Читать книгу Muidumiljonärid - Reet Kudu - Страница 2

Tuul puhus igalt poolt, mitte idast või läänest, lõunast või põhjast. Kõikjalt. Karli kodurõdu oli täis linde, kes lendasid samuti kohale igast ilmakaarest. Hämmastaval kombel isegi toast. Mõned mõjusid lõunamaiselt, teised fantastiliselt. Põhjamaise väikelinna pakane neid ei häirinud. Papagoid ja kanaarilinnud moodustasid püramiidi, mille tipus troonis valge tuvi, kes Karli lohutas: „Mul on sinust kahju, et sul just nii läks! Sa oled mees ilma tulevikuta, kui sa midagi ette ei võta. Minevikuta mehed on su hävitanud!”

„Sa oled ainus, kes mulle kaasa tunneb,” tahtis mees tuvile hüüda, aga ei jõudnud, sest akna alla ilmusid vanakesed, kes vadistasid midagi arusaamatut, visates lindudele seemneid otse Karli rõdule. Tuhanded terad hakkasid öötaevas särama uusaasta tulevärgina, suurem osa langes mehe jalge ette, nagu polekski ta tuvide kaitseks lahtisele rõdule aknaid ette pannud. Valge tuvi noka vahel oli tohutu ümbrik, mis kasvas üha suuremaks ja varjas varsti kogu linnupüramiidi. Karl teadis, et sõnumis on midagi kohutavat, aga ta ei suutnud õudustunde põhjust meenutada. Pingutus muutis ahastuse veel suuremaks. Tuvi asemel piilus teda äkki vigase tiivaga harakas, kellel oli linnaametniku pea ja parastav ilme, kui ta kätsatas: „Te poleks tohtinud ilma meie loata rõdule aknaid ette panna. Te ei tohi ilma meie loata midagi teha! Te ei tohi ilma meie loata mõelda, tunda ega armastada, te ei tohi ilma meie loata elada… Meie oleme igavesed ja meie käest te ei pääse!”

„Kus on kõik ausad ja julged?” hõikas kaugenev tuvi küsivalt. „Millal te vastutate? Kõik koos ja eranditult! Jälle kannatasid teie pärast tuhanded… Jälle see vana ringmäng! Mina enam kaasa ei tee!”

Harakas itsitas vastu: „Küll mängivad kaasa teised! Sada aastat luuletamist ja luiskamist… See ongi hall tont, mis levib üle maakera! Põgenike hallid näod, ah, kuidas ma neid armastan! Minevikuta mehed saadavad tulevikuta Kalevipoegi laia maailma rändama! Aga mina olen tondi poolt, sest tema lood on lõputud. Kannatagu minu eest nälga kõik teised, ka sina, tuvike, narr sõnumitooja… Hall tont viskab saiapuru, mille ma sinult endale kraban, kõik kraban ära!”

„Rääkivaid linde pole olemas, sa oled mu unenägu!” taipas mees kergendustundega, püüdes kätsatajat endast eemale peletada.

Ja ärkas.

Karl Kaalikmäe polnud ikka veel harjunud suures rekakabiinis magama, kuigi oli õppinud aastatega juurde mitmeid kasulikke nippe. Ja teadis tänu õpetajast emale, et ei tohtivat enam kirjutada soome moodi „rekka”, vaid hoopis „reka”. Üks „k” oli kuhugi kadunud, aga sõit oli jäänud samaks ja unenägu samuti.

Mingid trikid ei aidanud aga painava unepildi vastu, mis saabus kaugest minevikust ja muutis selle taas olevikuks. Mees ei saanud aru, miks tõi talle unenäos kohutava teate just helevalge tuvi, kes oli olnud ta lemmik ja kellele ta oli rõduservale saiapuru poetanud. Hiljem küll ka temale mitte, sest harakad olid alati enne platsis ja helevalge jäi kõigest ilma. Rõdu oli neis hirmuunenägudes täis kummalisi ja tundmatuid linde, erinevaid ja üllatavaid, aga ümbriku tõi ikka tuttav helevalge, nii kaunis ja malbe.

