Читать книгу Salaroheline hiis - Reet Made - Страница 8

Tammiku osteti ära. Müüja helistas juba järgmisel õhtul ning teatas üsnagi nõudval toonil, et on teisegi ostuhuvilise leidnud ning palub Nurmedel kiiresti öelda oma lõplik vastus. See andis otsustamiseks viimase tõuke ning isa hõikas telefonitorusse: „Ostame!”

Nüüd oli neil siis oma suvekodu! Mis sellest, et veel riimas-räämas ning töid ootamas süle ja seljaga. Ihaldatud puhkehetked paistsid esialgu kui muinasjutus, seitsme mäe ja mere taga. Aga neil oli päris oma maja! Ja mitte ainult maja. Oma talu! Nagu Eestis põliselt kombeks: mitu hoonet, suur õu, rohtaed õunapuude ja marjapõõsastega. Lisaks veel metsatukk ja kadakane niit, kus isa jutu järgi pidi varsti tärkama äraütlemata palju lilli.

Maal käidi nüüd igal võimalikul hetkel. Isa oli kokku tassinud terved virnad ehitus- ja remondiraamatuid ning istus koos töömehega tundide kaupa nende taga. Kui Lee magas ja emal vähegi mahti, asus temagi kampa ning siis käis äge seletamine, arutamine ja arvutamine. Marit ja Kärt pidasid kinni protokollis antud lubadustest. Nad olid maal koristustöödel igal pool abiks ning rämpsu ja sodi seal juba jätkus. Lausa uskumatu, kui palju linnainimese jaoks mõttetuna näivat kola ühes maamajapidamises tekkida võib! Miks üleüldse oli alles hoitud ilma pulkadeta loorehasid, löe otsas logisevaid roostes vikateid, kiivas harudega sõnnikuharke, lehmaketi juppe, okastraadipusasid ja kõveraid naelu? Sirelihekialune oli vanadest, niiskuses tursunud patareidest triiki. „Raadio omad, sellest ajast, kui talus veel elektrit polnud,” teadis selgitada taadu, kes käis samuti koristustöödel abiks. Tarbetu rämps koguti kokku aina kasvavasse prahihunnikusse.

Kraamimine ja koristamine polnud tüdrukutele kunagi olnud mokka mööda töö. Kuid maal oli asi hoopis teisiti! Uus ja ütlemata huvitav. Ainus, mis Maritit kogu loo juures natuke häiris, oli ebamäärane aimus, et ümberringi keerleb alles see, mida muusikateatris kutsutakse avamänguks. Et istuksid nagu saalis, dirigent tõstab taktikepi ja orkestriruumi peidetud sügavusest voogavad esile helid. Voogavad ja voogavad, haaravad enda võimusesse ja sosistavad: „Oota-oota, kõik on alles ees, see pole veel midagi, see on alles eelmäng.” Marit tunnetas terve olemusega, et suvekodu on ta ära teinud. Mida „ärategemine” täpsemalt tähendab, ei osanud tüdruk seletada. Ta lihtsalt tundis, et nii see on. Paar korda oli ta proovinud Kärdiga toda sisemust piitsutavat teemat üles võtta, kuid taipas, et õe keha ja meeli „ära tegev” jõud ei mõjuta. Kärt ainult püüab suuremale meelepärane olla ja kiidab takka, et temaga on täpselt samad lood. Täiskasvanutele ei usaldanud Marit säherdusest segasest meeleolust rääkida. Niikuinii pannakse see tema „eriliselt tundliku natuuri” arvele ja vaat et tembeldatakse veel „natuke imelikuks”. Vanaema kukuks lapselapsele kohe raviteesid sisse jootma. Ei, esialgu jäägu kõik nii, nagu on…

Koristustööde ajal lubas Marit endale vahel hingetõmbehetki, eraldus vaikselt teistest ja siirdus talu taha metsa lonkima. Kaugemale ei usaldanud ta minna, ikka ainult sinnamaani, kus raagus puude vahelt maja veel näha oli. Kärt tabas õe uttu tõmbumise soovi harilikult ära ning püüdis ennast sabasse haakida. Enamasti anti talle mõista, et nendel kordadel pole seltskond soovitud. Ja Kärt jäi mossitades maha. Marit ei teadnud isegi, mida ta varakevadises vesises metsas otsis või leida püüdis, ent ei vabanenud painavast tundest, et miski teda valendavate kasetüvede vahele lonkima kutsus. Ta ei tahtnud endale tunnistada, et tegeleb ilmselt tobedusega ja otsib olematut. Ükskõik kuhu poole tüdruk ka ei suundunud, leidis ta ennast lõpuks ikka ühest ja samast kohast. Sealt, kus nad kõige esimesel korral olid oksi punti sidunud.

