Читать книгу Muidumiljonärid - Reet Kudu - Страница 4

Karl ei tahtnud tõepoolest enam võssa, minekusoov oli lugedes iseenesest üle läinud. Ta pani väljarebitud paberilehed hoolikalt raamatu vahele tagasi.

Tõesti uhke värk, et teadlane Mikita oli kirjanikud seljatanud. Ainult mõni rahvamehest humorist suutis veel tema populaarsusega võistelda, aga mitte ükski neist iseteadvatest poliitilistest suleseppadest, kelle toetusel oli loodud keeleinspektsioon. Mille või kelle kaitsmiseks? Mida need emakeelsed väiklused olid Karlile andnud? Jah, isegi see elukauge jutt Kalevipojast mõjus talle praegu märksa lohutavamalt kui tema kunagiste kirjanduslemmikute uued trükised, mida ta vahel raamatukogus vanast harjumusest lehitses, kui käis seal tasuta ajalehti lugemas.

Ja äkki sai Karl aru, millest ta oli viimased paarkümmend aastat nii väga puudust tundnud. Mitte rahast ega asjadest, vaid just lugemisest. Kõik tekstid olid teda viimasel ajal üha rohkem ärritanud. Autorid kirjutasid puhtas eesti keeles, aga käisid talle ometi närvidele – mingid tühised armumised ja sekeldused, udune hämamine, mis ajasid väsinud rekajuhi vihaseks.

Leiutaja tahtis jälle mõelda, süveneda, olla vaba maanteele vahtimisest ja unega võitlemisest. See oligi ta suurim nälg – lugemisnälg! Või veel rohkem mõtlemisnälg. Ta tahtis, et tal oleks jälle aega leiutada ja nuputada, lugeda ja märkmeid teha!

Karl võttis plekilise raamatu uuesti ettevaatlikult pihku nagu pommi, mis võib kogu ta praeguse elu õhku lasta ja avas huupi: „Ilmselt on mingisugused „topeltteadvuse” rudimendid olemas kõigil inimestel (näiteks pooluni), kuid mõnel inimesel on suurem võimekus sellel piiril mängida. Rangelt võttes on ka inimese tahe sellise topeltteadvuse ilming: inimene tahaks teha ühte, kuid saadab tahtejõu abil korda hoopis midagi muud. Tahet on üldse väga raske arendada, see on tänapäeval vist psüühika üks kehvemini kirjeldatud aspekte. Miks selline kummaline teadvuse lõhestamise võime inimesel üldse tekkinud on, seda ei tea päris täpselt keegi. Inimene suudab välja arendada vaid väikese osa oma füsioloogiliste seisundite rikkusest, kuna kõikide jaoks pole sobivaid märgilisi tööriistu. Kõike peab treenima, kuid elu ei anna meile selleks lihtsalt võimalust.”

Elu ei anna meile selleks lihtsalt võimalust? Näe, see veidra nimega Mikita oli vastu pidanud ja oma mõtted raamatuks vorminud, tema mitte. Ehk saaks ta tõesti öistest luupainajatest lahti, kui ta ka oma ideesähvatused kirja paneks, nagu Elle oli soovitanud. Pagana naine, ise ameleb sakslastega ja kipub veel eesti meest õpetama!

Karl ei suutnud maha suruda uut vihalainet, mis lugedes oli vähenenud. Nüüd kerkis see jälle – oli juba kusagil kõri ligiduses, tahtes röögatusena välja paiskuda. Miks tema peab istuma veokikabiinis, kuigi peaks olema hoopis laboris? Kõik võimuparteid jahvatasid, et haritud eestlasi olevat kodumaal vaja. Kus? Parteibürokraadid ja riigiametnikud võtsid vastu tohutuid palku, mis lihtrahvale olid tõeline unelm. Ta polnud ju mingi harimatu roolikeeraja! Või ikkagi oli, sest amet oli niisugune?!

Mees kargas jälle kabiinist välja ega suutnud rahuneda. Ta peas ringlesid kasutud süüdistused, mis uinuda ei lasknud. Miks just tema pidi kõigest ilma jääma, aga kommarid uhkeldasid edasi – nüüd juba äribolševikena? Nende uus äri oli ju tuhandete inimelude arvel. Nad ei tagastanud kellelegi päris kodu, sest omandi tagasisaajatel olid kodud olemas, keegi neist ei tulnud prügikastide juurest või põgenikelaagrist – soomeugri metsast. Neil sissetungijatel oli peavari, välismaalastel sageli nii luksuslik, missugust nõukogude kodanikud olid ainult filmidest näinud. Seega ei tagastatud, vaid lihtsalt võeti jälle jõuga ära nagu neljakümnendatel. Rööviti kampaania korras elanikelt kõige kallim – kodu ja kodumaa! –, kaunistades kohutavat tegu kõlavate kõnedega nagu komparteil ikka kombeks. Tagastamisega kodututeks muudetuid oli ju tuhandeid, kes pagendati nüüd laia maailma rändama.

Pisarad olid kuivanud, mees sülitas vandudes asfaldile, et tunda end jälle enesekindla veokijuhina ja lõpetada jabur unistamine laborist ja leiutamisest. Olgu, temast oli saanud veokijuht, kes polnud väärt oma kõrgharidust ja kunagisi preemiaid. Ehk oli Ellel õigus, et ta ongi alla käinud. Aga Elle töökarjäär polnud sugugi parem. Kumbki ei tegutsenud enam oma erialal, kumbki ei meenutanud juba ammu kõrgkooli konkursivõite ja uhkeid autasusid. Ja tal oli vähemalt töö, ta polnud end riputanud mõne rikka vanamuti kaela…

Karl oli hiljuti ajalehest teada saanud, et tagastamisele kuuluvatest kodudest väljaaetud eestlased lootvat ikka veel kompensatsiooni ja keegi neist olevat isegi kohtus võitnud, ei pidanudki välja kolima. Uskumatu lugu! Kuidas ta küll selle saavutas? Ta ise oli raisanud aastaid igasugustes ametkondades käimisele ja kõik ilmaaegu.