Miks just täna öösel jälle see õudukas? Kas seepärast, et poeg oli talle õhtul helistanud ja järjekordselt mangunud: otsigu isa ometi kord väärikam töö ja leidku praegusest toaubrikust suurem kodu, siis võiks poiss tema juurde kolida. Madis ei suutvat enam pealinnas vanaema juures elada. Memm olevat kuidagi imelikuks muutunud, ajavat segast ja jätvat toidu pliidile kõrbema.

Noorte arvates ajasid vist kõik täiskasvanud segast? Karli ema oli loomulikult range. Kes teadnuks seda ainsast pojast paremini. Ta oli pensionil pedagoog ja oskas tänaseni Karlist märksa kindlakäelisemalt rüblikutega ümber käia. Võibolla läks ema vahel oma nõudmistega liiale, sest tal oli praegu ainult Madis kamandada. Aga kurta, et vanaema olevat lausa segane? Poisile ilmselt ei meeldinud memme rangus, kuigi ta õppis just tänu temale väga headele hinnetele. Aastaid tagasi oli Karl ise samuti olnud oma kooli uhkus!

Miks küll Madis telefonis alati hädaldas ja ta tuju rikkus, mõtles veokijuht kabiinist välja ronides. Oleks võinud ometi kord rõõmustada, et suutis hiljuti matemaatikakonkursil võitjaks tulla, sest kogenud reaalainete õpetaja Inna Kaalikmäe laisklemist ei sallinud! Poisil läks koolis sama hästi nagu kord Karlil endal. Teismeline poisivolask oli lausa tema koopia, kuigi Elle keeldus seda tunnistamast.

Karl Kaalikmäe oli hakanud kaupu Saksamaale vedama, et ometi kord unustada! Aga ta ei unustanud, sest unustada oli liiga palju. Üle mõistuse palju. Ja üle mõistuse oli ka tobe unenägu, mis teda jälle ootamatult ründas – Poolamaa võhivõõral parkimisplatsil, kus võinuks teda külastada hoopis põnevama sisuga uneseiklused. Miks ujus uuesti alateadvusest pinnale ammune alandus? Ja pealegi nii jabural kujul, sest veerand sajandit tagasi ei osanud linnaametnikud tõepoolest netiteadetest ja nutitelefonidest unistada, aga ametlikud kirjad visati postkasti, mitte ei saadetud neid igivanal kombel tuvipostiga.

Karlile meenus, kuidas ta konutas pärast masendavat teadet hilisööni tujutult rõdul, suits ees. Varem ta ei teadnudki, mis ta kodumaja ümber toimub. Nüüd jälgis kõike sünge ängistusega, nagu vaatleks viimast hetke merepõhja vajuvast kodusaarest. Talle sööbis mällu, kuidas koertega jalutati ja kuidas vanakesed nii innukalt linde söötsid, nagu sõltuks sellest mitte üksnes tuvide, vaid ka mammide endi elu. Karl oli alati olnud vaimustatud korterist alumisel korrusel, kuigi Elle tahtnuks kõrgemale. Ta oli naisele kiitnud, et nemad kahekesi saavad tulekahju ajal ruttu rõdu kaudu põgeneda, ülakorruste elanikud mitte! Tulekahi neid siiski kodust välja ei ajanud, ajas hoopis kohutav kiri, et nad peavad tagastamisele kuuluva korteri vabastama õigusjärgsetele omanikele.

