Читать книгу Hot Dog - Reijo Mäki - Страница 6

Aurasilla all ujus savistelt põldudelt värvitooni saanud ollus. Jõesängis kiikus nööriga sillakäsipuu külge kinnitatud traktori sisekumm. Sellel lösutas akuutset alkoholimürgitust hankiv poissmeestepeo sangar. Tema semud üritasid möödujaile ühe euro eest kanamune pähe määrida. „Osta muna, proovi, kas saad Oskarile pihta!” Ei ostnud.

Hetk fooritule taga. Paavo Nurmi ausamba juures. Ja siis Kaskenahdest üles. Mantu grilliputka luugi taga sabas seisev näljane festivalirahvas ummistas koguni kõnnitee. Olin purjus keskealiste kauni flirdi pealtnägijaks. Üks asjapulk pinnis: „Lissu, kumb sa tahaksid täna öösel olla, minu moosipirukas või tiigrikook?” Tundus, et Lissu polnud kuigi innukas. „Ma ei tea … telli parem need hot dog’id ära … ma põikan Apteegi vetsu, vaja paar kringlit emailile asetada …”

Kodupubi Uus Apteek uksel oli samuti saba. Teatasin šveitserile, et mul on laud reserveeritud orkestrilava vastas, klaveri kõrval. Möödusin trügijaist paremalt poolt. Rahvast oli üksjagu, kui arvestada, et kell oli väheke üle keskpäeva. Enamus külastajaist olid tundmatud näod. DBTP-nädalalõpp ajas süsteemi sassi: tuttavaist, turvalistest äärelinnakõrtsidest julgeti kesklinna õhku nuusutama tulla.

Trügisin sisse. Avastasin vanaaegse kassaaparaadi kõrval pukil konutava kuti, kes oli siin varemgi käinud. Novellikirjanik Luusalmi käsi tõusis lõdvaks tervituseks.

„Tere, Vares. Nice hat! Oled naisteajakirjast mingit temaatilist artiklit lugenud? Härra on oma stiili värskendamas?”

Võtsin kaabu peast.

„Ah see või? Peakate on seotud minu uue harrastusega. Tulin just boolerotunnist.”

„Tõesti? Aga mina olen vana kooli tša-tša-tšaa-mees.”

„Seda ma tean. Kaua aega juba.”

Ulatasin kaabu üle baarileti baarmen Hatsale.

„Hatsa, pane see kuskile ära. Tulen sellele ükspäev järele. Võib-olla.”

Tellisin Hatsalt suure õlle. Luusalmi ees oli kohvitass. Kergitasin kulmu.

„Mis lahti? DBTP käimas ja Luusalmi ei manusta?”

„Pidin vahepeal tassikese kohvi võtma. Olen päev otsa Tallinnast toodud kraami larpinud. Ega mina pole selline tavaline, ohjeldamatu joomahimu käes vaevlev somm … sellepärast pean vahet.”

Luusalmi rüüpas kohvi, näis viivu juurdlevat ja hakkas siis seletama:

„Kohv on müstiline jook, selle kõiki toimeid täpselt ei teatagi. Ühele on see tervislik jook, teisele aga võib tont teab millist südame arütmiat tekitada. Mulle tuli mõte kirjutada raamat …”

Siinkohal pidin ohkama. Jälle sama jura. Alistusin kuulama.

„Tead, sarimõrvalood müüvad hetkel meeletult. Pean möönma, et me, novellikirjanikud, oleme omadega pisut pigis. Aga nüüd on mul teema. Linnas liigub ringi mingi tavaline tüüp, täitsa tipp-topp mees, aga tal on dissotsiatiivne isiksusehäire. Kohv sunnib teda veretegudele, avab ajus nood salajased solgitorud. Mehe alateadvuses peidab end kolm erinevat sarimõrvarit! Vaat kui hea idee! On ju? Mis sa arvad? Mul on raamatu pealkirigi valmis. „Trio Saludo!” Kuidas kõlab?”

Siinkohal hakkas baarmen Hatsa baarileti taga tähendusrikkalt köhatama. Tal oli asja.

„Kas härraste kirjanduslikule vestlusele vahele võib segada, oleks pisut teavitamist.”

„Shoot, baby!” Luusalmi vehkis julgustavalt kätega.

„Paar päeva tagasi astus siit läbi üks vana tuttav nägu. Selline larhv, keda pole jumal teab kui kaua aega näinud. Tegu oli kui tina tuhka kadunud kriminaalülemkonstaab…”

Kiikasin Hatsat, kulmud kipras. Meenus Rästiku kommentaar.

„Pränni või? Eero Pränni?”

„Seesama tüüp jah.”

„Kuidas Eerol … mis meeleolus ta ka oli?”

