Читать книгу Salaroheline hiis - Reet Made - Страница 6

Helistati linna ja teatati, et auto saadi mülkast kätte ning ollakse juba koduteel. Kodus oli vanaema sõnul õnneks kõik korras. Pere noorim – beebitüdruk – oli otsustanud teha eriliselt pika päevaune. Kõik tundsid mõnusat pingelangust ning viimaste tundide muljed said lõpuks ometi sõnaõigust.

„Noh, Marit Liis, mida sina siis arvad?” tegi ema jutuotsa lahti.

Pere vanematel tütardel oli mõlemal kaks eesnime. Ent nõnda pidulikult kutsuti neid ainult siis, kui taheti kiita või noomida. Või kui oli tegemist eriti tähtsa jutuga. Niisuguse pöördumise puhul ei tulnud kõne allagi, et keerutad niisama midagi vastuseks, ajad mullikesi või venitad: „Ee… ee… ei tea.” Täisnimega käis koos aruka inimese arukas jutt. Sel puhul taheti kuulda sinu isiklikku arvamust. Seda reeglit teadis Marit juba pisikesest tüdrukust peale. Nende peres arutati olulised asjad alati omavahel läbi. Igaühe ütlemised kuulati ära ja võeti arvesse ka, olgu arvajad ükskõik kui vanad või noored.

„Minule meeldis!” teatas Marit. „Tõesti, minule meeldis kohe päriselt. Nende teiste kohtadega, kus me möödunud nädalal käisime, ei anna võrreldagi! Seal olid ainult mingid üksikud majad, aga siin oli õu täis, nagu maal peab olema. Justkui vanasti. Ja… kui kõik ära kraamida ja puhtaks teha ja… Minu arust on seal suvel täitsa mõnna. Meie Kärdiga magame köögis. Ausalt! See on lahe. Me võime isegi selles mängumajas magada.”

„Just, täpselt. See väike maja oli nii-i-i nunnu,” haaras järgmine arvamuseavaldaja sõnal sabast, kuid takerdus seepeale ja teatas ametlikult: „Kärt Mirjam mõtleb niimoodi, nagu Maritki, et meeldis…”

„Ütle ikka oma arvamus,” sekkus isa.

„Ütlengi! Issu, ära sega!” läks Kärt ägedaks. Miks ei võeta teda kunagi niisama tõsiselt kui õde?! „Lihtsalt meie võime tõesti köögis või mängumajas magada. Aga kohe meeldis. See oli tore, et ruumi oli palju. Õues just. Mängida saab hästi. Ja minu meelest pole sellest midagi, et saunas on ämblikuvõrke. Mina ämblikke ei karda. Võrgud saab ära pühkida! Jah, mina olen nõus!”

„Küll on leplikud maalapsed!” kiitis ema. „Need kaks preilit, kes meiega koos linnakodus elavad, peaksid praegu seda kuulma! Aga mina maaelu osas nii rahulolev ja vähenõudlik ei ole. Sest kes peab kokku korjama kohutavad ämblikuvõrgud ja puhtaks küürima kõntsase köögi?”

„Meie!” kuulutasid Marit ja Kärt ühest suust.

„Vale jutt!” teadis ema. „Nimetatud koledad tööd teeb ära selle pere emme. Teda aitab vanaema. Aga kõrgestiaustatud meie sekkub asjasse alles siis, kui parajasti ükski mäng pooleli pole ja meeles ei mõlgu mõni maalimistöö või raamat.”

„Ei, emme, seekord me teeme! Ausõna, onju, issu?” paristas Kärt.

„Teeme ikka,” kinnitas Marit. „Kui meile meeldib – ja need tööd meeldivad – siis võime igasuguseid asju teha. Ma arvan, et ainult puhastamisest ei aita. Peab remontima ja ehitama ka. Issu näitab – ja meie teeme.”

„Nojah, kui kõik aina ehitamise ja koristamisega ametis on, kas siis leidub veel kedagi, kes tegeleks vaese väikevenna Reedikuga?” uuris isa.

„Tegeleme!” lubas meie heldelt.

„Aga kuidas on lugu pisiõe Leega? Kas võib õeke loota, et keegi talle vajadusel näiteks luti suhu paneb?” uuris ema.

