Читать книгу Salaroheline hiis - Reet Made - Страница 7

Mida lähemale kodule, seda närvilisemaks ema muutus. Ta helistas vanaemale iga natukese aja tagant ja lubas, et kohe-kohe jõutakse pärale. Lee oli ärganud ega tahtnud muud, kui ainult antagu kätte tema emme. Ja otsemaid!

„Kas sa oled märganud, et Lee on meie pere lastest kõige nõudlikum?” sosistas Kärt Maritile. „Varemalt ma mõtlesin, et see on ärahellitatud vennaraas Tikk, aga nüüd on selge – Lee.”

„Titt ju,” vastas Marit napilt. Ta rändas sel hetkel oma mõtetes mööda hiljuti üle vaadatud maamaju. Kärdiga Lee viletsa iseloomu üle arutleda ta ei viitsinud.

Oma maja ihalus oli Nurmede perel juba ammu. Siiani oli see paraku unistuseks jäänudki. Abielu alguses olid isa ja ema veel tudengid ja raha polnud kohe üldse. Siis kui sündisid riburada lapsed ja kulutused aina kasvasid, sai järjest selgemaks, et päris oma kodu, oma maja, nende pere ehitada ei suuda. Aga suvekodu? Seda ehk veel jaksaks. Lastel pole suvel linnas mingit elu! Aga kuhu nad pääsevad, kui suvilat pole ning vanaema ja vanaisa kõik puha linnainimesed? Tõsi, oli veel vanavanaema Heleene. Tema elas tõesti pealinnast kaugemal, kuid ikkagi mitte päris maal, vaid väikeses linnakeses. Polnud seal merd ega jõge. Ja ilma veemõnuta pole suvitamist – selles oldi ühte meelt. Seepärast tuli Nurmedel puhkusekuuks ikka Võsule, Pärnusse või kusagile Peipsi äärde tuba üürida. See oli aga üks tüütu supelsakste seas sebimine, nagu isa ütles. Tänavu talvel, kui lasteperre oli lisandunud uus ja väga tähtis tegelane – Lee –, tehti lõpuks otsus: igasugused üüritoad jäävad ära, tuleb muretseda oma suvila, maksku mis maksab. Kui leitakse maamaja – seda parem.

Varakevadel algas kibekiire suvekodu otsimine. Pakkumisi oli palju, ent lähemal uurimisel sobivat ei leidunud. Üks asus liialt kaugel, teine polnud veekogu läheduses, kolmas – ilus ja korras, ent hullupööra kallis, neljas täitsa lagunenud. Uude paika sõideti alati suures põnevuses, kuid kohapeal vajus õhin „soss!” kokku. Kala polnud õngitsemist väärt.

„Tänane oli kõige parem,” võttis Marit suvekodu otsingumõtted kokku.

„Teistes kohtades polnud aurat ka. Või tundsid sa kusagil veel seda imelikku tunnet?” uuris Kärt. Marit raputas pead. „Nojah, siis on ikka Tammiku kõige lahedam,” leidis ka noorem.

Lee pillimine kostis juba koridori.

„Jumal küll, laps on ennast nüüd nii ära karjunud, et…” Emal oli suu ümber nutuvõru. Vanaema ootas esikus, süles beebi, kes emmet silmates veelgi rohkem häält tõstis.

„Näh, võtke oma piripott! Ta on mu südamerasvad ära söönud,” porises vanaema tehtult pahaselt, ise samal ajal Leed nunnutavalt kiigutades.

„Anna andeks, ema, me Jaaniga oleme ka täitsa küpsed… Jäime porisse kinni, mis sa teed!” Ema viskas jopi varna. „Kuss-kuss! Emme siin! Kohe tuleb lapse juurde, kohe hakkame sööma! Muidugi on Leel kõht tühi, kohe-kohe.” Tita jättis nutu nagu lõigatud, luksus veel ainult ja imes alumist huult. Ema jagas korraldusi: „Jaan, ole hea, pane tugitooli juurde toitmisepadi valmis. Marit, kullake, vaheta ruttu riided, pese käed ja too mulle joogiks kruusitäis leiget piima. Vanaema, pai, tule Leega vannitoa juurde, tüdruk ei lase mind silmist. Ja-jaa, Leenuke, kohe-kohe!”

