Читать книгу Muidumiljonärid - Reet Kudu - Страница 3

Noor peainsener Karl Kaalikmäe oli korteriremondile kulutanud mitte üksnes kõik säästud, vaid ka kogu vaba aja, kõik õhtud ja nädalavahetused! Ta oli pannud kogu hinge plekiliste ja pleekinud tapeetidega ruumide ümberehitamisse. Vannitoa kujundas lausa luksuslikuks, kõik oma higi ja vaevaga! Tookord oli Elle teda veel vaimustunult kiitnud: Karl oleks pidanud õppima hoopis sisearhitektiks! Kui nad kohutava sõnumi said, oli naine teist kuud rase. Karl oli just alustanud kabineti ümberehitamist fantastiliselt värvikirevaks lastetoaks. Noh, vähemalt sinna ei jõudnud ta viimast raha matta. Kui nad olid oma kompsud esimesse viletsasse üürinurka maha pannud, hakkas naine meeleheitlikult nutma. Neile mõlemale oli äkki selge, et tulemas pole hoopiski mitte niisugused ajad, mida neile murranguaegsetel miitingutel lubati.

Elle tegi salaja aborti, sest taipas kodukaotuse katastroofilisust märksa varem kui mees ise. Karl lootis veel pikka aega oma taibukusele ja veenmisoskusele, rünnates arvude ja dokumentidega mitut masti ametnikke.

„Nad tapsid mu tütre juba emaüsas… Olgu nad neetud!” ahastas rekamees parkla pimeduses. Ta ei tahtnud möödunud aegu meenutada ja piinas end ometi, sest und ei tulnud ja poja süüdistavad sõnad keerlesid peas.

Tähed muutusid üha ähmasemaks, Karl ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. Ta oli uskunud, et ei hakka enam ammuse kodukaotuse pärast ahastama. Ja nüüd siis nuttis ta õudusunenäo tõttu lahinal ja pidurdamatult. Närvid olid ikka täiesti läbi!

„Jäta, mees, rahune maha!” käsutas Karl ennast poolvaljusti ja piilus ehmunult kahele poole. Ta ei tahtnud sarnaneda mõne iseendaga rääkiva hädise mehehakatisega. Kaugreisile niisugused äpud ei sobinud. Ta oli ometi varem alati oma masendushoogudega hakkama saanud, küllap saab ka nüüd. Kõigepealt tuli üles otsida tualett…

Ei, ta ei viitsinud pissiputkani kõmpida. Karl jälestas neid haisvaid välikempse, eriti poolakate omi, mida vist peaaegu ei koristatud. Hommikul jõuab ta varsti üle piiri, Saksamaal on asi palju mõnusam. Aga millega väljas pühkida? Oleks suvi, saaks kasutada puulehti. Mees mõmises pahuralt nagu haavatud karu ja läks tagasi masina juurde. Kabiinis polnud ühtegi vana ajalehte ega muud paberitükki.

Lõpuks märkas ta istme all vedelevat raamatut, mis meenutas samuti minevikku – aega, kui ta oli veel olnud mõtlev ja lugev teadlane, mitte laipväsinud rekamees, kes õhtuti voodisse varises ja kohe magama jäi. Või ka uimasena teleripilti tekstile eelistas. Kunagine innukas lugeja ei ostnud juba ammu väärtteoseid, see plekiline ja määrdunud raamatukapsas oli erand, sest Elle oli ühe telefonikõne ajal meest üleolevalt hurjutanud: Karl ei teadvat eesti elust midagi, kui ta pole lugenud isegi „Lingvistilist metsa”!

„Ise pead ennast suureks leiutajaks!” torkas naine nipsakalt. „Kui kirjutaksid samasuguse populaarteadusliku teose, ei peaks sa enam kaupu vedama nagu harimatu mats!” Elle viimane abikaasa Saksamaal oli vist mingi vanakraamikoguja ja eriline raamatukoi, kes ostis kokku ka eestikeelseid teoseid. Suure vihaga oli Karl tookord raamatupoodi tormanud, et oskaks järgmine kord Ellega vaielda. Teosesse süveneda polnud tal sellegipoolest aega. Õhtuti oli ta endiselt liiga väsinud ja autoroolis lugemine olnuks veel keerulisem kui nutitelefoniga rääkimine. Ta oli raamatut aeg-ajalt uurinud ja lõpuks enda peale vihastanud, et ta oli ilmaaegu raha raisanud.

Valged kaaned olid veokikabiinis vedelemisest vahepeal päris hallikirjuks muutunud. Ähh, oleks alles paras vemp Ellele, kui ta tema kiidetud teost võsas märksa praktilisemalt kasutaks. Karl tegi raamatu trotslikult lahti, et paar lehte välja tõmmata. Rebides jäi talle ootamatult silma sõna „Kalevipoeg”. Keda huvitas praegu veel muistse eepose kangelane? Ja ometi väitis Elle, et autor olevat rahva seas uskumatult populaarne. Ehk oli siis juttu temasugustest Kalevipoegadest, kes välismaa poole teel?