„Meeleolu kohta ei oska ma midagi öelda, sellest veerandi aastasaja pikkusest baaripsühholoogipraktikast ei piisa. Sõnastaksin hoopis nii, et ta oli üsna … rabava väljanägemisega. Võpatasin, kui mees uksest sisse astus.”

„Miks siis?”

„Mida ma selle kohta ütleksin.” Hatsa sügas kukalt. „Pränni, keda mina mäletan vahetevahel siia õllele põikamas, oli pesapallikohtuniku moodi mees. Vana rahu ise. Pintsak, teksad, lühike soeng, sile lõug …”

„Selline see Eero on. Mees, kes rahvamassi hulgast silma ei torka,” möönsin. „Hea omadus kriminaalpolitseinikule, kes pidevalt postil peab olema, mingi moosinägu sellega hakkama ei saaks.”

„Polnud ta mingi moosinägu, see vana Pränni. Ega ka värskendatud versioon. Aga teatud sorti filme too üleeilne Pränni tuletas meelde küll … Kas te zombifilme olete näinud? Selliseid, mis räägivad elavatest surnutest? Ma pidin mehele koguni kaks korda otsa vaatama, et oot, klient tuleb kuidagi tuttav ette, aga kes ta kurat on? Enne aru ei saanud, kui ta küsis, kas Vares käib siin nagu tavaliselt. Ainult hääl oli samasugune nagu aastate eest.”

Kergitasin kulme. „Räägi edasi. Missugune ta siis välja nägi?”

„Ta oli vahepeal teinud läbi kardinaalse muutumise. On sellest kolm aastat, kui viimati nägime? Mees pole pärast seda juuksuris käinud. Juuksed olid hallisegused ja poolde selga. Kõhnunud oli ta ka, nägu nagu kitsejälg. Põsed täitsa lohkus. Ja habe! Lõug ja pool nägu sama karva hallid nagu juuksed. Oli vast vaatepilt!”

Põrnitsesin Hatsat, kulm kipras. Rästik oli samuti telefonis maininud, et see Eero Pränni, keda ta juhtumisi kuskil Kaubamaja kandis märkas, oli kui teiselt planeedilt pärit. Kogusin viivu mõtteid. Seejärel pomisesin:

„See sinu kirjeldus meenutab parmusid ja paadialuseid.”

„Ma arvasin alguses ka sedasama, kui uksele vaatasin. Geoloogi moodi ta oli tõesti, pidin ta peaaegu ukselt tagasi käratama. Enne kui jagasin, et tüüp on Pränni. Ja täpsemalt uurides sain aru, et ta pole tilkagi võtnud.”

„Tähendab, kaine oli?”

„Paar õlut võttis. Kukkot tellis, otsekui vanast rasvast …”

„Tähendab, polnud pohmellis ka. Aga välimuselt täitsa prükkar?”

Hatsa noogutas.

„Tummaks võttis. Ma olin sellisest muutusest üsna rabatud.”

Kiikasin Luusalmit silmanurgast. Seejärel pidin välisukse poole piiluma. Sealt tungis jälle mingi seltskond sisse. Kambast õhkus käega katsutavat lavaenergiat. Mõned näod olid ajalehtedest tuttavad. Osad minule tundmatud, aga nendegi käitumine andis mõista, et nad olid autogramme jaganud nii tänavail, turgudel kui cappuccino-kohvikuis. Üks nooruke neidis, laubal üüratud oranžid päikeseprillid, tippis Hatsat teavitama: „Tereee, siia saabusid DBTP esinejad ja varsti tulevad ajakirjanikud neid intervjueerima ja pildistama. Kas siin fotografeerida ikka võib?”

„Pildistamine on suisa soovitatav.” Hatsa tõstis pöidla üles. „Loodan, et nood leheneegrid sedapuhku baari nime õigesti kirja paneksid. Meie asutus on ajalooline, aga baari nimi on Uus Apteek. Mitte Va-na …”

„Jaa … okei … aga küsimus ei seisne hetkel üldse selles, sinu baaris … vaid rohkem ikka esinejates …”

Luusalmi itsitas endale vuntsi. Novellikirjanik tegi Hatsa suunas käega püstoliliigutuse ja tulistas:

„Kuulsid. Lehest saad lugeda, et sa töötad Kana Apteegis. Rahuldu sellega.”