Perestroika ajal edutatud noor ja iseteadlik peainsener Karl Kaalikmäe oli püüdnud asja naljaks keerata ja nuuksuvat naist lohutada: „Missugune veider liitsõna – õigusjärgne? Kas see tähendab õigusele järgnevat? Kogu jama, mis bolševikel alati järgneb, kui neil maa jalge all tuliseks läheb? Küllap see teade on eksitus, meil on ametlik elamispind, dokumendid korras. Ma lähen homme ise kohale, räägin nendega ja kõik laheneb! Usu mind, Elle! Linnavalitsuse kommarid ei julgeks meid enam kohtuotsuseta kodust välja tõsta! Meil on glasnost, avalikustamine… kõigest tohib nüüd rääkida ja õiglust nõuda, varsti oleme päris vabad ja oma rahvas võimul! See väljaviskamise värk sobiks rohkem stalinistidele!”

Elle oli teda algul uskuma jäänud ja rahunenult voodisse läinud. Karli ennast ei lohutanud keegi. Rõdult öötaevast põrnitsedes polnud ta tookord veel aimanud, et ta vastas kõrgus sama südametu masinavärk, mille lükkas sada aastat tagasi käima oktoobrirevolutsioon – jälle olid alanud kampaaniad, mida ei ajendanud terve mõistus, vaid punasinimustvalgekirju fanatism.

Nõukogude privilegeeritud muidumiljonärid, kes varem said kõike muidu ja leti alt, sahkerdasid end omandireformi ajal kibekähku päris miljonärideks, et alustada uut luiskamist puhtalt lehelt! Nüüd luges ju raha ja vara, mitte minevik! Parteitul rahval polnud mingit sõnaõigust nagu varemgi. Ja Karl kuulus just nende ausate tobude hulka!

Rekajuht turtsatas tigedalt. Rahva seas levis ilmselt üleüldine Alzheimer, kui igasugustel partorgidel ja komsorgidel mineviku mahakustutamine nii kergesti läbi läks.

Eesti komparteilased, kelle elulugudes puudus minevik, suutsid sellegipoolest just rahva minevikuõnnetustest suurt kasu lõigata – tagastamise, erastamise, riigi vara omandamisega… Kohutav küüditamine, mida olid neljakümnendatel läbi viinud nende endi parteikamraadid, võimaldas neil algatada tagastamise ja saada kavalate trikkidega suuromanikeks, et uuesti rahva kannatuste arvel tippu jõuda.

Veokijuht ringutas, painutas, püüdis sügavalt hingata, aga see ei rahustanud nagu tavaliselt. Oli südaöö, ta kohal helkis pilvitu tähesära nagu tol saatuslikul õhtul, mis talle kodurõdult mällu sööbis. Täiskuu irvitas kahjurõõmsalt. Mees tundis nii suurt ahastust, justkui see kõik oleks juhtunud eile, mitte aastakümneid tagasi. Ta sülitas südametäiega asfaldile. Oleks vaja olnud hästi välja puhata, et pärast piiri ületamist Saksamaa kiirteel mitte tukkuma jääda. Ja nüüd need pagana unelinnud!

Karl silmitses suurte masinate pikka rivi, et end kuidagi tegelikkusse tagasi tuua ja möödunu põrgusse saata. Üks unenägu ei saa ometi täismehe sõitu kihva keerata! Ta tahtis uuesti sülitada, aga sülge polnud enam.

„Bolševikud tegutsevad alati nii salakavalalt, et faktidega nende vastu ei saa! Oleksin pidanud tookord käituma hoopis teisiti!” käis mehe peast läbi hilinenud kahetsus. „Hammas hamba, vale vale vastu!?!”

Karl Kaalikmäe oli alati põlanud valetamist ja keerutamist, seepärast keeldus ta instituudis otsustavalt kommunistlikku parteisse astumast, kuigi talle kui kursuse parimale üliõpilasele see ettepanek tehti. Ta oli juba teismelisena aru saanud kooli komsomolijuhtide silmakirjalikkusest, instituudis oli ta teaduslikku kommunismi loenguid lausa vihkama hakanud. Neis ideoloogilistes teadustes polnud ju teaduse raasugi, ainult nüri pähetuupimine, mis võttis tohutu aja.

