Читать книгу Hot Dog - Reijo Mäki - Страница 4

Juulikuu lõpu tardunud, soe koidik. Aeglane jalutuskäik hahetuse pehme valguskumaga pintseldatud linnatänavatel. Naasin naise juurest, olin koduteel. Varahommikune linn elas hetkes, mil liikusid ainult postiljonide pakiautod ja mõned taksod. Atmosfäär oli tüüne, hõõguv ketas idakaarest tõusmas. Mõnele võis see olla imeline hetk, minul oli aga öine viinauim haihtumas. Rinnas niheles määratu tühi tunne. Piinas mind mehi hooti vaevav sündroom, mida nimetatakse post-coital tristresse? Või tavaline, tärkav pohmell? Igatahes oli tegemist kepijärgse pagemisega. Möönan, naise pilt oli mälust hajumas. Mis värvi silmad? Polnud aimugi. Isegi nimi ei tulnud meelde. Öisel baaripukil oli nimi ühest kõrvast sisse ja teisest välja läinud, ning hommikul poole nelja aegu võõrast korterist välja hiilides polnud nime teadasaamisel enam mingit mõtet.

Aninkaistenmäki. Siit oleks arukas paremale pöörata, otse kodu poole Läntisele Pitkäkatule, aga peas hakkas idanema hoopis teistsorti mõte. Varahommikused geniaalsused … Ei hakanud ideed vaagima. Siitsamast viis kerge sörk alla Aurajõe poole. Sir Okke’si pubi mustavad aknad. Välisuksel Down By The Paadisilla plakat. Lähemalt uurides oli tegu hoopistükkis bändikuulutusega: viis ontlikku kutti ja kitarr mürkrohelise Volkswageni furgooni kõrval. Allamäge minek lisas vunki juurde, kaugemal paistis Toomkiriku sild. Pealuusse jäi pöörlema pisut ebameeldiv mõte DBTP-st. Mitmes linnafestival mul käimas oligi? Kuule Vares … jaa, sina, Jussi seal allpool … sul on pool elu seljataga, sa pole enam mingi noor naga … aga ikkagi kõõlud ja sehkendad samadel hommikustel tänavatel, taas põgenemas tont teab mis karnevalilt. Mis sa arvad, kaua selline värk võib veel kesta? Millal saabub hetk, mil sinagi mõistad, et sellega on lõpp? Võpatasin, kuuldes selja tagant, Puuturu poolt automürinat. Pöörasin ringi: takso, kollane tuli katusel. Nüüd tuli kibekiirelt otsustada. Kas jätkata vantsimist üle jõe üht teatud uksekella vajutama või aru pähe võtta? Haigutus. Rammestus otsustas minu asemel, hakkasin käega vehkima ja troska pidas tänavaservas kinni. Pehme tagaiste süleles väsinud pidulist. Kuulsin, kuidas minu vaikne hääl sõnas: „Jaa … et … Läntinenkatu. Ma ütlen, millise kangialuse ees peatuda!”

***

Ärkasin umbes poole üheteistkümne paiku. Keerutasin paar ähmast minutit kühmulisel padjal pead ja suundusin siis kööki. Tegin mõne ebakindla sammu kraanikausi ja külmiku vahel, paar puist keerutust pliidi ees. Otsekui oleksin iseendaga aeglast boolerot tantsinud. Kas oli üldse olemas sellist tantsu nagu aeglane boolero? Tühja sest, mina hakkasin endale valmistama sentimeetrist Jaloviina, hommikukokteili. Pidin selle saama, enne kui hambaid harjama minna.

Olin jooki huulile tõstmas, kui helises telefon. Helistas Ernesto. Vaja vastata! Nõnda muutus minu päevakava paugupealt. Hakkasin end minekule sättima.

Hambaid harjates meenus, mis kombel naisega vastu hommikut trehvasin.

„Tere õhtust, lugupeetud leedi! Mina teen siin küsitlust, ehk räägiksite pisut oma meestekriteeriumidest!”

