Читать книгу Verikambi - Reeli Reinaus - Страница 7

„Teeks midagi õhtul või?”

Joonas toppis endale pool võileiba korraga suhu. Ta oli harjunud kiirustama, et mitte kooli hilineda. Kuid täna ei olnudki mingit kooli. Oli laupäeva hommik ja nad istusid Kirkega hommikusöögilauas. Ema ja isa olid juba varakult nädalavahetuseks Viljandisse, isa vanemate juurde sõitnud, ning nemad olid kahekesi koos vanaemaga koju jäänud.

Kirke tõstis pilgu. „Ma mõtlesin, et sul on Elinaga mingid plaanid.”

Joonasel olidki peamiselt Elinaga mingid plaanid, ja noil hetkil vihkas Kirke neid mõlemaid. Hea küll, ta päris ei vihanud neid, aga igal juhul tundis ta end üksikuna. Joonas oli talt röövinud parima sõbranna. Ja tema parim sõbranna oli röövinud talt venna. Ja nad mõlemad olid sealjuures nii kuradima õnnelikud ka veel. Siiani oli Kirke laupäevaõhtuti kas koos Elinaga midagi ette võtnud või siis Joonasega niisama teleka ees vedelenud ja filme vaadanud. Aga nüüd pidi Kirke kõik õhtud kas üksi või siis kellegi teisega veetma. See polnudki tegelikult probleem, sest tal oli loomulikult ka teisi sõbrannasid, kuid ta tundis end sellegipoolest petetu ja mahajäetuna.

See oli alanud millalgi kevadel. Kord, kui Kirke jäi trennist tulles veidi hiljaks ja Elina oli talle varem külla jõudnud, leidis ta tüdruku Joonase toast. Selles polnud iseenesest midagi imelikku, sest nad olid lapsest saadik sõbrad olnud ja oli ju igati viisakas, et Joonas ei lasknud Elinal üksinda Kirket oodata. Kuid järgmine kord, kui Kirke saabus õigel ajal, oli omakorda Elina veidi varem jõudnud. Ent ka siis ei osanud Kirke veel midagi kahtlustada – kuni ta nägi, kuidas Joonas ja Elina paar nädalat hiljem koolipeol terve õhtu teineteise vastu liibudes tantsisid. Just siis oligi Kirke tundnud, et teda on petetud. Tema kaks kõige lähedasemat inimest on tema selja taga salatsenud ja siis ta veel peaaegu ka hüljanud.

„Miks te siis ometi mulle midagi ei öelnud?” oli ta järgmisel hommikul Joonasele pahvatanud.

Joonas oli vastates Kirke pilku vältinud. „Alguses tundus nagu kuidagi liiga vara ja pärast me enam ei osanud sellest juttu teha,” oli Joonas endale nina alla pomisenud.

Elina oli midagi umbes samasugust poetanud. Umbes nõnda, et algul ta arvas, et äkki ei tule neil midagi välja, ja siis veel, et ei tea, kuidas Kirke sellele reageerinud oleks, ja muud sellist jura.

Kirke reageeris sellele aga täpselt nii, et ei rääkinud nende kummagagi pea kaks nädalat. See oli tagantjärele mõeldes kahtlemata tobe, aga ta oli nii kohutavalt solvunud. Pealegi oleks ta end nendega koos nagunii viienda rattana tundnud. Ta tundis seda tegelikult vahel praegugi, aga nüüd jõlkus nendega kaasas veel ka see tobe Gustav.

Miks, sellest ei olnud tüdruk siiani aru saanud. Kui nad oleksid olnud kümneaastased või sinna kanti, siis oleks see olnud ehk veel mõistetav, et Elina tädipoeg, kes linnast maale kolis, nendega aega veedab, aga nad olid ju peaaegu täiskasvanud. Kirke oli paar korda päris tõsiselt kaalunud, kas ta salaja ehk ikkagi ei meeldinud poisile, kes seda kuidagi välja näidata ei osanud ja seepärast lihtsalt tema seltsi otsis, kuid ülimalt suure tõenäosusega oli see siiski välistatud. Gustav oli tema vastu sama ükskõikne ning külm nagu kõigi teistegi vastu, ja tüdruk oleks võinud mürki võtta, et veskisse tagasi ei tulnud poiss mitte selleks, et aidata tal telefoni otsida, vaid mingist isiklikust huvist ajendatuna.