Praegu kirus Karl hoopis ennast, mitte enam neid ideolooge, kes keerutasid end murranguajal võimutippu. Ta oli oma preemiatele ja auhindadele liiga uhke olnud ega olnud taibanud, et ausate selgitustega on ta nende ilukõnelejate vastu jõuetu. Ta oleks pidanud kõlavad loosungid kohe läbi nägema, siis oleks ta ehk oma pere ja töö päästa suutnud. Oleks praegu teadlane, mitte rekamees maanteel.

See kõik oli olnud sama kaval bolševistlik lõks nagu ka eelnevate rahvamässude ajal – alates oktoobritevolutsioonist ja siis neljakümnendatel ja lõpuks kaheksakümnendatel… Mida oli ta ometi oodanud neilt, kelle esivanemad tervitasid kord vaimustunult Stalini vägesid? Miks nad olid Lauluväljakul kommareist rahvajuhtidele sama tobeda innukusega plaksutanud nagu töölisrahvas Johannes Lauristinile? Tema, kes ta oli nutika leiutajana marksismi alati alavääristanud, oli just nende pseudoteadlaste poolt narriks tehtud.

Karl virutas jalaga vastu veokiratast ja vandus valust. Missugune tobu ta oli olnud, et oli Lauluväljakul kaasa hõisanud ja rõõmustanud, kuni oli hilja! Jälle trügiti võõrasse kodusse elama! Jälle võeti inimestelt väevõimuga nende kalleim vara! Olgu põhjendus nii õilis kui tahes, aga tegutsemisviis oli sama – rahvas aeti ilma kohtuta kodust ja kodumaalt välja! Bolševikud olid… alati valmis! Alati valmis kahjurõõmsalt itsitama, kui tuhandeid süütuid inimesi siia-sinna väntsutati, olgu kaubavagunites või ilma! Vägivald oli niisuguste ilukõnelejate lemmikhobi ja parastav itsitamine pidanuks kõlama kirglike võitluslaulude igavese refräänina. Endised kommarid külvasid ka pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist kaost ja kurjust, nimetades selle ümber heastamiseks ja korra loomiseks.

Karl Kaalikmäe oli saanud rekamehena tööle ainult tänu sellele, et ta oli lõpuks taibanud oma leiutised ja konkursipreemiad maha vaikida, justkui oleks ta samuti minevikuta kollaborant, kelle eelnev elulugu põlastusväärne. Tuntud kommunistide biograafiaid oli ju nüüd raamatulettidel hulganisti. Aga veel rohkem oli partorgidest ja komsorgidest miljonäre, kes polnud stagnaajal justkui kusagil töötanud. Nad polnud sündinud, vaid olid taassündinud, tõusnud teispoolsusest nagu zombid. Sünnist taassünnini laiutas tegutsemistes suur tühimik. Olid nad siis kliinilises varjusurmas või töötud? Ja seda Nõukogude impeeriumis, kus töötus oli kriminaalkuritegu. Need uued elulood, mis olid täis „musti auke”, olid Karli jaoks lausa anekdoot!

Jah, aga mitte need minevikuta mehed ei näinud võõramaistel parkimisplatsidel õudusunenägusid, vaid tema – Kalevipoeg ilma tulevikuta! Kalevipoegadeks neid ju nüüd rahvasuu nimetas, neid kõiki, kes nad olid läinud laia ilma rändama, sest kodumaa nende vägitegusid ei vajanud.

Rekajuht tagus nii raevukalt vastu veokiratast, nagu tahaks nähtamatu kallaletungija ribisid sisse lüüa. Poja õhtused etteheited ajasid ta marru. Madis oli tõesti paras ninatark, sest mida teadis tema sellest ajast, kui isa kõigest ilma jäeti! Ta polnud siis veel sündinudki. Teismeline heitis ette, et ta ei oskavat äri teha ega nii hästi uue eluga kohaneda nagu ema. Aga missugune oli siis Elle äri? Naine elas jõukalt ainult tänu oma uutele Saksa abikaasadele. Ja neid oli tal olnud pärast Karli juba mitu.