Tüdruk jäi seisma nagu tollelgi päeval – seljaga õue ja näoga metsa poole – ning vaatas kõrge paksutüvelise puu suunas. Sealt, ta mäletas täpselt, just sellesama puu tagant oli hetkeks vilksatanud mingi heledates riietes kogu ja kohe kadunud. Aga nüüd jäi puu ümber kõik rahulikuks, vaatas ta palju tahes. Iidne tamm sirutas kõveraid ja raagus oksi üle juba rohetavat vinet võtva kasesalu. Haruline hiiglane laskis ladval kevadtuules heljuda. Nagu oleks teda huvitanud ainuüksi tõdemus, et ta on selle salu kõige kõrgem, laiem, võimsam ning ilmselt ka vanem puu. Tamm lasi aimata, et tema jäme krobeline tüvi ja tohutu võra on näinud aegu ammuseid ning et ta teaks jutustada uskumatuid lugusid, kui vaid suudaks inimkeeli kõnelda.

Ent Marit mõistis, et puud seda ei suuda. Nagu temagi ei osanud taimede või loomade keelt. Niisugused imed võisid sündida ainult muinasjuttudes. Nõnda siis polnud Maritil võimalik tammega vestelda ega pärida, kas puu teab midagi tüdrukule viirastunud heledast kujust, kes tol päeval ennast tüve varju peitis. Otsija läks igal uurimisretkel hiiglasele päris ligidale, jalutas mõtlikult ümberringi, katsus käega samblaga kaetud koredat koort ja silmitses puu all tärkavat rohtu, lootuses leida seletust seletamatule, millel polnud nime.

Ühel päeval, kui pere oli taas koristustöödel ja Marit parasjagu väiksemaid kive aia taha hunnikusse kärutas, jooksis Kärt lõõtsutades õe juurde. Ta oli ilmselgelt hirmunud ja ähmis.

„Marit!” sosistas ta, heites ümbrusele kartlikke pilke.

„Mis sul on?” Marit tabas ära, et Kärdi ärevusel on tõsi taga ning see nakatas.

„Ma vist nägin teda,” jätkas Kärt sosistamist.

„Keda?”

„Noh, seda… Aurat!”

Niisuguse uudise peale laskis Marit kärusangad käest.

„Oled sa kindel? Kus see oli? Sealsamas tamme juures, jah?”

„Kus tamme juures?”

„Seal, kus ma teda esimest korda nägin, jobukakk. Seal, kus me kadakaid sidusime.”

„Ei, karjamaal… Kadus põõsastesse. Issand, kuidas ma ehmatasin!”

Marit vaatas abiotsivalt isa suunas. Siis mõtles ümber, võttis Kärdil otsustavalt käest ja käskis:

„Lähme! Näita, kus see oli!”

„Hull oled! Ei, mina ei tule!”

„Missugune ta siis oli? Mingi koletis või? Kui mina nägin, oli nagu laps.”

„Ma ei tea. Midagi vilksatas, siis jäi paigale… ja kadus kohe kadakate sisse.”

„Kuidas sa teda ei näinud, kui ta paigale jäi?!” Kärdi sahmerdamine ajas Maritil hinge täis.

„Ei jäänud ju! Ma ütlesin, et kadus kohe ära.”

„Selleks ei pea sajanditeks ühele kohale jääma, et näha, missugune asi või… olend seal on. Natuke ikka nägid?”

„Natuke nägin.”

„Ja oli lapse moodi?”

„Oli poisi moodi.”

„Valgetes riietes?”

Kärt raputas pead. „Tumedad dressid olid.”

„Lähme!” Mariti otsustavus kogus jõudu. Kogu see aeg oli ta oodanud uut kohtumist end vaid viivuks ilmutanud kujuga. Ja kui see ennast nüüd Kärdile näitas, siis ei tohtinud juhust kasutamata jätta. Asjas tuli selgust luua!

„Parem kutsume kellegi kaasa. Ema või…” Kärt oleks auraga kohtumise meelsasti edasi lükanud. Marit saatis õele oma kõige halvustavama pilgu ning hakkas sõna lausumata sammuma eemal kasvavate kadakate poole. Kärt kõhkles veel hetke, vaatas korraks abi otsivalt õuele, kuid jooksis siiski otsustavalt Maritile järele. „Oota,” sosistas ta viimase kannule jõudes, „lähme tasakesi. Kohe tulebki see kadakas, mille juures ma teda nägin.”

