Читать книгу Vend - Rein Raud - Страница 5
ОглавлениеInimesed jagunevad. On neid, kes teevad ise teistele liiga, ja on neid, kellele tehakse; nende viimaste seas on osa selliseid, keda rünnata olekski justkui aus, sest neil on küllalt jõudu, et tagasi lüüa, ja siis on teisi, kes omas vastikuses lausa kutsuvad enda vastu astuma, sest nendele tehtav halb pole midagi enamat kui suurt tasakaalu taastav kättemaks.
Laila ei olnud ükski nendest, sest kuigi ta tõmbas külge ebaõiglust nagu kanarbik mesilasi, oli kõigil neil, kes talle halba tegid, ikkagi salamisi piinlik. Advokaat, keda ta pärast ema surma oli palunud pärandiasju korda ajama, keeras ise silmad eemale, kui ta Lailale ühe keerulisi juriidilisi sõnu täis paberi allakirjutamiseks lauale pani ning notaril, kes talle pikka ja arusaamatut dokumentaariumi ette luges, oli kohati lausa klimp kurgus, kui ta mõtles, mis sellest kahvatust noorest naisest pärast tehingu edukat lõppu edasi peab saama. Ka kohtutäitur, kes Lailat Villast välja tõstma ja tema varandust üles kirjutama tuli, rääkis temaga viisakamalt kui kellegi teisega iganes ning erandlikult olid firma kulul nii veoauto kui ekspressid, kes Lailat tervitades võtsid sonid peast. Teistsugune ei olnud ka tema praegune korteriperemees, kes end sageli siunas, et temalt pisikese ja ühest nurgast natuke tilkuva laega katusekambri eest niisugust üüri küsib, pealegi koos lisakohustusega tasuta tema pere pesu pesta, ja ka kitsehabemega antikvaar, kelle äris Laila oli lõpuks koha saanud, tabas end alatasa mõttelt, et maksab talle häbematult vähe, mis pani teda küll pead vangutades inimloomuse üle järele mõtlema, kuid midagi muud endaga kaasa ei toonud. Või siis sõi ta oma pärastlõunakohvi juurde ka ühe ekleeri, mis tegelikult ei olnud ta tervisele hea.
Laila ise oli oma halva õnnega harjunud nii, nagu harjuvad maailmast aru saama hakkavad lapsed teadmisega oma surelikkusest, ja ega ta enam väga lootnudki, et midagi saab iial olema teisiti.
Koputuseni uksel.