Reedik-poiss sebis emal jalus. Ta oli solvunud, et teda ei märgatud. Üleüldse, pärast Lee majja ilmumist oli Reediku meelest perepoja elu muutunud üsna kibedaks. Kõik keerlesid aina õekese ümber. Vennakest nagu poleks ollagi! Varem oli palju parem. Tähelepanu ootuses vudis Reedik siiski lootusrikkalt vannituppa ning sättis ennast ema ja kraanikausi vahele.

„Oi, tere Tikk!” märkas ema nüüd pojanuppu. „Kuidas sul läheb? Ole musike, astu natuke eest! Näed, emmel on hirmus kiire, õekesel söögiga rutt.”

„Minul on ka rutt,” mossitas Reedik. „Veel suurem.”

Ema naeratas ja tõmbas pesumärja sõrmega üle poja nöpsnina:

„Usun, et veel suurem. Suurtel õdedel on ka kõht tühi ja isal samuti. Paluge vanaemalt nälja petteks võileiba. Õhtuks panen õunakoogi ahju, eks?”

Reedik jäi sellega rahule ja vantsis teiste juurde. Ema, pesnud käed ja silmnäo puhtaks, seadis ennast mugavalt tugitooli, võttis põlvedele padja, padjale Lee – ning õnnis söömaaeg võis nende poolest alata.

Ülejäänud rahvas kogunes samal ajal kööki.

„Noh, kas see käik tasus vaeva?” Vanaema ei suutnud enam uudishimu talitseda. Tore küll! Teised seiklevad mööda põnevaid vanu talusid, tema istugu pisikestega kodus. Tagatipuks veel kanguta uudiseid tangidega välja!

„Tasus! Seal oli palju maju! Neli maja.”

„Üks oli nii-i-i nunnu onnike. See saab meie mängumajaks. Issu lubas. Onju, issu, sa lubasid? Ja palju kadakaid on ja tammesid!”

„Veel rohkem kui kadakaid.”

„Ei olnud, kadakaid oli rohkem!”

Tüdrukud sädistasid teineteise võidu. Isa naeris.

Vanaema vangutas pead. „Ah nii tore oli! Ma ei saanud tuhkagi aru. Las nüüd isa seletab väheke rahulikumalt.”

Ka ema kõrv oli köögis.

„Ei ole seal mingit arutamist ilma meieta! Võtke võileivad kaasa ja tulge siia. Lee tahab ka uudiseid kuulda!”

Kärt viis kandikutäie võileibu, vanaema tegi mustsõstramorssi – ning mõnus jutuvada läks lahti. Vestlus oli veel täies hoos, kui ema sõrme suule pani. Kullamuruke padjal oli uinunud. Isa võttis Lee tasahilju sülle ja viis teise tuppa magama. „Reklaamipaus!” teatas ema. „Õhtul teelauas arutame edasi. Ma helistan vanaisale ja kutsun tema ka.”

Reedik plaanis ema sabas kööki vantsida, kuid Marit pidas poisi kinni. „Tikk, tule, mul on üks jutt.”

Seda ei lasknud väikevend endale kaks korda öelda. Tavaliselt pidi poisu nuruma, et suured õed ta kampa võtaksid. Kolmekesi mindi tüdrukute tuppa. Vennas oli põnevas ootuses.

„Vaata, Reedik,” alustas Marit vanema õe väärikusega. „Nagu sa kuulsid, käisime täna jällegi üht maamaja vaatamas. Ja see maja meile Kärdiga meeldib. Meie tahame, et see meeldiks sinule ka…”

„Tegelikult meeldibki, onju Marit?” sädistas Kärt vahele. Kärsitule nooremale õele tundus, et teine ei jõua asja tuumani nii kiiresti kui vaja.

„Ära sega! Mina räägin!” pahandas Marit. Kärt pani kuulekalt suu kinni. „Jah, see meeldib sulle kindlasti,” jätkas vanem õde. „Sa mõtle ainult: me saame seal veel lisaks oma mängumaja!”

„Nukumaja või?” päris Reedik. Poisi hääles kõlas pettumus.

„Noh… nukumajaks sobib see muidugi ka, aga mitte ainult,” selgitas Marit leplikult. „Sa saad oma nurga, kus võid sõdurite ja autodega mängida. Karjamaal on palju kadakaid, vinged peitusemängu kohad ja…”

„Kas teie mängite minuga peitust?” tahtis Reedik tüdrukute lubadustes kindel olla.

„Muidugi!” tõotasid õed ühest suust.

„Tahan seda maja!” teatas väikemees otsustavalt.