Tüdrukud tõmbusid kühmu ja liikusid edasi poolküürakil. Nad hiilisid roobasteelt kõrvale ning kahlasid tärkavas rohus. Marit asis õel õlgadest, kummardus Kärdi kõrva juurde ja sosistas:

„Mine ees! Ma ei tea ju, kus täpselt…”

Kärt jäi seisma kui post. Teise sabas sörkida ta veel võis, aga niiviisi ees minna… Ei!

„Mine!” sisistas Marit.

Ja Kärt läks. Süda paukus ning jalad olid kui tinast – aga läks. Kadarik muutus tihedamaks. Põhjamaa küpressid seisid tihkelt üksteise vastu toetudes. Kohati moodustasid nad läbipääsmatu padriku, samas aga jätsid meelitavaid vahekäike, mis hargnesid kavalateks labürintideks. Siin ütles mõlema tüdruku vaprus üles. Käikudesse sukelduda nad ei julgenud. Selg ees tulid otsijad rohelisest kutsuvast ukseavast tagasi valguse ja päikese kätte ning otsustasid põõsaste rühmale väheke kaugemalt ringi peale teha.

Esimesed paarkümmend meetrit kahlati puutumatus noores rohus. Siis Kärt seisatas ja osutas sõnatult ühe kadaka suunas. Põõsa ümbruses oli rohi värskelt maha tallatud. Tüdrukud vahetasid tummalt pilke. Nüüd läks Marit ees. Luurajad hiilisid teosammul kadakale lähemale, teadmata, mis või kes neid teisel pool põõsast ootab. Rohututi varjust sööstis lendu suur lind, kurjakuulutavalt häälitsedes ning tiibadega pekseldes. Tüdrukud, kelle närvid olid niigi pillikeelena pingul, karjatasid ja tegid kumbki eri suunas paar jooksusammu. Seejärel koguti ennast uuesti ning mindi nüüd juba kiirema ja otsustavama astumisega neid huvitava puukese juurde. Marit astus viimase julge sammu ja… Kadaka taga polnud kedagi! Ent seal olid selged sõtkutud jäljed ja tallatud rada viis vinka-vonka põõsaste vahel edasi. Tüdrukud liikusid mööda rohumärke, kuid see ei toonud mingit lahendust. Jäljed vonklesid ja väänlesid, kuni kadusid roobasteelt.

„Kõik!” sõnas Marit pettunult.

„Vähemalt nüüd sa usud, et ta oli seal.”

„Usun. Ja küll me ta kätte saame,” tõotas Marit. „Aga seda ma sulle ütlen: mitte kellelegi sõnagi! Kui sa pläkutama hakkad, siis…”

„Mina?! Millal mina niisuguseid asju rääkinud olen!” solvus noorem. Marit lõi käega. Kärt oskas teha maailma ilmsüütuimat nägu, kuid tegelikult oli ta suur rabistaja ja lobamokk. Saladuste hoidmine tegi plika lausa haigeks. Seekord oli Kärt õe epistlist hoolimata enda üle uhke ja kogu üritusega ülimalt rahul. Esiteks polnud temagi mingi tuim ja tundetu tükk. Temalgi oli võime müstilist aurat näha! Teiseks sujus otsimisretk turvaliselt ja tänu taevale ei sattunud nad poisi moodi olendiga silm silma vastu. Vahest nüüd, kus kummitus on ennast mõlemale õele ilmutanud, jätab ta nende pere rahule ja laseb täiel rinnal uuest suvekodust rõõmu tunda.

Samal ajal käisid Mariti mõtted hoopis teist rada. „Nähtav nähtamatu” oli ikkagi olemas! Polnud see luul ega väljamõeldis. Oli olemas, ja täiesti lihalikul kujul. Vaim võib ennast heal juhul ilmutada, siinseal vilksatada, aga ta ei pruugi maha jätta selgeid märke – tallatud rohtu ja jalajälgi.

Tüdruk läks pooleli jäänud töö juurde tagasi, aeg-ajalt teraselt ümbrust seirates. Nüüd tuli tal lisaks suurele tammele jälgida ka kahtlast kadakapuhmast. Tiku kamandas Marit enda juurde ja manitses, et poiss üksinda niidule kondama ei läheks. Oli ju protokollis antud lubadus hoida väikevennal silm peal. Reedik omakorda oli allkirjaga kinnitanud, et on maal hea laps. Seega keeldude ja lubadustega kõik klappis. Tikk kippus esialgu jonnima, et miks täna tema isikuvabadusi piiratakse. Seepeale poetas Marit moka otsast, et külarahvas olevat kadakate vahel näinud liikumas pisikest musta mehikest. Pärast seda uudist püsis väikevend täiesti vabatahtlikult suure õe läheduses.