„Paneme!” kinnitati kooris.

„Meie tüdrukute suusõnaliste lubadustega juhtub enamasti seesama, mis jäätisega päikese käes. Aga kui Marit need ilusti kirja paneb ehk protokollib – siis võin ma hakata asja juba natuke kaaluma.” Ema hääletoon oli lootustandev. „Mina ise aga asetan tänase käigu plusspoolele kadakad. Need meeldisid mulle kõige rohkem. Järgmiseks – sammaldunud kiviaiad. Aga lagunenud hooned teevad paksu muret. Kuidas me imikuga sellistes ruumides elama hakkame?! Esimesel kevadel me küll ei jõua elumaja korda teha.”

„Issu, mida sina arvad?” pärisid tüdrukud ärevalt.

„Meie ostmiskuulutusele vastanutest on see pakkumine kõige etem. Aga kahjuks näen ma ka just siin kõige enam töö- ja rahakulu. Kuid…” isa tõstis sõrme ja pidas põnevust kruttiva pika pausi, „ma ei vaatagi, mis seal praegu täpselt on. Mina näen, mis tuleb!”

„Mida sa näed? Mis tuleb? Ütle, mida sa näed?”

„Nende kadakate keskele võib tulla tõesti midagi väga ilusat. Ja mis veel! Kas te panite tähele suuri puid õuel ja maja lähemas ümbruskonnas?”

„Ei. Kõik oli nii raagus,” õigustas Kärt oma töntsi tähelepanu.

„Aga mina märkasin ja kujutasin ette, kuidas see võiks suveroheluses välja näha. Need suured puud on ju tammed! Ega siis asjata pole selle talu nimi Tammiku. Seal võib olla väga hea aura.”

„Mis see aura on?” päris Marit.

„Noh, see on meid ümbritsev… kuidas seda nüüd selgitada… mitte käega katsutav ja tavaliselt ka mitte silmaga nähtav väli. Nii seda nimetatakse. Ning see väli mõjutab läheduses olijaid. Tammepuudel on väga tugev elujõudu andev aura. Ma juba tundsin, kuidas nad hakkasid mind seal õuel mõjutama.”

Tüdrukud vahetasid kahtlevaid pilke. Oli see nüüd tõsijutt või issuka järjekordne nali? Tema puhul ei võinud kunagi kindel olla, räägib ta sulatõtt või viskab villast, nagu ise ütleb. Issu „villastes” juttudes oli alati ka mõni tõetera sees. Aga tihtilugu oli see nii kavalasti peidus, et andis otsida. Nagu nüüdki. Mis aura?! Marit polnud niisugusest elukast ilmaski kuulnud. Ometi läks ta oma kujutluses taas talu õuele, kust nad napilt pool tundi tagasi olid lahkunud. Tüdruk teadis, mida ta sealt oma vaimusilmas otsima läks. Talle kirgastus hetk, kui nad metsa alt kogutud oksi punti sidusid. Siis oli talle ju ühe tamme juures tõepoolest midagi imelikku silma hakanud. Jämeda tüve tagant oli keegi justkui piilunud ja siis uuesti puu varju peitu läinud. Marit kummardus Kärdi kõrva juurde ning küsis poolihääli:

„Kas sa märkasid kaugemal puu juures üht kuju, kui me oksi hunnikusse ladusime?”

„Mis kuju?”

„Inimese kuju. Mitte päris suure… lapse moodi.”

„Ei näinud. Kuskohas see oli?” päris Kärt põnevuses.

„Ah, seal eemal metsa veeres. Kui sa ei näinud, mis see seletamine siis aitab.”

Aga Kärdil oli hammas verel.

„Mida see kuju tegi?” pinnis ta edasi.

„Midagi ei teinud. Ma ainult korraks nägin. Vahtis nagu sealt puutüve tagant ja peitis ennast jälle ära. Ma passisin, et kas tuleb uuesti välja. Ei tulnud.”

„Missugune ta oli?”

„Missugune, missugune!” Õudne, kui tobud võivad olla nooremad õed! Marit võttis kokku kogu tahtejõu, et väike nägelus auto tagaistmel jälle hoogu ei saaks. „Kust mina tean, missugune. Ma ju ütlesin, et nägin ainult korraks. Paistis, nagu oleks laps olnud. Niisugustes valgetes riietes.”

