Читать книгу Üle piiri. Legendid MicroLinkist ja microlinklastest - Reet Neemoja - Страница 20

Meenutab Jüri Jaakson

Oli aasta 1994. Töötasin siis MicroLinki Planeedi tänava tehases. Olin arvutite koostaja. Ühel päeval, kui olime just lõpetanud Tiigrihüppe hanke arvutite tootmise ja kvaliteedikontrolli, tuli minu juurde Hanno Haamer ning küsis, kas ma ei tahaks oma autoga neid Tallinna piires ka laiali vedada.

Ei osanud tol hetkel midagi karta ja jäin nõusse, kuna töötavale üliõpilasele oli iga kroon tähtis. Mälu järgi oli neid koole 15–20, mis toona arvuteid said. Kooli kohta tuli 5–15 arvutikomplekti ning aega oli nädal või pisut üle. See tähendas 3–4 kooli päevas, mõnes tuli käia mitu korda. Tempo oli kõva ja auto topiti iga kord ääreni täis. Kaelalihased õhtuks valutasid, sest juhi taga olevad kastid kippusid selga vajuma ning neid oli vaja kaela jõul tagasi tõrjuda. Tagantjärele jääb vaid tänada õnne, et ühtegi äkkpidurdust teha ei tulnud.

Sel ajal, kui mina koolihooneist asjast huvitatud inimesi ja abijõude hankisin (mobiilid olid siis ainult suurtel ninadel), püüti autosse korduvalt sisse murda, lasti rehvidest õhku välja ning ühe Lasnamäe kooli juures keerati rattapoldid nii lõdvaks, et tagasi sõites oleks Järvevana teel peaaegu ratas alt tulnud.

Kuna Škodal oli mootor taga, olid arvutikastid seal, kus tavaliselt on autol mootor. See tekitas potentsiaalsete varaste hulgas palju segadust ja ajas ka mõnel agaramal IT-juhil silmad suureks, kui ta luuki lahti rebides alt hoopis mootori leidis. Pärast seda ei ole vist isiklike autodega nii suurt tarnet korraldatud. Mind aga ülendati burn-in’i ehk arvutite stressitesti ja kvaliteedikontrolli tegema.