„Ah minu omadest või? Noh, mees peaks olema sada kaheksakümmend viis senti pikk, hea tantsija ja brünett … jah, ja usaldusväärne.”

„Neli täpset kriteeriumi. Olgu. Muide, minul pole neist ühtegi. Mida sa jood?”

„Noh … ma võiksin näiteks võtta kuusteist senti krigisevkuiva veini …”

Irvitasin peegelpildile. Ja mis muud, kui tööle.

***

Tõstsin taas klaasi huulile. Sedapuhku oli klaasis džinn toonikuga, jook, mida ma tavaliselt ei tellinud. Millegipärast tundus praegu, peenes terrassimiljöös, kuhu pool tundi tagasi olin sattunud, tavalise Jaloviina asemel targem tellida pisut teistsugust jooki. Mõnes mõttes rõhutas peen Suurbritannia taustaga jook minus hetkel valitsevat priid, boheemlaslikku olemust.

Riided olid valitud vastavalt olukorrale. Kaelas kirju-mirju sall, peas keigarlik kaabu. Varustust täiendasid lahmakad mustad päikeseprillid ja India puuvillast särk.

Kostüüm oli suuremalt jaolt pilapoe kraam, aga tühja sellest, käimas oli festival Down By The Paadisild! Sel puhul pidigi originaalselt riietuma. Hilbud olin hankinud suve hakul viieteistkümne euro eest Humalistonkatu UFF-ist. Investeering oli sooritatud just nimelt taolisi olukordi silmas pidades. Eradetektiivis peab olema tibake kameeleoni, sõltuvalt olukorrast peab ta end maskeerima, eriti siis, kui jälgimise objekt on selline, kes võib ta ära tunda.

Silmanurgast hoomatud liikumine muutis mind valvsaks. Kiikasin üle dringiklaasi vasakule. Paarkümmend meetrit eemal seisva laua äärde lonkis Linnankatu poolt lõdval sammul uus nägu. Samuti mütsimees: silmil laia servaga nahkkaabu. Registreerisin hoobilt, et mees oli liiga kõhn, kondise kehaehitusega. Järelikult polnud ta Motorola. Motorola oli tunduvalt turskem sell, kel oli lihast ja polsterdust.

Muutsin pisut asendit, pöörasin end jälgimise all oleva terrassilaua poole. Teravdasin pilku. Nahkse, lontis kaabuserva alt ilmus nähtavale lahja sihverplaat, õhukesed rippvuntsid ja ninarõngas. Jäin mingiks ajaks juurdlema. Liigutasin ajusid. Ilmusid ja kadusid kõiksugused pildid, aga kelluke ei kõlisenud. Pidin tõdema, et polnud toda mütsiloduga kangelast iial kohanud.

Tõstsin taas klaasi ja märkasin samas palju tuttavamat kuju. Veskisilla poolt lähenes mees, keda ma teadsin, kuigi polnud temaga kunagi kokku puutunud. Too oli Tom Hylsy. Mehe hüüdnimi kõneles põhjalikult tema vaimseist võimeist, teisisõnu kognitiivsest kapatsiteedist. Ristinimi oli tal … oot … Touko või Teuvo Hylkyvaara, või Hylynsalo, midagi taolist. Umbes poole oma neljakümnest eluaastast oli mees siiberdanud ringi kohaliku allilma jooksupoisina. Aastad läksid, aga tõusu pätihierarhias ei tulnud, kuna too härra polnud tõepoolest pinali teravaim pliiats. Keegi rootslasest lõuapoolik tont teab kust Dalsbrukist – mingi aeg mehe nutikust imestanud – leiutas talle tabava hüüdnime, ja nii nägi päevavalgust Tom Hylsy, hülss. Touko Hylkyvaara – või midagi taolist – polnud kunagi oma ristinimega rahul olnud ja oli kuuldavasti saadud nime perekonnaseisuametis koguni ametlikuks vahetanud. Kahtlustasin, et Tom Hylsy oli end kohustuslikest rootsi keele tundidest lihtsalt läbi lohistanud.