Karl hakkas väljatõmmatud raamatulehte uudishimulikult lugema: „See teatav Kalevipoja invaliidsus eesti kultuuri kontekstis ongi põhjustanud olukorra, et Kalevipoeg on küll meie rahva meeles, kuid mitte ilmtingimata südames. Kalevipoeg on mees ilma minevikuta.”

Midagi meestest ilma minevikuta olid kätsatanud ka linnud Karli tänases unenäos. Veider igal juhul… Ta luges edasi: „Niisiis väljendub Kalevipojas üsna selgesti kahe maailma põrkumine: euroopalik ja soomeugrilik vaimuruum. Meie rahvuse kujunemise lugu on igas mõttes euroopalik ja germaanipärane… See ongi üks lõppematuid rahvuspsühholoogilise konflikti allikaid: meie rahvus on pisut „võõras”. Samas me teame väga hästi, et ilma selle „võõrata” ei oleks sündinud ega saanud olla ka eesti rahvust. Kõikide nende pingete all nõtkub ka meie Kalevipoeg. Mingisuguses üldisemas, etnose loomise võtmes on Kalevipoeg puhtal kujul Euroopa saadik. Iseloomulik on seegi, et nii nagu eestlased pole kunagi lõplikult Kalevipoega omaks võtnud, ei ole nad omaks võtnud ka kriitikat „Kalevipoja” aadressil… Me oleme eestlased (eurooplased), kuid tahame olla soomeugrilased. Sellest lihtsast tõigast saabki alguse Kalevipoja lüüriline mädanemine, mille kaudu tuleb ilmsiks meie kangelast kummitav identiteedikriis. Sellele piinale ei too leevendust isegi tõik, et soomeugrilased võisidki vabalt olla esieruooplased…”

See loomulikult Ellele meeldis, mõtles Karl tigedalt, olla esieurooplane oma saksa ätikese kodus, kuigi me oleme jäänud oma tegudes pigem nõukogude kodanikkudeks – me toetame kollektiivselt eesti partorgide uusi kampaaniaid, isegi nõmedat tiblatamist. Me ei protesteeri, nagu teeks tõeliselt vaba inimene, vaid naudime kaitsetute kannatusi.

„Jah, me peidame end soomeugrilase maski taha, et mitte nõukogude korra eest vastutada!” hüüdis Karl vihaselt pimedusse, nagu vaidleks jälle instituudi teadusliku kommunismi õppejõuga, kes tahtis teda cum laude’ta jätta.

Just seepärast eestlane tuhandetele ebaõiglaselt koheldud naabritele kaasa ei tunne! Keegi ei julge ega viitsi meenutada oma tegelikku minevikku. Vajatakse kauneid muinasjutte soomeugrilikust eripärast, mis eestlasi õigustaks ja Nõukogudemaal sündimise olematuks muudaks! Jah, mitte üksnes Kalevipoeg pole ilma minevikuta, vaid kõik Nõukogude Eesti elanikud jäeti ilma minevikuta, kui eesti bolševikud otsustasid tüki nõukogude aega oma eluloost kääridega välja lõigata. Säuhti ja valmis! Nõukogude Eesti partorgid keelduvad oma okupatsioonirolli meenutamast, sest see olevat olnud vaid mingi umbmäärane tiblade aeg, kus soomeugrilased vaevlesid slaavlaste ikke all. Kaunis muinaslugu, aga nii jäeti kogu rahvas ilma minevikuta, mitte ainult rahvuseepose kangelane!

„Täielik ulme, teaduslik fantastika!” sülitas Karl laias kaares asfaldile. Praeguse eestlase soomeugrilikkus on veel suurem utoopia kui kommunismiparadiis, aga rahvas vajab seda usku nagu imejooki, et mitte häbisse surra!

Seda siis mu tänane unenägu tähendaski? muigas ta hapult.

Mehele tuli nüüd meelde, miks ta raamatu pärast pealiskaudset lehitsemist istme alla oli virutanud. Soomeugrilik unelemine ei aidanud tal kodu tagasi saada, vaid muutis ta kõlbmatuks lindpriiks, kes hädaldab oma kodukaotuse pärast, vastandudes nii ürgsele metsale, kust astus välja ilmsüütu soomeugrilane, keda ei huvitanud enam põrmugi, mida tähendasid sõnad „bolševik”, „menševik”, „nõukogude”…

Raamatut edasi lugedes meenusid Karlile mitmed netiprotestid metsa kaitseks. Need tekkisid küll alles siis, kui taheti Eestit ja Euroopat kiirraudteega ühendada. Rekamehena oli ta sunnitud pidevalt veokijuhina Euroopa ja Eesti vahel pendeldama, kuigi kaupu oleks märksa parem ja tulusam olnud vedada rongiga. Selle nimel, et maanteedel oleks pikki kaubakolonne vähem, oleks Karl olnud valmis isegi ilma tööta jääma. Ta oli juba ammu veokijuhi elust tüdinud. Saaks äkki tööd hoopis uuel kiirraudteel? Ikka veidi põnevam amet. Kui eestlane pidas ennast eurooplasteks, miks siis võideldi metslase kombel kiirrongi vastu? Kaunishinged tegid vabariiki koos prügist puhtaks, kollektiivselt tormati kaitsma ka puid, aga kindlasti mitte temasuguseid, kes jäeti murranguhetkel oma hädaga üksi!