„Poiss või tüdruk?” ei jäänud õde rahule.

„Ei tea! Ma ei tea, kas ma üldse midagi nägin või kas seal üldse kedagi oli. Lõpeta ära!”

Kärt jäi mossitades vait. Täpselt Mariti moodi! Just siis, kui asi hakkab tõeliselt huvitavaks minema, jätab ta rääkimise katki või läheb minema. Nüüd ka – lõpeta ära!

„Marit!”

Õde ei vastanud.

„Kuule, Marit!” Kärdil sähvatas: „Äkki sa nägid aurat!”

Isa jutu peale oli Maritil endalgi selline kahtlus tekkinud. Nüüd, kus õde sama asjaga lagedale tuli, oli tegemist juba kahe inimese ühesuguse vaimuvälgatusega. See ei saanud enam olla tühipaljas juhuste kokkulangevus.

„Kust sa võtad, et aura peaks olema inimese moodi?” Maritil oli kogemusi, et Kärdi peakolus võivad vahetevahel, muidugi mitte ülearu tihti, üpris huvitavad ideed ringelda.

„Miks ei või olla? Ee… see tähendab… äkki on?! Sa ju ise nägid. Ütlesid, et… paistis korraks ja kadus kohe puu varju. Aga äkki ei läinud tamme taha. Läks hoopis sisse. Siis see ju oligi nagu vaim või… aura.”

Tõesti-tõesti! Ehkki Mariti meelest leidus Kärdi juttudes iva mitte eriti sageli, tuli tõdeda, et praegu näis seal mõni sisukas kübeke olevat. „Nojah, ma mõtlesin ise ka, et mis valge asi…? Alguses tundus, et heledates riietes laps. Aga võib-olla oli hoopis valge aur. Tuli puu seest välja ja paistis inimese kujuna. Vaata, vahel on ju pilved ka igasuguste asjade moodi.”

„Jaa, ükskord ma nägin, kui korstnast tuli suitsu, justnagu istuks katusel suur koer,” lisas Kärt õhinal. „Kuule, issu ju ütles, et tema tundis, kuidas tammed teda mõjutama hakkasid. Äkki tegi seda hoopis aura?! Kas sind ei mõjutanud?”

„Mõjutas küll!” Nüüd oli Marit selles täitsa kindel. „Just siis, kui teda nägin, ma kohe tundsin, et me peame selle talu enda maakoduks saama. Maksku mis maksab!”

Kärt noogutas, kuid oli samas pettunud. Pidi see jälle Marit olema, kes aurat nägi! Muidugi mõista libises too udune vaim temast, Kärdist, mööda nagu tühjast kohast. Ehkki noorem õeraas tundis samuti, et soovib Tammiku talu kõigest hingest nende perele maakoduks, teadis tüdruk ometi, et temast polnud toda erilist äratundmisenõksakut läbi käinud. Kärti näris kahtluseuss, kas suur soovimistunne polnud mitte tavaline vanema õe järeleahvimine, mida talle aina ette heidetakse. Miks küll on elu nooremate õdede suhtes nii ülekohtune, et paremad palad muudkui vanema lauale kukuvad?

Mõnda aega istusid tüdrukud autos vaikides ja haudusid omi mõtteid.

„Kuule, kas sul paberit on?” küsis Marit. Ta pidas silmas Kärdi märkmikku. Kärt kandis alati kaasas väikest seljakotti, kus olid mõned talle eriti armsad asjad. Kotist võis leida pisikese karvase mängukoera Potsa, peegli, juukseharja, värvitu huulepulga, taskurätiku ning roosa lillemustriga märkmiku. Märkmiku esimesele leheküljele oli kirjutatud, et see kuulub Kärt Mirjam Nurmele, kes õpib teises klassis.

„Mul ei ole mingit paberit,” ütles Kärt.

„Anna oma märkmikust üks leht,” nõudis Marit.

„Märkmikust?! Hull oled!”