Tom Hylsy peatus terrassi juures ja hakkas pilguga vaba kohta otsima. Seljas oli tal T-särk, mille rinnalt võis lugeda „TRUST ME: I DON’T KNOW WHAT I’M DOING!”

Tundus, et härra Padrunikest polnud ka inglise keeles kuigi tugev.

Nüüd leidis mehe pilk vaba tooli. See juhtus olema minu jälgimise all oleva laua naaberlaud, kus istus daamide seltskond. Oot, nüüd pidin ajusid ragistama. Mäletasin ma õigesti, et Tom Hylsy oli ka Motorola jõugule vahetevahel kulleriteenust osutanud?

Hylsy hakkas terrassitrepist üles astuma, mina võtsin välja mobiili. Toksisin sinna SMS-i.

Tsau, Rästik, üks küsimus! Hylsy Tom! Kas see tüüp on Motorola pundis jõlkunud?

Valisin adressaadi: Rästik. Ja saatsin sõnumi otsemaid bitipõrgusse.

Nüüd hakkasin neid kaht kõrvuti asetsevat lauda innukalt jälgima. Teadsin, et härra Hylsy oli juba aastaid tänavail ja nurgatagustes narkootikume müünud. Ja nüüd istus naaberlauas oma pundiga muusikamaailma suur staar, miss Polly Papegoja, kes oli sel kevadel Kosko kallist võõrutuskliinikust välja lastud.

Nihutasin pisut tooli, kuni olin veelgi paremas luureasendis.

Kohale saabus teismeliste poiste rühm, ilmselgelt nurga taga õllest julgust saanud. „Tsau, Polly … Wilma, sul on viimase peal soeng … Tiiti, you are the beast, oi, ikka best!” Sirutati välja paljaid käsivarsi ja tüdrukutetrio Tres Birdies kirjutas nolkide higistele käsivartele autogramme. Samal ajal kiirustas kohale Marina ettekandja, kes alaealised nokkmütsides kutid promenaadile tagasi juhatas.

Tres Birdies. Siinsamas, paarikümne meetri kauguses istus mänedžerguru Erkki „Ernesto” Vahaneni uus muusikaline vaimuvälgatus. Too kolmest pöörasest plikast koosnev bänd oli vähem kui aastaga tõusnud plaadiedetabeli tippu, ennast riigi kõikide suurimate suvefestivalide pealavadele, neljakümne meetri laiustele püünedele sisse söönud.

Pöörasin pilku. Teisel pool jõge Linnateatri ääres laiutas Down By The Paadisilla hiigeltelk, areen, kus Tres Birdies pidi täna õhtul – õigemini küll öösel – eelviimasena üles astuma. Viimasena tõusis lavale festivalide peaesineja: Euroopaski laineid löönud Sunrise Avenue.

Ohkasin. Aeglane kadakamarjajoogi limpsimine polnud see, mida päikeseliselt DBTP-päevalt ootasin. Praegusel hetkel oleksin pidanud ringi sebima ja siiberdama. Aga siin ma istusin: tööl, tolakostüümis. Oleksin juba ammuilma pidanud pidutsejate hulgas liikuma ja teraselt ringi vaatama, otsima midagi etemat kui läinudöine apaatne, vaga voodikaaslane. Millegipärast oli too külaskäik jätnud suhu halva maitse. Puumaja kahetoalisest korterist lipsasin minema kibekiirelt, kõrvad lidus.

Uue Apteegi baarileti äärsel koosolekul oli kunagi neist lahkumistest juttu tehtud. Olin tüüpidele seletanud, et Google’is leidub taolisele käitumisele bioloogiline selgitus. Põhjus on kepi järel mehe vereringesse erituv PCT-hormoon. Novellikirjanik Luusalmi oli tõdenud, et tegu on tuttava mürgiga – tema arust oli selle nimi „liftihormoon” või „KOS”hormoon ja see tuleneb sõnadest Kone, Otis ja Schindler. Happeline ajuvedelik sunnib meest hella ja õrna voodikaaslase asemel huvi tundma maja liftišahtis ootava metallist puuri vastu.