Kiikasime silmanurgast sarkofaagi ääres sehkendavat muusikale orienteerunud punti. Hakkasid meenuma nimed. Tumedas riides pigimustade juustega noor naine oli Angie: üleshaibitud singer-songwriter, kelle lauludes oli kuuldavasti „tähtis anarhofeministlik sõnum”. Järelikult oli neiu staar. Laigulises, sööbiva ainega töödeldud nahktagis uhkeldav suurt kasvu mees oli MC Ape-Man, mister Ahv. Mõõtsin tüüpi pealaest jalataldadeni. Selge. See siis oligi too uus räppar, kellest praegu palju juttu tehti. Mehel olid jalas kamuflaažkangast disaineripüksid ja pilkupüüdvad tanksaapad, kindlasti mingi eksklusiivse firma toodang. Mehest õhkus kadestusväärset elegantsi. Mõtlesin, et kui sel kangelasel oleks olnud peas kollasest kummikindast venitatud kukehari, siis oleks ka see mõjunud viimase moekarjena.

Kolmas täht oli Eire. Sarmikas naine oli kohalolijaist ainus, kelle muusikat ma olin vahel koguni kuulanud, ajaviiteks, autoraadiost. Eire oli aastatetaguse tüdrukuteduo brünett osapool, kes parasjagu innu ja hooga arendas isiklikku soolokarjääri.

Taas käis uks ja nüüd astus sisse punt mehi ja naisi salvestite ja fotoaparaatidega. Meedia … Samas kambas oli ka üks tuttav nägu, ajakirjanik Ruuhio. Lehvitasime. Ruuhio läks otsejoones Eirega vestlema. Mõtlesin, et ega ometi Tres Birdies kavatse siia tulla, et endale reklaami teha. Loodetavasti mitte. Oli oht, et Polly Papegoja teeks mürtsu, kui mind jälle samas kohas näeks. Pöörasin muusikamaailma tegijatele selja ja vaatasin taas Hatsale otsa.

„Räägi veel Eerost … Pikemalt juttu ajasite?”

„Mitte palju. Ekspolitseinik polnud suurem asi jutumees. Küsisin, kas konstaabel on ka eradetektiivi trehvanud. Raputas pead.”

„Ja kogu lugu?”

„Jah. Nii oli. Ma ütlesin veel, et võin su telefoninumbri anda. Kui see tal kadunud peaks olema … Ta vastas, et pole vaja. Number olevat alles, aga tal pole praegu asja. Aga palus sind tervitada.”

Juurdlesin taas viivu tuttava politseiniku eriskummalise metamorfoosi üle. Ja küsisin siis:

„Kui kaua ta siin viibis?”

„Juttu puhuda ta ei tahtnud. Läks leti äärest teise sarkofaagi taha … oli endasse tõmbunud, põrnitses ühte punkti. Mingi aeg läksin korraks tagatuppa ja kui leti taha tulin, oli mees kadunud. Astus lihtsalt läbi …”

Noogutasin ja kadusin vetsu. Pissuaari ääres soristades siirdusin ajas tagasi. Olime Eero Pränniga ühel ajal sõjaväes, trehvasime uuesti siinsamas Apteegis täiesti juhuslikult kümme aastat hiljem. Kriminaalkonstaabel Eero Pränni oli Helsingi Kriminaalpolitseist Turusse üle toodud. Abielulahutus seljataga, uued tuuled puhumas. Tutvus hakkas tasapisi arenema. Eero Pränni oli muhe mees, mõnus kambajõmm: elus palju näinud ja kogenud ning tal oli selle maailma veidruste kohta alati oma arvamus. Kohtusime vahetevahel, et toopi tõsta, kas siin, Apteegis, või Martti linnaosas, Pränni kortermaja alumisel korrusel asuvas nurgabaaris.

Prännist oli mulle mitme tööotsa juures palju abi olnud. Tänu temale sujus koostöö politseinikega libedalt. Nüüd oli olukord täiesti vastupidiseks muutunud. Turu Kriminaalpolitseisse oli pealinnast ilmunud verivärske boss − kriminaalpolitsei ülem Veli Wetter. Sitapea oli külm kui kala ja vihkas minusuguseid eraettevõtjaid. „Sellised isetegevuslased, need on lihtlabased šarlatanid.” Tüüp ei võtnud vaevaks oma arvamust enda teada jätta. Prännilegi oli Wetter vastukarva:

„Too väike, higine käkk nurgakabinetis − kõige sitem ülemus, kelle alluvuses kunagi olen töötanud!”

Minu ja Pränni vahel oli kujunenud usaldus, koguni sõprus. Aga umbes kolm aastat tagasi juhtus midagi. Eerot oli üha raskem kätte saada. See muutis mind algul murelikuks. Miks Pränni eemale hoiab? Siis mainis keegi meie pundist, et oli Eerot mitmeid kordi linna peal näinud, efektse naisterahva seltsis.

See näis olevat mõjuv põhjus. Teada värk. Naiste ilmumine muudab tihti meeste eluolu. Lasin tal olla rahus. Ilmselt soovis Eero Pränni kärpida „õllekoosolekuid” ja keskenduda uuele suhtele.

