Читать книгу Üle piiri. Legendid MicroLinkist ja microlinklastest - Reet Neemoja - Страница 17

1993.

aastal kutsus Hanno MicroLinki tööle Toomas Tammiku, kelle taust oli – traditsiooniliselt teada tutvuste kaudu – igati aus ja korralik. Sellele vaatamata pidas Hanno vajalikuks uustulnukale sõnad peale lugeda. Toomas pidi asuma väga vastutusrikkale kohale, temast pidi saama MicroLinki esimene laojuhataja, ning tal on tänaseni kõrvus Hanno sõnad: “Pea meeles, Toomas – kui sa peaksid MicroLinkist midagi varastama või sinu süül peaks midagi kaduma, siis ma garanteerin, et sa ei saa enam kunagi tööd üheski Eesti IT-firmas.”

Vaatamata olukorra tõsidusele otsustas Toomas väljakutse vastu võtta ja asus 18. mail 1993 MicroLinki tööle. Ta töötab tänaseni Alsos, firmas, mis sai alguse MicroLinki hulgikaubanduse ärist.

Algusaastatel oli laotöö MicroLinkis puhas käsitöö. Ei olnud tõstukeid ega muid mehaanilisi abivahendeid. Kui saabus suurem partii kaupa, näiteks 100–200 monitori (mis olid vanasti suured ja rasked), pandi tootmine seisma ning kogu töötajaskond rivistati koridori. Nii moodustus kaubaauto ja lao vahele umbes 30 meetrit pikk ja 15 lülist koosnev inimkett, mis kauba lattu toimetas.

Tõenäoliselt ei olnud tootjad mõelnud sellele, et nende kaupa tuleb käes ja süles tassida ega pööranud erilist tähelepanu trükivärvile, mida monitoride kastidel kasutati. Sõltuvalt kaubast olid pärast ladustamisprotsessi ketis osalejate käed ja kõhud kas sinised või punased.

On olnud ka aegu, kui arvutit pikisilmi oodanud kliendid tulid kauba saabumise päeval lao ukse taha ootama, et oma varandus võimalikult ruttu kätte saada. Arvuti kättesaamisega oli neil nii kiire, et nad ei pidanud paljuks aidata kaupa lattu viia. Nõnda tassiti kastid Toomase juhendamisel lattu. Toomas pani pooleks tunniks lao kinni, et kaup ära markeerida, ning avas siis taas uksed, et kannatamatutele klientidele see kiiresti välja jagada.

Teinekord juhtus ka nii, et kaup saabus Sakala tänavale ja tuli toimetada edasi Planeedi tänavale. Sel ajal ei olnud MicroLinkil veel oma kaubikuid ning Toomas pidi tassima asju käe otsas ja ühistranspordiga.

Ühel päeval saabus Sakalasse ports arvuti mälusid, mis tuli Planeedi tänavale transportida. Kast oli pirakas, aga mitte üle mõistuse raske. Toomas haaras selle kaenlasse ja asus teele. Selle kandamiga jalutades ei olnud tal siiski kõige mugavam tunne, sest saadetise väärtus oli 1–1,5 miljonit krooni. Kuklas tiksusid ka Hanno legendaarsed sõnad esimeselt töövestluselt.

Pärnu mnt 142a ladu. Samas hoones toodeti aastail 1996–1997 ka arvuteid.