Mees väsis ära mõttetust ratta tagumisest, vajus istuma ja pühkis ära pisara, mis oli vihahoos põsele uitama läinud. Ta oli pidevalt üleväsinud, põlv valutas. Ätt mis ätt! Ja ometi veel mitte kuuekümnenegi, pensionini oli mitu aastat.

Karli painajalikud unenäod olid alanud varsti pärast seda, kui ta tagastamisteate sai. Ta ei suutnud linnaametnikelt mõistlikku selgitust saada, miks ta peaks oma kätega ehitatud kodu võõrastele loovutama. Õigusjärgsed omanikud ju Eestisse tagasi ei tulnud, nagu hiljem selgus. Miks pidi siis tema pere ikkagi välja kolima?

Ta oli kirjutanud igasugustesse ametkondadesse hulganisti palvekirju ja selgitusi, kus loetles tippmatemaatiku täpsusega remondiga seotud kulusid ja kordas palvet, et ta tahaks omanikega isiklikult suhelda, kodu neilt otse ära osta.

„Õigusjärgsed omanikud ei tule Eestisse ega soovi ka teiega suhelda!” vastati talle karmilt. „Miks ma siis ei saa oma korteris ise edasi elada, kui nemad sinna ei tule? Ma ostan, ma võtan võlgu, palun halastage ometi!” mangus Karl Kaalikmäe kord alandlikult, kord jonnakalt, lootes oma kõrgelt koolitatud matemaatikutaibule, mis peaks otsustajaid lõpuks veenma.

Kohalikele ametnikele ei lugenud aga arvude ja faktidega täidetud dokumendid mitte midagi, sest sel segasel ajal oli nende käes täielik võim. „Meie ise esindame Eestis õigusjärgseid omanikke ja jutul lõpp! Ärge võtke endale pähe, et võite tülitada välismaalasi! Nad andsid juba allkirja, nendega on kõik korras ja nad ei soovi ühegi nõukogude eestlasega otse suhelda. Lõpetage see tüütu sekeldamine või me anname teid kohtu alla! Kolige rahulikult välja, kui te ei taha minna vanglasse!” hirmutas Karli ülbe linnaametnik.

Ta ehmus siis tõepoolest, sest välismaalastega suhtlema polnud ta harjunud. See oli nõukogude ajal tabu. Ometi tundus talle asi juba siis veidi kahtlane. Miks ta ei tohi otse suhelda? Miks talle ei anta aadressi ja telefoni? Ikkagi tema kodu on mängus? Tema tehtud remont.

Karl läks ministeeriumisse tuttava ülemuse juurde asja uurima, selgitades, et uus seadus lisab stagnaaegsetele korterisahkerdajatele tuult tiibadesse! Aga tema jutt ei meeldinud murranguaegses õiglus- ja tagastamisjoovastuses mitte kellelegi. Isegi need sõbrad, keda noor peainsener oli pidanud ausateks kommaripõlgajateks, raputasid ainult etteheitvalt pead, miks küll Karl ei taha uutest seadustest aru saada ja ajaga kaasa minna.

„Uue seaduste kaitse all ärivad ju vanad nõukogude ametnikud enne sõda välismaalastele kuulunud vara maha! Kontrollige ometi!” ahastas Karl, aga teda ei kuulatud, sest ta korter kuulus ju tõepoolest tagastamisele ja õigusjärgsed omanikud elasid Austraalias. See oli tõestatud ja neilt oli allkiri saadud. Aga kas ikka oli? Kõik vastsed ja kogenematud ülemused kinnitasid, et seadus on õiglane ja tagastamine suuremeelne. Sellega tulevat lihtsalt leppida!