„Ja sina jälle kade! Ma tahan protokolli kirjutada, aga sinul on kahju ühest märkmikulehest. Ise veel räägid, et tahad kõigest hingest maakodu saada!”

Marit teadis, missugusele nupule vajutada. See oli õe peal sada korda läbi proovitud nõks. Kui soovisid oma tahtmist peale suruda, siis ütlesid lihtsalt: „Okei, ma ei mängi sinuga!” Ja saidki oma. Nii ka seekord. Kärt kohmerdas seljakoti luku lahti, võttis oma kalli roosa märkmiku, silitas läikivat lillelist kaant ja andis õele.

„Säh! Aga ainult üks leht,” hoiatas ta.

Marit mõnules aeg-ajalt kaks aastat vanema õe eelistes: nautis oma suuremaid teadmisi ja paremaid oskusi. Üldiselt hoolis ta õeraasust ega kiusanud rohkem, kui vanema õe seisusega sobis. Praegugi, tundes Kärdi murelik-valvsat pilku oma kätel, keeras ta märkmikulehti piisava ettevaatlikkusega.

„Ma ei hakka lehte välja tõmbama. Kirjutan siiasamasse ja kodus proovime selle õrnalt kätte saada. Ära karda, su märkmikuga ei juhtu midagi,” lubas Marit armulikult. Kärt noogutas ja otsis seljakoti põhjast pastaka.

Marit avas roosa kirjaploki keskelt – hiljem saab sealt lehe kõige paremini välja võtta – ning asus tähtsa töö kallale. Kirjutanud pealkirjaks „Proto…” jäi ta toppama.

„Kas see kirjutatakse g-ga või k-ga?” päris ta õelt. Kärt oli selles küsimuses täpselt niisama tark, aga siiski meelitatud, et tema käest nõnda olulise paberi kirjutamise juures nõu küsitakse. Ta vastas pikemalt mõtlemata:

„Raudselt g-ga. Muidu oleks see ju mingi koll.”

Marit kaalutles viivu. Kolli-mõte paistis Kärdil õige olevat. Ja lillelise märkmiku leheküljele ilmus tekst:

Protogoll

Täna me käisime esimest korda Tammiku talus. Meile siin väga meeldis. Issule ja emmele meeldis ka. Väga ilusad olid kadakad ja see väike maja õues. See saab meie majaks. Marit Liis Nurm ja Kärt Mirjam Nurm lubavad, et aitavad koristada. Suur maja on must ja saunas on ämbliku võrgud. Samad Marit Liis ja Kärt Mirjam lubavad, et mängivad Reedikuga ja oiavad Leed.

Kärt luges kõrvalt, mida Marit kirjutas.

„Kirjuta seda ka, et seal oli aura. See on otsustamise puhul väga oluline.”

Marit oli õe mõttega päri ning kirjutas lõppu: Seal on ka aura. Ja see on väga hea.

„Nüüd peame oma allkirjad panema,” leidis Marit ja andis märkmiku Kärdile. Kärt maalis oma mõlemad eesnimed ja perekonnanime nii ilusasti, kui auto rappumine lubas. Marit sai märkmiku tagasi ning kirjutas ka oma allkirja. Mitte õe moodi lapselik-püüdlikult, vaid laia kaarega sinka-vonka, nagu oli näinud täiskasvanuid tegevat.

Tüdrukud olid oma saavutusega rahul. Nad ulatasid lillelise ploki edasi emale ning palusid ka temal sellele väga olulisele paberile allkiri anda. Ema luges ning kirjutas alla. Nüüd oli järg isa käes. Nõnda pidulikku toimingut ei hakanud temagi koduni edasi lükkama, vaid roolis auto maantee veerde ning lisas paberile enda allkirja ja kuupäeva. Märkmik jõudis ringiga tüdrukute kätte tagasi. Hoopis teine asi! Allkirjad andsid asjale palju juurde. Ema oli parandanud „ämblikuvõrgud” üheks sõnaks, „hoiavad” sai puuduva h-tähe ning „protogolli” g oli tehtud k-ks.

„Noh, said nüüd oma kolli kätte,” tögas Marit.

„Mina sain jah,” naeris Kärt, „aga kus see sinu oma on?”

„Küsid veel! Eks ikka tamme taga.”

