Читать книгу Hot Dog - Reijo Mäki - Страница 5

Minu nägu venis lahmakaks igrekiks. Pelgast üllatusest.

„Kas sa näe! Tõepoolest! Ega mu silmad ometi peta! Preili Polly!”

„Keda sa, vanamehenäss, siin passid? Sinusugusel pole peenema seltskonna terrassidele asja!”

„Džinni joon. Malaariavastast rohtu. Kas sa näe, sinagi oled siin!”

„Olen jah. Sa pole mind muidugi kindla peale märganud?”

„Ole nüüd, istun siin täitsa niisama. Üritasin telefoni teel äriasju ajada.”

„Right. Ega mina juhtumisi sinu äri ole? Ah?”

„Polly-Polly. Ära hakka mingeid veidraid järeldusi tegema. Tead, istu parem toolile, võta aeg maha.”

„Kindla peale ei istu. Nice hat. Mis firma oma?”

„Ristopekka Välihuhta. Polly, sa oled kõigest täiesti valesti aru saanud. Mokk ilmaasjata torssis.”

„Põhjust on. Kurat. Peab selle teema härra mänedžeriga jälle üles võtma. Säärane usaldamatus ajab närvi, taas keegi sabas. Kõrini hakkab saama …”

„Polly! Kuula mind ära. Kui sa Ernestot silmas pead, siis pole mina selle mehega üldse kontakteerunud. Välja arvatud kevadtalvel, kui ühe arengumaalt pärit kunstiinimese korteris toimus jämm.”

„Sa, Vares, oled otsekohene ja aus soome mees. Valet juba sinu suust ei kuule.”

„Selle koha pealt on sul õigus. Küsi kas või Ernestolt endalt, kui ei usu.”

„Vaat see on teine aususe etalon!”

„Kuule Polly, jäta ometi järele … kas see pole juba pisut paranoiline?”

Polly Papegoja kiikas üle õla oma laua poole ja pomises siis:

„Whatever. Ühesõnaga: mine sa, Jussi Vares, õige pikalt perse!”

Polly oli juba minemas, aga kiikas veel kord minu kaabut. Ja sõnas:

„Tead mis, Vares. Igal peakattel on oma sõnum. Kas sina tead, mis sinu lodu message on?”

„Muidugi. Aga ma luban sul sellegipoolest öelda, kuna sa ilmselt seda väga soovid.”

„Sellist peakatet kandva kuti sõnum on, et ta tahab hirmsasti kanni vahele saada.”

„Täpselt nii. Naelapea pihta! Mida sa siis arvasid, mis põhjusel ma taolise peakatte välja valisin?”

Polly lahkus õlgu võdistades ja kadus siseruumi, ilmselt vetsude poole. Pidasin viivu aru, kas otsekohe promenaadile rahva sisse kaduda. Aga selline käitumine oleks olnud liiga läbipaistev. Ettekandja põikas laua juurde ja tõstis tühja klaasi kandikule.

Ei hakanud baarist uut tooma. Haarasin kõrvallauast sinna unustatud ajalehe ja avasin selle. Samas märkasin, et Tres Birdiese lauda marssis kanaarilinnukollases pintsakus kõhukas, kiilakas, neljakümnendates aastates mees. Seal ta oli, muusikamänedžer Erkki „Ernesto” Vahanen.

Võpatasin. Ah sa mait.

Olukord muutuks veelgi piinlikumaks, kui Polly vetsust naaseks.

Niisiis tõusin lauast ja lipsasin tänavale. Ernesto ei jõudnud mind märgata. Hea seegi.

Marssisin vastuvoolu. Kitsal Teatrisillal juba trügiti. Otsustasin Apteeki suunduda teist teed pidi: ületaksin jõe kaugemalt, Aurasilla kaudu. Peatusin jõeäärse lehtpuu all, võtsin seljast kirju puuvillase pluusi ja toppisin prügikasti. Selle all oli mul tavaline must T-särk. Olemine läks hoobilt mõnusamaks. Galerii Jolle juurde jõudes helises telefon.

Rästik.

„Tere Rästik. Said mu sõnumi kätte?”

„Jah. Küsimus seisnes Tom Hylsys?”

„Seesama kangelane. Kas too paukpadrun käib Mister Motorolaga tihedalt läbi?”

„Kuidas kunagi. Ta pole Motorola jaoks tähtis kruvi. Tom Hylsy on Tom Hylsy … detonaator kärsanud, püssirohi märg. Aga kuidagimoodi peab ka selline tegelane endale igapäevast kebabi- ja õltsiraha koku kraapima. Ta on selline odav kuller. Rassib mitme bossi heaks. Üks sõrmenips ja Hylsy lendab hoobilt kohale! Eks Motorolagi ole teist vahel põrgatanud.”

„Hästi. Seda ma arvasingi. Tahtsin lihtsalt üle kontrollida.”

„Vares, mille pärast sa Motorola sabarakkude järele pärid?”

„Niisama, huvi pärast. Noh, tegelikult on mul siin üks projekt käsil.”

„Jussi, ole sa Torolaga ettevaatlik. Too tüüp on bad news!”

„Olen aru saanud jah. Pirakas persevest, kes et ei mahu oma tätoveeritud keresse äragi. Aitäh, et helistasid!”

„Üks asi veel!” Rästikul näis midagi meenuvat. „Šerif on linna jõudnud!”

Ma ei saanud millestki aru. Pomisesin:

„Mida … kes?”

„Jaa-jaa! Sinu uue ameti leidnud semu. Seesama, kes politseitöö marjakorjamise vastu vahetas.”

Hakkas pärale jõudma. Küsisin juba valjemal toonil:

„Räägid sa ikka Prännist? Eero Prännist?”

„Kellest veel! Ma mõtlesin, et see asi peaks sulle huvi pakkuma. Eile õhtul tuli mulle vastu ehe kummitus.”

„Tõsiselt räägid või? Temast pole paar aastat midagi kuulda olnud. Kus sa kriminaalkonstaabliga kokku jooksid?”

„Ma tulin Hansa poolt, kõndisin üle Eerikinkatu. Ja seal ta seisis. Kaubamaja kõrval. Nagu siil udus. Paar korda pidin hoolega uurima, et kust ma seda tüüpi tunnen. Oli kui kõndiv kummitus!”

„Miks sa nii ütled … mida sa sellega silmas pead?”

„Mees oli väheke muutunud. Kuradima palju tegelikult. Politseinikuajaga võrreldes.”

„Mis mõttes?”

„Igas mõttes. Tema sihverplaat on mulle ju üsna tuttav. Mitmeid kordi üheskoos Apteegis ühes lauas istutud, politseinikuhärra õhtuõltsil, ja sina, ja vahel ka Pastor. Nüüd oli teda raske ära tunda. Mees oli otsekui teisest ilmast. Jäi selline tunne. Ta vaatas kuskile kaugusesse. Kuramuse nigel nägi välja.”