Читать книгу Vend - Rein Raud - Страница 7

– Ma ei ole iialgi eneselt küsinud, mida teeks minu olukorras keegi teine. Mul on esmaspäev alati olnud esmaspäeval ja reedeti reede. Juba üsna varakult sai mulle selgeks, et põhjuse ja tagajärje vahel on mingi seos vaid siis, kui me ise selle sinna asetame, ning et süüdi on see, keda karistatakse. Ja nii ma siis otsustasingi, et ei karju: jõud, mis kulub seinte needmisele, mille vastu oma peaga ikka ja jälle jooksen, võiks hoopiski aidata mul neist läbi näha, nagu neid polekski seal. Ma olin siis kuusteist ja mind oli esimest korda maha jäetud, kui isa lahkumist mitte arvestada. Ma olin kahvatu ja nõrk nagu hämaras toas kasvanud lill. Kui ma lakkan küsimast, taipasin, unustavad inimesed mu olemasolu hoopis, välja arvatud juhul, kui ma neile teele ette jään, ja tollal ei osanud ma karta, et nii võiks minna.

– Ja sa pole mitte kunagi mõelnud, et sul oleks pidanud olema teistsugune saatus?

– Mõned inimesed liiguvad läbi maailma nii, et nende kord käib koos nendega. Kui ta tuleb mu tuppa ja näeb kummuli lahtist raamatut lebamas viltu laual, tõstab ta selle tingimata üles, paneb pabeririba järjehoidjaks vahele ning asetab ta korralikult lauanurgale, kaas ülespoole, selg sirgelt paralleelis laua servadega. Neil inimestel peab olema sees suur selgus, mis hoiab neid üleüldise korraga ühenduses ja meenutab neile, kui nad näevad maailma vigu. Minul ei ole. Ja ma ei ole sellepärast suutnud neid kunagi mõista. Kui ma võõras ruumis kogemata midagi riivan, üritan selle alati panna tagasi täpselt endisele kohale. Mina ei tea, kas see koht on õige või vale. Mul pole muud soovi kui suuta maailmast läbi libiseda ilma temasse ühtki jäävat jälge jätmata.

– Nagu ta oleks sulle peegel?

– Koolis õnnestus see mul hästi. Kõik, mida seal meile õpetati, oli absurdselt lihtne, aga ma taipasin küllalt kiiresti, et see ei tohi minust välja paista. Kuni ma olen piisavalt hea õpilane, kellega pole probleeme, nii kaua pole minul probleeme nendega, aga kui ma olen liiga hea, kui ma saan kõigest aru ilma nende selgitusi vajamata ja küsin seoste järele, mida nemad pole võib–olla üldse tähele pannud, siis saan nuhelda: siis nõutakse minu käest tunnis õiget vastust alanduseks teistele, kes pole suutnud seda öelda ja aastalõpu aktusel tuuakse mind kogu ülesrivistatud kooli vihkavate pilkude ette justkui eeskujuks, tegelikult aga häbiposti, ja nii iga kord. Seetõttu olin ma püüdlik, aga tuhm. Pärast kooli läks asi keerulisemaks. Oleksin meelsasti sünnitanud kellelegi paar lärmakat, minuga mitte milleski sarnanevat last ja nende järel kasinud, aga Villa ei lasknud, ta oli mul nagu kivi kaelas, meie saatused olid läbi põimunud ja tema oli ikka alles, kui väga ka ei oleks ma tahtnud maailmas lahustuda.

– Sest sind ennast võidi unustada, mitte aga sinu nime?

– Ma ei saa öelda, et ma olen leppinud. Selliste asjadega ei lepita. Nagu ei saa harjuda piinamisega – võib vaid kaotada teadvuse. Aga kuigi võiks paista vastupidi, on mul tegelikult alati olnud väga kerge otsustada. Eks ole: otsustamine tähendab seda, et muudetakse midagi. Nüüdsest on nii, teisiti enam mitte. Teisitimineku võimalus on ära kustutatud. Me oleme teeraja valinud. Aga minul pole midagi valida. Iga minu otsus on seepärast olnud nõustumine. Ma olen nõus sellega, mis tuleb. Olgugi vahel raske ja valus, seda on ju kõigil, paratamatult. Ma ei käi üldiselt väljas rohkem kui tingimata vaja, ainult vahel kevaditi, kui jõekäärus avab uksed lõbustuspark, lähen ja hulgun seal ringi, vaatan, kuidas osavad täpsuslaskurid võidavad oma tüdrukutele pehmeid kaisukarusid ja rõõsad noored emad valvavad oma karussellihobustel kappavaid poegi. Ma ei rõõmusta selle üle, et ma pole üks nendest, aga ma ei kurvasta ka. Ja ma ei tunne ennast seal salakuulajana nagu kooli ajal tantsupidudel, kus ma käisin koos teiste tüdrukutega ainult selleks, et ei pandaks tähele mu puudumist. Ühel üksikul korral, mõistmata päriselt, mida ma teen, ostsin pileti vaaterattale ja lasksin end hiivata üles linna kohale. Ja vahtisin kabiini põrandat.

– Kas tead, kui palju on neid, kes ei õpigi kunagi üksiolemist ära?

– Ma ei ole kunagi niimoodi endast rääkinud. Vähemalt ei mäleta, et oleks.