„Tubli!” kiitis Marit. „Siin,” õde võttis kirjutuslaualt roosa lillelise märkmiku, „on üks väga tähtis paber, kuhu meie Kärdiga oleme oma lubadused kirja pannud ja kinnituseks allkirjad andnud.”

Reedik seisis vaikides ja kuulas püüdlikult. Lugu läks pisikese poisi jaoks liiga keeruliseks. Õde üritas lihtsamalt seletada.

„See tähendab, et meie Kärdiga aitame maal koristada ja…” Selle jättis Marit targu ütlemata, et nad olid lubanud ka venna tegemistel silma peal hoida ja temaga mängida. „Niisiis, kui sina tahad suvekodu saada, pead samuti midagi head tegema.”

„Mina olen hea poiss,” teatas Reedik konkreetselt. Niiviisi lubas ta hommikust õhtuni. Miks ei võinud see jätkuda ka maatingimustes?

Kärt turtsatas naerma, kuid õde saatis talle hävitava pilgu.

„Väga hea,” sõnas Marit leebelt. „Selle panen ma siia tähtsale paberile kirja. Oma nime ju oskad kirjutada? Ega sa pole ära unustanud?”

„Oskan,” teadis Reedik kaljukindlalt.

Marit avas märkmiku protokolli kohalt ja kirjutas äärekesele, kuhu Aleksander Suure laiutava allkirja tõttu ainult veel üsna tsipake ruumi oli jäänud:

Reedik Nurm lubab olla maal hea laps.

Kärt luges üle õe õla.

„Arvad, et aitab, kui poiss ainult maal lubab hea laps olla?” kahtles ta.

Marit pidas väheke aru. See polnud tõesti kõige parem, kuid lause oli juba kirjas ja tüdruk ei soovinud teksti sodida.

„Olgu, käib küll. Eks ta linnas lubagu linnalubamisi. Tikk, võta pastakas ilusti kätte ja kirjuta alla. Näe, siin on veel vaba koht. Kirjuta hästi korralikult oma nimi: Reedik.”

Vennas pandi Kärdi laua taha istuma ja allkiri sai protokollile maalitud. Kõik läks muidu päris hästi, ainult D-tähele tegi veli punnkõhu vasakule poole ja K läks Aleksander Suure allkirjale otsa.

„Oh, käib küll!” luges Marit ürituse kordaläinuks.

Reedik saadeti tüdrukute toast minema. Poiss suundus otsejoones kööki ja teatas, et oli justsama allkirja kirjutanud.

„Noo?! Kuhu siis?” huvitus ema.

„Ühele kollile,” teatas poeg, „aga see ei olnud karvane.”

„Ahah,” jäi ema rahule, täpsemalt süvenemata, millise kolliga tegu. „Kui sul mahti on, ehk saad mulle koogitegemise juures abiks olla?”

„Saan,” lubas Reedik, „aga enne ütlen issule ka, et mina tegin selle kirja. Emme, mis see oli? Pealkiri, jah?”

„Ise ütlesid, et allkiri.”

„Allkiri, jah. Ma ütlen issule, siis tulen. Oota-oota, emme!” Ning toimekas Reedik oligi köögist kadunud.

Pealkiri! Ema naeratas endamisi. Pojapõnn tegi alati hea tuju, ükskõik kuhu ta ilmus. Vanaema Epp ütles ikka, et loodus on perepojale kinkinud helge iseloomu. See ei tähendanud, et Reedik poleks jonninud või oma tahtmist kangutanud. Krutskid olid tal sees nagu igal väikesel poisil. Ometi viskas ta vimpkasidki iseloomulikult lahedal moel, mis tema harvad, kuid see-eest kirglikud pahameeletormid pehmemaks muutis. Nii saigi ta oma müristamised kiiresti andeks.

Tikuks hakkas poiss ennast kutsuma pooleteiseaastaselt. Kuna vanemad olid poja nime algusesse sokutanud kohutavalt raske ja põriseva r-tähe, heitis poisu eesnimest esimese poole kõrvale ja võttis tarvitusele ainult tagumise osa. Nõnda ta Tikuks sai ja jäi. Nüüdseks ei tegutsenud lasteaias mitte Reedik Nurm, vaid lihtsalt Tikk. Välimuse põhjal sobis Tikk talle kõikidest nimedest aga kõige vähem. Ta polnud habras tikkpeen poiss, vaid jässakas jõuline jõnglane, kelle põski kaunistasid naerulohud ja rahmeldamisest niisked juuksed olid aina sassis. „Kortsus,” ütles ta ise oma kolumatsi-soengu kohta.