Imesin klaasist suhu jääkuubiku ja kohendasin päikeseprille. Seejärel keskendusin taas probleemile ja pöörasin pilgu teisel pool terrassi seisva laua poole. Tüdrukutebändi Tres Birdies seltskonnale.

Näoga jõe poole istus Elsi Nieminen, keda tunti paremini nimega Polly Papegoja. Noorele eale vaatamata oli neiu Pollyl selja taga edukas solistikarjäär. Esimene album „Polly soovib seksi” müüs poole aastaga plaatina, tee tähtede poole oli sillutatud. Aga siis tekkisid pisikesed probleemid teatud kemikaalidega. Teadvuse avardamine läks kalliks. Polly oli läbipõlemisest meedia kaudu pikalt ja laialt vahutanud. „Ei saanud oma materjaliga miskitpidi ühele poole. Olin otsekui mingis pimedas äravoolutorus …” Uus tõus algas, kui Polly ootamatult avalikkusele teatas, et on „leidnud endale õed, hingesugulased”. Ja päevalgust nägi Tres Birdies.

Nii kõlas ametlik versioon, mida meedia kaudu laiale avalikkusele esitati. Mina juhtusin teadma, et tegelikult käis see asi pisut teistmoodi. Mänedžer Ernesto Vahanen oli noore kullatüki kiirest allakäigust raevunud. Murdis pead, mida ette võtta, kõrvetistevastaseid tablette läks nagu leiba. Kuni tuli hiilgav idee ja ta otsustas Polly ümber, tähekese toeks ja kaitseks, koguda tüdrukutekvarteti – või koguni kvinteti. Niisiis hakkas Ernesto staariks pürgijate posti läbi vaatama. Tihedate intervjuude ja prooviesinemiste järel tõdes mänedžer, et kolmest plikast piisab. Tres Birdies, siin see oli! Tegelikult ebales ta algul isegi. „Tead, Vares … mulle tuli see idee täitsa lambist pähe, see oli viimane võimalik variant, aga vaata nüüd!” Müstilised on menu teed, koguni Ernesto Vahaneni sugusele raudsele ametimehele. Süsteem oli otsekohe tööle hakanud. Reibastele tibidele tekkis austajaskond ja algas uskumatu tähelend. Renditud hitiautorid tegid tüdrukutetriole sobivaid palasid, kõik toimis. Ja mis narkotsi puutus, siis rahunes ka see probleem maha. Preili Polly Papegoja polnud juba mitu kuud mõnuaineid pruukinud. Siider ja vein olid lubatud, artistil pidi mõni pisike pahe ju olema.

Pollyst vasemal lösutas lõdvalt, päikeseprillid laubal, Mona Ström, kunstnikunimega Tiiti Tihane. Punajuukseline, prink Porvoo neiu oli Pollyst paar aastat vanem. Kui Polly roll oli olla bändi „kullake,” siis Tiiti ülesanne avalikkuse ees oli bitši mängida. Tema stiil olid nahast miniseelikud, meeletud kontsakingad ja sügav dekoltee. Seljaga rannapromenaadi poole istus Steffi Nikko ehk Wilma Wästrik. Wilma oli trio „piprake”. Plikal oli taeva poole tõusev juuksetups, mis tuletas meelde pigem kakaduud kui kodust västrikku. Randmetelt õlgadeni kaunistasid käsi tätoveeringud ja alahuult ilustas (või kolestas) kolm teravat terasest noolepead.

Spice Girlsi liikmeil olid omal ajal hüüdnimed Baby, Sporty, Posh. Nüüd võis ajakirjandus plikasid samamoodi kutsuda ja vahvaid pealkirju koostada, kui trio kohta iga nädal viidati nimedega kullake, bitš ja piprake. Trio Tres Birdies oli kuum, nad olid meedia märg unenägu. Ja suurepärasel mänedžeril Ernesto Vahanenil oli igavene jõul.