Kärt mõistis, et Marit oli ta kolli-looga jällegi osavasti paika pannud. Ent ta ei teinud sellest välja, neelas hapu viinamarja alla ja tuli lagedale uue mõttega, näidates, et tema nupp nokib kõigest hoolimata teraselt.

„Üks allkiri on veel puudu,” ütles ta.

„Ma tean, vanaema oma. Küll ta kodus kirjutab.”

„Mis vanaema siia puutub? Tema pole Tammikut näinudki! Üks teine, kes nägi ja kellele ka meeldis.”

Marit vaatas küsivalt õele otsa. Kärdi sähvatavad ideed olid üldtuntud. Kuid kahjuks sageli sellised, mis panid vaid õlgu kehitama.

„Sass Suur, ma mõtlen,” selgitas Kärt.

Marit tõmbas kulmu kipra ja tegi näo, nagu kaaluks asja põhjalikult. Tüdruk oli täna aina sunnitud endale tunnistama, et väike õde oli tõesti terane ja tuli viimasel ajal järjest sagedamini lagedale kõiksugu huvitavate asjadega. „Õige,” kinnitas ta pärast mõttetegevust. „Emme, palun tõsta Sassu meie juurde!”

„Las koer olla. Sass on väsinud, magab nii mõnusalt mu jalgade vastas,” polnud ema poriste käppade ja märja kõhualusega koera ubimisest vaimustatud.

„Emme, palun!” tegi ka Kärt oma parimat nurujahäält. „Meil on teda hirmsasti vaja.”

„Oh te Mustlase-Maalid,” sõnas ema tüdinult, kuid tõstis siiski unerauge Sassi kui niiske ja sooja karvamütsi tüdrukute juurde. „Ärge teda solgutage, las loom puhkab. Sebis teine maal elu eest.”

„Ei solguta,” rahustas Kärt. „Meil on teda ainult natuke vaja.”

Sass Suur sättis end Kärdi süles mõnusalt kerra ja otsustas jätkata pooleli jäänud und. See sobis tüdrukute plaanidega ideaalselt kokku. Marit võttis märkmikust õige koha lahti ja lisas veel ühe rea: Aleksander Suur arvab ka, et talle meeldis.

Kärt luges, noogutas ja leidis: „Sass peab samuti midagi lubama.”

Marit oli sellega päri. Naljakas, mõtles ta, see kummaline aura on täna nii imelikult mõjunud, et Kärdi ideedega tuleb järjest nõus olla. Tavaliselt juhtus niisugust asja Maritiga haruharva. Tüdruk kirjutas: Ja ta lubab, et hakkab suvel maja valvama.

Kärt noogutas uuesti. Temagi oli õega leplikult ühel meelel. Mida, tõsi küll, juhtus üsna tihti. „Kuidas me Sassilt allkirja saame?”

„Eks ikka nii nagu kõigilt, kes kirjutada ei oska. Need peavad andma oma sõrmejälje,” teadis Marit.

„Sass Suur annab siis käpajälje?”

„Just. Tegele sina Sassuga. Silita ja süga teda kurgu alt. Juhi ta tähelepanu allkirja andmiselt kõrvale, muidu hakkab veel rapsima,” kamandas Marit.

„Aga kas on õige allkiri niimoodi salaja kätte saada?”

„Mine nüüd, Sass on ju koer!” Mõnikord on Kärt ikka jälle täitsa titt, leidis Marit. Püüdes õe kõhklusi hajutada, sosistas ta väikese puudli villakõrva:

„Kas sulle, Sassu, meeldis seal, kus me käisime? Tahaksid sa Tammiku talu meie maakoduks?”

Aleksander Suur matsutas selle jutu peale õndsalt.

„On nõus!” tõlkis Kärt õhinal. „Nüüd võtame käpajälje.”

Marit hoidis märkmikku, Kärt tegi oma sõrme suus märjaks, niisutas Sassi porikirmes käpaalust ja vajutas seejärel karvase päka otsustavalt vastu lehte. Tähtsa kirjatüki alläärt jäi kaunistama pruunikashall plärakas, milles hea kujutlusvõime korral võis ära tunda väikese koera käpa-padjakeste jäljendi.