ehmus, sest Gustavi hääles kaikus jälle see kummaline jahedus. Tüdruk jäi kuulekalt välja. Gustav käitus niigi imelikult, tal polnud tahtmist poisiga veel vaidlema hakata. Või ei, tegelikult ta kartis. Ta kartis, mida poiss võib teha või öelda, kui Kirke ta sõna ei kuula. Tüdruk teadis, et see on võrdlemisi tobe, et ta selline argpüks oli ja ennast kehtestada ei osanud ega julgenud, aga nad olid ju täiesti inimtühjas paigas ja ta ei tundnud Gustavit peaaegu üldse. Äkki oli poisil mingi psühholoogiline probleem, mis võis kergesti vallanduda? Jumal teab… Igal juhul tundis Kirke, et targem on olla ettevaatlik.

Kui Gustav oli veskisse sisenenud, kõndis Kirke mööda jõekallast edasi-tagasi, silmitses ümbrust ning üritas seda endale sõbralikuks mõelda. See ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Sügisene mets lagendiku kaugemas servas mõjus positiivsele mõtlemisele vaatamata võõralt ja hirmutavalt. Jõgi samuti. Jões oli midagi ähvardavat. Nagu ka jõe teises kaldas, kuhu viis kipakas, pooleldi lagunenud sild, ja kus kasvasid üksikud kidurad sookased ning männid. Kirke tajus seda ähvardust iga keharakuga, kuigi sai mõistusega aru, et see on täielik jama.

See on tavaline jõgi. See on tavaline mets. Ja mis põhiline – see on täiesti tavaline veski. Ma ei tohi lolliks minna, püüdis tüdruk endale sisendada. Aga tegelikult, südamepõhjas, ta seda „tavalisust” ei uskunud.

Kirkel hakkas juba külm, kuid poiss ei tulnud ikka veel. Ta vaatas veski poole ja talle näis, et keegi vaatab talle veski kõige ülemise korruse aknast vastu. Üks nägu. Ja see ei olnud Gustavi nägu. See oli naise nägu…

Tüdruk pööras pilgu ära, ta teadis, et kujutlusvõime mängib talle vingerpussi. Ta oli end siiani ikkagi päris vapraks pidanud, aga nüüd mõtles ta endale järjest uusi hirme juurde. See, et poiss nii kaua viivitas, ei olnud ju normaalne. Aga võib-olla leidis Gustav midagi põnevat ja jäi seda uurima? Või ei olnudki Kirke kaotanud oma telefoni tuppa, kus nad ööbisid? Vahest otsis Gustav seda terve see aeg mööda veskit taga?

Terve see aeg? Tüdruk märkas, et väljas hakkas juba pisut hämarduma. Aeg, mil ta oli jõe kaldal jalutanud ja oodanud, tundus korraga peaaegu igavikuline.

Ent just siis, kui Kirke oli otsustanud, et läheb poisile veskisse järele, Gustav tuligi. Hetkel, kui ta tüdrukule telefoni ulatas, valdas Kirket veider tunne. Tunne, mida ta seletada ei osanud. Midagi oli poisi juures teisiti. Nagu mingi kummaline energiaväli oleks Gustavi ümber hõljunud.

„Mida sa tegid seal nii kaua?” küsis tüdruk, kui nad olid juba lagendikult lahkunud. Lagendikult, kuhu Kirke ei kavatsenud enam iialgi tagasi tulla.

Gustav kehitas õlgu.

Kirke ei korranud oma küsimust. Ta ei julgenud. Gustav käitus lihtsalt niivõrd veidralt. Kirke tundis jälle, et kardab. Tagasiteel tõstis nüüd tema tempot: iga samm, mis teda veskist kaugemale viis, muutis õõnsa tunde kõhus veidi väiksemaks.

Kirke istus kirjutuslaua taga. Ta võttis lonksu teed, kuid märkas, et see oli juba jahtunud. Ta tundis endiselt külmavärinaid.

Kui nad Gustaviga lõpuks tagasi jõudsid, oli juba päris pime. Viimased paar kilomeetrit oli veel vihma sadanud ja kuigi ta kandis seekord kummikuid, olid jalad ikkagi külmetama hakanud. Kodus oli ta endale suure kruusitäie kuuma teed teinud ja õppima asunud.

Kuid tee polnud enam soe, ehkki ta polnud seda veel maitsnudki. Jah, muidugi. Ta oli magama jäänud. Lehed eesti keele vihikus, mis lahtiselt ta ees laual lebas, olid veidi kortsus. Ta oli hakanud kirjandi mustandit ümber kirjutama ja…

Kirke ei mäletanud, et ta oleks tegelikult üldse midagi kirjutanud, aga sellegipoolest seisid vihikus paar rida. Käekiri oli võõras ja ta ei saanud sõnadest aru. Aga tekst ei saanud ju iseenesest siia tekkida. Ta pidi olema selle kirjutanud. Muud võimalust ei olnud. Ta oli kaks ööd vähe maganud ja nüüd uuesti kümmekond kilomeetrit maha kõmpinud. Ilmselt oli ta kurnatud, tõenäoliselt oli seepärast ka ta käekiri loetamatu. Ohates rebis ta lehe vihikust välja ja alustas kirjandit otsast peale.

Samal ajal istus Joonas oma toas voodil ja sirvis veskist leitud albumit. Albumisse ei olnud poisi üllatuseks keegi mitte sõnakestki piltide juurde kirjutatud, samuti olid kõik fotodel olevad inimesed talle täiesti võõrad. See viimane oli küll iseenesest igati loogiline, kuna fotode seisukorra ning inimeste rõivaste järgi otsustades oli tegu suhteliselt vanast ajast pärit piltidega. Poiss oletas, et fotod pärinevad eelmise sajandi algusest või koguni üle-eelmise lõpust.

Joonas ei osanud öelda, kas see album kuulus ainult ühele perekonnale või mingile suuremale inimgrupile, sest fotod olid väga erinevatest inimestest. Justkui oleks keegi pildistanud järjest ühel ajal ühes külas elanud inimesi. Kuid milleks? Tema teada ei tegelenud sel ajal veel ju keegi koduloo uurimisega.

Päris albumi lõpu eel hakkas Joonase süda korraga kiiremini lööma. Ta püüdis endale sisendada, et see, mida ta just nägi, polnud lihtsalt võimalik. Ja ta uskuski seda. Kuid tema keha ei uskunud: poisi süda peksis endiselt ja ta tundis, kuidas laup kattus külma higiga.

Joonas lõi viimaks albumi plaksuga kinni. Tapeedi muster, mida ta seejärel kümmekond minutit vahtis, moodustas ta silme ette kummalisi, kurjakuulutavaid kujundeid. Kujundeid, millest moodustusid käed, sõrmed ning õõvastavad mitmeharulised haarmed – ja kõik need haarasid tema järele.

Või ei, siiski mitte. Need haarasid tegelikult hoopis Kirke järele.