„Ma mõtlesin, et neljakesi või nii,” sõnas Joonas, tegemata väljagi Kirke torkest tema ja Elina aadressil.

„Neljakesi? Sa mõtled, et Gustav tuleb ka?” Kirke muigas. Ta ei saanud aru, mis rõõmu võis nende seltskond Gustavile pakkuda. Vähemalt poisi käitumise järgi otsustades oli tal nendega pea sama igav kui neil temaga. Ta kaalus isegi võimalust, et Gustavile meeldib hoopis Joonas, aga see tundus samuti jaburana. Kirke uskus, et Gustavile ei meeldi tegelikult üldse keegi. Võib-olla ainult poiss ise meeldib endale, kui sedagi.

Joonas kehitas õlgu. „Mis siis on? Ta ei meeldi sulle või?”

„Ja sulle meeldib? Ta võiks laupäeva õhtul midagi ju oma sõpradega teha.”

„Mina olengi ta sõber,” poetas Joonas.

„Hahaa, hea nali!” Kirke kõverdas põlglikult huuli. „Kuule, räägi, mida sa oma sõbrast siis ka tead?”

„Mida sa sellega mõtled?” imestas Joonas.

„Seda mõtlengi. Ma tahan sõna otseses mõttes teada, mida sa temast tead.”

Joonas ohkas. „Kuule, kui ta ei meeldi sulle, siis me ei kutsu teda, eks.”

Nüüd oli Kirke kord õlgu kehitada. „Tead, vahet pole. Kutsu, kui tahad. Lihtsalt minu meelest on ta veits imelik ja vahel ajab ta mulle lausa hirmu peale. Ausalt.”

Joonas noogutas ja lahkus toast. Kirke ei saanud küll täpselt aru, mille kasuks Joonas siis viimaks otsustas, kuid ta ei kavatsenud sellega ka kauem oma pead vaevata.

Kirke peaaegu ei tajunudki aja möödumist. Lihtsalt äkitselt oligi õhtu käes. Ja tüdruk taipas, et oli terve päeva niisama maha uimerdanud, natuke lugenud ja siis arvutist oma lemmikseriaali vaadanud. Ta otsustas, et õpib pühapäeval, ja kinnitas endale südametunnistuse rahustamiseks, et nädalavahetus ongi ju puhkamiseks. Ta mõtles just, et läheb vaatab endale köögist midagi hamba alla, kui Joonas koputamata sisse astus.

„Tuled siis ka või?” sõnas Joonas, Kirke tuppa marssides. „Me ootame sind juba tükk aega.”

„Ootate?” Kirke polnud kuulnud, et keegi oleks tulnud.

„Nojah, Elina ja…”

„Gustav?” Kirke ägas.

„Mis värk teil on? Kas ta tegelikult hoopis meeldib sulle või?” Joonase hääl reetis pisukest tüdimust.

„Kui ta mulle meeldiks, siis ma ju ei väldiks teda,” märkis tüdruk.

„Kust mina tean. Igasugu veidrikke on ju olemas.”

„Jaa, aga mina ei ole veidrik. Mis filmi me üldse vaatame?”

„„The Vatican Tapes”. Vaimude väljaajamine Vatikani moodi.”

„Õudukas?” Kirkel hakkas korraga pea ringi käima. Nagu Gustavist veel vähe oleks, nüüd tuletab veel ka see film talle veskiskäiku meelde.

„Jep.” Joonas oli rahuloleva näoga, ilmselt oli ta netist tõmmanud kõige värskema õudusfilmi.

„Ma ei tea,” venitas tüdruk. Ta ei teadnudki – nõme oleks olnud minemata jätta, aga mõte õudukast ei vaimustanud teda raasugi.

„No mis on? Sul pole õuduka-tuju? Ära ütle, et said sellest veskist trauma,” naeris Joonas.

„Ma ei tea, seal oli kuidagi halb olla,” vastas Kirke vaikselt.