Kulus kuid, mille jooksul me ei suhelnud. Mõned SMS-id, ei muud. Siis tuli mulle üks tööots, millega seoses vajasin Eero ametialast abi. Minu suureks hämminguks teatas mobiil, et mehe number ei ole kasutusel. Helistasin politseimajja ja sealt teatati keerutamata, et kriminaalülemkonstaabel Eero Pränni enam politseis ei tööta.

Olin kui puuga pähe saanud, koguni veidi solvunud. Sellest, et Pränni oma otsusest vanale sõbrale isegi tekstisõnumi vahendusel teada ei andnud. Äärmiselt veider käitumine.

Hiljem võtsin ühendust ühe pooltuttava politseinikuga ja pärisin, mis Pränniga oli juhtunud. Too sell seletas ebamääraselt ja üldsõnaliselt: „Otsus lähtus ilmselt isiklikest probleemidest … võimalik, et asi oli mehe peanupus … kuidas need psühholoogid ilusasti ütlevadki … läbipõlemine ja nii edasi …”

Samas ilmnes, et Eero Pränni ei elanud enam Turu linnas. Mees oli üürikorteri üles öelnud ja kodukanti, Põhja-Soome kolinud. Kurikkasse.

Mõni nädal hiljem panin katseks teele postkaardi. Kuna ma tema elukohta täpselt ei teadnud, kirjutasin saaja aadressiks Eero Pränni, Kurikka. Mainisin paari reaga, et kui Eero soovib vestelda, ükskõik millest, võib ta mulle iga kell helistada. Vastus saabus kuu aja pärast. Piltpostkaardil oli põllusiil, paar kipakat heinaküüni ja kaunis päikeseloojang. Eero tänas mind kaardi eest ja kirjutas lühidalt, et helistab, kui asja on. Ja soovis mulle kõik head.

Suhtlus lõppes. Kurikkast ei kostnud enam ei kippu ega kõppu.

Läksin baarileti juurde tagasi. Hatsa ja Luusalmi olid ilmselt teemat vahetanud. Luusalmi seletas:

„Üks Siimu-nimeline mees irvitas Viru hotelli baaris selle üle, et Venemaa üritab suurriigi staatust taastada. Ehitab impeeriumit. Siim tõdes, et tõeliselt suurriigilt nõutakse peale põrgulikult suure maa-ala midagi enamat. Ja hakkas siis Venemaad lahkama, jupp jupi kaupa. Põllumajandus: miljon hektarit külmavõetud põldu, üksikud külmavõetud kapsapead. Meelelahutusäri: täis või pohmellis tsirkusekarud. Toiduainetööstus: linn, mille nimi on Mineralnije Vodõ, aga Vene mineraalvesi on ilma mullita. Masinaehitus: Mineralnije Vodõ lähedal asub metallurgialinn, kus valmistatakse selliseid vibraatoreid, mis ei surise ega mahu sisse ka. Aga kapsasupp maitseb hää ja luuaga saab lumekihist ikka jagu! Venemaa ruulib!”

Jutu lõppedes jälgisime meediategelaste tööd artistidega. Ajakirjanik Ruuhio oli Eire juurest siirdunud intervjueerima uut objekti, otsiti soodsat rakurssi MC Ape-Manile. Hiphopikangelase taustaks oli apteegikapp, kus kunagi hoiti mürke. Sahtlitel ilutsesid hoiatussildid, pealuud ja säärekondid. Ilmselt soovis Ruuhio fotograaf rõhutada Ape-Mani saatusliku-seksika räppari imidžit.

Hatsa seiras mõtlikul ilmel soodsate rakursside otsimist ja pomises:

„Tähtis pole see, mis on, vaid see, kuidas näib. Sedasi need asjad käivad! Muide, mulle meenus, et üks asi on sellel hiphopihärral ja endisel ülemkonstaablil sama. Riietusega seoses. Too militaarmuster!”

Heitsin Hatsale silmanurgast pilgu. Kas Pränni oli stiili vahetanud?

„Kamuflaažkangast tagi. Mingi sõjaväelao ülejääk,” meenutas Hatsa. „Ja sellised laigulised, pesemata khakivärvi püksid. Reitel taskud.”

„Jahimehestiilis?”

„Täpselt nii. Mees oli kui karulaanest välja karanud.”

Luusalmi mõtted olid meie vestluse ajal hoopis mujal.

„Jah, Venemaal on need külmavõetud kapsapead argipäevane põhitoit, aga Soomes, Savomaal hoopistükkis piduroog. Kuopios peab igas peielauas kapsasuppi pakkuma.”