„Pagana ilutsejad!” kirus Karl valjusti. Nad olid vapustatud metsa hävitamisest, mitte inimelude omast, kuigi üks tulenes teisest. Nõukogude Eesti endised kodanikud – kõik need vaprad soomeugrilased! – nõustusid vabatahtlikult endiste võimumeeste ja endiste dissidentide kehtestatud seadustega, mis kuulutasid, et jälle tuleb üheskoos ajamasin leiutada ja aeg tagurpidi liikuma panna – tagasi küüditamise hetke, kui kohtuta vägivald on lubatud! Ja kes ei kuuletu, jääb järjekordselt ajaloo hammasrataste vahele.

Oli see tõesti vabaduse hind? Miks leedulased said hakkama teisiti? Ja ka suur osa idablokist. Ei tormatud järjekordselt naabri koju nagu neljakümnendatel, et võõras voodis endale pesa teha.

Vihast hoolimata ei suutnud Karl raamatulehti kokku kägardada ja võssa minna, vaid hoopis jätkas lugemist:

„Hämmastav on aga pigem see, et kui me hakkaksime kangekaelselt Kalevipoja soome-ugri jälgi ajama, siis leiaksime neid kogunisti sedavõrd palju, et Kalevipoeg osutub nii mõneski aspektis hoopis „Kalevala” ristiisaks, mitte vastupidi… pärimuslik sangar-Kalevipoeg ei ole nähtavasti mitte kunagi olnud eesti kultuuris keskne persoon. Kalevipoeg on pisut võõras kandilise lõuaga hiiglane, kes on ära eksinud animistlikku mõttelaadi padrikusse… Ja just sellel põhjusel on Kalevipojast saanud üks kultuurimärk paljude teiste hulgas, kes venitab end kangekaelselt üle finišijoone kusagil laulupeo, verivorsti ja vokivärtna vurisemise vahel. Selline on Kalevipoeg, nagu me teda tegelikult tunneme: unise pilguga sangar-bränd, rühikas šokolaadi-Kalevipoeg, kes on aja jooksul igasugusest soomeugrilisusest lihtsalt tühjaks jooksnud.”

„Õigus, täpselt nii!” hüüdis Karl ja ta hääl kõlas magaval parkimisplatsil nagu pasunahüüe, aga enam see meest ei häirinud. Ta oli üle aastakümnete jälle teadlane, kes süvenenud põnevasse teksti. See tundus lausa teaduse suure võiduna kirjanduse üle, et just keerulise populaarteadusliku raamatu autor oli eesti poeetide asemel saanud rahva uueks paleuseks! Nemad Ellega lugesid nooruses peast ikka rohkem luuletusi, aga nüüd innustuti hoopis teistsugustest kirjaridadest:

„Selleks, et anda tagasi Kalevipojale tema auväärne koht, tuleks esmalt tema roll veidi selgemini määratleda: Kalevipoeg on eeskätt riigimees ja militaarne sangar, kuid mitte mingil juhul maatark-korilane,” jätkas Karl lugemist ja unustas võssa minemise. „Müütilised võivad loomuldasa olla mõlemad. Me oleme enamasti püüdnud eesti kultuuri passitada müüdiga, kus valitseb sangar-kuningas Kalevipoeg, kellest andekas kirjamees Kreutzwald treis antiiktragöödia reeglitele vastava kangelase. Ja see kangelane sulab viimaks paratamatult meie nägemuses kokku vanast testamendist pärit Moosesega ning eestlaste saatus iisraeli rahva saatusega. Nähtav vastuolu ongi selles, et Kalevipojas ei ole kuigivõrd soomeugrilikku meelelaadi. See on laadi poolest pigem euroopalik sangarieepos, kuid me projitseerime kangekaelselt (ikka veel!) oma hõimuteadvuse kusagile hämarasse korilusmaagiasse, kus valitsevad hoopis teised jõud…” Täpselt, just seepärast Mikita nii väga Nõukogude impeeriumis sündinud kodanikku lohutaski. Ka Karli ennast! Tema populaarteaduslik teos oli kui ravim ja uimasti ühekorraga. Samasugune lugemisrõõm nagu kunagi ammu Lennart Meri rännuraamatud teismelisele poisile!

Tuleb ikka uuesti vanad märkmikud üles otsida, mõtles mees. Äkki saab neist tõesti raamatu kokku? Elle rõõmuks! Või pigem naise vihastamiseks. Oma uusi leiutisi oleks küll mõttekam näidata hoopis Soomes, sest kohalikud soomeugrilased ja kolleegid polnud juba paarkümmend aastat tema andeid vajanud.