Kuulsusele lisas hoogu seegi, et tüdrukutetrio inimsuhteis oli keerdkäike rohkem kui küllalt. Üks avalikkust intrigeeriv ja elevile ajav fakt oli see, et Wilma Wästrik oli varem kurameerinud Tiiti Tihase praeguse kutiga. Ja et Tres Birdiesi mänedžer Erkki „Ernesto” Vahanen oli Turu ringkonnakohtus sellelesamale härrasmehele välja protsessinud lähenemiskeelu, põhjuseks jätkuvad ähvardused ja paar kallaletungi, millel oli ka tunnistajad.

Too tulipäine rusikakangelane oli Mikko-Oli Torola. Seega M. O. Torola. Mees, keda tunti Turu allilmas ja teatud ringkondades Salost Porisse viival rannikujoonel nimega Motorola. Tegu oli alla kolmekümneaastase Turust pärit mehega, gangsteriga, kes vaatamata noorele eale oli juba kogenud rets. Üks põhjus, miks ma istusin hetkel Aurajõe kaldal, hotell Marina terrassil, oligi see, et Ernesto Vahanen tahtis teada, kas härra Motorola üritab tema kullast kallimale investeeringule, tüdrukutebändile, enne tähtsat esinemist läheneda. Ernesto muretses, ja põhjusega. Minule aga tähendas tema mure tööd, teenistust, pisut piprasalaamit leivaviilule. Eraettevõtja elu oli selline. Pidi iga mahapudenenud saiatüki järele kummarduma. Seetõttu olin nüüd ohverdamas parimat osa oma festivalipäevast pealepassimisele.

Ma ei teinud seda esimest korda. Viimaste aastate jooksul olin Ernesto Vahaneni palvel preili Polly Papegojal mitmes kahtlases urkas silma peal hoidnud. Üks minu ülesandeist oli ka praegu jälgida, et äsja narkovõõrutusest saabunud täheke ainult siidriklaasi kummutaks. Aga kõige rohkem tekitas Ernestole peavalu siiski pätikuulsusega mister Motorola.

„See kuramuse kaabakas on minu projekti mürk. Seesamune sitapea tiirutab ringi just nimelt sellistes ringkondades, kus äritsetakse kõikvõimaliku sitaga, mis ajab inimese pea pöördesse. Tiiti on muidugi pätipoisist sillas. Säärane tätoveeritud jõmm on ilmselt parim, mida Porvoo tibi oma unistustes oskab ette kujutada. Olgu pealegi, aga mind jätku see gangster rahule. Ja Pollyl pole ka mingit narkodiilerit enda lähedusse vaja.”

Mõttelõnga katkestas liikumine objekti läheduses. Tom Hylsy võttis pükste tagataskust punase Northi sigaretipaki ja paremast küljetaskust välgumihkli. Välgumihkel oli tühi. Samal ajal hakkas Wilma Wästrik sigaretti süütama. Tom Hylsy tõusis, lähenes ettevaatlikul sammul ja kummardus miss Wilmalt tuld küsima. Asi sai toimetatud. Tom Hylsy tänas, tõstis parema käe mütsiserva äärde au andmiseks ja siirdus oma laua juurde tagasi.

Kibrutasin kulme. Mis praegu juhtus? Keegi sai tuld, tore, aga äkki vahetati seal veel midagi?

Ühtäkki polnud minu laud enam mõnusalt varjuline. Päikeseketas rühkis jõeveere kõrge lehtpuu tagant välja ja hakkas Marina terrassi seda osa kõrvetama. Nihutasin taas tooli, et päike otse silma ei paistaks. Jälgisin mingi aeg rannapromenaadil patseerivat, suviselt kirevas riides rahvamassi. Suurem osa jalakäijaist näis suunduvat Teatterisillale, kust sai otseteed lõigata Itäisele, Rantakatule püstitatud, võrkaiaga ümbritsetud festivali toitlustuspiirkonda, ja Samppalinnanvuori äärsesse parklasse, kuhu oli terveks nädalavahetuseks püstitatud üüratu kaetud püüne.