„Sa oled nagu Gustav.”

„Kas tema ütles ka, et seal oli halb?” elavnes Kirke.

„Ei, aga ta käitus seal minu meelest veidi imelikult. Kas või see, et ta sealt hommikul nii väga minema kiirustas.”

„Muuseas, ta ei maganud seal öö otsa.”

„Mida ta siis tegi?” hämmeldus Joonas.

„Ma ei tea. Võib-olla mediteeris. Igal juhul vahtis ta klaasistunud pilgul enda ette, kui ma ta keset ööd ühest ruumist leidsin.”

„No Kirke, sa ei tule või?”

See oli Elina, kes oli tulnud Kirke tuppa uurima, kuhu Joonas nii kauaks jääb.

Kirke ajas end voodilt üles. Enam ei saanud ta minemata jätta, see oleks teistes liiga palju küsimusi tekitanud. Ta heitis korraks pilgu peeglisse, et oma välimust kontrollida, ning astus siis toast välja.

„Miks teil nii kaua läks?” küsis Gustav, kes vedeles elutoas tugitoolis ja tõstis pea ühe albumi kohalt. Ta pilgus ei reetnud miski, nagu ta ka tegelikult neid oodanud oleks.

Kirke märkas enda jahmatuseks, et see oli album, kus olid tema ja Joonase lapsepõlvepildid. Ta vaatas küsivalt Joonase poole, kuid vend laiutas vaid käsi.

„Kohe hakkame vaatama. Ära muretse,” lausus Elina.

„Ma vaatan, Kirke, et sul olid lapsena ägedad lokid,” sõnas Gustav albumit käest pannes.

„Kust sa selle said?” küsis Kirke peaaegu vihaselt.

Poiss nookas peaga. „Riiulist.” Gustav tõusis Kirke poole pilkugi heitmata püsti ja loivas riiuli juurde albumit tagasi panema.

Kirke istus diivanile, Gustavi tugitoolist nii kaugele kui võimalik. Ta teadis, et oli filmi vaatama tulles teinud vea.

Film rääkis küll vaimudest, kuid oli siiski nii palju kristliku temaatikaga seotud ja piisavalt kaasahaarav, et Kirke suutis veski peagi unustada. Talle meenus see vaid siis, kui ta märkas, et Gustav jälgib teda. Poisi pilk oli täiesti mittemidagiütlev, kuid sellegipoolest tekitas see tüdrukus kahtlusi. Kahtlusi, et poiss ei vaata teda mitte seepärast, et ta Gustavile meeldib. Ei, ta vaatas teda mingil muul põhjusel. Nagu ta kahtlustaks midagi. Või kontrolliks.

Kui film läbi sai, avastas Kirke, et Elina ja Gustav ei kavatsegi koju minna. Hea küll, Elina puhul poleks ta seda eeldanudki. Tõenäoliselt kudrutavad nad Joonase toas poole ööni või jääb tüdruk hoopiski ööseks. See oli igati loogiline, sest nad olid ju peaaegu üksi kodus. Teises majatiivas elav vanaema ei tulnud õigupoolest arvesse. Aga see, et ka Gustav ei taibanud minema hakata, muutis Kirke veidi murelikuks.

„Mängiks äkki midagi?” pani Elina ette.

Joonas ja Kirke üllatuseks isegi Gustav olid Elina pakkumisega nõus. Seejärel vaatasid nad kõik kolmekesi Kirke poole.

Tüdruk kallutas mõtisklevalt pead. „Võib kah.” Ega ta veel magama minna plaaninud ja olgem ausad, teda ju ka natuke huvitas, mis edasi saab.

Elina pakkus välja äsja soetatud seltskonnamängu, millest Kirke kuulnudki polnud. Mängu eesmärk oli kaasmängijatele küsimusi esitada ja nende vastuseid ära arvata. Tegelikult oli see väga hea valik, kuna vastused küsimustele võimaldasid kaasmängijaid, ehk Gustavit, tundma õppida. Elinat ja Joonast tundis Kirke ju nagunii.

Kuid mäng ei läinud just päris nõnda, nagu Kirke oli lootnud. Gustavile sattusid igavad küsimused, millele ta veel igavamaid vastuseid andis. Kirkele endale aga pigem sellised, millele vastamine talle pisut ebamugavust valmistas.