Paljud tollased rahvajuhid uskusid tõsimeeli tagastamise õiglusse, sest väliseestlased pidavat nüüd arvukalt koju saabuma. Aga nende õilsast usust üksi oli vähe kasu. Väliseestlased armastasid tõesti Eestit kui kaotatud kodumaad, kuid sugugi mitte kõik ei armastanud eestlasi, kes nende kombel ei põgenenud, vaid olid hakanud „bolševikeks” ja siia sovetivärdjaid sünnitanud… Niisugused põgenikud ei kavatsenud eales sünnimaale tagasi tulla, ei põdenud enam koduigatsust – see oli läbipõetud lapsepõlves nagu tuulerõuged. Paljusid innustas omandireformi toetama hoopis hilinenud kättemaksumaania. Teisi kasuahnus, sest nad polnud Eestis sündinud ega siin päevagi elanud – see oli neile vastik nõukogude vabariik, kuhu nad jalgagi ei tõstaks, aga tulu kulus neile ikka ära, sest raha ei haise!

Niisiis jäägu need punased jätised pealegi koduta, paras neile! Loomulikult ei kavatsenud seda tüüpi jõukad välismaalased eestlastega eales sõbrustada, selle kaltsakproletariaadiga, kes oli kaasa aidanud nende esivanemate lahkumisele ja küüditamisele. Puha üks ja sama punane rahvarämps! Mis suurt vahet seal, kes kommunist ja kes dissident!? Neile kõigile tuli koht kätte näidata! Ja see koht olgu sama karm, nagu põgenejatele oli olnud Nõukogude armee eest põgenedes ulgumeri, ei mingit halastust!

Karli joovastus vabadusest keerati pikapeale pahupidi. Ta sai tõesti vabaks, aga vabaks oma… kodust! Kõige vabamad olid Eestis lisaks välisärikatele äkki jälle Stalini tervitajate kättemaksulised järglased – need lõrisevad ketikoerad rebisid end tänu rahva toetusele tõesti Moskva võimu alt lahti, aga ei mõelnudki täita kaunites kõnedes jagatud lubadusi inimõigustest, demokraatiast ja ühtehoidmisest. Nad ajasid tülli kõik, kes varem olid ühte hoidnud – eesti dissidendid vene omadega, väliseestlased kodueestlastega… Ainsad, kes sellest üleüldisest kaklemisest võitsid, olid partorgid ja komsorgid, sest nende stagnaaegseid häbitegusid ei meenutanud enam keegi. Nemad pääsesid täielikult ilma karistuseta, lihtrahvas mitte, sest kohalikud revolutsionääripered alustasid kõike otsast peale – sealt, kus nende isade ja isaisade võitlus neljakümnendatel pooleli jäi, kui paljud neist koos kulakutega Siberisse saadeti.

Kättemaks oli seega ka nõukogude eliidi ja eesti revolutsionääride järglaste ülim kreedo! Endised marksismilektorid kinnitasid uusi venevastaseid dogmasid samasuguse kindlusega nagu kord teadusliku kommunismi õppematerjali. Karl algul naeris, kui kuulis, et mitte eesti komparteilased polnud Nõukogude Eesti parteikomiteedes ja linnavalitsustes olnud okupatsioonivõimuks, vaid okupantideks olevat olnud hoopis vene töörahvas – kõik koos ja eranditult, lapsed ja imikud kaasa arvatud! Aga ta naeruhimu kadus varsti, kui ta kodust välja tõsteti. Ja haihtus lõplikult siis, kui ka ta kõrgeltharitud sõbrad arutule tiblatamisele ja muule kommarilobale vastu ei hakanud, vaid hakkasid koos eesti lihtrahvaga venekeelseid mõnitama. Tänaseks jagasid nad kõik oma venevastaseid luulusid innukalt ka Brüsselis. Justkui oleks kunagine „külm sõda” olnud vene rahva, aga mitte kommunismi ja parteilastega!