Kui pere järgmisel korral suvilasse jõudnuna autost õuele pudenes, ilmutas puudlikoer Sass Suur kummalise rahutuse märke. Ta ei tohtinud jasmiinipõõsa vastu jalga tõsta ega olnud seniajani kordagi keelust üle astunud. Nüüd aga, tõmmanud ninaga pikalt õhku, jooksis koer joonelt jasmiinipõõsa juurde ja ristis selle ära. Seejärel tormas ta paaniliselt siia-tänna ning märgistas oma territooriumi, nagu ähvardaksid tohutud võõrväed selle kohe vallutada.

„No-noh, Sass, mida sa rahmeldad kui meldupää. Võta väheke auru maha,” keelas vanaema Epp. Kuid koer ei teinud kuulmagi. Ema sättis Leed vankrisse magama, teised läksid majja linnariideid töörõivaste vastu vahetama ega pööranud väikese peni tuuseldamisele rohkem tähelepanu. Äkki kostis õuelt valju klähvimist.

„Mõni võõras tuleb või?” küünitas isa läbi akna vaatama. Näha polnud kedagi. „Aret!” hõikas isa aknalt ema. „Mine vaata, mida see koer lärmab!”

Ema jooksiski puukuuri poole, kust kuuldus vihane lõrin ja haukumine. Jõudnud kuuri otsa juurde, nägi ta Sassi, kes, tagumised jalad harkis, keha pingul ja punuma pistmiseks valmis, haukus lausa hullunult puuriida ees! Ema proovis koera rahustada, kuid see ei andnud tulemust. Vastupidi, Sass sai ema kohalolekust kindlust ja hoogu juurde ning julges riidale ligi minna. Koera kahtlane käitumine muutis ka ema ettevaatlikuks. Temagi lähenes halgudele väikeste tippivate sammudega. Riida taga polnud mitte kedagi peidus! Ometi ei lasknud puudlinäss ennast ära kutsuda. Muudkui lõrises puuvirna peale.

Ema hõikas isa õue, et tulgu ja vaadaku, mis koerale sisse läinud. „Päris jobu teine! Avastas korraga selle puuvirna ja haugub lapse veel üles.” Ema kiirustas beebivankri manu.

Isa läks ise asja uurima. Viivu möödudes tuli ta, Sass kaenlas, maja juurde tagasi.

„Tüdrukud! Tikk ja vanaema!” hõikas ta ukse vahelt tuppa. „Tulge ruttu õue! Sina ka,” viipas ta emale. „Sassil on uudist,” teatas isa saladusliku näoga, kui kõik olid kogunenud. Ta pani sõrme suule ning hakkas vargsi kuuri poole hiilima, ülejäänud ribu-rabu kannul.

„Jumal küll,” ehmatas Marit, „Sass on vist aura kinni püüdnud!” Ta vahetas Kärdiga kiirpilgu. Õde noogutas, temalegi oli asi kahtlane. Äkki peaks teisi hoiatama, jõudis tüdruk veel mõelda, kuid isa oli juba koera vanaema sülle andnud ja kummardus ise puuriita uurima. Ta sikutas virnast ühe etteulatuva pool-lahtise halu välja ja viipas seltskonna lähemale. Sass rabeles ja klähvis vanaema süles kui meeletu. Ning ühtäkki kostis ka puuriida seest midagi urina- ja haukumisetaolist. Ema oli esimene julge uudistaja. Ta vaatas, uuris ning vangutas seepeale uskumatult pead. „Tüdrukud,” sosistas ta, „Tikk ka, tulge tasahilju! Rebane on siia pesa teinud… ja pojad ka sees!”

Nõnda oli see tõepoolest. Puuriida alla oli rebaseema kaapinud koopa ja toonud sinna oma lapsed. Nüüd, kus üks halg virnast välja sikutatud, paistis pesa selgelt kätte. Seal kükitas kaks hallikaspruuni rebasekutsikat. Ise hirmul, aga samas võitlusvaimu täis. Karvad turris, teravad hambakesed ähvardavalt irevil, urisesid, turtsusid ning klähvisid nad naljakalt.