Mitmes DTBP see oli? Festival oli lükatud käima ammu, kaheksakümnendatel. Idee sündis Tinatoobi nurgalauas. Festivali nimetuse üle vaieldi pisut, aga jõuti kokkuleppele, et nimetuses ei tohi olla ühtegi ingliskeelset sõna ning kõik klišeed ja vihjed jõele on samuti kategooriliselt keelatud. Ja sedaviisi loomulikult valitigi siis linnafestivali nimeks Down By The Paadisild.

Telefon ärkas ellu. Kiikasin ekraani: Luusalmi. Puudutasin rohelist telefonitoru.

„Tere Luu! Kuidas käsi käib? Kuidas härra sõnakunstniku Tallinna-reis läks?”

„Vahva oli, tänan küsimast. Olen värske ja terve, allpool pole mingit leket ega kipitust tunda. Kõik on okei.”

„Rõõm kuulda. Muide, kuidas edeneb lühiprosaisti DBTP? Oled oma kalli musirulli Ursula seltsis liikvel?”

Hoomasin Luusalmi vastuses tillukest viivitust. Hääletooniski toimus pisuke muutus. Vastus oli napp:

„Noh … kõike juhtub … see suhe läks kuidagi läilaks.”

„Kuidas nii?”

„Selles on süüdi Ursula poeg, Kenneth.”

„Mis juhtus? Hakkas see topski sind taas ähvardama?”

„Ei … läks hoopis nii …” Luusalmi ohkas sügavalt. „Tähendab … noh, Ursula rääkis, et oli möödunud nädalal oma poolteist pudelit magusat veini nahka pannud. Ja siis hommikumantlis diivanile ära kustunud. Lõunauinakule. Kenneth tuli tuppa … vargile!”

„Kas too lurjus pani Ursula plasmateleri pihta? Samsung kadus koos poisiga pandimajja?”

„Oleks see ometi nii läinud. Aga too … kriminaal virutas hoopis magavalt Ursulalt teemantiga kliitorirõnga ära!”

Ahmisin õhku. Uudis lõi nii-öelda jalad alt. Polnud sõnu.

„Kui ma seda kuulsin, oli see kui hoop kõhtu,” oigas Luusalmi. „Tuimastussüst libiidosse, suts ja valmis. Ma olen ju nii tundeline mees. Kunstnikuhing. Sa tead ju küll …”

„Jaa, seda ma tõepoolest tean. Avaldan … kaastunnet. Tähendab, sul on nüüd DBTP-ga hoopis uued plaanid?”

„Nii võib öelda küll. Muuseas, sellel teemal tõmbas mulle äsja traati härra antikvaar Pastor Alanen ja küsis, millal me oma külaskäiguga tema galeriid austame. Bool pidavat juba valmis olema. Ja seda on Pastori sõnul piisavalt. Mõni käbedam külaline on ilmselt juba läbi põiganud.”

„Galerii! Kas meie tubli Pastori sopaka- ja pornoantikvariaat on nüüd galerii?”

„On. DBTP ajaks. Kui on seda performance’i-värki ja muud …”

„Ah jaa, too performance’i-värk! Seda peab küll oma silmaga nägema.”

„Sedapsi jah. Sellepärast helistangi. Olen juba mõnda aega Apteegi baarileti ääres oodanud, et millal see härra eradetektiiv kohale ilmub. Et võiksime alpinismiga tegeleda, ületada Kaskenahde ilma lisahapnikuta.”

Kiikasin käekella.

„Tead. Mul on siin üks tööots pooleli. Ei oska täpset kellaaega öelda … Ei usu, et siin enam üle tunni läheb. Olen Marina terrassil. Helistan, kui tulema hakkan!”

„Siiralt teie! Teeme nii!”

Pistsin telefoni vöökotti. Samas hoomasin, et Polly Papegoja tõuseb lauast, ilmselt vetsu minekuks. Aga võta näpust, miss Polly võttis suuna terrassinurka, kus istusin. Neidis tippis otsustavalt, huuled kokku surutud, ilme vihane. Polly seisatas minust meeter eemal, mõõtis mind paljuütleval ilmel ja sülitas viimaks välja kaks sõna.

„Raisk! Vares!”