Mida siis tema valesti oli teinud? Ta oli väga visalt võidelnud, oli tõtanud oma peret päästma, oli pannud mängu kõik tutvused ja kõneanni. Kohtukuludeks, tõsi küll, polnud raha. Aga ta polnud kokku vajunud ja loobunud, vaid oli kohe pärast tagastamiskirja tõtanud järgmisel varahommikul linnavalitsusse ja palunud luba õigusjärgse omanikuga isiklikult vestelda. Ta oli kinnitanud noorusele omase õhinaga, et ta suutvat välismaist omanikku kindlasti veenda ja kui vaja, siis ise oma kodu temalt välja osta. Karl uskus tookord lihtsameelselt, et demokraatliku maailma esindaja, kes elab mugavas kodus kaugel teisel mandril, arvestab kindlasti tema palvetega ega tekita talle kahju, mis rikuks inimõigusi. „Nii on ju ka uues seaduses kirjas!” oli peainsener Kaalikmäe võidukalt oma kõne linnavalitsuses lõpetanud. „Tagastamisega ei tohi teha kellelegi uut ülekohut!”

Aga vana linnaametnik ainult naeris talle näkku. Keeldus kuidagi väga parastavas toonis, mis noort Karli tookord veel hämmastas, sest pidid ometi saabuma õnnelikumad ja vabamad ajad, millest ka tema pere oli Balti ketis hõisanud, kuigi Karl eriti viisi ei pidanud. Millest siis ametnikul nii parastav toon?

„Küll inimesed maksavad kätte… Meie kõik maksame! Olete harjunud mugavalt elama! Aga nüüd võetake ära. Ikka õiglaselt ja seaduse järgi!” torkas tige naine lühidalt, kui Karl protestis, et ta ei kavatse oma kätega remonditud korterit ilma igasuguste selgituste ja läbirääkimisteta kellelegi loovutada.

„Te ei tohi, ei saa, enam mitte! Meil on nüüd demokraatia! Omavoli on keelatud!” oli ta iseteadvalt seletanud. „Süütuid ei aeta kohtuotsuseta kodust välja nagu küüditamise ajal! Mul oli vanaisa Siberis. Keda teie perest küüditati, et te siin kohut mõistate?” Hallipäine naine ainult muigas kahjurõõmsalt: „Minu vanemate elulugu teisse ei puutu! Uus elu, uued seadused! Ja mina täidan uusi sama täpselt nagu vanu… Harjuge ruttu ära! Muidu veel kahetsete!” „Millega ma pean harjuma?” oli Kaalikmäe imestanud ja näidanud üha uuesti dokumente, kus oli täpselt kirjas, et ta on kõrgharidusega peainsener ja saanud elamispinna täiesti seaduslikult.

Tundmatu mammi silmitses põlglikult paberikuhja enda ees ja tõstis noormehe poole vihkava pilgu: „Mina olen kogu elu virelnud viletsas ilma vannitoata korteris… Miks kahele noorele inimesele anti kohe eraldi elamispind ja lausa meie väikelinna ühes parimas rajoonis, ähh!? Mis sellest, et olete peainsener! Teil pole veel lastki, mul on neid neli. Nüüd võetakse ära ja õigusega! Seadus on meie poolt. Vingerdage ja kaevake edasi, aga küll te näete! On tulnud uus aeg, meie aeg…”

Praegu mõtles Karl, et oli saabunud tõesti kummaline aeg, kui eilseid sõpru reedeti ilma igasuguste süümepiinadeta ja halastamatult. Hiljutisi mõttekaaslasi nuheldi koos vihavaenlastega – partorgide ja muude kommaritega! Taasiseseisvumise esimestel aastatel vapustas noort meest kõige rohkem tõsiasi, et kunagised sõjapõgenikud protestisid põhiliselt sõnaliite „välis” vastu „väliseestlase” ees, nagu oleksid uuel ajal igasugused keelenüansid märksa olulisemad inimestest ja nende tegudest – vorm märksa tähtsam sisust. Vanad partorgid ja komsorgid rõhusid loomulikult keelele ja enda loodud keeleinspektsioonile, sest tänu riigikeele oskamisele olid nemad ometi tõelised patrioodid erinevalt kõigist neist „tibladest”…

Rekamees pingutas ja suutis jälle korralikult sülitada. Pagan võtaks, nad kaaperdasid nii isegi Karli emakeele ja panid selle oma äri teenistusse.

„Kavalasti tehtud, pole enam komparteid, pole ka okupatsioonisüüd! Kõik kollaborandikesed on puhtad poisid!” turtsus ta omaette. „Kõneosavatest kommunistlikest liidritest said ruttu väliseestlaste parimad sõbrad. Kogu maailm keerati pea peale. Bolševikud kuulutasid end jälle vabastajateks, kes lihtkodanikke kodust ja kodumaast vabastanud, aga välismaised demokraadid ei märganud selles mingit vägivalda. Ainult imestatakse lihtsameelselt, kuhu rahvas on kadunud. Polegi enam varsti eestlasi, keda valitseda!”