Juba oligi sasipea köögis tagasi ja tõi muheleva isagi kaasa. „Plikad panid poisi oma protokollile alla kirjutama,” naeris isa.

„Jajah, ta siin jutustas mingist kollist, mis pole karvane. Paistab, et tüdrukutele Tammiku meeldis. Oled sa ise juba otsusele jõudnud?” uudishimutses ema.

„Ei veel. Ega see ole lihtsalt kilo suhkrut,” jäi isa napisõnaliseks.

Õunakook lükati ahju. Sellal kui pagar Tikku tainast puhastati, helises uksekell. Taadu oli kohale jõudnud. Vanaisa seisis esikus – suur igas mõõdus. Eriti võimas oli ta hääl. Tarvitses tal vaid esimesed sõnad kuuldavale lasta, kui tubade uksed valla paiskusid ja mitmehäälne „Taadu! Taadu!” kohale lendas. Kõige ees kihutas Sass Suur, ampsas poolel teel oma kausist suutäie kuivi kaerahelbeid ning tormas teretama – vuntsid valged ja helberida järel. Vanaisa müristas naerda. Ta kallistas lapselapsi, Reedik sai veel õhusõitu ja puudlinäss patsutada.

„Vaata, et sa ägeda sabaliputamisega oma pisikest jupikest pepu küljest lahti ei kruti,” hoiatas taadu Sassut.

Tüdrukud purskasid naerma. Tikk lagistas õdede tuules.

„Oi, ma ei või!” luksus Kärt. „Taadu, tee veel nalja!”

Vanaisa võttis pintsakupõuest suure taskukella, avas selle kaane ja teatas:

„Naljad hakkavad tunni ja neljakümne kaheksa minuti pärast. Vaadake, et te maha ei maga! Aga… Kus on imelaps Lee?”

„Juba piiksus,” teatas ema. „Kohe hakkame teed jooma ja siis on meil sulle, isa, põnevaid uudiseid!”

See pühapäevaõhtu oli eriline. Muidu lihtsalt mõnusa hetke – kogu pere koos, vaarikatee ja keelt alla viiv õunakook – muutis eriliseks tähtis jutt, mida aeti.

„Kas sa tunned?” päris Marit Kärdilt sosinal. „Justkui oleks aura praegu siin. Nagu hõljuks meie kõigi kohal.”

„Tunnen,” sosistas Kärt vastu, ehkki tõtt-öelda ei tundnud ta jälle tuhkagi. Samas ei pidanud ta ennast luiskajaks. Maritist räägiti alati kui „eriliselt tundlikust” lapsest. Kärti ei nimetanud keegi tundlikuks, seepärast arvas ta nüüdki, et võib-olla ülejäänud köögis viibijad tunnetavad seda salapärast asja, ainult tema, vaene Kärt, mitte. Ent kes tahaks tundetu ja teistest erinev olla?!

Vanaisa sai kuulda meeldivast leiust kadakate ja tammede keskel. Isa mainis, et oli helistanud oma vennale Janekile. Vennas omakorda oli pidanud nõu ehitusmeistrist sõbraga ja puistanud seejärel isa üle igasugu vana majaga seotud rõõme ja remondimuresid puudutavate teadmistega. Tagatipuks oodati veel taadu arvamust.

„Teeme ära!” müristas vanaisa tõrrehäälel. „Panen oma osa aktsiatesse ja tellin voodikoha vaatega merele!”

„Taadu, meri on seal küll, aga metsa taga!” seletas Marit.

„Ah et merevaadet polegi? Kurb. Siis vaatega tammele.”

„Seda sa saad, nii palju, kui kulub!” kilkas Kärt. „Taadu on ka nõus! Me kõik oleme nõus!”

Seepeale jooksis Kärt oma tuppa ja ilmus tagasi roosa märkmikuga.

„Jah, õige!” Marit võttis jutuotsa üle. „Esimene tähtis paber meie majaraamatusse on juba olemas.” Tüdruk otsis köögisahtlist terava kokanoa, avas märkmiku protokolli kohalt ning lõikas dokumendi ettevaatlikult kirjaplokist välja. Protokoll käis lauas käest kätte ning anti lõbusa naeru ja käteplagina saatel vanaisale. Vanaema Epp ja taadu leidsid paberi äärel veel kaks vaba kohta, kuhu enda allkirjad poetada. Kirjalikeks lubadusteks seal enam ruumi polnud. Aga nende puhul võis suusõnalisi ka usaldada. Tähtis otsus oli langetatud.