„Mul on küsimus Kirkele,” sõnas Gustav, kui järg jälle tema kätte jõudis. „Kas sinuga on viimasel ajal midagi kummalist juhtunud?”

Gustavi silmad puurisid tüdruku omadesse ning Kirke ei suutnud oma pilku neilt lahti rebida. Need olid lihtsalt nii ilusad ja ligitõmbavad. Huvitav, kui Gustav käituks teisiti, kas ta siis meeldiks mulle, juurdles tüdruk. Või oleks tal ikka selline sünge ja hirmutav aura, mis kõhedust tekitab?

Kirke pilgutas üllatust teeseldes silmi. „Ei. Miks sa küsid?” Loomulikult ei kavatsenud ta poisile tunnistada, et oli veski juures tajunud kellegi või millegi kummalist juuresolekut.

Gustavi ilme jäi muutumatult ükskõikseks. „Ma loen lihtsalt seda küsimust.”

Kirke polnud sugugi kindel, kas selline küsimus tolles mängus üldse oli, kuid ta ei öelnud midagi.

Kui Gustav oli lahkunud ja Elina ootuspäraselt Joonase juurde ööbima jäi, avastas Kirke, et tal pole veel üleüldse und. Ehkki kell oli juba peaaegu kaks, otsustas tüdruk enne magamaminekut veel natuke lugeda. Ta lõi pooleli oleva raamatu lahti, ent siis tuli talle midagi meelde. Ta oli eelmisel nädalal Tallinnas raamatupoes näinud ühte raamatut, mida ta raamatukogust laenutada kavatses. Ta oli raamatu kaanest foto teinud, et mitte unustada pealkirja ja autorit. Kirke haaras laualt telefoni ja otsis sealt pildialbumi välja.

Järgmisel hetkel pillas ta telefoni käest.

Viimane foto ei olnud raamatust, nagu ta oli eeldanud. Foto polnud isegi mitte tema tehtud. Kirke telefoni oli täiesti ootamatult ja vastu igasugust loogikat ilmunud foto, mis kujutas tundmatut neidu pikas valges kleidis. Tüdruku nägu oli udune, õigupoolest nägi ta välja nagu kummitus. Peagi taipas Kirke, et ilmselt see oligi kummitus. Aga kuidas oli pilt sattunud tema telefoni?

Ja siis ta mõistis: see pidi olema juhtunud veskis. Ainult kuidas see võimalik oli? Kes selle tegi ja kellest?

Kirke tundis, et ta peab fotost kellelegi rääkima. Aga kellele? Joonasele? Ei, vend peaks teda arulagedaks. Elinale? Jah, aga mida Elina selle kohta ikka öelda oskaks.

Tegelikult ta ju teadis, kellega ta pildist rääkima peaks. Kirke oleks võinud mürki võtta, et Gustavi ja tolle veski vahel oli mingi seos. Pidi olema. See ei lugenud, et ta ei suutnud välja mõelda, milles see seisnes.

Just, Gustav! Tüdruk taipas, et see foto ei saa olla ehtne. Kindlasti oli selle pildialbumisse sokutanud Gustav, kui ta Kirke telefoni ära toomas käis. Ilmselt seepärast oligi ta tahtnud üksi minna ja nii kaua veskis viibinud. Ainult et miks? Mille jaoks? Et teha nalja või teda hirmutada? Kas sellepärast oligi poiss paar tundi tagasi küsinud, kas Kirkega on viimasel ajal midagi kummalist juhtunud? Kas Gustav püüdis sellega viidata oma lollile naljale? Kas ta oli arvanud, et Kirke hakkab ise fotost rääkima, ja oli pettunud, kui tüdruk seda ei teinud? Küllap ootas poiss, et tema haige nali pälvib tähelepanu, aga tema meelehärmiks seda ei juhtunud.

Kui Kirke viimaks voodisse puges, tundis ta fotole mõeldes ikka veel kerget kõhedust. Kui Gustav oli teda hirmutada tahtnud, siis oli see tal peaaegu korda läinud.