Jah, Karl tundis end süüdi oma poja ja Elle ees, oma ema ja kursusekaaslaste ees… Minevikuta kommaribossidel polnud aga mingeid süümepiinu, keegi ei vabandanud, kõik ülbitsesid edasi. Mõned nõudsid rahva rõõmuks, et Venemaa heastaks okupatsioonikahjud, kuigi just nemad ise olid Nõukogude Eestis kõige suuremad kahjurid, kes rahva ka pärast impeeriumi lagunemist uute seadustega hätta jätsid. Tippkommunistid said ka raudse eesriide tagant vabalt välismaale, nemad said kõike poolmuidu… Ja just nende tõde jäi laias maailmas kõlama. Lihtrahvas, kes raudse eesriide taga vangis istus, pidi järjekordselt vastutama vangivalvureist ideoloogide asemel! Kurjuse impeeriumi kurjus võidutses ka pärast NSV Liidu kadumist, sest võluvaid ja sõnaosavaid (eks)kommuniste usuti rohkem kui fakte ja kainet mõistust!

„Taasiseseisvumine, päh?! Eesti Vabariigi ausa taastamise järel oleks ometi kõik need sotsid ja retsid uuesti pokri pistetud!” pomises Karl endamisi. „Enne sõda istusid nad juba vanglas. Kui nad tahtsid seda aega taastada, siis kobigu kongi tagasi! Sealt nad ju Stalinit tervitama saabusid… Kui sõjaeelne vabariik oleks tõesti maagilisel moel taaselustunud, poleks ükski tippkommar puhtalt pääsenud, need tegelikud okupandid ja kollaborandid! Heastanud oma kurjust kompartei varadega, seda oli ju tohutult! Aga ei, neil oli jälle vaja ronida eestlaste kodudesse, ainsasse pühasse paika, mis veel jäänud…”

Kindel see, et president Päts poleks kasulikke insenere kahjulike partorgide rõõmuks koduta jätnud. Ei, kindlasti mitte. Sõjaeelne valitsus poleks lubanud parteitute eestlaste varaga kompartei patte kinni mätsida! Omandireformi õudust põhjendati sellegipoolest kaunikõlaliste sõnadega „taasiseseisvumine” ja „heastamine”, justkui tagastataks kodusid tuhandetele eesti kristustele, kes kõik suutnud surnuist üles tõusta. Küüditatud ja Siberis tapetud ometi hauast välja üles ei kerkinud, ellu äratati hoopis hingesoppides pesitsev kasuahnus ja halastamatus – need kõigi revolutsioonide kindlad tugisambad. Uute seadusepügalate väljanuputajatel õnnestus järjekordselt rahva kannatuste arvel rahvuskangelasi mängida.

Karl püüdis uuesti täiskuu poole sülitada. Sülge polnud, selle asemel veeres jälle suhu soolane pisar, mis ta kasvavat hädisust tõestas. Oli vastik vesistada nagu plika, aga ta ei suutnud enam… Jalg valutas, hing samuti.

Kui ta oleks olnud müstik, siis oleks ta kindel olnud, et tänane õudusunenägu ilmutas end talle üle mitme aasta just nimelt leninliku mässu sajandijuubeli puhul – eks nüüd täitunudki sada aastat bolševistlikust omandiröövist, mis kestis tänaseni!

Karl Kaalikmäe mõtles mõtteid, mida ta juba kaua polnud mõelnud, sest veokijuhile need arutlused ei sobinud. Tuli teele vaadata, et mitte tukkuma jääda! Pagana unenägu, mis teda jälle üles ärritas ja möödunut meenutama pani.

Jah, tema kui teadlase allakäik algas sellest hetkest, kui postkastis oli lühike tagastamisteade. Just siis algas tema aastakümneid kestnud mandumine mõtlevast leiutajast mõttetuks roolikeerajaks! Tal oli sellest elust villand! Ja kommariluuludest samuti! Elagu oktoobrirevolutsioon, pagan neid kõiki võtaks!